Võib, ma teen sulle komplimendi?

Ostsin eile taaskord Anne&Stiili, seekord seetõttu, et mu sõbranna oli seal ühe loo autor ja peategelane. Lugu rääkis komplimentide tegemisest - on ju kõigile teada, et eestlased neid väga teha ei armasta ega oska ka reageerida kui neile endile mõni poetatakse. Mu sõbranna eksperiment tõi endaga kaasa siiski enamjaolt vaid positiivseid reageeringuid. Ise olen ka mõelnud mõnd huvitavat isendit nähes, et ütleks kui väga mulle mingi detail tema juures meeldib aga ikka on see vaid mõtteks jäänud, sest "nii ei ole ju kombeks". Kõige rohkem äratundmist tekitas aga vaimukalt nimetatud "naabrinaise nipiraamatu" sündroom ehk siis kui keegi mulle komplimendi teeb, hakkan automaatselt vatrama "kust, miks ja millise hinnaga sai selline soeng/riideese/muruniiduk soetatud". Kas see siis ei olegi normaalne komplimendile vastamise viis? Et tulekski lihtsalt tänada? Kummaline :) Ise olen komplimentide tegemise asendanud lihtsalt meeldivatele inimestele naeratamisega ja isegi see tegevus on enamike eestlaste meelest tähelepanuväärne ja mõni naeratab suisa vastugi. Tegelikult olen ma kahe käega üksteise meeldivate külgede märkamise poolt, seda enam läks vaidluseks L-ga, kes minust kardinaalselt erinevate vaadetega on. Tema arvates on komplimentide tegemine jõhker rünnak inimese privaattsooni pihta. Et mis ma sulle ette jäin? Mul on ebameeldiv, et sa mind märkasid! Loomulikult läksin mina oma argumente kaitstes kaugele ja jõudsin lõpuks välja selleni, et ühiskond, kus positiivset ei märgata, jõuab välja sinna, kus üldse miskit ei märgata - naaber peksab naist/last/koera, aga mis see minu asi on? Äkki tunneb puudutatuna kui tungin tema eraellu ja üritan vahele segada? Eks osalt meil ju selline ühiskond olegi. Lohutada võib end ainult sellega, et meil on see nö "inetu komme" mitte kultuuriline eripära nagu näiteks olen kuulnud ja lugenud Jaapanis olevat. Kui seal keegi tänaval oma naist tooliga maha üritab lüüa, siis viisakas inimene vaatab mujale, sest õudsem kui surm on kannatajale häbitunne sellest, et teised tema alandust märkaksid. Ülikoolis kunagi räägiti sellist lugu, ei mõelnud ise välja. See läheb küll komplimentide tegemisest kaugele aga äkki on need teemad kuidagi seotud? Mida öelda inimesele, kes tõsimeeli tunneb end komplimendist häirituna?

Oskus õigel ajal lõpetada

Kõigepealt tahaks tänada kõiki lapsevanemaid, kes oma tatised võsukesed haigusest hoolimata lastehoidu tirivad, ilma teie panuseta ei oleks järgnev rekord sündida saanud: lühim aeg kahe haiguse vahel tervena lastehoius käidud - 3 päeva! Ma teadsin, et minust tuleb selline hüsteeriline ema, kes oma last näpistanud tattnina püksepidi kase latva poob aga ma lootsin, et seda ei juhtu veel nii vara.
Ja teiseks ei tule täna juttu coitus interruptusest (did I just say that out loud?) vaid ikke kultuurist.
Popkultuurist täpsemalt. Kuulasin eile Madonna vanu plaate ja taasavastasin enda jaoks sellised albumid nagu "Erotica" ja "Bedtime Stories", mis mulle omal ajal liiga aeglased tundusid. Neile albumitele eelnenud nö "klassikaline" Madonna jääb ilmselt ikkagi selleks loominguks, mille järgi teda tuntakse aga ka 90ndate Madonna oli väga hea. Luigelauluks võib pidada albumit "Ray of Light" - oli küll veel hitte aga ka allakäigumärke. Enamik inimesi, kes Madonna 80-90ndate muusikaga kursis on, leiavad, et seal oleks daam oma muusikakarjääri vabalt ka lõpetada võinud. Eriti peale 2005. aastat ja "Confessions on the Dance Floor"´i ilmumist. Muidugi on ka tema hilisematel plaatidel kuulatavaid lugusid aga...need on lihtsalt ok-d lood, mille autor võiks vabalt olla ka keegi teine kui Madonna. Ikoon-Madonna jäi varasemasse loomingusse maha.
Kuulasin ka veidi Kylie Minogue´t - tema muusikaga on nii, et minu jaoks on kuulatavad vaid tema 3 esimest plaati, millest hilisem ilmus aastal 1990. Vähemalt tollaste laulusõnade põhjal võiks Kylie olla feministide vihaobjekt (Better the Devil You Know, I Forgive and Forget jne) aga näiteks Locomotionit laulis mu isa tollal pidevalt (mis mind kui puberteeti sügavalt nördima pani). Tema praegune muusika aga...no ma ei tea, ei saa sellest fenomenist aru.
Vabalt võib tegemist olla ka nö lapsepõlvenostalgiaga, et kõik tollased laulukesed nii südamelähedased on. Teisest küljest kaotab siiski enamik bände aja jooksul oma uudsuse ja võlu. Kunagi võisin kekutada, et mul on olemas kõik Scooteri plaadid (tõe huvides, kõiki siiski polnud), nüüd ei tea ma isegi palju neid plaate minu viimati ostetud plaadist välja tulnud on. Allakäiku näitab seegi, et algul sa ostad mingi bändi plaate, ühel hetkel hakkad neid netist tõmbama ja lõpuks ei vaevu enam sedagi. Rammsteiniga suht sama lugu. Ka Metallicaga. Placebo uus plaat ei meeldi ka eriti kellelegi. Kõige hullemad on sellistele vanadele bändidele ilmselt kontserdid, kus keegi ei taha kuulata lugusid uuelt plaadilt vaid ikka vanu hitte. Mis siin rääkida viiendast-kuuendast plaadist kui juba peale esimese ja hea välja andmist räägitakse, et järgmisega on bändil raske end ületada. Kes mäletab Guns N' Rosese ülejäänud plaate? Kultusbändiks on võimalik saada ka ühe plaadiga - Sex Pistols näiteks - milleks siis üldse rohkem punnitada kui inimesed on nii tänamatud ja otsivad pidevalt midagi uut?
Raamatutega õnneks nii hull lugu ei ole. Kirjakunst on kuidagi pikaealisem (eranditega muidugi või mine sa tea, mida 100 aasta pärast loetakse kui üldse). Miks muusikas pidevalt uut nõutakse, ma ei tea. Mind kõnetab just vana rohkem või siis uus, mis kõlab nagu vana.
Siia lõppu üks viimase aja super lugusid, mis kõlab täpselt nagu disko 90`ndail. Kena naissugu väärtustav video kah ;)

Emadepäev

Oma antipaatiast emadepäeva vastu olen aasta tagasi juba kirjutanud , nüüd siis jõuab kätte minu esimene nö ametlik emadepäeva üritus: lastehoiu emadepäevapidu. Kodus sai emadepäeva vaikselt ignoreerida aga nüüd peab vist kohale minema. Keegi kuskil blogis kirjutas kenasti sellest, miks emad alati neid emadepäevakontserte vaadates nuttu tagasi hoiavad (kas see, et ma ei mäleta, kust ma seda lugesin ja mis see täpne point oli, annab märku mingist kurjast ajutõvest või on lihtsalt informatsiooni ülekülluse tulemus?), ma kardan ka, et pisar tikub silma.
Miks? Mulle tundub, et see ema-lapse värk on minu elus üldse üks kõige probleemsemaid kohti. Millegipärast häirivad väga inimesed, kes endale kätega vastu rindu tagudes ema olemise eest õigusi ja ülimat austust nõuavad - nagu ma juba maininud olen: emaks saamine on ema enda otsus, laps enda sünnitamist nõudnud ei ole. Kui palju on aga emasid, kes laovad oma laste õlule koorma sellest, millest nemad kõik on laste nimel loobuma pidanud.
Teiseks on mulle kunagi öeldud sellised "kaunid" sõnad, et minusugune polegi väärt emaks saama. Ma isegi ei mäleta, mis situatsioonis täpselt ja mille põhjal selline otsustus tehti, see oli öeldud vihahoos ja pikemalt mõtlemata aga minu olemus ei suuda seda kuidagi ära unustada. Sellest tuleneb asi, mis mind emaduse juures kõige rohkem häirib: soorituse hindamine. Lähed ilma lapseta puhkama, oled hoolimatu, vead lapsed reisile kaasa, oled hoolimatu. Naissoo pidev kontrolliv pilk ja arvustamine. Nii suur laps ja ikka ei käi potil/ei söö noa ja kahvliga/ei räägi jne. Ja kiitus emale kui laps need asjad varakult kätte on õppinud. Eks ilmselt sel üksteise järele vaatamisel on mingi kasutegur ka, et neid, kes tõepoolest hakkama ei saa, märgataks ja aidataks. Enamasti küll unustatakse aitamise osa ära.
Meenub näiteks üks ammune tuttav, kellel oli raskusi lapseootele jäämisega ja kes siis ütles, et vihale ajab, kuidas ümberringi saavad lapsi need, kes seda ei vääri aga tema ei saa. Kuna tutvusringkonnas päris paadialuseid ega kriminaale ei ole, siis on huvitav tähele panna, et ilmselt mõned inimesed hindavadki teatud osa "väärituteks" - neid, kes joovad nädalavahetusiti rohkem kui ühe klaasi veini, petavad meest, on paar korda kanepit tõmmanud, ei söö tervislikult või kuulavad koledat muusikat?
Karikate emand kirjutab oma blogis ühest artiklist, millest võib välja lugeda, et kodune kasvatus ja vanemate "headus" ei mõjuta lapse tulevast elu sugugi nii palju kui arvatakse. Jumal tänatud - on ikka mingi lootus, et ka "halbade" emade lastest saavad normaalsed inimesed.

Lugesin natuke aega tagasi "Minu Ibizat". Lugema kannustasid lugejate kommentaarid, oli ka positiivseid aga silma jäid ikka need: "Issand, missugune ema, lapsest kahju jne." Ilmselt ma ei suhtleks päris-elus sellise inimesega nagu raamatu autor (ei midagi negatiivset, lihtsalt nii intensiivse energiaga inimesed väsitavad mind tavaliselt) aga hukka mõistma küll ei tõtta. Pigem kadestan, et inimesel on selline julgus ja teotahe. Mina ei julgeks vist lapsega paketireisilegi minna. Miks ei võiks inimesed erinevad olla? Miks nad ei võiks kasvatada oma lapsi nii nagu nemad tahavad, kartmata enda või veel hullem laste tõrjumist? Mõni vist tahaks "ära päästa" kõik lapsed, kes ei ela euroremonditud korterites, ei saa kolmanda eluaastani rinnapiima (või vastupidi saavad seda kauem kui aasta), ei käi üheski arendavas trennis, elavad vaid ühe vanemaga jne jne.

Kõrged kontsad

Rootsi minnes võtsin kaasa ainult ühe paari jalanõusid, milleks osutusid kontsaga kingad. Kolmandal päeval, peale pooletunnist passimist vahtkonnavahetuse ootuses, komberdasin H&M-i ning ostsin esimesed ettejuhtunud kaunad ning toppisin seal samas poes jalga. Need jalas olnud kontsakingad on tegelikult üks väga erandlik paar, mida ma isegi kanda suudan, teatud piiritletud ajaperioodi jooksul muidugi. Enamik jalanõusid on minu jaoks lihtsalt kandmatud, ka need ilma kontsata ja rihmadeta kaunad (kutsutakse vist baleriinadeks?) hakkasid poole tunni järel kannast hõõruma. Kontsakingade häda on veel selles, et kui mul ka on õnnestunud leida paar, mis kuskilt ei hõõru, siis päkad hakkavad nende kandmisest ikka valutama. Olen küll ostnud mingeid kleebitavaid päkapehmendusi aga ega need eriti ei aita. Hollywoodi lahendus on muide see, et päkkade alla süstitakse mingit ollust, mis jalgade kondisust leevendab. Päkkade valu on siis vist vaid kondiste probleem. Ma ikka vahel imestan mõnda inimest, kes alati kontsadel ringi kõrgub. Ja kontsad ööklubis - mismoodi nendega küll tantsida suudetakse? Kas mõnedel siis puudub see probleem või siis ollakse aru saanud, et ilu nõuabki ohvreid ja kannatatakse hambad ristis?
Jah, kontsakingad on ilusamad küll kui mingid meestekinga meenutavad mokassiinid aga mina ei suuda jätkuvalt kannatada. Sel juhul on iga mu teine mõte, et raisk, kuidas jalad valutavad, küll tahaks need kabjad jalast kiskuda! Mõnede tädide kapp ju ainult kõpskingakestest koosnebki ja mulle on jäänud mulje, et nende kandmise ebamugavusest eriti ei räägita. Äkki need Manolo Blahnikud ongi mugavad ja sellest ka nende hind? Mõistus keeldub uskumast, sest päkkade peal tippimine on ju igal juhul ebaloomulik ja ebamugav.
Mu hõõrumisaltide jalgade jaoks on keeruline isegi plätude leidmine. Ükskord leidsin ühe ideaalse paari, mida kandsin siis niikaua kuni tald oli täiesti ribadeks - kui jalg sees, polnud midagi näha, aga kohtades, kus jalanõud jalast tuli võtta, tekkis piinlik moment. Nii ei saa ma kuidagi mõnu tunda uute kingade ostmisest, pigem on see igavene piin, sest enamik jalavarje lõikab juba poes jalga.
Samas tean inimesi, kes vaid numbrit teades tellivad nii kingi kui ka näiteks pesu kataloogidest või ostavad neid lausa proovimata. Ma olen kuidagi äärmiselt ebastandardne välja kukkunud. Vähemalt kinganumbri üle olen ma uhke - 36 - mulle tundub, et väiksed numbrid on kuidagi kenamad kui suured. Meenub kooliajast vene keele õpetaja meelitus: oi, sul on nii väikesed käed nagu rotikesel!

Sai Rootsis käidud

Vahepeal ei kirjutanud, sest ei tahtnud midagi ära sõnuda. Ma taipan küll, et see "ärasõnumise" teema on tekkinud seetõttu, et olukorrad, kus oodati mingit sündmust nii kangesti ja teatati teistele ette, et sündmus tulemas on ning sündmus ikkagi ära jäi, jäävad hästi meelde ja on üsna ebameeldivad - seega parem suu kinni hoida kui tagantjärgi kiruda. Minu puhul läheb ära sõnumise alla juba ka lootmine, sest ei saa ju kuidagi võimalik olla, et laps lausa 2 nädalat terve võiks püsida. Igatahes ootas ees emafirma 10. aasta juubel Rootsimaal. 3 päeva enne minekut jäi laps otse loomulikult haigeks. Päev enne minekut oli olukord juba lootustandev, kuid ärasõidu hommik saabus palavikuga. Õnneks oli mu isa nõus lapsega kodus olema. Oleks ta teadnud, et õhtuks lööb välja kõrvapõletik ja kodus tuleb olla kõik mu äraoleku 3 päeva. Reisi teisel päeval jäin ka mina (karistus rongaemale) haigeks - vanarahvas ei valeta: täpselt selline nagu on su vana-aasta õhtu, on ka kogu järgnev aasta. Esimese nelja kuu jooksul pole veel kahte nädalat järjest terve õnnestunud olla.
Niipalju vähemalt vedas, et maitse-ja lõhnatundlikkus kadus alles reisi viimasel päeval ja peenest gurmee-õhtusöögist ma ilma ei jäänud. Ausalt öeldes ei tea ma, mis vastasel juhul toimunud oleks - seesugust õnnetust lihtsalt ei saa juhtuda. Peatusime Haga lossis, toidu ja joogi suhtes ollakse seal eksperdid. Muust meelelahutusest oli kavas kardisõit, millest ka pilt - see kollase kiivriga olen mina, udusus annab märku kiirustest. Tegelikult oli olukord muidugi nii, et tulin peale soojendusringe rajalt ära, sest see keerutamine ajas südame pahaks ja oli oht, et lõpuni punnitades oleksin lihtsalt kiivri täis ropsinud. Mingit kohaparandust poleks ka loota olnud, sest minust kaugel ees olid kõik meeskolleegid ja taga ainuke naiskolleeg. Mis mõttes nagu? Mis on kardisõidul sugudega pistmist? Ok, eks ole mootorialadel ju naisi küll aga siiski karjuv vähemus. Mehed väitsid minu küsimuse peale, et naised ei nautivat riskimist. Tiirutame niisama, samal ajal kui nemad viimase piiri peal adrenaliini naudivad. Ok, ma vist ei tulnud jah kordagi selle peale, et proovida, palju see masin üldse välja võtab ja kõrvus kumisesid pidevalt instruktori sõnad, et kui ära lõhute, maksate ise kinni. Miks olen ma kindel, et kui proovin, siis rikun midagi ära? No sest elu on nii näidanud. Tegelikult sirge tee peal ma isegi julgeksin aga kõik need kurvid ja rajapiirded, mille otsa võin põrutada. Või on nii, et mees ei saa sellisel nö mehelikul alal end lõdvaks lasta, sest peab end tõestama, naine aga võib rahulikult vaikselt jõristada, sest keegi ei eeldagi, et ta võitma peaks? Mina küll ei mõelnud millegi saavutamisest, lihtsalt mõtlesin, et lähen ja proovin järgi, äkki isegi oskan. See on muidugi sama loogika, et ilmselt ma oskan ujuda, sest olen näinud, kuidas seda tehakse.
Kokkuvõttes oli tore reis, sai sotsialiseeruda ja värki. Keegi end pildituks ei joonud ega eestlastele häbi ei teinud. Seega polegi nagu millestki rääkida. Kõik pildid, kus mina peal olen, on järjekordselt koledad, nii et pole isegi FB-s millegagi eputada.

Narva-Jõesuu 2011

Puhkuselt tagasi, istun kõhuhädaga kodus, magasin üle aastate kella 12-ni ja olen ikka väsinud. Ei, ei külastanud Egiptust ega Indiat vaid järjekordset spa-d kodumaal, seekord Narva-Jõesuus. Käisin seal eelmisel aastal samal ajal aga siis Meresuu Spas, seekord Narva-Jõesuu Spas. Noh jah...kui oled uuema luksusega Rakvere Aqvas ja ka Meresuus kokku puutunud, siis tundub Narva-Jõesuu üsna mannetu. Kriuksuva parketiga põrandad ja endisaegne hõng. Õhtusöögiks kana kas nuudlite või kartuliga, kõrvale peedisalat või kapsas-porgand aga seda kõike vaid 6 € eest. Aqvas saanuks selle eest poolteist klaasi veini. Üks väike ja külm bassein, üks mullivann ja neli sauna - tegevust maksimaalselt tunniks. Saunaosa oli ka ainus täielikult uus osa hotellis.
Hotell ise on väljast kaunis, eestiaegse arhitektuuriga kultuurimälestis, kuigi isa teadis väita, et see olevat siiski nõukaaegne ehitis - mis neil ometi arus oli?

Narva-Jõesuu on täis nõukogudeaegse arhitektuuri pärleid - tohutuid hotellikomplekse, mis tühjade kolossidena siiani kõrguvad.

Madalamad hooned on enamasti rüüstatud, kõrgemad seisavad puutumata tondilossidena. Peaks kusagilt otsima pilte eestiaegsest Narva-Jõesuust, oli see ju siis tuntum kuurort kui Pärnu. Liivarand on Narva-Jõesuus Pärnust pikem.
Rand oli juba praegugi rahvast täis.

Kurb kant tegelikult. Kas kunagi naastakse endisaegse elu juurde? Kardan, et ilmselt mitte. Kalleid villasid on seal ju praegugi, kõrvuti lääpavajunud osmikute ja sõjaväest maha jäänud rämpsuga. Ääremaastumine süveneb ja pole kellelgi jõudu kõiki neid koledusi maha kiskuda ning uusi üles ehitada. Uhketes majades on korterid müügiks juba aastaid, mahajäetud ehitusplatside juures on uute majade valmimistähtaegadeks 2009-2010. Kohaliku Maxima ees istuvad kaks ratastoolides invaliidi. Välismaalasi pidavat käima, selliseid, kes otsivad vaikust ja rahu mitte ööklubisid. Baare ikka oli, ei julgenud ühtegi vaatama minna. Suvel ehk ei ole nii trööstitu. Minge ja toetage siseturismi, saage üks korralik kultuurišokk!

Kui sind rünnatakse

Eile soovitatud blogileheküljelt leiab ka kogumikplaadi nimega Free To Fight!(Self Defense For Women & Girls). Tegemist on siis kogumikuga, mis pühendatud naistevastasele vägivallale ning mis lisaks muusikale sisaldab ka mitmeid juhtnööre, kuidas ühel naisel või tüdrukul on võimalik ründamist vältida ja ründajale vastu astuda. Muusikalise küle pealt on kogumik üsna kõikuva kvaliteediga, kuid minu tähelepanu tõmbasid just nimetatud vahetekstid. Ausalt öeldes ei ole ma midagi nii mõistlikku mujalt kuulnudki. Ma ei tea, kui palju on meil juhtumeid, kus tänaval kõndivat suvalist naisterahvast mõnitatakse või teda suisa füüsiliselt rünnatakse, minu teadmiste kohaselt toimub enamik naistevastasest vägivallast siiski koduseinte vahel (karme fakte selle kohta leiab ka plaadilt), kuid ega ilmselt päris olemata sellised olukorrad pole. Meil piirdutakse küll enamasti vaid vilistamisega, mida mõned ehk isegi meelituseks peavad (ma ise ka ei ütle, et selle eest just kiviga viskama peaks aga pigem on vilistamine siiski alandav kui ülendav).
Igatahes räägitakse neis vahetekstides sellest, kuidas mitte ohvriks sattuda ja seda just selle nurga pealt, et me saame ise palju ära teha selleks, et meid rahule jäetaks. Kibe tõde on see, et rünnatakse neid, kes ohvriks sobivad (a la koer ka ründab kui näitad talle, et kardad) ehk siis on arad, vagurad ega hakka vastu. Ma ei tea kui palju sellest kodudes lastele räägitakse aga tegelikult on tõesti igasuguse tülitamise vältimiseks hea välja näha enesekindel, rääkida jõulise häälega, vajadusel abi paluda või karjuda. Ilmselt on kõik kuulnud inimestest, kes ohuolukordades lähevad krampi ega suuda iitsatadagi - see teeb kurjategija olukorra vaid lihtsamaks. Õpetlik on ka lugu tüdrukust, kes julges teda mõnitanud meestekambale julgelt vastu hakata ja suutis panna nad olukorda analüüsima - mõtlema, kuidas nad ise end antud olukorras tunneksid kui mõnitatav oleks neile lähedane naisterahvas. Ka pantvangidraamade puhul on üheks õpetuseks panna kurjategija nägema endas isiksust - suvalisele inimesele on lihtsam kannatusi põhjustada kui kellelegi, kes meile oma isiku avanud on.
Enda elus on mul õnnekombel vaid üks, esmapilgul ohtlik seik olnud. Mingi vaistu toel õnnestus mul tol hetkel instinktiivselt neid õpetussõnu järgida. Ma ei tea, kas neist ka abi oli, sest ma ei tea siiani mind enda arvates ohustanud isiku motiive, võib-olla tal ei olnudki miskit halba plaanis aga juhtum ise oli selline:
kõndisin öösel kodu poole mööda pikka sirget tänavat, tänav oli mõlemast otsast tühi ja koduni veel umbes 10 minuti tee. Mingil hetkel märkasin, et minust tagapool on tänaval keegi noormees, ta lähenes kiirel sammul. Üsna minu lähedal hakkas noormees jooksma, jooksis minust mööda, aeglustas siis sammu ning jäi päris minu taha kõndima. Minu jaoks oli see üsna ärevusttekitav käitumine ja kui ma närvi lähen, siis hakkan tavaliselt lobisema. No näiteks enne esinemisi võib mind kohata eufooriliselt vatramas. Et oma ebamugavustunnet leevendada ütlesin noormehele selgelt, et vabandust aga mulle ei meeldi, et te mu selja taga niimoodi kõnnite, kui te ka sinnapoole teel olete, siis lähme parem koos ja kõndige mu kõrval. Ta oli nõus. Hakkasin siis edasi vahutama - kust sa tuled, kuhu lähed, mina kahjuks kohe varsti jõuangi koju. Poiss oli üsna kidakeelne, vastas vist, et läheb sõbra juurde. Niimoodi vestlust üleval hoides jõudsin õnneks üsna ruttu koju. Mõtlesin, et ilmselt oli tegemist algaja kotivargaga, keda mu entusiasm ehk kohutas. Võib-olla kahtlustasin poissi muidugi ilmaasjata aga tavaliselt öeldakse, et oma vaistu tasub kuulata. Kuskilt kuulsin, et sageli seletavad rünnatud hiljem, et mõtlesid küll, et peaks üle tee minema või mitte selle tüübiga kahekesi jääma aga hurjutasid ennast mõttes tolerantsuse puudumise pärast ning sattusid nii rünnaku ohvriks.

Väärt blogi Girl Poweri austajaile

Avastasin ühe äärmiselt toreda blogi muusikahuvilistele, keda huvitab veidi alternatiivsem kraam, eriti aga naistebändide musa, selle telgitagused ja igasugu haruldased lindistused sellest vallast. Ma ei ole küll seda blogi veel täielikult "läbi töötanud" aga olen juba leidnud terve hulga ammuigatsetud laule, mida mujalt kusagilt leidnud ei ole - jah, seal blogis on allalaadimislingid. Kahjuks ei tea, kuidas on lood nende autoriõigustega aga kuna enamik asju on nii haruldased, et ausal teel neid niikuinii kätte ei saa, siis ma ei muretse. Mõned tuntumad nimed on näiteks Hole, L7, The Gits, Belinda Carlisle. Uusim postitus on küll eelmise aasta lõpust aga loodan, et seda ikka täiendatakse veel. Lisaks on ka lingid igasugu muudele muusikablogidele - avastamist kui palju!

Courtney Love kaverdamas Lady GaGa hitti "Bad Romance"

Koolist ja elukoolist

Oma trajektoorilt kõrvale eksides juhtub alati midagi: jäin enda bussist maha ja kuna meie linnas tähendab see vähemalt pooletunnist ooteaega, läksin ühte teise peatusse ja sõitsin mulle täiesti võõra bussiga võõral trajektooril. Buss oli täis bomže, kes mu päikeseprillide üle naersid. Sõitsin läbi kevadpäikselise aguli ja järsku torkas pähe, et kui kõik läheb nii nagu loodetud ja me kolime ära, ei ole enam mingit lootust, et mu laps läheb samasse kooli, kus mina ja mu ema käisime. Uskumatult kurb oli, olin justkui sellega alateadlikult arvestanud. Jah, ka meie praeguses elukohas poleks see olnud piirkonnakool aga oleksime lihtsalt nn sauna-registreerimise teinud mu vanematekoju. Kujutasin ette, kuidas ma saan talle nurgataguseid näidata ja teatud õpetajate eest hoiatada (õpetajad on ju meie koolides teatavasti igavesed) ning lastevanemate koosolekul nostalgiat tunda. Minu ja mu põhikooli pinginaabri vanemad olid näiteks omaaegsed klassikaaslased ja see vist ongi see "oma kooli vaim", mida hoida püütakse. Kui tõenäoline on aga tänapäeval, et inimesed elavad aastaid samas piirkonnas ja mitmed põlvkonnad õpivad samas koolis? Pealegi ei tea ju üldse, mis tulevikus harjunud koolivõrgust saab, iga aasta ähvardatakse uusi koole kinni panna ja viimase teadaande kohaselt eraldatakse mingil ajal kõik Tartu koolid eraldi põhikoolideks ja gümnaasiumideks. Eks ilmselt demograafiline olukord sunnib, kuigi enamik koole sõdib vastu ilmselt just sellest nostalgiast lähtuvalt. Mul on ka kahju aga loogiline on see, et alati vanamoodi edasi minna ei saa.

Paar päeva tagasi sain raamatukogust teate, et minu tellitud raamat on harukogusse kohale jõudnud. Tavaline asi, aga harukordne oli see, et seda raamatut ma tellinud ei olnud. Raamatukogutädi ka ei osanud müsteeriumi seletada aga kuna raamat ise oli huvitav, siis otsustasin ta võtta. Tegemist oli Mirjam Peili raamatuga "Meie kodude kraam", mis tutvustab kunstiajaloolase pilgu läbi eestiaegseid asju. Kurb oli vaadata - kui ilus oli tollane disain ja peened kombed ning sinna juurde lugeda pea iga eduka ärimehe, poepidaja ja andeka inimese kohta "viidi Siberisse, suri vangilaagris." Milline oleks tulevik olnud siis kui okupatsiooni ei oleks tulnud? Kuidas suutsid inimesed peale kõige selle hävitamist üldse edasi eksisteerida? Mis tunne võis olla tulla asumiselt tagasi ja eest leida hävitatud kodud ning kultuur? Mis tunne oli sundida end olukorraga kohanduma? Heljo Männi mälestusraamatut lugedes märkasin kui paljude tolleaegsete kultuuriinimeste elu lõppes enesetapuga. Pole ime. Kuidas jätta see kõik minevikku ja leppida ning mitte mõelda, et "krdi venelased, hävitasid kõik mis meil head ja ilusat oli?"
Teine mõte, mis tekkis oli see, kui palju tublimad olid tollased inimesed. Heegeldada valmis laia voodi päevatekk või kardinad. Selle kõrvalt teha süüa, pesta pesu - seda kõike ilma igasuguste abivahenditeta ja ei olnud, et nad poleks palgatööl ka veel käinud. Kas ma oleks sel ajal elades ka nii tubli olnud või pean tänama õnne, et moodsal ajal elan, sest muidu oleksin oma laiskuse ja käpardlusega paaria? On see ikka progress kui me ilma elektrita täiesti hädas oleme ja midagi oma kätega valmistada ei oska?

Ebamugav teema

Sesoes kehade teemaga kommenteeris keegi kuskil (vabandust, ei viitsinud kõik neid blogisid läbi tuhlama hakata, kus viimasel ajal kehadest juttu on olnud), et oma kehaga rahul olevate ideaalvormis naiste asemel võiks mõnel kaanepildil olla näiteks mõni füüsilise puudega naine, kuid selleks ei ole ühiskond veel niipea valmis.
Kardan, et sellist naist oleks ka väga raske leida kui isegi neid ideaalkehadega naisi tuli poseerima saamiseks moosida (vähemalt Merle Liivak tunnistas seda).
Kunagi avastasin, et üks mulle lähedane vanema generatsiooni esindaja vahetab alati kanalit kui seal mõnd puudega inimest näidatakse, hiljem sain teada, et tal olla suisa kergekujuline foobia - halb hakkavat. Kuigi ta on intelligentne inimene, kasutab ka vabalt puudega inimeste kohta sõnu, mida enamik solvavaks peab. Mina seda ei mõista, sest mind on suudetud niimoodi kasvatada või olen kuidagi omal käel selgeks saanud, et kellegi puuet ei pea võõristama või veel vähem selle üle naerma. Ma tunnistan, et vaimse puudega inimesed tekitavad minus ebamugavust aga seda samamoodi nagu (võõrad) väikesed lapsed ja (võõrad) joobes isikud, kelle käitumist sa lihtsalt ette prognoosida ei oska. Nõukaajal aga olid puudega inimesed silma alt ära viidud ja üldine suhtumine oli ikka selline, et normaalsel inimesel sellist "asja ei juhtu" - ilmselt olid ikka joodik, et sellise lapse said ning normaalseks peeti teistsuguste eluks ajaks hooldekodudesse paigutamist. Ime, et siis sellises ühiskonnas üles kasvanu uute tuulte puhudes kohe oma mõttemaailma muuta ei oska. Inimestel on ju ikka kalduvus endast erinevaid tõrjuda, seda eriti siis kui erinevuste põhjustest midagi ei teata. Praegu peaks ju asjad teistmoodi olema - olukord hooldekodudes on paranenud, kergema puudega inimesed on saanud võimaluse end harida ja töötada - Eesti on veel kaugel Euroopast aga mõttemall võiks ikka muutuma hakata. Selle kõige valguses on vastik mõelda, et kõige meeldejäävam puudega inimese alavääristamine meenub mulle ülikooli seinte vahelt ja siiamaani on halb tunne, et peale suu lahti pealt vaatamise ei teinud ma midagi. Ilmselt on need "toredad" noormehed nüüd elus haljale oksale jõudnud ja kasvatavad juba uusi endasarnaseid.

Kes senti ei korja, see ...

Muinasjuttudes on ihned inimesed tavaliselt need naerualused, sellised, kes surevad oma kullahunnikute otsa. Ihnusega käib enamasti käsikäes ka ahnus.
Meil nüüd räägitakse, et inimesed olevat tänu masule hakanud poes rohkem hinnasilte vaatama ja kokku hoidma. Ei ole ju mingit kindlat piiri kokkuhoidlikkuse ja ihnsuse vahel ning mina pean inimest, kes pigem kasutab oma asju lõpuni mõistlikumaks kui seda, kes iga kuu uue trendi järele jookseb. Eks kindlasti tundub taaskasutus ja roheline eluviis mõnele mõttetu ihnsusena. Sellistele, kes peavad kalleid asju ja nende olemaolu eksponeerimist prestiižseks.
Mina olen näiteks ihne. Mu jaoks on kõige odavama pakkumise leidmine nagu omaette väljakutse, ma ei jookse küll odavaimat asja otsides tervet linna läbi aga toidupoes valin tavaliselt allahinnatud toote. Seda küll mööndustega - säilitusaineid täis väljamaa jogurtit või aedvilja käsi ikkagi ostma ei tõuse ja nende asjade puhul, millelt kestmist eeldan, ka odavaima variandi teed ei lähe. Pealegi on toiduainete puhul allahindlus tavaliselt iga kord erineval tootel, mis muudab ka valiku mitmekesisemaks. Mõni muidugi eelistab ühte marki ja sellisel juhul on ka hinnatõus rohkem märgatav. Aga et hindade võrdlemine kuidagi alandav oleks, seda ma küll ei tunne, pigem on alandav olla see, kes kõige eest kullahinda on nõus maksma.
Riidekaupa ja muud kestvat ostes on tihti samuti, et kallis hind ei tähenda kvaliteeti. Staarid ikka armastavad rääkida kui tähtsad on kallid ja kvaliteetsed päikeseprillid, mille pealt kokku hoida ei tasu. Eirasin ka siis ükskord fakti, et mul on kombeks prille ära kaotada ja neile peale istuda ning ostsin 50% allahindlusega ühed Armanid. Hoidsin neid nagu silmatera. Paar kuud pidasid vastu, siis tuli sang lahti, see liimiti paranduses küll tagasi, lisades juurde, et see ongi ainuke võimalus neid parandada. Nii kuu möödudes lagunesid prillid lõplikult ära. Peale seda ostan prille Selverist (neil on muuseas nõutavad UV märgid peal, optikapoest soetatud Armanidel polnud) ja need on kõvasti kauem kestnud.
Tundub, et tasubki eelistada keskmise hinnataseme tooteid, sest odav on enamasti ka kehv ja kallis lihtsalt ülehinnatud.
Teine asi on inimesed, kellel on pidev vajadus midagi osta. Mul üks tuttav tunnistab endal sellist hälvet. Kuna tal raha eriti ei ole, siis kondabki mööda kaltsukaid ja muudkui ostleb. Kuhu ta need hilbud kõik mahutab, ma ei tea.
Mulle meeldib rohkem võimalus omada kui tegelik omamine. Rahahunnikut on kuidagi lootusrikkam vaadata kui hunnikut kaltse, kosmeetikat või nipsasjakesi. Loomulikult ma ei salga, et esineb minulgi päevi, mil hilbud poes sosistavad, et osta mind ja enamasti jään ma neid kuulama aga võin käsi südamel öelda, et mul ei ole ühtegi riideeset, mille ostmise põhjust hiljem kodus mõistatan ja ootan Buduaari turgu, et see kasudega maha parseldada.
Vanaema mäletamist mööda oli ka mu emapoolne vanaisa kole ihne mees olnud: kui teised kaardimängus ennast paljaks olid mänginud, alles siis võttis tema pahase podina saatel oma punnis rahakoti välja.

Huvitav, millist tüüpi inimesi on ühiskonnas rohkem? Eilsest Postimehest võib lugeda, et Statistikaameti leibkondade uuringu kohaselt omab vaid 64% inimestest mingeid sääste (seal on küll toodud, et ilmselt kõik inimesed ei osanud n pensionikontot säästuks pidada). Ok, paljude palgad tõesti ei võimaldagi mingit säästmist aga kui palju on neid, kes lihtsalt peavad loomulikuks hetkes elamist? Kahtlustan, et nooremate inimeste hulgas päris paljud. Elatakse oma võimaluste piires viimase piiri peal või üle selle. Üheks tunnuseks sellest pean mina näiteks seda oma maja kultust. Kasvõi keset põldu, keset vett ja kohutavate kommunaalmaksudega aga oma maja peab eestlasel olema. Mina kuulun selle õnnetu kümnendiku hulka, kes peab hakkama saama vähem kui 15 ruutmeetriga inimese kohta. Vähemalt ei pea ma muru niitma, lund lükkama ning kommunaalmaksudega maadlema. Maja omamist pean ma võimalikuks vaid tõsise rikkuse korral ja siis ka koduabilise olemasolul. Mujal maailmas on see muide väga tavaline, mitte mingi luksus või laiskuse tundemärk, niimoodi tagatakse suurem tööhõive. Meie siin armastame kõik ise rügada. Või vähemalt näidata, et armastame.

Tegin täna ühe investeerimisotsuse ja seepärast jahungi. Eks püüan end veenda, et tegu oli õige otsusega.

Olen ilus, loomulikult?

Juba teist aastat on ajakirja Anne&Stiil eestvedamisel käimas selline kampaania, kui eelmisel aastal keskenduti meigivabale näole, siis nüüd on kord kehade käes. Aprillikuu ajakirja kaanel poseerib paljalt ja rasedana peatoimetaja Merle Liivak ise. Ma muide saatsin meesinimese seda putkast tooma ja ta ei pööritanud sugugi selle peale silmi, kui küsisin et kas sa ikka julged osta kui kaanel on paljas rase. Seega pole nii šokeeriv midagi.
Sirvisin eile sealt mõnda artiklit ja tegelikult tekkisid mõned kiuslikud mõtted küll. Teema on ju selles, kuidas naised peaksid olema rahul oma kehade üle, ükskõik millised need siis ka välja näevad. Kõik naised, kes ajakirjas end paljaks on võtnud (jah, peale Merle on seal veel paljaid naisi - meestel kõlbab tegelikult osta küll), on siiski keskmisest rohkem vormis, pakse, armilisi ja lontis kehi me ei näe. Ajakirjas on veel mitu juttu tervislikust toitumisest, trennist ja kõigest sellest, mis aitab kena keha saavutada - ole siis ilus loomulikult! Kas tervislik toitumine ja trenn pole ikkagi osa kehakultusest? Jah, muidugi peaks iga normaalne inimene tervislikult sööma ja end liigutama aga enamasti tehakse seda ikkagi ideaalkeha saavutamise nimel. Kusagil ei näe ülekaalulist naist, kes sööb nädalas 5 korda rämpstoitu ja on selle juures õnnelik. Kuigi ma arvan, et ka selliseid on - kas poleks just selline inimene see loomulikkuse etalon? Igal pool on ikka taimetoitu söövad ja päevast-päeva treenivad õnnelikud saledad inimesed.
Kõige rohkem ajas mind naerma artikkel erinevatest menüüdest, kus oli siis ära toodud ühe eesti modelli menüü (ma sureks teisel päeval nälga), kosmopoliidist moekunstniku taimetoidumenüü (kust ma leian selliseid produkte üldse? ) ja viimasena tippsportlase aktiivsete treeningute aegne menüü (normaalne menüü minu jaoks). Mis on minu ilunipp - keegi kuskil vastas ka, et geenid. Trenni ma ei tee, sporti ei salli, söön kõike, mis meeldib ja olen selle juures enam-vähem alakaalus. Rasedus ei muutnud mu välimuses põhimõtteliselt grammigi. Aga ma tean, et ma olen lihtsalt õnnesärgis sündinud ja ma saan aru, et olen seetõttu vihkamist väärt. Tegelikult on jube näha, mida loodus mõne inimese kehaga teeb kuigi ta võib pingutada kasvõi ninast vere välja, et saledaks saada. Ma arvan, et sellisele inimesele väga ei meeldi need "Olen ilus, loomulikult!"-kampaaniad, kus minusugused õnnesärgis sündinud oma keha üle uhked saavad olla.
Tegelikult oli seal paljaste kehade juures üks huvitav tähelepanek ka, näitlejanna Kersti Heinloo rääkis, kuidas ta kannatas oma valge naha pärast. Ma pole punapea, kuid nahk on mul täpselt samamoodi ülihele ega allu päevitusele absoluutselt, selle asemel kattub sünnimärkidega ja ilmselt ei tohiks ma üldse päevitada. Ja oi kui palju ma olen selle pärast kritiseerida saanud - enamasti leitakse ikka, et ma ei pinguta piisavalt. Mõni leiab lausa, et enne tulgu või nahavähk ja enneaegsed kortsud aga pruun peab üks inimene olema. Kas ei ole mitte sarnane suhtumine nagu on ühiskonnas ka paksudesse? Sa ei ole normaalne kui oled paks ja paks oled sa sellepärast, et ei pinguta piisavalt. Ses mõttes ma saan aru küll kuidas see ärritada võib ja oma kehaga rahulolu vähendada. Ma ei naudi rannas käimist. Mulle meeldib päike, liiv ja meri aga mulle ei meeldi teiste kommentaarid mu naha suhtes. Pidev teistepoolne keha kommenteerimine häirib ja ei saa öelda, et "olen nagu olen ja sellega rahul". Samasugune lugu on ilmselt paksuse ja muude ihuliste hädadega - miks on vaja teistel neid asju kommenteerida? Arvate tõesti, et asjaosaline ise pole oma häda märganud?

Miks ma ennast meigin? Sest olen perfektsionist ega talu mõtet, et käiksin ringi keskmisena kui saaksin olla parem.

Miks ma tarvislikult ei söö? Kui üksi elaksin, siis võib-olla sööksin ka aga kellegagi koos elades pead arvestama ka tema vajadustega ja katsu sa leida meest, kes armastab rohelist salatit ja sushit (väljaspool pealinna ja geiringkonda). Mitme erineva menüü tegemine oleks aga liiga vaevarikas. Või olen ma lihtsalt kaasajooksik, sest kohas kus pakutakse sushit ja pizzat, valin ma alati pizza kui kaaslane seda võtab, kuigi enda hing ihaldaks sushit.

Miks ma trenni ei tee? Sest ma olen perefektsionist ja kui ma milleski hea ei ole, siis hoian pigem sellest eemale. Sport ei ole minu teema.

Reaalsuslaks vol 2, esmamulje tähtsus ja Kormoranid

Käisime nädalavahetusel Kormorane vaatamas, pikemalt allpool, ja keerulise ajakava tõttu jäi õhtusöök söömata. Sõitsime siis peale filmi vaatamist kodulähedase burksiputka juurde. Tekitasin veel järeltulijas elevust, et nüüd näed palju osse aga kui kohale jõudsime oli parklas hoopis 2 lastega peret. Ühel neli last kaubikus, teise pere suurust ei pannud tähele. Burger maksab 1 €. Ilmselt on see üks odavamaid võimalusi kogu perel kõht täis sööta. Võib-olla olid ka need pered seal täiesti juhuslikult või hoopis laste nõudmisel ning tavaliselt söövad nad oma tervisliku õhtusöögi kenasti kodus. Ega minagi kujuta ette, mis see summa tuleks kui neljalapseline pere kuhugi välja sööma viia.
Ma loodan, et mu esmamulje oli vale. Esmamuljest rääkides oli huvitav juhus, et tulles spast, võtsime peale ühe hääletaja ning parajasti oli plaadimängijas ette sattunud Vivaldi plaat. Poekott oli ka tagaistmel, kust vaatasid välja puuviljad, mis olid tegelikult kingituseks mõeldud. Huvitav kuivõrd hääletaja mulje meist oleks olnud teistsugune kui makist oleks kõlanud näiteks Psychoterror ja poekotist paistnud õlled? Eks see ole see, "mida elevant minust küll mõtleb"-olukord. Samas pole midagi tähtsamat kui esmamulje: ühe ajakirjandusliku eksperimendi tulemusena ju selgus, et odavates riietes paarikesest ei teinud autopoes keegi välja, ei lubatud vist suisa autossegi istuda, samas kui sama paar tuli hiljem, mees ülikonnas, naine kasukas, siis üritati neid lausa proovisõidule paluda.
Minu parim esmamulje siiras avaldus tuli pubekaeas ühelt otsekoheselt sõbrannalt: "Vaatasin, et jälle mingi lits istub siin aga siis nägin, et hoopis sina oled!"

Kormoranidest siis ka. Tegelikult ei olegi midagi erilist öelda. Tüüpiline komöödia, Jan Uuspõllu-filmi stiilis. Ei midagi meeldejäävat, puhas meelelahutus. Ilmselt ei saa nii popiks kui Uuspõld või Maie-Valdur kuna nende puhul oli tegemist populaarsete meediategelastega. Ses mõttes on arusaadav tohutu staaride paraad ka Kormoranides - miski muu vist lihtinimest kinno ei vea. Naiselikku õhkamist ka - Elina Pähklimägi näeb lihtsalt super välja! Või naiselik oleks ilmselt hoopis kadedusest sisiseda.

Ahjaa, statistika mõttes pean lisama, et olen taaskord haige. Ei oska enam emotsioonitsedagi sel teemal. Enne haigestumist jõudsin pea nädal aega ka vitamiine võtta.

Paljad soome mehed

5 aastat tagasi, kah aprillikuus, kirjutasin täpselt samast asjast, millest tänagi kirjutada tahan aga nüüd nähtud filmi tulemusena. ETV2 näitas eile auhinnatud Soome dokumentaalfilmi "Eluaur", netist leiab filmi kohta päris palju kiitvaid arvustusi.
Erinevad mehed, erinevad lood, ühenduslüliks saun ja aususes lõpuni minek. Sinna vahele superilusad kaadrid Soome loodusest ja elu-olust.
Ma armastan Soomet! Ma ei oska öelda, milline riik maailmas on kõige ilusam, sest loodus on kõigis oma vormides imetlusväärne aga Soome ilu on kuidagi kodusem ja seetõttu südantliigutav. Ühe korra oma elus olen Põhja-Soome sattunud ja unenäos viibin nendes muinasjutulistes paikades siiani. Ka soomlased on lähedasemad kui muud rahvad - eks see ole ju loomulik. Kes vaid vodkaturiste on näinud, sellel on muidugi raske uskuda, et ka teistsuguseid inimesi leidub, kuid mina puutusin oma elus õnneks teistsugustega enne kokku. Minu jaoks on soomlased justkui minevikupainetest vabad eestlased. Sellised, kes julgevad oma tundeid välja näidata, värvilisi riideid kanda ja avalikult haavatavad olla. Esimest korda Soomes viibides hämmastas mind sealne puhtus ja kord, tundus et inimesed võtavad oma ümbrusest hoolimist loomulikuna mitte ei pea normaalseks rämpsu maha loopimist. Ja Soomes ei ole tolmu nagu mu ema õhkas. Eks muidugi ole Soomel omad hädad, peetakse neid ju suisa depressiivseks Põhjala rahvaks, kes tuntud alkoholi- ja relvalembuse poolest. Millised meie siis veel oleme? Igatahes mulle on tundunud soomlased ikka veidi helgem rahvas olevat kui enamik halle, masendunud ja kompleksides eestlasi. Nagu riigireetur räägiks siin...
Filmi soovitan soojalt kui just alastus ei häiri, sest ka alastuses minnakse filmis lõpuni, midagi häbenemata ja kehad pole just spordisaalist välja astunud. Kas meil läheksid tavalised inimesed ekraanil nii kaugele ja veel ilma poosita vaid loomulikult? Ilmselt pole ka meie saunakultuur nii iseenesestmõistetav. Ja paljaid lapsi näidatakse - kas tõesti keegi ei protesteerigi ega sildista? Kuidagi vabastav on nii normaalseid inimesi vaadata, kuigi ka neil on väga palju raskusi õlul. Vähemalt julgevad nad oma muresid endale ja teistele tunnistada ning eks see ole suur samm vabanemise poole. Kuigi üks mees ütleb ka filmis, et mehe loomulikuks käitumiseks murede korral peetakse vaikimist ja joomist. Nagu filmile eelnenud seriaalis "Klass: elu pärast". Äkki oleks meilgi rohkem saunu vaja või algab see kõik ikka kusagilt sügavamalt?

Spa-puhkus

Kuigi positiivsetest asjadest blogivad ainult blondiinid, püüan siiski eestlaslikku vingu tasakaalustada ja vahelduseks ka millestki meeldivast kirjutada. Otse loomulikult kõiki pisemaidki negatiivseid detaile välja tuues.
Minu spa-saaga lahenes siis sellega, et Rakvere Aqva spas oli imekombel vabu kohti. Loomulikult sain sellest teada alles siis kui olin mõtte sel nädalavahetusel puhkamisest juba maha matnud ja leppinud faktiga, et tuleb aprillis nädala sees puhkus võtta ja loota, et Narva-Jõesuusse siis tungi ei ole, sest nagu ma arvasin ei tahtnud keegi mu vautšerit ära osta. Koos broneeringuga saabus ka arve, mille tulemusena sain aru, et olin unustanud oma peas hinnad kahega korrutada. Ok, vautšeris ei olnud sees protseduure ja eks sellest see tohutu hinnavahe tuligi.
Musta huumorina vaatasin praegu oma pangakontot ja avastasin, et linnavalitsus oli üle kandnud viimase osa linnapoolsest sünnitoetusest, mis peaaegu et katab spa-puhkuse kulud. Laps ise oli muidugi samal ajal vanaema juures ja sai sealt nohu.
Tegelikult pidin vist positiivsetest asjadest kirjutama. Ausalt öeldes ei ole mul muidugi kahju raha elamuste alla panna, see on mu meelest ainus investeering, mis ennast ära tasub. Ei saa hästi aru inimestest, kes ütlevad, et kui neil raha oleks, siis reisima nad küll ei läheks. Samas kui raha elementaarsete asjade jaoks ei oleks, siis ilmselt mõtleks teisiti. Õnneks nii hull olukord ei ole.
Jõuaks siis spa juurde ka lõpuks...Veekeskus oma kaheksa saunaga (peast öeldud arv) oli üks mõnusamaid, mida olen külastanud (mul kõik Saaremaa ja lääneranniku spad nägemata muidugi), spa osas oli lausa 19 erinevat ruumi hoolitsuste jaoks. Samas peab ikkagi tõdema, et targem on võtta pakett, kus hoolitused juba sees, sest koha peal tellida minul ei õnnestunud kuna kõik ajad olid täis. Spa tegid eriliseks Singapurist pärit massöörid, kes tegid ehtsat idamaist massaaži, mis mul küll proovimata jäi aga plaan oleks kunagi järele proovida. Hooldustest käisin tavalises üldmassaažis ja Rasulbadis, mis oli väga huvitav protseduur: idamaine toake, kus kahes seinas istumis"kapslid", kus määrid end ise kokku kolme erineva spetsiaalmudaga, kapsel täitub auru ja idamaise aroomiga, 25 minuti järel koorid muda endalt maha ja "kapsli" laest langeb sulle peale soe vihm, seejärel kehakreem ja tunnedki end uue inimesena. Protseduur peaks siis pehmendama nahka ja kehast mürgid välja viima, seda viimast on minu sees ilmselt päris palju, sest iga kord peale mõnd sellist protseduuri saan ma kohutava peavalu. See pidavat tegelikult tavaline olema ja aitama peaks rohke vee joomine aga mina pole veel suutnud nii palju vett ära juua, et peavalu ei tuleks. Seekord oli migreen ikka selline, et ühest silmast lausa ei näinud. Õnneks olid mul mu tabletid.
Õhtusöögiga oli ka selline lugu, et me ei tulnud selle pealegi, et peaks eelnevalt laua broneerima. Kuna kõht oli tühi olime kõigega nõus ja istusime ainsasse vabasse lauda otse klaveri ja lauljatari kõrval. Söök oli super. Hinnad oli kirved. Mina olen nõus hea toidu eest ka kirvehinda maksma, sest iga päev ma seda niikuinii ei saa.
Hommikusöök oli meil paketis hinna sees ja see oli samuti kordi rikkalikum kui hotellides tavaliselt. Mõnus.
Rahvast oli palju, enamasti eestlased, mõned venelased - ei ole me siin nii näljas ja paljad kõik midagi. Lapsi oli palju, õnneks hotellis oli täielik vaikus. Meie toa needus oli küll (katkine) konditsioneer, mis näitas max + 28 ja min +26,5 kraadi. Magasime lahtise aknaga ja väga rahutult. Ma ei mäleta isegi raseduse ajast, et ma nii palju oleks öö jooskul WC vahet jooksnud - mürgid ja vesi, mis muud.
Aprillis siis jälle spa-sse. Hästi elame.

Ajage inimene vihale, siis ta kulutab raha

Tegelikult on vist olemas isegi mingi vanasõna, mis seletab, et kõige odavamat jahtides tuleb tavaliselt kõige rohkem kulutada.
Igatahes sai ostetud üks neist imeodavatest vautšeritest, et veeta meeldiv nädalavahetus meeldivas keskkonnas. Haigusohu (tõesti, ma kardan haigeid inimesi juba nagu katku!) tõttu ei saanud me palju ette planeerida ja eeldasime, et täna broneerides saab nädalavahetuseks kohad: on meil ju ometi masu, inimesed vaesed ja näljas, ärid kukuvad kokku, sest inimesed ei käi enam väljas jne. Võta aga näpust: kõik nädalavahetused järgmise kuu lõpuni on täis broneeritud! Turistid Venemaalt?
Eile oli mul meeldiva ootuses veel väga hea tuju, mis täna siis kolinal langes. Ma ei saa ju alla anda! Ei saa lootma jääda sellele, et järgmisel kuul võtan paar vaba päeva nädala sees. See pole see - mul olid plaanid tehtud selleks nädalavahetuseks ja ma ei taha enam oodata! Egoismi või autismi tunnus? Kuidas ma ei kannata kui plaanid segi lüüakse! Otsisin nüüd samas piirkonnas teisi samalaadseid meelelahutusasutusi aga tuleb välja, et vähemalt 1 neist on samamoodi täis broneeritud, teiselt ootan veel vastust (meili oodata on ju põnevam kui telefonis tõde näkku teada saada...). Olin nõus juba ostetud vautšeri lihtsalt raisku laskma aga soovitati siiski üritada maha müüa. Ma ei usu, et õnneks läheb. Ja kui läheb ning ma selleks nädalavahetuseks midagi ei leia, siis on üldse tühjad pihud ju. Hetkel olen valmis kulutama poole rohkem raha kui plaanitud lihtsalt selleks, et mu plaane segi ei paisataks ja ma ikkagi saaks oma meeldiva nädalavahetuse.
Milline vastik päev! Kes oleks eile arvanud, et ma täna siin vingun kui kavatsesin just kirjutada, et mu elu muutus Kurt Vonneguti "Tapamaja. Korpus viis" lugemise järel ja kõik asetus perspektiivi ning edaspidi läheb ainult ülesmäge. Muuda oma mõtlemist ja maailma muutub! Phähh - elu on siiski elamist väärt vaid siis kui midagi head ees ootamas on.

Lastele on lihtne luua?

Lastele suunatud kultuur hakkab üha enam minu ellu tungima ja kui ma varem arvasin, et see on lihtsalt üks suur ja ühtlane grupp lasteraamatuid, -filme, -etendusi, siis nüüd olen avastanud, et lastele suunatud kultuuris on, nagu täiskasvanutegi omas, oma ülem- ja alamklass täitsa olemas.
Eks sellest on ju räägitud ka, eriti just tõlketeoste puhul, aga suuremat tähelepanu pole ma sellele pööranud. Nüüd tuleb aga välja, et see on vägagi oluline teema, sest kui ise saad valida ja hinnata, mida kuulad-vaatad, siis lapse puhul lasub kogu vastutus ju minul, kes talle sobiliku meelelahutuse välja valib.
Häbiväärselt olengi juba paar korda alt läinud nii raamatute kui muusikaga, mõeldes et "see on ju odavam - üks lastejutt/laul kõik". Ei ole aga üldse nii. Eks seda soppa ole ka täiskasvanutele mõeldud teostes küllaga aga ise oskan enamasti eelvaliku teha ega puutu jamaga eriti kokku, laste puhul mul see kogemus veel puudub ja seetõttu hämmastab selline "üle jala laskmine" küll.
Ostsin ühe lastelauludega plaadi. Nime ei hakka ütlema, sest lapsed, kes neid laule laulsid, tegid seda kindlasti hingega ja nemad pole süüdi, et neile selline lektüür ette oli antud. Igatahes tuleb päris mitu laulu kuulamisel vahele jätta, sest piinlik on kuulata tibudisko taustale üles ehitatud arulagedaid sõnu. Lapsed muuseas kuulavad sõnu väga tähelepanelikult ja kui siis seal ikka riimi pärast ükskõik millised sõnad omavahel kokku on pandud, on talle päris keeruline seletada, et niimoodi asjad siiski ei käi nagu laulus öeldakse. Jääb mulje, et mõned laulud on justkui raha saamise eesmärgil kokku klopsitud - kui millesti pole kirjutada, siis paneme laulu sisse mõmmi ja lilled ja kõik on sõbrad ning ongi lastelaul valmis. No nii nagu 90`ndate diskoloos on "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind".
Hoopis teisest ooperist on Leelo Tungla kirjutatud lastelaulud Vanemuise teatri lastemuusikalis "Detektiiv Lotte". Sõnad on vaimukad, lauludes on mõte sees ja nii mõnigi riim paneb ka täiskasvanu muigama. Kvaliteetse ja üle jala tehtud lastemuusika vahe on mäekõrgune.
Sama lugu on ka raamatutega. Olen lugenud mõnd tõlgitud lasteraamatut ja avastanud, et isegi üldtuntud muinasjutud on suudetud ära solkida: ilmselt ruumi kokkuhoiu huvides tehtud lühendamise tulemusena on need täis loogikavigu ja lugemise asemel tuleb need lapsele ümber jutustada. Teine lugu on eesti kirjanike loominguga - Kivirähki, Valliku, Sauteri ja teiste jutte armastab laps sadu kordi uuesti kuulata ning neid on meeldiv lugeda ka, kuna kirjutatud on loomulikult ja ladusalt. Sama lugu on luuletustega - laps kuulab pigem Ernst Enno luuletust rohutirtsust kui Disney "mugandatud" muinasjutte, kust kõik elu on välja roogitud.
Last registreerides saime riigi poolt ühe raamatu "Las laps loeb" - ma ei tea, kas see projekt kestab veel aga igatahes väärt algatus. Esiteks raamat, kus palju ilusaid eesti autorite jutte ja luuletusi sees ning teiseks infovoldik, kus kirjas mitmed head lasteraamatud, mida eksperdid soovitavad, sest tõepoolest pole mõtet osta odavaid tõlkeid, mida on endal piinlik lugeda.

Feministlikust naistepäevast, hilinemisega

Jõudsin alles eile kuulata Punkpolitsei märtsisaadet, kus naistepäeva puhul räägiti sellisest liikumisest-muusikastiilist nagu rriot grrrl. Ega minagi ei teadnud veel mõned aastad tagasi, et selline asi üldse eksisteerib, sest üheksakümnendail, mil see liikumine alguse sai, oli meil ju popp tibudisko ning muust eriti üks teismeline kuulda ei saanud kui ta just spetsiaalselt ei otsinud. Praeguseks pean rriot grrrlide muusikat üheks oma lemmikuks - midagi hingelähedast on selles muusikas, eriti kui kuulata (ok, pigem lugeda siiski) laulude tekste, mis selle muusika juures ongi ju põhiliseks.

Aga hakkasin mõtlema hoopis endast (my beautiful self...): kas feminism? miks feminism? Feminism on tegelikult üsnagi vastuoluline termin, mille all mõeldakse sageli lausa vastandlikke asju. Kui mõista feminismi kui liikumist, mis sisaldab endas naiste solidaarsust võitlemaks patriarhaalse maailmakorra vastu, siis on mul raske end feministiks pidada. Jah, ma olen igasuguse domineerimise vastu aga solidaarsus kõigi teiste naistega? Noo ei...Minu ja ma kaldun arvama, et ka paljude teiste nö "feministide" eristumine sai alguse pigem mitte vastandumisest meestele vaid vastandumisest nö "beibedele", laiemalt oma soorollile vastavale käitumisele. Olgugi, et ilmselt on see nö tibilik käitumine tingitud patriarhaalsesse maailmapilti sobitumisega.
Mäletan, kuidas kirjutasin kooliajal märkmikusse "Vihkan beibesid!". Ja ma ei olnud kole, paks ja vinniline kade tüdruk, kes ihaldas salaja klassi ilusat poissi.
Üks tüüpiline "meie feminismi" ilmestav situatsioon oli näiteks selline, et läksime sõbrannaga grillipeole - mõlemad dressides ja paks meigikiht peal. Peol siis selgus, et on vaja salat ära hakkida. Poisid vaatasid enesestmõistetavalt meie otsa, mille peale me käratasime, et me tulime siia jooma mitte salatit hakkima! Varsti ilmusid kohale paar lillelistes kleidikestes malbet tütarlast, kelle jaoks polnud probleem kurgid-tomatid peeneks lõikuda. Vaatasime neid vihkava pilguga - krdi beibed sellised! Ok, ilmselt ütlesime-mõtlesime lausa selle l-tähega sõna.

Miks? Tundus lahe? Minu puhul võis muidugi asi olla ka selles, et ma ei olnud kindel, et ma need aedviljad õigesti ja sõrme lõikamata tükkideks saan. Kui hästi mõelda, siis ka mu sõbranna polnud toidutehnoloogias just tegija...Et asi polnud põhimõttes vaid pigem oskustes? Laiemalt võttes - kui ma tunnen, et ei suuda päris hästi vastata ühiskonnas ette kirjutatud soorollile siis pigem distantseerin ennast sellest stiilselt? Olengi selline naine, kes ei oska korralik naine olla (ja peaksin värdjana välja surema nagu netikommentaatorid enamasti leiavad).

Kas pole aga häda ikkagi selles ettekirjutuses, milline sa justkui olema peaksid? Kui seda ei oleks, ei oleks ka feminismi - inimene saaks sildistamata olla selline nagu tal parajasti välja kukub. Ta ei peaks muretsema, et tuntud feministina võib tal olla sobimatu seelikut kanda.

Kuku: mina jään ellu

Karskete pereemade koor kisab naistefoorumites ühest suust kui koledad on joodikud ja kui amoraalne on ühest sellisest veel film teha, mis sest, et tuntud inimene aga mis eeskuju on see meie lastele?
Kunagi lugesin ühte mu meelest üsna paikapidavat teooriat selle kohta, miks paljud naised kukuvad üha uuesti ja uuesti joodikutest meeste otsa, olgugi, et nad neid ei otsi. Igal heal omadusel on tavaliselt ka varjukülg ning näiteks alkoholism tabab sageli just õrna hinge ja maailmatajuga isikuid ehk siis kui naine otsib mehes just sellist laadi intellektuaalsust siis pahatihti saab ta kaaslaseks ka selle joone pahupoole. Kõrvalpõikena - mina ei leia rikast meest näiteks seetõttu, et rikkus ja edasipüüdlikkus on enamasti käsikäes autoritaarsusega, mida ma meestes väldin.
Minu arvates näitab ka Kuku film ilusti ära, et asi on isiksuses, mitte selles, et mõni on lihtsalt kole nõrk ja ei suuda viinale vastu saada. Teatud isiksused vajavad äärmusi ja olgugi, et on hetki, kus nad püüavad end muuta, ei saa oma isiku põhiolemuse vastu suurt midagi ette võtta. Siin tuleb jälle mängu see "mõistlike inimeste" öeldud "Võta ennast ometi kokku!". Ei saa, ei oska kuidagi, ei tule välja. Sa võid kohutavalt kannatada, et teed haiget oma lähedastele, sa võid uskuda, et ei tee midagi sellist enam mitte iial aga kõik läheb varsti sama rada edasi. Võib-olla päästab Kuku tõsine surmaoht - ma olen üsna kindel, et mitte miski muu ei saakski päästa (kui seegi). Tean inimesi, kes on alkoholismi lihtsalt mõne muu sõltuvuse vastu vahetanud. Samasugused emotsionaalsed ja hingelised tüübid. Teistsugused inimesed ei suuda mõista, neile ei jõua see kohale, et ei saa lihtsalt asja mõistusega võtta. Ilmselt on see emotsioonidega inimeste suurim tragöödia, et teised neid ei mõista.
Ma imestasin kui paljud inimesed filmi ajal kinosaalis tegelikult naersid. Ma naersin ka aga tundsin kogu aeg, et see on võlts naer. Naer selleks, et näidata, kuidas mina olen ju normaalne ega mõista, kuidas üks inimene saab endaga nõnda teha.
Ei taha öelda, et iga joodik on tingimata varjatud õilishing. Mõtlesin ka sellele, kuidas oleks Kuku filmi olnud vaadata isikul, kelle isa on olnud vägivaldne alkohoolik. Et justkui õilistab joodiklust - Kuku nutab kui peab ära andma kutsika, kuid ei mõista päris hästi, millised kannatusi ta oma naisele põhjustab. Äkki saab iga joodiku elust selliseid vastuolulisi hetki välja tuua?
Mõtlemapanev on filmis ka stseen, kus Kuku juurde tulevad kaks noort filmitudengit ja Kuku küsimuse peale, miks filmi teha tahetakse, suudab üks noormees vastata vaid, et talle meeldib sebida. Kuku saadab poisid seepeale pehmelt seenele, õigusega, tundub tol hetkel. Siis aga sekkub Kuku naine, kes küsib, et kas Kuku ise ei olnud noorena samuti veidi rumal ja roheline. Kuku usub, et tema oleks endast kõik andnud. Naine nendib, et see on vaid tema enda arvamus ja ta ei saa öelda, et teised samal ajal teda samasuguse "jobuna" ei näinud või et need tudengid samuti ise ei mõelnud, et annavad endast kõik.
Kõik sõltub palju ka vaatenurgast, mida näeme või mida meile näidatakse, seetõttu ei saa kindlasti ühe filmi (ja raamatu) põhjal inimesest selget pilti. Niisamuti ei pruugi seda saada ka siis kui elame inimese kõrval.

Ometi üks korralik kokaraamat!

Lõpetasin just hetk tagasi Jüri Pino "Sakuska" lugemise ning on plaan ilmselt see ka endale päriseks soetada, sest tegu on tõepoolest väärt kraamiga. Raamatukogust vedasin ta koju pigem oma teisele poolele mõeldes aga kuna ma ju teatavasti kinnitatud soorollide (netikommentaatorite poolt näiteks) alla väga hästi ei mahu, siis tuleb tunnistada, et see raamat kulub ka endale ära. Alkoholiga mul viimasel ajal enam erilisi suhteid küll ei ole, kummalistel tervislikel ja muudel seletamatutel põhjustel siis, aga äratundmisrõõmu ikka jagus.
Näiteks pole ma kunagi armastanud viinale peale juua või veel enam viinakokteile limpsida (Verine Mary välja arvata, mis ongi vist rohkem söök kui jook) vaid just midagi peale ampsata. Marineeritud sibulat näiteks. Jutt jumala õige, et apelsinimahl viinaga, see kõige põhilisem kokteil, ajab südame väga kiiresti pahaks. Üldse ütleb Jüri Pino paljude levinud koledate kommete kohta oma arvamuse ausalt välja, lisades omalt poolt mitmeid pikantseid lugusid, legende ning keni tavasid.
Ja siis need retseptid: me otsisime eelmisel suvel terve interneti läbi + suurema osa hoidisteraamatuid, et leida marineeritud munade retsepti aga mida polnud seda polnud. Omast tarkusest midagi keerasime kokku ka aga päris see ei saanud, mida lootsime. Ja nüüd Jüri Pino ütleb, et mune tuleb marinaadis hoida ikka kaks päeva, mitte üks! Ja lausa matemaatilise täpsusega äädikakanguse valemi! Saab kindlasti ära proovitud. Kui te imestate, et kuidas tulla üldse mõttele mune marineerida, siis esmalt meenutas seda kena kommet üks sõber, kes seda "Rummu Jüris" näinud oli: "Ära siis marineeritud mune unusta!" ja tegelikult on väljamaistes filmides see baarides täitsa tavaline snäkk (Simpsonites Moe baaris näiteks ja mulle meenub muidugi üks Hole`i video ka, Violet vist). Veel munadest rääkides, Palamuse laadal ühed noormehed ka grillised mune ja see oli samuti väga hõrk roog.
"Sakuska" suureks plussiks on aga väga täpsed retseptid. Mitte nii nagu tavaliselt, et sada grammi seda ja sada grammi toda ning prae ära ja ongi valmis. Minul kui algajal tekivad siis alati küsimused, et kui paks see asi peab täpselt olema või kuidas ma ta nüüd ümber keeran jne. Jüri Pino seletab kõik ka võhikule lahti ja ei ole seal midagi ainult kerged viinakõrvased road - praed, supid, salatid ja pudrud, kõik on esindatud. Kohe selline raamatuke, mida algajale perenaisele kinkida.

Ainult hala

Ma tean, et teiste kannatuste lugemisest endal eriti parem ei hakka seega pean ikka ise ka halama. Ehk siis selle aasta sees kolmas Botoxi-kuur. Vanarahval oli ikka õigus kui nad ütlesid, et nii nagu vana-aasta õhtu, möödub suuremalt jaolt kogu järgmine aasta. Blogipostituste järgi oli selle aasta esimene haigestumine aastavahetusel, teine jaanuari lõpus, kolmandaks tuli veebruari lõpus see lõhna- ja maitsetundmatus (opile praeguse seisuga ei lähe kuna meeled tulid ravimite mõjul tagasi, praeguse nohuni siis) ning nüüd, märtsi alguses, on kohal neljas tatilaine koos peavalu js rögiseva köhaga. Nädal mõnusat "puhkust" koos lapsega kodus, sest tema sai nädalavahetusel keskkõrvapõletikuga maha, mis küll tänu antibiootikumidele taandus aga mida peab veel nädal otsa ravima. Mitte et ma praegu ise töövõimeline oleksin. Mind ei saa enam hästi ravida ka, sest enamikke rohtusid ei või nii tihti tarvitada: oht superinfektsiooni tekkeks. Kas mul mitte juba ei ole midagi sellelaadset?
Ma ei teagi, mis see saadanast on: lasteaia kohta lugesin paar kuud tagasi, et aastas 10 viirust on ok ja ahmisin selle peale õhku, nüüd tuleb tunnistada, et see arv saab ilmselt ületatud. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et see kõik normaalne on. Miks need haigused ka mulle kohe külge hakkavad? Varem pole immuunsusega selliseid probleeme olnud. Hakka või uskuma, et kõik on mu enda mõtlemise viga ja lihtsalt olengi nii halb inime olnud, et tõmban saasta ligi. Mine pane kirikusse küünal, õpi mediteerima, paastu (ma põhimõtteliselt seda teengi, sest mingit isu küll ei ole), joo taimeleotisi, kutsu pendlimees appi - kas need ongi mu järelejäänud võimalused? Ma olen juba nii meeleheitel, et ei tea, millist esmaseks valida.
Kool on ka haiguste nahka läinud. Eelmisel nädalal pidin lapse tõttu puuduma ja täna ei kujuta ka eriti ette, kust selle jõu võtan, et viimasesse loengusse kohale minna. Jah, tervis on elus kõige tähtsam nagu vanainimesed teavad rääkida.
Kevadet ei paista mitte kuskilt. Ja needsamad vanainimesed märgivad ka seda, et aprillis olla need kõige salalikumad ilmad, mis kõige kergemini haigusi esile kutsuvad, jääme ootele, mis muud.

Blogijad ja pomm

Bianka kirjutas eile oma blogis üsna palju vastukaja leidnud teemal blogimine ja edevus. Mind pani mõtlema see blogide loetavuse teema: eks igale blogijale ilmselt tundub, et tema blogi on tähtis ja paljud inimesed loevad seda aga tegelikult? Kui palju inimesi tõepoolest meid loeb ja kui palju on kaunterite poolt üles leitavates klikkides muid eksirännakuid? Kas pole siiski nii, et blogimine on mingi üsna kitsa ringkonna lõbu ja teised sellest eriti ei huvitu? Minu esimestel blogimisaastatel tundus mulle näiteks, et teised blogijad on mingi oma seltskond, kuhu mina ei kuulu. Teadsin enam-vähem inimesi, kes mind lugesid ja kommenteerisid, need olid kõik mulle ka "päriselust" tuttavad inimesed. Hiljem lisandus ka nö "võõraid" kommentaatoreid ja mingi hetk avastasin, et mõni mulle võõras inimene käib tõepoolest üsna regulaarselt lugemas, mida ma kirjutan. Mõni pani oma blogirulligi. Võib muidugi olla, et ma lihtsalt ei tunne varjunime alt mõnda endale tuttavat isikut ära...Tegelikult tundub mulle praegugi, et blogijate hulgas on mingid nö "oma kambad", kes siis üksteist loevad, lingivad ja kommenteerivad. Ma ei hakka nimesid välja tooma, sest vabalt võib olla tegemist minu eksiarvamusega aga sageli on tunne, et ei julge kellegi blogi kommenteerida, sest ülejäänud lugejad-kommenteerijad paistavad seal olema siseringi tüübid. Kordan, et see võib olla ka minu enda kompleks või luul, et "oh, mis nüüd mina" käsikäes hirmuga võõrasse kohta nina toppides sellest ilma jääda. Samas kritiseeriti ka kunagist (seda vist enam ei toimu?) aasta ajaveebide valimist, et see olevat mingi siseringi värk.
Bianka näiteks mainib ka, et "endised "staarid" on kuhugi kadunud". Ma ei tea, keda ta konkreetselt mõtleb aga olen ka ise märganud, et mingit seltskonda peetakse blogimise algusaegade tegijateks ja siis nüüd on uued tegijad jne. Kas pole nii, et see tegijaks olemine on siiski kuidagi kunstlik, et lihtsalt mingid suuremat suhtlusringkonda omavad inimesed saavad seetõttu ka rohkem tähelepanu? Sest nende "staaride" kõrval on ju alati eksisteerinud ka blogid, kellest need "peavoolublogijad" ehk lihtsalt midagi ei tea, kuid kelle blogid võivad olla palju pikaealisemad ja ehk ka põnevamad?
Mõned ajad tagasi ringles blogides üks tore test, mille abil sai kindlaks teha Aspergeri sündroomi - kas pole selle testi populaarsus näitajaks selle kohta, et blogijad peavad end kuidagi tavainimestest erinevaks? Testi tulemuseks sai enamik küll süüdistuse normaalsuses...Stereotüübina võib tõesti kujutada blogijat ette kui arvutis elavat inimest, kes tavaelus suur suhtleja ei ole. Samas päriseluga kohtumata on ilmselt raske ka köitvat jutumaterjali leida. Tegin ka testi ja osutusin normaalseks. Minu puhul on teemaks pigem see, et inimestega suhtlemine on mul olnud pärsitud igasugu elu keerdkäikude tõttu (katsu sa normaalselt suhelda sõpradega, kes elavad kusagil kaugel või on suurema osa ajast hõivatud), suhtlemine iseenesest mulle meeldib. Pigem just seepärast ma blogi peangi. Muidu kurnaksin lähedased oma lobaga lootusetult ära. Lapsena pidasin päevikut ja pubekaeas rääkisin plakatitega seinal :) Selle viimase pärast ähvardati mind mitu korda ka suletud asutusse viia aga nagu ma hiljem aru olen saanud, ei pruugi endaga rääkimine sugugi hulluse tunnusmärk olla. Muidugi, mida rohkem mind seetõttu häbimärgistati, seda hullumana ma end tundsin. (Imelik tegelikult, et teatud ohutud tegevused on omistatud just eeskätt hulludele. Samamoodi saaks inimesele kergelt sisendada ka mõne muu käitumisjoone hullusele viitavust ja inimene hakkaks seda üsna lihtsalt uskuma.) Ahjaa, muusikat kuulates ei suuda ma rahulikult istuda vaid hakkan ennast selle taktis õõtsutama - ainult hullud teevad nii - nagu mulle öeldi. Saite nüüd - isegi lihtsat Aspergerit pole mul!
Eks ilmselt leiaks ka inimese, kes arvab, et oma mõtete avalik avaldamine on hulluse tunnus.

Aga pommist ka veel. Ärkasin öösel pool üks siniste vilkurite peale üles. Kõrvalmaja ees oli jälle hunnik päästeameti- ja politseiautosid. Öösel tulevad kohe sellised toredad mõtted pähe, et kui kõrvalmaja plahvatab, kas siis meie klaasid langevad ka sisse ja kui langevad kas ainult rõdu omad või ulatub lööklaine ka tubadesse? Olime lapsega kahekesi, L. oli Ultima Thule kontserdile läinud. See sini-valge plinkimine ajas hulluks, mõtlesin, et lähen vetsu peitu aga vastutustundetu tundus akna all magavat last nii üksi tuppa jätta kui ka üles äratada ja vetsu kaasa vedada. Õnneks tuli poole tunni pärast L. koju ja päästeametki sõitis minema, nende kannul ka kiirabiauto. Oli siis tegemist mingi ebastabiilse isikuga, kes pommiga ähvardas või sai keegi tõesti viga? Meedia vaikib siiani. Laps ärkas muidugi ka üles ja nõudis, et tema tahab "viu-viu vaadata". Ilmselgelt olen ma kõige arem meie perekonnas.

Inimesed ja pomm

Kui keegi veel mäletab sellist kohta nagu Orkut, siis seal sai oma ankeeti ilmestades vastata erinevatele küsimustele, üks neist oli küsimus loomaarmastuse kohta. Erinevad vastusevariandid olid ka, üks oli selline, et loomad meeldivad mulle loomaaias. Ma ei saa siiamaani hästi aru, mida see tähendama oleks pidanud: loomi meelelahutuslikust aspektist puurivarbade vahelt jõllitada on lahe aga muidu ma neid ei kannata?
Loomadesse suhtumisest ja sellest, mida erinev suhtumine meile konkreetsest inimesest räägib, kirjutas kenasti Maria Teiverlaur eilses Postimehes. Tsiteerin: "Peab rõhutama, et kes on valmis alatuks teoks loomaga, on seda psühholoogiliselt valmis tegema ka inimestega, kui just kartus seaduse ees, kultuurinormid jne seda ei ohjeldaks. Kui inimene ei suuda tunnetuslikult asetada iseend teise olukorda, pole piisavalt kognitiivselt ja emotsionaalselt arenenud, siis selline inimene on sageli psühholoogiliselt valmis tegudeks, mis paneks empaatilise inimese tugevat hingevalu tundma."

Loomaarmastuse all mõtlen ma hoolivat suhtumist, mitte ei nõua iga looma nunnutamist või endale koju loomaaia soetamist. Ma saan aru kui mõned loomad inimesele ei meeldi, ta kardab neid või ei tunne loomadega erilist lähedust, kuid see ei tähenda, et inimene võiks loomadesse suhtuda kui eluta objektidesse.
Igatahes ei ole normaalse suhtumise näitaja mu meelest see kui inimene väidab, et loomad meeldivad talle vaid puuri panduna. Päris šokeeriv oli näha, et mitu inimest mu tutvusringkonnast olidki selle variandi valinud. Võib-olla said nad sellest hoopis kuidagi teisiti aru? Märk oli minu jaoks aga küljes.
Samamoodi nagu on märk küljes sellel klassiõel, kes kord algklassides kirjutas, et lemmikraamatut tal ei ole ega ka tule. Enamik ju mäletab ka noore Ithaka Maria vaimuvälgatust stiilis "raamatuid ma ei loe, miks ma pean teiste mõtteid lugema kui mul on ka endal mõtted peas." Lolli pubeka väljaütlemised mõlemad ja kes teab, kui rumalat juttu ise suust välja sai aetud. Ma näiteks kunagi ütlesin, et mulle The Beatles ei meeldi ja sellest tuli kodus suurem skandaal...Lugedes viimase Eesti laulu telgitagustest kommentaaridest preili Ithaka kibestumise kohta võib muidugi öelda, et oma lapsesuud vaos hoidma pole ta siiamaani õppinud.
Väga kerge on mõne rumala lausega enda mainet ära rikkuda. Iseasi siis, kas sellised väljaütlemised ikka igaühe suhu satuksid ka.

Igatahes oli meie akna taga täna Oluline Sündmus. Kõigepealt tuli kohale 2 tuletõrjeautot, seejärel 2 politseibussi ja lõpuks veel üks päästeameti värvides väikebuss. Kui algul arvasime, et tegemist on pannile jäänud kartulitega (tuletõrjeautode saabudes)ja seejärel kahtlustasime enesetapjat (politsei lisandudes), siis viimasest autost väljuvat seltskonda nähes saime aru, millega tegelikult tegu oli - meie naabermajas oli pomm! Või siis kahtlane kilekott. Terve tänav eraldati lintidega ning majja sisenesid skafandrites mehed ja pommirobot. (Olgem ausad, mina nägin küll vaid ühte skafandris meest ja seda, kuidas instrumentaariumile vajalik kaldtee autosse tagasi pandi kuna ma korraliku (ara) kodanikuna ei tahtnud akna peal vahtida (no tegelikult kartsin). Huvitaval kombel internetist veel mingeid kommentaare juhtunule ei leidnud, ilmselt siis ei olnud nii Oluline Sündmus. Oleks pidanud ikka ise välja minema ja mobiiliga Facebooki otseülekande andma...

Reaalsuslaks otse näkku

Tulin hommikul oma geelküüsi hooldamast ja mõtlesin olla aus ning mitte minna lõunale kuna niikuinii sai ilusalongis tööpäeva arvelt aega veedetud. Ainus lähedalasuv pood, kust oleksin saanud lõunasöögi kaasa haarata, oli Säästumarket. Valisin siis kasinast valikust, mida võtta oli ning kiirustasin kassasse. Ainsa töötava kassa ees lookles nii kümnepealine järjekord ja kõik need pead vajasid hädasti parandust. Olin nimelt pahaaimamatult sattunud poodi alkoholikeelu lõppemise esimesteks minutiteks. Mehi oli seal nii noori kui vanu, ühiseks nimetajaks kuid (aastaid?) pesemata riided ning välimusele vastav odöör igaühe ümber tiirlemas. Enamusel oli peos pudel lauaviina, viisakamatel seltskonnast pudel või paar kanget õlut. Nii kaugele kui silm ulatus ei näinud ma ühtegi korvi, kust promillid puudunud oleks. Hiljem siiski lisandus üks vagane vanatädi. Kuivade kõridega onud pahandasid samuti järjekorra pikkuse peale. Keegi tagareast küll kommenteeris, et nõuka-ajal olid järtsid ikka pikemad olnud aga ilmselt polnud esitoriseja seda aega näinud või siis ei mäletanud enam nii selgelt ning nõudis müüjaneiult teise kassa avamist. Müüjaneiu vabandas, et ei suuda end kahjuks paljundada. Saades teada, et müüjaid on tõesti tööl vaid üksainuke, soovitas pahur härrasmees poe üldse kinni panna. Selle peale elavnes kellegi teise loogiline mõtlemine, mis nentis, et ilma poeta oleks ikka veel halvem. Kust sa siis oma joogid kätte saaksid? Vagane vanatädi pistis vahele: "Ärge tõrelege!"
Noormees mu ees - vanust napilt kahekümne kanti aga välimus ja odöör sarnased muu seltskonnaga - otsiti peale kassat kohe läbi. Ilmselt oli sakuska põue jõudnud pista. Hiljem bussiga mööda sõites nägin teda poest rahulolevalt krõpsupakiga väljumas. Ilmselt jäi siiski viinast piisavalt raha üle ega pidanudki varastama. Või siis ei olnud läbiotsija tasemel.
Selline seltskond siis teisipäeva hommikul kell 10 ühe Eesti suurima linna enam-vähem viisaka elurajooni "kodupoes".

Eesti blogid venekeelses meedias

Avastasin juhuslikult sellise venekeelse eestimaise lehekülje nagu Mnenie.ee, mille blogosfääri rubriigis on keegi tänuväärselt korralikku vene keelde pannud mitmete eestikeelsete blogide sissekandeid. Enamik postitusi pärineb blog.tr.ee-s tuntud blogidest.
Integratsioon missugune! Iseenesest oli ka originaalidele kenasti viidatud kuigi ehk võiks ka autorile otse teada anda, et tema postitus seal üleval ripub, sest nii mõnegi postituse all oli mitmeid kommentaare, mida ehk originaali autorilgi oleks huvitav lugeda. Huvitav kui populaarne Mnenie venekeelsete lugejate hulgas üldse on?

Oma hirmudele vastu astudes

Lugu järgmine, et juba nädal aega pole ma tundnud ei lõhna ega maitset, mingit nohu mul hetkel pole. Suvel oli ka korra sarnane jama, tavaline juhtum minu puhul on see, et näiteks poole söömise pealt kaob maitsemeel ära ja siis pean kas kõvasti nuuskama või ringi kõndima, et mingid aroomid läbi imbuks. Vasomotoorne riniit ehk siis krooniline nohu ilma konkreetse põhjuseta on mul ka välja kirjutatud ning põskkoopapõletikud on pidevad külalised. Haistmine ja maitsmine on siiski piisavalt olulised meeled, et ennast nende puudumisel häirituna tunda. Mis on elu ilma lõhnade ja maitseta?
Igatahes käisin eile nina-kõrva-kurgu arstil. Selgus, et "tänu" pidevatele nohudele (mille põhjust ei suudetagi leida) on mu nina vallutanud polüübid, kes on praegu veel pisikesed aga kasvavad ja kui neid ära ei lõika on lootus tulevikus oma haistmis- ja maitsmismeelt kasutada üsna nullilähedane. Tore ju, et põhjus leiti?
Konks on aga selles, et mul on foobia. Sorkimisfoobia. Lõigake mu kõht lõhki - ok aga sorkige mul kusagil ninas - ei. Mul hakkab paljalt mõttest füüsiliselt halb. No näiteks keeldun ma näpustvõetavast vereproovist, veeni omaga saan hakkama. Hambaarstil olen endale pea äratõmbamisega puuri peaaegu näkku saanud. Õnneks on mul väga head hambad ja seal suuremat sorkimist pole ette võetud. Huvitav on see, et kui vereproovi vastu olen ma väiksest saati olnud, siis hambaarst on viimase aja jama - lapsena kandsin ju breketeid ja käisin regulaarselt hambaarstil, siis nagu probleemi ei olnud. Mida vanemaks, seda lollimaks. Mul on kunagi põskkoopaloputus ka tehtud - seda õudust ma ei unusta - kõige hullem oli tuimestuse tegemine. Nüüdne ninaopp tahetakse ka kohalikuga tuimestusega teha. Ma eile nutsin kui teada sain. Aga mis on mu valikud? Loota, et diagnoos oli vale, kasutada leevendavaid tilkasid ja riskida sellega, et võin jääda maailmast äralõigatuks ja kui see väljakannatamatuks osutub (seda ta teeb) minna opile hiljem kui polüübid on suuremad ja opp hullem?
Miks on inimestel elu segavad foobiad? Teine foobia, mida mul on au omada, on araknofoobia. Mitte nii, et ämblikku kätte võtta ei julge vaid nii, et kui lehes on elaja pilt, siis ma katan selle kinni, sest muidu ei saa vaadata ja võpatan ka tomatisabade peale. Ja ei aita siin targutused stiilis "ta on ju nii väike ega tee midagi!". Ämblikke ja hiiri pidavat inimesed kartma ürgse instinkti mõjul, sest kunagi on need loomad ohtlikud olnud ja surma toonud. Foobia päris normaalne hirm ju pole, sest näiteks usse ma ka kardan aga seepärast, et nad võivad kiiresti salvata, usside kaugelt vaatamine mind ei heiduta. Kuidas hirmust jagu saada?
Lugesin lehest jubedat lugu neiust, kes koerte käest pureda sai ja oma hirmu trotsides ikka koerte varjupaigas nendega tegelemas käib kuigi tunnistab, et suurte koerte ees on tal hirm. Eks sest võib abi olla aga milline eneseületamine! Väiksena ma kartsin ka arutult koeri - kui mõni tee peal ees oli võisin kilomeetrise ringiga koju minna ja ükskord läksin isegi hirmust võõrasse majja abi küsima. Hiljem oli meil endil koer ja siis mu koerahirm lahtus aga nüüd on see jälle tagasi tulnud. Tavaliselt ma lähen igaks juhuks teisele poole teed kui keegi peniga vastu tuleb ja kui mõni koer mööda läheb, siis ma piilun igaks juhuks üle õla tagasi, et ta mulle jumala pärast salaja selja taha pole hiilinud, et sääremarjast kaksata. Koertega on ju see jama, et nad tajuvad ära kui sa neid kardad ja lähevad sellest omakorda leili. Sigadega on muide sama lugu - sõbranna kodunotsu terroriseeris mind ikka mõnuga :P
Hirm teatavasti teeb ju asjad hullemaks. Sünnituse puhul näiteks. Ma usun, et mul oleks ka kiirem ja kergem olnud kui ma poleks enne iga valuhoogu hirmust krampi läinud, et "nüüd siis tuleb!". Sünnitus on õnneks paratamatu aga kui ma seal ninaopil vingerdama hakkan? See on täiesti reaalne. Ja mingi "võta mõistusega" minu puhul ei aita. Arstid vihkavad minusuguseid hädiseid käte, hammaste ja ninade viimasel hetkel eest ära tõmbajaid. Aga mida ma teha saan, et ma selline argpüks olen?

Diskrimineerimine personalivalikul

Kolmapäevases Postimehes kirjutab Mikk Salu naiseliku kadeduse rollist personalivalikul. Enamik personalitöötajaid on naised ja kuna naised tunnevad ennast halvasti endast ilusamate seltskonnas, siis foto järgi kena naist nad tavaliselt vestlusele ei kutsu. Ilusaid mehi naised niimoodi ei diskrimineeri, neid kutsutakse vestlusele küll. Sellisele järeldusele olid jõudnud Ben-Gurioni ülikooli teadlased Bradley Ruffle ja Ze’ev Shtudiner oma katse järel.
Ma mõnikord personalitööga tegeleva naisena tahaks kah sõna sekka öelda. Enda korraldatud konkursside puhul ei mäleta küll juhtumit, et oleksin vaadanud mõnd pilti ja mõelnud, et seda iludust küll endale kolleegiks ei tahaks. Juhtunud on aga seda, et pilt jätab isikust niivõrd väljakutsuva mulje, et ta langeb seetõttu pingereas. Siiamaani pole veel ette tulnud, et mõni mees lisaks cv-le foto, kus ta on peomöllust välja lõigatud, rannas napis riietuses või siis on saadetud enda tehtud nn reidikas, kus esiplaanil ülesse upitatud rinnapartii (mõnel mehelgi ju musklis rind), naiste puhul on seda nii mõnigi kord juhtunud.
Tegelikult ei saa ma üldse aru, miks inimesed oma cv-le foto lisavad kui seda just nõutud ei ole (kas üldse võib seda nõuda va modelliks kandideerijate puhul?). Minu kogemuse põhjal ei saa foto iialgi mingit eelist anda, saab aga üldmuljet inimesest halvemaks muuta. Foto saab inimesest täiesti vale esmamulje anda, sest sinna juurde ei näe inimese käitumist ega seda, mis tal suust välja tuleb. Foto võib olla eeliseks vaid seal, kus tõesti "sekretäri" otsitakse ja mu meelest peaks inimene mitte eeldama, et konkursid sellised on. Kunagi kandideerisin isa soovitusel ühele assistendikohale ja siis isa soovitas mul tungivalt ka oma foto lisada - kole kupeldamise tunne tekkis.
Aga võib-olla olen ma valel teel ja mõned firmad tõepoolest eeldavad kõigilt oma töötajatelt klassikalist ilu? Et koledad inimesed ei raiskaks aega vestlusele tulemisega kuna neid niikuinii ei valitaks.
Seal Mikk Salu artiklis on muide huvitav järeldus ka, et kui statistika järgi saavad ilusad tegelikult koledatest rohkem palka, siis ilusal naisel on sõelast läbi pääsemine ja palgasaamiseni jõudmine raskem kui ilusal mehel. Ja seda kadedate sookaaslastest personalitöötajate tõttu. Tegelikult päris huvitav kui paljud personalitöötajatest tõesti tunnistaksid, et nad ei ole kedagi palganud liiga ilusa välimuse pärast? Usun, et kui nii on, siis on see pigem alateadlik konkurentide vältimine. Jällegi - diskrimineerimist on maru raske kindlaks teha.
Samas ikkagi ei tahaks diskrimineerimist ainult ühe soo süüks ajada, üsna loogiline ju et ebaõiglasi valikuid teeme me kõik - selline see elu lihtsalt on.
Igatahes mina personalitöötajana ei soovitaks oma cv-le fotot lisada, et vältida enneaegset (vale)esmamulje loomist. Tahaks kohe teada, mis kaalutlustel mõned seda soovitavad.

Lihtsalt üks muretu päikeseline päev

Mida hing veel tahta oskaks - ilm on ilus päikeseline, külm küll aga kui kilomeetreid kõndima ei pea ja torude ärakülmumise ohtu ei ole, siis on täitsa tore. Ah, mis ma jahvatan - ega siis ilm tuju heaks tee...Tegelikult sain jõulupreemia kätte (teine osa tuleb maikuus), maksuamet õnnistab ka kuu lõpus kenakese summaga ning lisaks peaks rahalaev saabuma linnavalitsusest, kes lapse teiseks sünnipäevaks viimase osa linnapoolsest sünnitoetusest üle kannab. Raha, raha teeb ikka hinge rõõmsaks.
Lõpuks ometi sain ka natuke oma vana tööd teha ehk siis ühe toreda memo koostada ja teise armsa juhendi takkaotsa. Grafomaania*, mis muud.
Lisaks on meil nüüd kontoris oma Jura - ei, mitte slaavlasest kolleeg vaid eeskujulik kohviaparaat, mis pidavat su ühe nupulevajutusega baristaks muutma. Ainus miinus on see, et nüüd kaob ära mõte lõuna ajal kohvikus kooki ja lattet nautimas käia. Kohviku lattel kipub siis liiga raha maitse juurde tulema. Peaks kuidagi koogid siia transportima.
Ja ma sain sõbrapäevaks nelke. Ma lasen endale alati nelke kinkida, sest kõik ju kaagutavad, kuidas nelk olla kole ja nõukaaegne lill. Minu mässajahing näeb selles väljakutset. Nii nagu mu ema armastab kallasid ega pea patuks lilli paarisarvu kaupa kinkida (on juhtunud, et vanaema käseb mul seepeale üks õis kuhugi tee peale ära kaotada...).
Lapsesuu-nalja ka natuke. Saabuvad siis lilled, paberituutu sees nagu ikka.
Laps: "Mis on?"
Mina: "No arva, mis on?"
Laps: "Saiii!!!" (iseenesest loogiline ju aga kus on tema sellist pikka saia näinud?)
Mina: "Ei ole sai. Nuusuta siit otsast! No arva, mis on?"
Laps: "Ajaleht."

Peab minema Montonisse uut kevadmoodi üle vaatama. Pildi peal nägid küll ilusad välja. Samas Montoniga on alati see lugu, et varsti tuleb linna peal mitu tädi samade riietega vastu...Aga toetame ikka eestimaist. Igasugu Nu Nordikud ja Tallinn Dollsid ju meie linna ei ulatu ja ilmselt ei ulatu minu rahakott nendeni ka.

*Pikka aega oli selle sõna sisu mulle arusaamatu, nüüd tegin lõpuks seletava sõnaraamatu lahti... "Haiguslik tung kirjutada, kusjuures kirjutatu on sõnaohter ja sisutu" - esineb sellist asja tõepoolest? Oleneb ju, mida keegi sisutuks peab ja enamasti sõimatakse selle sõnaga minu silmis päris adekvaatseid kirjatükke. Miks on osa maaniaid negatiivse sisuga, teised aga mitte? Melomaan ei ole ju nii häbistav olla kui grafomaan?

"Kirjad Inglile"

Järjekordne kodumaine film sai ära vaadatud - (kuri)kuulus "Kirjad Inglile", mida siis arvustuste põhjal tavaliselt kas taevani kiidetakse või maapõhja kirutakse. Linke erinevatele arvustustele leiab filmi Facebooki lehelt, toon siin ära ühe minu meelest parema, mis mulle kui filmivõhikule paljuski abiks oli.
Huvitav film, peale filmi lõppu valutas mul pea ja valutas kohe terve öö, hommikuni välja. Ega see ei pruukinud filmiga seotud olla aga varem pole nii juhtunud. Üldse oli tunne, et see film sõi mu energia ära. Täpselt nii nagu peale mõne hea raamatu lugemist ei taha pikka aega ühtegi teist kätte võtta, sest ei saa veel mõtteid loetu küljest ära. On lausa tunne, et tahaks seda filmi ühe korra veel vaadata (ma tavaliselt ei vaata filme kaks korda, sest elu on lühike). Kuidagi palju oli seda kõike, tundus, et esimese hooga ei jõudnud kõike ehk märgatagi.
Vahetu elamus oli umbes selline, et hea film aga mille pagana pärast oli seda groteskselt nilbet seksistseeni sinna vaja? Paistis kuidagi soovina šokeerida. Nüüd, erinevaid arvamusi ja seletusi lugedes hakkab endalegi koitma, et see stseen ehk ei olnudki nii eraldiseisev - hea on vahel targemaid inimesi ka lugeda (pean silmas siis mõningaid arvustajaid). Võib-olla peakski peale filmivaatamist mingeid arutlusõhtuid korraldama, sest teiste peegeldusest võivad endagi mõtted selgema sihi saada?
"Kirjad Inglile" olevat seisundifilm nagu ka "Püha Tõnu kiusamine" ja "Sügisball". Mulle see žanr sobib. Sobivad ju ka seisundiraamatud mulle rohkem kui krimkad ja armastuslood, kus rohkem tegevust kui "kaamerat, mis näitab halli seina". Eks vahel tahad ju isegi meelelahutust aga mul kipub olema nii, et rohkem tahaks mingeid ideid ja mõttekäike lugeda-vaadata-kuulata. Ja ei saa öelda, et antud filmis ka meelelahutust poleks olnud - suur osa stseenidest olid ka ilma sisu jälgimata silmale huvitavad vaadata. Ja mu meelest sai nalja ka, mis sest et julma ("aga siis peaks minema ülevalt süstla tooma" või "tule ruttu sisse, enne kui nad su täis situvad!").
Minu jaoks oli tegemist filmiga, mis pani mõtlema. Kas äkki võibki olla, et üks keskealine meesterahvas näebki tänapäevaelus vaid ohjade enda kätte haaramisest hulluks läinud ja ära mandunud eitede karja, kes muud ei oska kui kohustuslikus korras keppida ja pärast suurest ängist röökida? Naised ei oska olla, sest ühtegi normaalset meest ei ole - mehed mängivad kusagil sõda ja naised peavad kogu maailma enda õlule võtma. Naised muutuvad meesteks. Mehed keeravad maailmale selja ja leiavad, et kusagil mägedes ükskõik kelle vastu sõdides on lihtsam.
Ja siis see vana tõde ka, et kui midagi on läinud, siis see on läinud ja kätte seda enam kunagi ei saa. Nii palju kui ka tahaks, ei ole sellised õnnelikke lõppe, et ollakse 20 aastat kadunud ja siis tullakse tagasi ning kõik ootavad sind käed avali.
Selle seansi ajal, mida mina vaatasin, küll keegi poole pealt ei lahkunud.

Vastutus elu eest

Eelmisel nädalal sain teada, et mu laps sai lasteaiakoha munitsipaallasteaias, ei mingit ootamist - ime! Praegu käib ta lastehoius, mille koha eest tuleb maksta. Lükkasin ikkagi lasteaiakoha aasta võrra edasi. Miks? No esiteks kaalutlused, et rühm on lastehoius ikkagi väiksem - seega ehk ka vähem stressi ja haigusi. Teiseks aga...kole öelda ja mõelda aga äkki käivad rahalises lastehoius siiski vaid nende vanemate lapsed, kes eelistavad oma raha pigem laste kui millegi muu peale kulutada. Ehk siis vähem neid lapsi, kellega kodus ei tegeleta ja kes seetõttu vastikult käituda võiksid. Vähem "teise Eesti" järglasi. Ilge snoobijutt. Vastupidine kõigele sellele, mida ma varem eliitkoolide kohta arvanud olen. Praegu olen ma 100% kindel, et meie piirkonnakooli mu laps ei lähe, sest selle maine pole just kõige parem. Kirjutan ta oma ema juurde sisse ja läheb minu vanasse kooli või kui raha on, siis panen erakasse või Waldorfi. Mis inimeseks ma muutunud olen! Aga ikkagi oma laps...
Ise käisin täiesti tavalises koolis ja olen sellega väga rahul. Ega tollalgi räägiti, et osad koolid on teistest paremad, näiteks meie eramajade piirkonnas asuv kool oli hea seetõttu, et ümberkaudu elasid "normaalsed" pered, kusagil magalarajoonis asuvad koolid olid halvemad - sealsed lapsed hüperaktiivsed, kasvatamatud ja õppimise vastu meelestatud. Miks? Aedlinnas oli rahulikum ja maalähedasem elu kui stressis kivilinnas. Eks praegugi kiidetakse, et maakoolides on hea ja rahulik, miinuseks aga see, et pädevad õpetajad ei taha kuhugi kolkasse tööle asuda. Kui kuulata õpetajate ja teiste lastega kokkupuutuvate vanemate inimeste juttu, siis tundub küll, et asi on halvemuse poole läinud - lapsed on närvis ja stressis, trenni ei tee, teleka ja arvuti taga istumisest ning krõpsude õgimisest ülekaalulised, kitsa silmaringiga, ülbed jne. Selle arvuti mõjuga olen ma nõus - absoluutselt ei kujuta ette, milliseks kujuneb sünnist saati arvutiga ühendatud lapse elu. Otse sünnitusmajast Facebooki on ju pigem reegel kui erand. Ma ei ütle, et see on halb, ma ütlen, et see on teistmoodi ja ma ei kujuta ette, mida ja kuidas see mõjutab. Tänapäeva laste elu on palju laiahaardelisem kui varem - kui meie mängisime vaid oma aias ja selle ümber, siis tänapäeva laps võib suhelda ükskõik kellega kasvõi Hiinas (kui neil just internet blokeeritud ei ole). Ma kahtlustan, et see muudab tänapäeva lapse elu keerulisemaks, valikuterohkemaks ja seeläbi ka stressirohkemaks - stress omakorda kutsub ju esile negatiivset käitumist. Kas ei ole siis loomulik, et vanemad püüavad laste maailma veidikenegi kitsamaks muuta ja neid mitte kõigega koormata? Panna laps väikesesse kollektiivi, kus au sees nö "vanaaegsed" meelelahutused, mitte telekas ja arvuti, millega ta kodus paratamatult kokku puutub. Äkki on see hoopis negatiivse mõjuga? Tuleviku tulemustele orienteeritud maailmas on oluline läbilöögivõime ja mida rohkem kogemusi seda edukam laps on? Ma loodan siiski, et äkki on stressivabal elul ka omad plussid. Kui lapsele ei tekita just stressi see, et ta konkureerida ei oska...
Eks ole ju õige, et laps kasvab ikka omamoodi aga ei saa eitada, et mingid valikud on vanemate teha ja need võivad lapse hilisemat eluteed mõjutada. Kool ja sõpruskond on ju üks suurimaid mõjutajaid üldse. Vastutus on siiski suur.

Vanasti küll nii palju p*******d ei olnud!

Võtsin jälle uue raamatu kätte ja ennäe imet - juba esimestel lehekülgedel taas peenised platsis! No tegelikult on seekord tegemist ikka (enamike arvates) väärt kirjandusega, Edgar Hilsenrath´i raamatuga "Nats ja juuksur". Raamatu arvustus näiteks siin , ettevaatust, sisaldab spoilerit! Sellest peenise-faktorist rääkides sai L. mu peale pahaseks, et mis see siis olgu, miks ma sihukesi asju loen. No ausõna, ma ei otsi spetsiaalselt. Kui palju on üldse raamatuid, kus mingit allapoole vööd tegevust üldse ei ole? Osa on sellised viisakad raamatud, kus kaamera vaikselt öölambile suunatakse kui asjaks läheb (ma ise ilmselt kirjutaks ka nii, teisiti ei oskaks kuidagi läheneda, ilmselt ainest Freudistidele), teised ehk need, mis mind mõtlema panevad on sellised, kus esinevad seksuaalperverssused ja/või -vägivald. No mitu viimast raamatut, mida ma lugenud olen neid viimaseid ei sisaldanud? Kenderi raamat - otse loomulikult, mind viimati pisarateni liigutanud kohutavalt kurb ja samas nii ilus ja inimlik raamat - Lloyd James´i "Mr Pip" (üks tutvustav arvustus siin ) samuti. Iseenesest on loomulik, et sõdadest rääkivad raamatud ka seesuguseid momente sisaldavad, Remarque igavese romantikuna on vist vaid suutnud neist hoiduda. No ja siis muidugi mõned aplalt teemat menu nimel ekspluateerivad raamatud nagu hiljuti kohatud "Käed eemale Õnnest".
Mõnest arvamusest on välja imbunud, et kunst pidavatki olema see kui paljast ihu eksponeeritakse. Negatiivses mõttes siis - et kui su filmis keegi palja tilliga ei tolgenda või raamatus kedagi ära ei vägistata, siis pole see kunst ega midagi. Ma päris nõus ei ole. Äkki on siin tegemist seksi trivialiseerumisega, millest ka kunagi pikemalt juttu oli (Arni blogis ja mul ka veidi teise nurga alt) ? Üks osa inimesi võtab teemat täiesti tavalise asjana ja teisi jätkuvalt šokeerib. Ma jään vist ise kuhugi vahepeale, ei šokeeri aga ei taha lugeda kui asi paljalt labasuse peale läheb. Siis hakkab piinlik. Ahjaa, meenub, et kunagi sai kirjutatud Stieg Larssoni näitel krimkadest ja sellest, kuidas mulle öeldi, et tänapäeval ongi popp mõrvaajend mingi seksuaalperverssus - rahaasjad ja muu selline motiiviks enam ei sobivat. Ehk siis mingi liikumine kuhugipoole ikkagi toimub. Aga kas see on nii ainult kunstimaailmas või päriselus ka? See on muidugi jälle miljoni dollari küsimus samasse auku väitega "Vanasti küll nii palju pedesid ei olnud!".

Head ja halvad söögid*

Ei tea, mis minuga toimub aga juba mitu viimast nädalat ei taha miskit "maalähedast" süüa. Ei kartulid ja kaste, makaronid hakklihaga ega plov tekita mingeid positiivseid emotsioone. Sügavkülmutatud woki aedviljad ajavad päris öökima ning purgisupp läheb hädaga alla. Tahaks midagi head ja värsket, huvitavaid maitseid - Hiina toitu, sushit, õiget Itaalia pitsat, kasvõi Caesari salatit. Oma kulinaarsest saamatusest olen mingi meemi käigus vist kirjutanud ka. Ei, ma täitsa usun, et oleksin võimeline ka hea toidu valmis tegema aga takistused on hoopis teised. Heade toitude koostisosad on tavaliselt mingid spetsiifilised asjad, mida läheb vaja ehk näpuotsatäis aga mis on äärmiselt olulised roa maitse juures - koju pead endale ikkagi suurema koguse ostma. Meenub lugu selleriga, mida mul supi sisse paari varrekest vaja oli aga poes müüdi neid parajasti suure pundiga ning hiljem tuli välja, et tallele pandud seller haiseb külmkapis lausa võikalt (ilmselt vaid minu konkreetne lõhna-kiiks) ja ma pidin ülejäägid ära viskama, mis on mulle kangesti vastumeelne tegevus. Mojitode jaoks ostetud fariinsuhkur kuivas ka järgmiseks korraks pakki ära.
Teine asi on kaupade värskusega - ma ei käi iga päev poes vaid ainult paar korda nädalas. Tavaliselt saab siis nö tavaline nädalamenüü ära planeeritud, et ikka karp hakkliha - sellest ikka mingi söögi saab ja siis mõned külmutatud jälkused (frikadellid, pelmeenid, friikad, kalapulgad, köögiviljad) ka, mida hea kiire soojendada kui häda käes. Kartulid, makaronid-spagetid või riis juurde ja ongi muretu. Kui ma tahaks iga päev korralikku värsket toitu teha, peaksin ka iga päev poes käima ja seda ma ilmselt ei viitsiks. Lisada tuleks siis ka toidu valmistamise aeg.
Nüüd olengi lõunaste kiirnuudlite või Selveri valmistoitude asemel hakanud paar korda nädalas väljas söömas käima. Eks ta paar korda kallim tuleb aga vastik on ka päevast päeva endale mingit poolkõva värki sisse ajada kui hing paremat asja tahaks. Lõunase korraliku söömise tõttu ei taha ma nüüd õhtuti eriti midagi süüa ja hakkan mõistma oma kunagisi pealinna kolleege, kes leidsid, et kui päevas on vaid 1 suurem söögikord, siis olgu see vähemalt korralik ja olid nõus lõunale ca 100 krooni kulutama. Kooner minus võrdleb muidugi 5 ja poole eurost lõhega Caesari salatit üheeurose Selveri nuudliroaga...Aga no ei ole normaalne niimoodi elada, et elad ühte elu ja mõttes unistad teisest, mis oleks ka kättesaadav aga lihtsalt kokkuhoidlikkusest keelad seda endale. No võib ju olla, et juhtub midagi ning sul oleks seda kõhu kõrvalt säästetud raha kangesti tarvis aga samas võib ka nii juhtuda, et see raha lihtsalt seisab seal kontol ja muud head temast ei saa.
Igatahes tegin endale ühe gourmet-koha kliendikaardi, kokkuhoid seegi.
Huvitav aga kui palju on neid keda rahuldabki kartul-kaste ja nad lihtsalt ei soovigi muud süüa? Neid, kes isegi välja sööma minnes valivad mingi koduseid roogasid pakkuva pubi ega eksi kunagi šnitslist kaugemale. On see maitseline eelistus, teadmatus või soovimatus uut proovida? Ahjaa, isa kaebas kunagi, et läksid sõbra noore väimehega suusareisile ja väljas söömise all mõistnud too noormees ainult burgereid. Ka raske juhus.
Kindlasti on maitseeelistustes suur roll harjumustel. Samas tuleme me ju pea kõik kartuli-kastme ja viineri-makaroni maailmast. Kas ma olen vastik snoob ja reetur kui eestlasele sobimatut sööki ihkan? Nagu reetlikud külamehed Kivirähu raamatus "Mees, kes teadis ussisõnu", kes leiba sööma hakkasid? Eks kodu ümber kasvanu ole ju inimesele sobivam toidus, kust ta kõige paremini oma kehale vajaliku kätte saab. Samas pole see meie söögilaud just eriti tervislik - no võtkem või meie majoneesi salatid. Ema just väitis, et vene ajal ei olevat algul üldse mitte värskeid mingeid salateid olnud. Tõepoolest ka mina mäletan poodidest vaid hapukapsa-porgandi salatit aga ka see olevat nö uuema aja leiutis.
Eks ju keha dikteerib ka, mida tal vaja on ja selle järele ka isu tuleb. Ilmselt on minu kartulinorm mingiks ajaks lihtsalt täidetud saanud.

*Kurjamil on sellenimeline laul ka

Mõned raamatud tuleks hoiatussiltidega varustada

Huuh...sattusin raamatukogus uusi raamatuid laenutades tõelise "pärli" peale. Eks oma viga ka, oleks pidanud enne guugeldama. Seda, et Elme Väljaste mulle ei sobi, olen ma juba omal nahal teada saanud, selle praeguse "šoki"kirjaniku eesnimi - Milvi - oleks ju pidanud ka peas häirekella tööle panema...Ok, see oli solvav, sest paljud vanemad daamid suudaksid ka täiesti loetavat teksti kirjutada. Aga see konkreetne küll mitte. Lugesin nii umbes 10 esimest lehte läbi ja stiil meenutas kahtlaselt neid Maajade lembejutte, veidi guugeldades ilmnes, et palju mööda ei pannudki. Daami ühes teises šedöövris sisaldub näiteks selline mahlakas lõik:
”Lõpuks ta tuli, pestud ja õhetav, kuid – täiesti alasti! Keerasin punastades pilgu kõrvale, mul oli piinlik… Avasin silmad ja pöörasin ennast tema poole. On ikka vägev jurakas! Oh issand küll! Kas ma pean selle endasse vastu võtma… Oh jeerum!”
Oh jeerum tõesti. 2008. aasta Naisteleht on teinud tollal 77-aastasest (!) kirjanikuprouast ka loo. Olevat teine suisa menuautor. Minu vanaema näiteks keeldub igasugu Barbara Cartlanditest - olevat porno, loeb pigem krimkasid. Ma porno ei ütleks, ma ütleks piinlikult labane. Lihtsa inimese lihtne elu ja lihalikud vajadused. Iuuu.
Raamat, mida mina üritasin lugeda oli muideks "noortekas" "Käed eemale Õnnest". Tädi mõistvat noori hästi. No ma ei tea. Eks laias laastus ole ju nii noorte kui vanade teemad samad - armastus jne. Aga nendes menu-"armastusromaanides" käsitletakse seda armastust minu jaoks kuidagi liiga instrumentaalsel moel. Kõlab jube puritaanlikult aga minu jaoks ei ole tõesti huvitav lugeda kui jäme kellelgi on. Selline "kirjandus" sobikski kuhugi erootikaajakirja, miks seda üldse rikkuda armastuse nimega? Kõik teavad ju, et koduperenaised loevad neid jutte just testosteroonist nõretavate kohtade pärast. Räägitakse, et hea kui inimene üldse loeb, pole väga oluline, mida. No mind küll hirmutab mõte, et mõni 14-aastane seda Õnne-raamatut loeb. Ei, mind ei šokeeri see, et ta võiks teada saada, et inimesed seksivad ja võivad rasedaks jääda või et on olemas käperdavad kasuisad vaid just see kirjutatu labane stiil. Et laps loeks ja arvaks, et nii ongi normaalne mõelda ja rääkida. No näiteks kasutatakse tüdruku kohta sõna "lits" erinevates variatsioonides ja mitte kusagil ei mainitagi, et see tema jaoks kuidagi solvav võiks olla. Eks seda ole keeruline seletada aga mu meelest saaks sama teemat ka mõjuvamalt esitada kui lihtsalt näkkulajatava naturaalsusega. Nii, et lugeja ei tunneks justkui oleks kõik toimuv normaalne ja mitte kuidagi taunitav.
No näiteks on Nirti raamatus sarnane alkoholismi-teema sees aga seal tuleb kohe välja autori negatiivne hoiak labasuse suhtes, ka seksi on seal piisavalt aga ei kusagil instrumentaariumi täpsemat kirjeldust. Porno ja erootika vahe peaks ju olema ka see, et esimene esitab naturaalset akti ilma fantaasiale ruumi jätmata, teise mõju sõltub inimesest endast ja tema tõlgendustest. Mul pole midagi nende kahe eksisteerimise vastu aga häirib kui ühte esitatakse teise pähe. Ma pole ilmselt sihtgrupp ka ja ehk sihtgrupil pole probleeme žanri määratlemisega - nad kas ei otsigi sellistest raamatutest midagi enamat või siis ei teagi, et midagi enamat võiks olemas olla.