Kooliteemal

Eelmisel aastal kirjutas Eliisabet hea ja informatiivse postituse põhikoolikatsetest Tartus. Mul on see teema sel aastal aktuaalne. Loomulikult jõuti riigi tasandil selleks aastaks juba muudatused sisse teha, õpetajad on paanikas, keegi midagi ei tea, aga samas mingid jutud käivad jne. Tavaline olukord, ühesõnaga. Lühidalt öeldes, nii nagu mulle koosolekul räägiti sügisel, siis kui varem olid kõigepealt katsed ja seejärel eksamid, siis sel aastal tõsteti eksamid ettepoole, et neid katsete asemel arvestada saaks. Mis tähendab omakorda, et õppeprogramm peab olema palju varasemalt lõpetatud eelmiste aastatega võrreldes. Eksameid aga kontrollivad koolid ise ja kuna ühiskatsed olla minister keelanud vaid riigikoolides, mida Tartus on täpselt üks, siis korraldatakse katsed ikka, kuigi teise nime all. Isegi see riigikool osaleb nagu praeguseks selge. Miks? Sest linnakoolid ei usalda väga neid Kapa-Kohila põhikoolis kontrollitud eksamitulemusi, kus tulemust võib mõjutada see, et "Brandon on küll loll, aga ta on volikogu esimehe poeg" või "Brenda on alati viieline olnud, vaatame ta vigadele läbi sõrmede". Ärge mind tulistage, ma olen lihtsalt sõnumitooja.

Ma ei oska praktilisest poolest midagi olulist rääkida, põhijant on alles ees ka, aga hakkasin mõtlema sellele, kui suur roll on antud ajahetkel siiski konkreetsel klassijuhatajal ja koolil. Võib-olla ma võrdlen võrreldamatut ehk siis Tartu linn praegu vs "meil omal ajal" ja üle Eesti, aga ma arvan, et ma väga valesti ei mõtle. Mini klassijuhataja on teemas vägagi sees, sest katsetel on siiski teatud strateegiad, millest Eliisabetki kirjutab ehk siis oluline on eelistuste järjekord, mõned koolid ei kaalugi neid, kes nende kooli teiseks eelistuseks pannud on jne ning lapsel on seda oluline teada, sest ta ei pruugi selle peale tullagi ja võib niimoodi ennast nurka mängida. Lisaks igasugu nõustamised, õpitoad jms seoses edasiste valikutega. Käiakse koolidega tutvumas jne. Nõustamise ja õpitoad on Mini ühe sõnaga mögaks tunnistanud (räägitakse liiga ilmselgetest asjadest, kasutegur 0)* , aga koolidega tutvumine on olnud tore. Ma olen ise pigem selle poolt, et vahet pole, missuguse kooli sa valid, oluline on, et õhkkond seal oleks tore ja no mingil määral on need tutvumisõhtud seda edasi andnud (sh vestlused neis koolides õppivate lastega). Uhked ja uued ruumid avaldavad ka noortele muljet muidugi, seda ei saa salata. 

Mina ei imesta üldse kodus selle kõige üle, aga L. on täiesti hämmingus - tema kui maakoolist tulnu pole iial mitte midagi sellist üle elanud. Mis nõustamised, mis Teeviidad, mis klassijuhatajaga vestlused? Nemad olid need lapsed, keda kooliajal kordagi teatrisse ei viidud, kellel ühtki klassiõhtut ei olnud jne. Mul vajus suu lahti, kui sain teada, et L. ei teadnud peale keskkooli, et katsed kõrgematesse koolidesse toimuvad kevadel, mitte sügisel, ja jäi seetõttu pika ninaga. Teine üllatus saabus seoses kutsekoolidega, mille puhul ta olla eeldanud, et neis pole üldse katseid, sest nende (praeguseks ammu suletud) maakutsekasse võeti kõik soovijad vastu ja ta ei tulnud selle pealegi, et linnas nii ei ole. Praegusel ajal ikka mõtlesin seda ka, et ju sa olid siis veidike loll, aga kui süveneda, siis eks ma ise olin ilmselt ka, aga meil räägiti sellest teemast pidevalt, ei saanud olla, et selline teave sust lihtsalt mööda oleks läinud. 

Lisaks käivad lapsed eriti usinasti olümpiaadidel, sest see läheb kirja sisseastumisavaldusele ning annab eeliseid. L. väidab, et ta ei tea oma koolist kedagi, keda oleks kunagi kuskile olümpiaadile saadetud. Ma siis ütlesin, et seepärast siiski on see koolivõrgu reorganiseerimine vajalik olnud. Oma ülikooliajast ikka mäletan, kuidas imestati, kui selgus, et mõni kursakaaslane ei olnudki suurlinna eliitkoolist. Loomulikult tuli edukaid mujalt ka, aga kui ikka ümbritsev keskkond üldse ei stimuleerinud, siis ilmselt oli see edasijõudmine palju keerulisem. 

P.S. Ma ei ole üldse see inimene, kes arvaks, et õpi võimalikult hästi, siis saad hea elu peale ja õnnelikuks, aga ma leian, et on õudne vireleda kuskil, kus õpetajad su käekäigust üldse ei hooli ja mingit inspireerivat keskkonda ei ole. Minu jaoks olidki koolid helgemad osad just nimelt ühised väljasõidud, suvised praktikumid, peod, muud üritused, näitering jne. Kui seda ei oleks olnud, siis oleks ikka väga jube olnud, ega ma siis koolis õppimas ei käinud ometi. 

Ahjaa, see on ka naljakas, kuidas vanem põlvkond (mitte mina, minust järgmine ikka) juba sahmib - aga lõpukleit, kas on valitud juba, kas peab õmbleja juurde minema, kas juuksur on kinni pandud, kes meigi teeb? Asjaosaline ise kehitab selle peale õlgu, et misasja üldse, rahunege maha, see on põhikool, küll kapist riided leiab, juuksed kammin ära ja mis meik? Minul omal ajal puudus eriline arvamus, aga lasin emal toimetada ja nii olidki kõik mu lõpuriided nõelasilmast tulnud (ega tol ajal poodides muidugi väga valikut ei olnud ka), soeng alati kohutav - ema sõbranna oli juuksur, kes armastas mulle miskipärast lokke pähe teha, ma ise vihkasin lokke, aga ei julgenud midagi öelda.

*Avastasin nüüd pool aastat hiljem, et Kaur oli Eliisabeti postituse all mult küsinud, miks mu lapsed arenguvestlusi ei salli. Nende meelest samuti puudub kasutegur, mämmutatakse ammuteatut ja näiteks kooli-kodu interaktsiooni see ka väga ei toeta, kuna vanemates klassides lapsevanema osalust enam vajalikuks ei peetagi. Mini on veel rääkinud olukordadest, kus klassijuhataja üritab temalt mingit infot saada mingite klassikaaslaste omavaheliste teemade kohta, millest tema midagi ei tea või ei taha teada ja see olla ebameeldiv.

Kuidas ma ahvi armusin (ja muu vähem oluline)

Millal see lõputu küünlapäev ükskord lõp(p)eb*? Kui aasta lõpus oli nii palju tööd, et sai paar ületundigi kirja ning ootasime pikisilmi vanemapuhkuselt tagasitulevat töötajat, siis nüüd on terve kuu tööd olnud umbes-täpselt ühe poole kohaga töötaja jaoks, aga meid on neli täiskohaga. Jaanuaris pidi tulema üks projekt, mille jaoks vaja lausa kahes vahetuses tööl käima hakata, sest me luuserid ju lahkume neljast, aga Rootsiga on ajavahe ja neil siis alles kell kolm, aga tolle töö tähtaeg kukub kell viis. Kui me vastasime, et küll vaatab jooksvalt, ei hakka kohe midagi muutma, siis hoiatati, et niimoodi need asjad ikka ei tohiks käia, kindlad reeglid peaks olema. Me jäime jäärapäisteks eestlasteks ja noh, nüüd on siis näha - see projekt võtab meilt umbes 10 minutit tööaega, tahaks näha seda, kes istub kaks tundi tühja selle kümne minuti pärast. Siiani pole veel kordagi need failid peale nelja tulnud, aga noh, sellise planeerimisega oleme me juba kahekümne aastaga ära harjunud, nii need asjad käivadki. Kohe tuleb, meeletult palju, oo õudu, hakkame aga värbama  - aa, tegelt ei tulnudki, küll on hea, et te ette värbama ei hakanud. Seda viimast keegi muidugi ei ütle, ma ise tänan ennast ettenägelikkuse eest. 

Aga jah, 20 aastat saab sel aastal täis siin imelises ettevõttes. Kahel inimesel neljast, kolmandal 19 ja neljandast ma ikka täiesti siiralt imestasin, et ta peale vanemapuhkust siia tagasi tuli. Sellele ma polnud absoluutselt panustanud, olin enam-vähem välistanud lausa. A ju meil on siin midagi tabamatut. Ma nüüd mõtlesin, et ise ma enam ära ei lähe, ma tahan oma koondamistasu saada. Kui see kulude kokkuhoiu teema siin neljanda töötaja dekreeti mineku ajal tõusis, olid rootslased siiralt imestunud, et mismõttes meie seadused ei luba väikelapse vanemat koondada? Neil küll nii ei olevat - kes viimasena tuli, see esimesena läheb. Iseenesest saab alati ju ametikoha koondada, aga ma arvan, et mina see inimene ei taha küll olla, kes niimoodi noa selga lööb. Kohe meenuvad isa (sic!) õpetussõnad mu personalitöötaja "karjääri" alguses - neid noori naisterahvaid ei tasu küll tööle võtta, niikuinii jäävad kohe rasedaks ja siis pärast ei saa neist kuidagi lahti! Häda selles, et tänapäeval saavad naised üha hilisemas vanuses lapsi, parem naised tööpaigal üldse välistada. Ja no mehed pole ju ka enam mehed - mõni meeski võib vanemapuhkusele jääda, oo õudu! 

Hiljuti oli sotsiaalmeedias väljakutse, et ela nagu penskar - midagi 700 euroga kuus siis. Vahva väljakutse. Klausel oli veel, et jah, penskaril enamasti pole kaelas pangalaenu ja kulutusi lastele. Mõtlesin siis, et kui ma võtan ära pangalaenu ja kulutused lastele, mul jääbki see 700 midagi kätte ju. Mis ma teen sellega? No viimasel ajal olen lennupileteid ostnud ja majutusi kinni pannud näiteks. Lähiriikidesse seda küll, aga kuidagi kergem on hingata kui ees ootavad piletid kuhugi. Tegelikult oli vaja Prahasse minna, seal toimub sel suvel Geocaching Giga üritus nimelt, aga oma vaesusest hoolimata olen ma ikka hirmus mugav - enne kaheksat ärge mind lennujaama paluge! No ja seal oleks pidanud tagasilend hommikul pool kuus olema...Tallinnast veel kuidagi, aga võõras kohas selleks ajaks lennujaama jõuda on minu jaoks liig mis liig. Pärast sai räägitud veel ühe sama ürituse huvilisega ja temagi ütles, et paraku tuleb see ots tal autoga odavam ja mugavam. Seda ütles siis mees, kes muidu käib niisama spordiüritustel Kanadast Austraaliani. Et siis Baltikum on lennupiletite osas ikka õudne perifeeria, kust normaalsel ajal ja normaalse hinnaga ei saa isegi lähiriikidesse. Meil paraku nii palju aega ei oleks, et autoga Prahasse sõita, see on ikka paras ettevõtmine paaritunnise lennu kõrval ja mina ju kardan alati, et auto läheb katki vms. Lennuk juba alla ei kuku, seda ma ei karda.

Aga ahv. Oo jaa! Ma armusin ahvi, kes on maailma kõige südantsoojendav olevus ning vaatan nüüd iga päev tema videoid. Tiibeti makaak Xing Xing, pange otsingusse ja tuleb igasugu nunnusid videoid temast. Ta on nii armas tötsakas, aga samas hämmastavalt kiire vanaproua ja tema miimika on lihtsalt nutmaajavalt armas ning väljendusrikas. Video Xing Xingist ja tema sõbrast kassist, üks mu lemmikuid:

Vat niimoodi me siin elamegi.

*Mõlematpidi on õige , mulle meeldib kahega rohkem.

Uuema aja ärid

Mäletate, kui koolis käidi, olid ikka sellised omad kindlad kohad, kuhu lapsi ekskursioonile viidi? Meil Tartukandi klassika oli Taevaskoda  - ikka rongiga sinna, võileivad ja morss kotis, klassijuhatajaga koos tehti mingeid murumänge, matkati veidi ringi, vaadati Emalätet jne. Kogu kulu lapsevanemale olidki need võileivad-morss ja rongipilet. Õpetajal kulus ilmselt närve ka, aga eks see kulub klassijuhatamise lisatasu sisse. 

Tänasel päeval on aga klassiekskursioonidest mõnedele ettevõtlikele kullaaugud saanud. Eeldusel, et lapsed kardavad loodust nagu tuld, pole seal kunagi käinud, ei oska seal midagi teha ja looduses saab viibida ainult spetsiaalselt koolitatud vastava kogemusega täiskasvanu range pilgu all. Klassijuhataja eksiks ilmselt ise ka ära. Ja kuidas on lood GDPR-iga - kas nõusolekuankeedid olid meil omal ajal olemas? Kas kõigil oli ikka selge, et need hävitatakse peale matka nagu kord ja kohus ja kuidas on matkal fotode tegemine reguleeritud?

Ehk siis matk Taevaskojas, 500 eurtsi per klass. Võimas ja erakordne elamus garanteeritud! Selle raha eest saab siis rongipiletid ja otseselt võileibu ei pea kaasa võtma, aga noh, võiks, ja matkajuhi. 

Me oleme perega sada korda looduses matkamas käinud ja lõket teinud. Lisaks on Mikro skaut, kes on lausa täpselt sellel samal rajal paar kuud tagasi matkanud ja seda ilma igasuguse lisatasuta (skautide aastamaks on 30 eurot). Ma ei julge seda küsimust vist küsidagi, et aga miks ometi klassijuhataja ise ei lähe lihtsalt lastega matkale? Sest ma siiralt ei saa aru, mida see matkajuhi teenus siin juurde annab? Niikuinii on klassijuhataja ja üks nõutav lapsevanem ka ju kaasas. Miks mulle tundub, et keegi kuskil on reklaami ohvriks läinud. 

Ja ma ei julge mitte midagi kobiseda. Sest äkki mul ikka on ülemäärased ootused klassijuhataja rollile? Ja kui ma ka keeldun, siis kannatab ju minu laps. Teised kõik koos matkal ja tema üksinda koolis. 

Aga ma tahaks aru saada, kas enamik selliste asjade eest maksjaid on nagu mina  - ei taha probleeme tekitada, või siis siiralt nähakse, et see teenus on vajalik ja mõistlik sellise hinna eest.

Murdsin lubadust

Paljud annavad endale uue aasta puhul lubadusi, ma suutsin üht vähestest, mille andnud olen, murda. Aga see pole üldse minu süü! Või noh, vist ikka on ka, aga ma ei suuda ikkagi uskuda, kuidas ma võisin oma armsa, pisikese kollase Nokia 3310 telefoni ära kaotada! Ja seda mitte purjus peaga vana-aasta õhtul ringi tolgendades, vaid 31. detsembri hommikul igati ontlikult aega veetes. Käisime hommikul sadamaraudtee äärsel kergliiklusrajal, üsna piiratud alal ja pärast seda Lõunaka Lidlis ning koju tulles avastasin, et kõhukoti lukk oli lahti ja kollane telefon kadunud. Muud asjad, nagu naviks kasutatav nutitelo ja pangakaart olid näiteks alles. Ma olin jummala kindel, et olin Nokia lihtsalt kuhugi taskusse vms kohta torganud, aga kodunt ei leidnud seda mitte kusagilt ega autost. Telefon muudkui kutsus, aga kus? Ok, ma vist jooksin paar sammu, äkki ikka rappus kotist välja (no sa oleks ju kuulnud!) või äkki siis kui ma puu all kükitasin (ei, ei pissinud puu all) libises välja. L. käis üksi ja meie Miniga pärast kaksi kogu hommikul käidud marsruudi läbi ja no mitte midagi. Kui keegi oleks leidnud, ta oleks ju telefoni vastu võtnud või siis hoopiski välja lülitanud? Aga telefon ikka kutsus. Minu tibu! Panin FB-sse kuulutuse, aga sealt ka ei midagi.

Lõpuks läksime esindusse, see oli imekombel õhtuni lahti, ja sain uue SIM-i. Nüüd telefon enam heliseda ei saa. Aga mul on endiselt tunne, et siin on mingi konks, ta on mul kuskil imelikus kohas, mille peale ma lihtsalt veel ei suuda tulla ja ühel hetkel tabab mind heureka-moment ja ma leian ta üles. Sest ma ei kaota niimoodi asju! Alati, kui ma arvan end midagi kaotanud olevat, leian ma selle asja mingist kummalisest kohast üles, kuhu ma selle meeltesegaduses susanud olen. Ok, va see sõrmus, mille ma UG-s ära kaotasin. Aga nüüd on mul nutitelefon, mida ma lubasin, et ma iiiiiiiialgi endale ei soeta, sest pmst oli ta mul olemas, kasutasin, kui navigeerida vaja ja ma ei näinud enam mõtet, miks topelt telefone pidada. Ega mul seal mingeid muid äppe väga pole. Messenger on ja see on hea, sest inimesed ju eeldavad, et kui nad kirjutavad sulle Messengeri, et nad täna ikka sinuga kohtuda ei saa, siis sa ei oota pool tundi kokkulepitud kohas vaid oled nende sõnumit näinud ega helista neile segaduses nagu mõni maavanaema. Aga nutitelefoni peab ju pidevalt laadima! Mingi üle päeva või nii! Nokia nõudis seda kord paari nädala jooksul. Ja kõik mu viimase 25 aasta kontaktid on ka läinud, mitte et ma nendega eriti kontakti oleks hoidnud, aga ikkagi.

Mis veel aastavahetusel põnevat juhtus? Meil oli kontoris üks vana punane vein. Villitud 2007, ma arvan, et meile kingiti ehk paar aastat hiljem. Seisis riiulis, küll külili, aga ikkagi toatemperatuuril, mis suviti ulatus +28ni vähemalt ja päevavalgus sai talle ka kenasti ligi. Kindel, et ammu äädikaks läinud. Vedasime siis lõpuks koju ära, kaua sa ikka hoiad, äkki saab sellega midagi marineerida või miskit. Aga kõlbas juua. Ma veiniekspert ei ole, päris Bollinot ka ei joo, aga mu meelest päris hea vein oli. Hoolimata valest säilitusmeetodist. 

Kängurusteiki sõin elust esimest korda. Lidlist sügavkülmutatuna ostetud. Ega sealt Austraaliast ta muul kujul siia ju ei jõuakski. Oli veel jaanalind ka valikus, aga L. valis känguru. Imekombel jäi see pannil söeks kõrvetamata ja maitses veidi pardilaadselt, üsna hästi. Me kunagi kodus pannil steiki ei tee, just seetõttu, et kardame ära kõrvetada. Ahjus on lihtsam liha teha, aga seekord läks õnneks.

Muidu avastasin, et 14 tundi ööpäevas magada on köki-möki. Ainult kass tundis vahepeal muret, kas elan veel või õigemini, kas toitlustus ikka töötab tavapäraselt. Ma ilmselt olen ka ise osaliselt kass, sest no 11-12 tundi on mul magamiseks absoluutselt tavapärane asi. Eriti, kui maailm näib enamuse ajast nagu selles fotol:

1. jaanuaril tahtsin vaadata Bondi filmi "Spekter", mille võtteplatsil mu ülejäänud jõulude ajal käisid, aga selgus, et ei Telia videolaenutuses ega Inspiras seda ei leidugi. Ainuke koht, kust videosid laenutada, mida tean, on raamatukogu, aga seegi oli 1. jaanuaril suletud. Nüüd ma ei teagi, mis värk on selle džiibiga seal 3000 meetri kõrgusel.

Head uut aastat!

Minu 2024. aastal loetud raamatutest parimad

Ega ma vist ei jõua ikka enam seda ühte raamatut läbi lugeda, et tuleks sama arv raamatuid kokku nagu eelmisel aastal - 112. Maksimumhinde sai ka muuseas täpselt sama palju raamatuid kui eelmisel aastal ehk siis 17. Miskipärast arvasin, et lugesin sel aastal oluliselt vähem, aga näed, ei. Uusi raamatuid oli küll sel aastal palju keerulisem raamatukogust kätte saada - ilmselgelt on lugejad hinnatundlikumaks muutunud ja uutel teostel on kogu aeg järjekord taga. Sellest hoolimata avastasin, et neist 17st lausa 7 kandsid ilmumisaastat 2024. Huvitav oli ka see, kuidas minu arvamus sel aastal ühtis päris palju ka kriitikute arvamusega, Lilli Luuk'i uut pole veel jõudnud lugeda ja Ulyssest väga ei julge, aga muus osas on mitmeid kattuvusi. Mingid paremustabelit ei teinud, esiotsa paigutasingi need 7 päris uut raamatut lugemise järjekorras ja peale neid teised ka, mis varasemalt ilmunud.

Iida Turpeinen "Surelikud" - Mu jaoks väga üllatav, et see raamat oli ka kriitikute tabelites väga võimsalt sees. "Punase raamatu" sarjast ainsana muuseas. Muidu tundus, et lugejatest läks see teos nagu kuidagi mööda. 

Mulle oli see tegelikult täitsa uus avastus, et inimesed ei tapnudki massiliselt loomi lihtsalt seepärast, et neil oli absoluutselt suva, vaid nad olid tänu ristiusule nii kangesti veendunud selles, et küll Jumal juba tasakaalu taastab, kui ta kogu looduse inimese jaoks loonud on ja et liikide väljasuremine oli tundmatu teema ja uskumatu fakt, pigem usuvastane tabu nagu evolutsiooniteooriagi.
Hariv, hästi kirjutatud ning värvikate tegelastega sügavalt empaatiline lugu. Aga ikkagi on nii raske inimestele kaasa tunda. 

Édouard Louis "Muutuda:meetod" - "Moodsa aja" sarjast siis taas üks ka kriitikute lemmik (koos Charlotte Weitze "Rosaariumiga"). Hakkasin lugema vist suisa eelarvamusega, sest keegi kuskil teatas, et minategelane tunduvat ülbe. Huvitav, et mina tajusin pigem vastupidist vaibi temas. Ma ei tajunud ka mingit viha või kättemaksuhimu, pigem olukorra paratamatusest tingitud kurbust. Me ju kõik jätame maha oma vanematekodu, kõik ilmselt mitte nii drastiliselt, aga siin tajusin ma eelkõige nostalgiat segatud jõuetusega midagi ses osas muuta. Kõige rohkem üllatas, kuidas selle raamatu sisu peeti ilukirjanduseks, et ei, selliseid klassivahesid ei ole tegelikult olemas, selliseid maakaid ei ole, ei-ei. Või siis sellisest maakast ei kasva iial kirjanduslikult võimekat indiviidi? Isegi eestikeelset tõlget ju iseloomustati kui sissevaadet Prantsuse kihistunud ühiskonda. Ma küll ei usu, et see meilgi mingi ennenägematu asi oleks. Matsipoisist kasvab kultuurne gei. 

Andri Krasnjaštšõhh "Jumal on. +/-" -  Loomingu Raamatukogus ilmus sel aastal mitu väga head asja, maksimumhinde said mult kaks neist, lisaks neile soovitan ka Bora Cosici "Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni", Alice Zeniteri "Kes neid jõuaks lahuta" ja ja Inga Gaile "Ilusad" - kõiki neid mainisid ka kriitikud. Krasnjaštšõhh rabas. Tegemist on kildudega, sest ümberringi ongi killud, pikemalt ei jõua, pole aegagi ja argielu läheb siiski edasi.  Samas siin on kindlasti olemas ka kirjanduslik mõõde, mõtleva inimese süvenev pilk, mis paneb olulist tähele. 

Karl Ove Knausgård "Igaviku metsa hundid" - Märkasin hiljuti, et autorit tehti maha põhjusel "mis ta ronib sinna Venemaale!" Et Skandinaavia autoritele tundub see Venemaa ikka selline müstiline paik, kuhu oma romaani tegevus viia, aga see ei kõlba kuhugi. Noh jah. Eks Knausgård kirjutas selle raamatu siiski enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse ja ma ei tea, kuidas ta sellesse teemasse ise suhtub ja kui palju see liin üldse järgmistes osades edasi läheb, aga ilukirjandusena siiski äärmiselt hea raamat mu meelest. 

Gregor Kulla "Peenar" - Betti Alveri kirjanduspreemia laureaat ja kriitikute poolt hinnatud noor autor on mu koolivend, praegu Vikipeediast vaatan. Mis ma oskan öelda, järgmisena on mul tabelis kooliõde  - eks see vist ütleb, et päris hea kool oli, kus laste loovust suisa maha ei tambitud. Raamat on selline hästi tänapäevane, aga mitte tüütul moel, vaid ilusal ja isikupärasel. Ma arvan küll, et ma poetasin äratundmises pisara, ega ma naljalt neid raamatuid maksimumiga ei hinda, mis nutma ei aja. Jah, võib vist nii öelda küll.

Katrin Ruus "Prügimaja Dionysos" - Taas kriitikute tabelis mainitud ja asja eest.

Philip Roth "Nemesis" - Selle aasta viimane maksimumi saanu, Loomingu Raamatukogus ilmunud Philip Rothi viimaseks jäänud (lühi)romaan. Tema "Ameerika pastoraal" mulle erilist muljet ei jätnud, aga see meeldis väga. Korralik psühholoogiline romaan inimesest, kellel on tohutu vastutustunne. Ääretult usutavalt kirjutatud, samas empaatiliselt ja no teema ise on ka huvitav (lastehalvatus 40ndate Ameerikas) - kui hiljaaegu see kõik tegelikult oli.

Nüüd siis mõned varem ilmunud raamatud ka, mis sel aastal mulle kätte sattusid ja meeldivaks osutusid.

Jevgenija Ginzburg "Ränk teekond" - ilmunud küll 2023, aga ka kriitikute tabelis sel aastal äramainimist leidnud. 

Ginzburg on väga hea kirjanik ja eriti muljetavaldav on tema võime inimpsühholoogiat lahti harutada. Mulle tundub, et võrreldes Solženitsõni ja Varlamoviga on siin seda tahku kõige rohkem, meenutas natuke Primo Levi "Kas see on inimene" lahtiseletamise ja endale selgeks tegemise püüdu. Kuidas? Mismoodi? Miks? Materjali erinevate inimtüüpide näol jagus.
Pigem arenguromaan kui kuiv ülevaade toimunust. Räigeid ja detailseid vägivallakirjeldusi ei ole, see-eest on kaasahaarav lugu ja värvikad tüpaažid. No näiteks Ginzburgi tulevasse abikaasasse jõudsin ma ise juba enne ära armuda, kui sai selgeks, et ka Ginzburg temasse armus....
Ilmselt ka praktiliselt oluline raamat - miks nad sellised on, mida neilt oodata ja kuidas endal sarnases olukorras kõige targem tegutseda oleks. (Viimase vastus - taanduda kuhugi inimtühja kolkasse.)

Julia Kissina "Kevad kuu peal" - Kui enamikes lapsjutustajaga lugudes on see jutustaja kui väike täiskasvanu või siis selline, nagu täiskasvanu arust üks laps olla võiks, siis siin tajusin ma just seesugust ”kuu pealt kukkunu” mõttemaailma, mis mulle enda tollasest ajaperioodist meenub. Ilmselt kõigil inimestel see nii pole, aga mulle oli lugedes see kõik nii tuttavalt kodune. Ei mingit maagilist realismi, mida ma õigupoolest väga ei seedigi, vaid puhas teismelise tüdruku maailmataju.

 

Fred von Hoerschelmann "Tondilinn: lugusid Haapsalust" -  Täiesti juhuslikult raamatukogust kaasa haaratud teos, mille ma arvasin olevat mälestusteraamatu, aga mis osutus hoopis novellikogumikuks, kus sees tõelised pärlid. Väga-väga hästi kirjutatud sisemise pinge ja osava karakteriloomega lood, kus rõhk peamiselt tegelaste psühholoogial. Kuidas kellestki keegi saab ja miks. Taustaks üks Eesti ilusamaid linnu, kui mitte see kauneim. 

 

Lisaks neile kümnele meeldisid veel vanemad asjad Mudlumilt, Julian Barnes'ilt, Õnnepalult, Kafkalt,  Ljudmila Ulitskajalt ja Kir Bulõtševilt ning Józef Mackiewiczi romaan Vilniusest. 

 

P.S. Mulle küll Goodreads mingit kokkuvõtet meilile ei saatnud. Arvestades, et ka Spotify mind oma wrappediga pettis, siis ega ei lootnudki. Ainult Rimi rõõmustas. 0 kilekotti ostetud ja 2 kilo banaani aastas.  

Segadus peas

Vabandust, mul on nüüd hirrrmus palju aega, et teid tülitada, tervelt aasta aega on blogis enam-vähem ikaldus olnud, nüüd siis kamaluga plära järgi.

Sattusin nägema ühe blogija pilti tema teismelise lapse sassis toast ja kommentaare avades ei pidanud pettuma, kohe esimesena viskas ette mingi isehakanud terapeudikese (ei, ma ei ole neid fakte kontrollinud, puusalt lahmin, sest tahan, kuna sellised inimesed ajavad mu kettasse), kes manitses, kuidas "teie, emana ei tohiks küll sellega leppida, kuna segadus toas peegeldab segadust teismelise peas!" vms. "Teie, emana" peale tahaks ma alati sülitada, sest sellele järgneb enamasti mingi alandav õpetussõna omaarust hoopis etema ema poolt. Ah et segadus toas peegeldab segadust peas? Mu arust on hoopis alarmeerivam, kui teismelise tuba näeb välja nagu askeetlik munga- või nunnatorn. Segadus toas peegeldab enamasti seda, et toa omanikul on muudki teha, kui tuba piinlikult korras hoida. Mainin igaks juhuks ära, et lausa ebatervislikke olukordi, kus võileivad madratsi all hallitavad, ei pea mina ka normaalseks, iseasi, et ma sellisel juhul lihtsalt ütleks toaomanikule seda, et tegemist on tervisele ohtliku olukorra, mitte mingi esoteeriamaigulise segadusega peas. 

Peale seda haarasin tolmuimeja ja koristasin korteri ära. Laste tuba ei puutunud ettekäändel, et kass oli just sinna varjunud (kas on kasse, kes ei karda tolmuimejaid va need, kes salamisi robottolmuimejatega sõitu naudivad? Ähh, ma ei leia enam seda toredat kassivideot, kus kassid pimedas roombadel reivivad...), aga ma olen ka see ema, kes laseb lastel oma segaduses marineerida. Toitu nad tuppa ei vii, tolmu ka vahel võetakse, lihtsalt lauad on lookas igasugu pahna all. 

Seejärel tegin kikerhernekarrit. Minust on saamas see inimene, kes retsepti ei järgi, ära sa märgi. Toppisin igasugu maitseaineid segamini pannile ja mu meelest sai täitsa korraliku karri, sama hea, kui mingit täpset retsepti või valmismaitseainesegu kasutades. Imelik, poleks uskunudki. 

Hiljem kuulen, et kass möllab vist nende "uute" pallidega, mille ma koristamise käigus mööbli alt ja tagant leidsin, aga kuna kassi osas ei või iial kindel olla, siis läksin ja vaatasin. No muidugi, tõhk oli leidnud selle ainsa tomati, mille ma karrist üle jätsin, et hommikul võileivale panna ja kasutas seda pallina. Pidasin kassile loengu lõpetades sõnadega: "Kuidas sul ometi häbi ei ole?!" Sain oma vanemlikke oskusi kassi peal rakendada, laste peal tavaliselt vaja ei lähe. Kasutegur on ilmselt sama mõlemil ehk siis ümmargune null.

Jõuluks kutsuti külla, aga kuna sama inimene konkreetselt sisises eile kaubanduskeskuses mustanahaliste peale ning kiitis, et Kaubamajas karusnahad müügil, mille peale kuulutas, kuidas kõik loomakaitsjad võiks sinnasamusesse kerida, siis ma veel natuke mõtlen selle peale. 

Võtke mind ka kaasa! Tegelt ma ei taha. Tahaks lihtsalt koti peal istuda.

Kordussaade

Läksin helges lootuses oma eelmise aasta sama aja blogisissekandeid lugema, sest raudselt kirjutasin selle kikerhernekarri retsepti üles ju ka, aga no tutkit. Jälle hakka jalgratast leiutama, nii minulik.  

Et siis jah, kõik ülejäänud kodused va kass, on siis taas Austrias, seekord suisa jõuluks. Iga kell valiks eelmise aasta -22 ja päikselise ilma, kui sellise õuduse, mis siin. Austrias on kah sombune, seega mägedes erilisi vaateid pole, aga sinna lubab alates 25ndast selget ilma, meil on sama saast kuni aasta lõpuni, vähemalt yr.no andmetel. 

Postkastist leidsin sellise üllitise:

See oli huvitav, et kui Minile näitasin, siis tema esiotsa ei saanud pihta. Kolm trükiviga Caps Lock tekstides, huvitaval kombel kuulutuse sisus enam ei olnud. Kas mina oma töö eripära tõttu märkan ja pööritan silmi - kui minu ettevõttele selline reklaam tehtaks, ma küll seda välja saata ei julgeks. Või ongi täiesti suva, sest inimese aju asendab äärmiselt efektiivselt. Suisa nii efektiivselt, et mind on see hakanud töös segama. A la kirjutan automaatselt mingist nimest populaarsema variandi, kui tegelikult on mingi muu kirjas. Aju arvab, et tema on targem ja tegutseb pmst autocorrecti vaimus. Milleks meile keeletoimetajad? L. väitis, et tema lugenud, kuidas kõigist meediaväljaannetest ongi keeletoimetaja ametikoht kaotatud ja kui peatoimetaja jõuab üle vaadata, siis jõuab, aga üldiselt pole probleemi, keegi ei kobise ja kopikas jälle kokku hoitud. 

Ennustamisest veel - ma olen ka osav meedium täitsa, pakkusin, et mu aasta plaatide esikümne kaheksas koht, Fontaines D.C. "Romance" on sel aastal ka kriitikute edetabelites sees ning eile õhtul ilmuski ERRi suur koondtabel, kus antud plaat on nr 1. Kui veel sarnasusi tuua, siis Amyl and The Sniffers on ERR-i tabeli 22. koht, mul 27.

Aasta 2024 parimad plaadid, vol 1

Ongi aeg esikümne käes. Eelmised kohad leiab siit ja siit. 

10. Hey Violet - AFTERTASTE

USA pop rock bänd. Praegu infot otsides komistasin fakti otsa, et Aftertaste olevat olnud nende viimane plaat ja bänd olla laiali läinud. Mulle on nad lisaks muusikale, mis on hea, kõrva jäänud ka haigete laulusõnade poolest. "Guys My Age"'st ma kunagi vist juba kirjutasin, et veits nagu pedofiili unelm. Sellel viimaseks jäänud plaadil on lugu "Uncomplicated", kus samuti päris häiriv düsfunktsionaalse suhte ülistus refrääniga "it don't feel like love when you treat me well". Noh jah. Draamat selles muusikas jagub.

Ilmselt oli nende ebakindluses oma ehedus ja võlu:

9. P.O.D. - VERITAS

P.O.D.-d sai viimati kuulatud kunagi kakskümmend aastat tagasi, kui popp oli nende lugu "Youth Of The Nation". Kristlik nu metal bänd. Uue albumi esimeses loos teeb kaasa Randy Blythe Lamb of Godist (kelle esimene nimi oli Burn The Priest), seega ma ei tea, kui tõsine see kristlikkuse aura P.O.D. ümber ikka on. Blythe sissejuhatuseks, on plaat üldse üllatavalt kuri.

Plaadilt leiab ka koostöö Ukraina bändi Jinjer lauljatariga:

8. Fontaines D.C. - Romance

Pakun, et see plaat on sel aastal ka kriitikute edetabelites sees, kuhu rockmuusikat üha harvem satub. See iiri post punk bänd on hetkel kuum teema. Mina sattusin neid kunagi kuulama oma aktsendiotsingutel ja julgen ka öelda, et see plaat on siiani nende parim. Väga palju väga eriilmelisi lugusid.

Ühte näidet on maru raske panna, sest päris mitu lugu sellel plaadil väärivad esiletõstmist. Noh, see "viga" suureneb nüüd tabelis iga järgmise kohaga muidugi...Panen siia video laivilt hoopis ja ühe aeglasema loo. Keegi mainib kommentaarides Lana Del Rey vaibi, kuule, täitsa on jah, ma ka nüüd märkasin. Aga ainult selles loos ehk. "Kurb hääl" jah, see on ka vist oluline, miks nad mulle meeldivad.

7. Kid Kapichi - There Goes The Neighbourhood

Jätkame aktsentidega. Aga seekord mitte enam kurbade häältega kohe kindlasti. Sotsiaalkriitikat Inglismaa töölisklassilt. Sellist mittedepressiivset, seda on ka vaja. Päris klassikaline punk ei ole, aga midagi sinnapoole.

Lauluke sellest, et nemad küll ei taha üksi saarele jääda:

6. Wunderhorse  - Midas

Mingi Spotify playlist viskas mulle ette nende loo "Arizona" ja see oli imeline. Hakkasin siis uurima, et mis bänd ja lõpetasin suu ammuli kogu diskograafia läbi kuulamisega. Kus ma elanud olin, et ma neist varem midagi ei teadnud?! Uskumatult hea bänd. "Midas" on nende teine album, esimene ja ka väga hea ilmus 2022, seega üsna uus muusika. Tuuritavad muide koos 8. koha omaniku Fontaines D.C.ga, sinna tuurile juba läheks. Aga piletid olla kõik välja müüdud. Inglased muidu jälle. Lisaks muusikale ka väga head laulusõnad.

Siin võib vist jälle öelda, et lauljal on "kurb hääl"

5. Käärijä - People's Champion

Esiviisiku avab lõbus põhjanaaber. Uskumatu, et ei olegi ainult ühe hiti ime. Korralik peoplaat ja kui ka veel kõigist sõnadest aru saaks, oleks eriti tore, sest igasugu toredaid keelemänge eestlasena alati läbi ei hammusta. Üks on näiteks plaadi nimiloos olev tšempioni ja šampinjoni kõrvutus. Selline soomlaslikult armas valehäbita lõbutsemine.

Panin selle video, sest antud lugu on mu meelest kõigist plaadi bängeritest see kõige kõvem, aga kommentaaridesse süüvides sain teada, et tegelikult on tegemist tõsise looga, mis räägib küberkiusamisest, mida Käärijä väidetavalt ülipalju saanud on. Ei teadnud sellest midagi, sest vähemalt Eestis on teda küll pigem kiidetud, pole näinud ühtki negatiivset kommentaari. Ja seda isegi muidu vägagi konservatiivsetelt inimestelt.

4. Body Count - Merciless

Ja nüüd, räige kannapööre. Isegi Body Counti kohta võika kaanekujundusega album. Õnneks väga suurelt siia ei tule, mulle endale sellised verised asjad ei meeldi visuaalselt. Kuulata on teine asi. Ok, sissejuhatust, kus psühhopaat räägib, kuidas ta piinamisest orgasmi saab, mitu korda ei kuula, aga lood on head. Ja sealjuures mõtlemapanevate tekstidega. David Gilmour (!) teeb plaadil kaasa. Lisaks Corpsegrinder ja Max Cavalera. Vanad, aga kurjad. Kusjuures Top 4 ongi vanad, tuntud ja kurjad.

Panen siia rahuliku loo, kaks legendi koos:

3. Ministry - HOPIUMFORTHEMASSES

Jätkame lombi tagant ja üsna samade muredega. Ministry väidetavalt viimaseks jääv plaat siis. Kahju, et viimaseks jääb lausa, kuigi ega need viimased kaks on üsna ühte auku olnud, aga siiski sellisesse, kuhu ka mind veab. "Goddamn White Trash" on mu meelest aasta parim lugu. Respekt, et Uncle Al ei ole vanas eas mingiks konserviks muutunud, vaid on noortega võrdselt radikaalne. Chello Biafra teeb ka plaadil kaasa, tema iroonilist vokaali on alati rõõmustav kuulata. Seda plaati kuulasin ma aastal 2024 konkurentsitult kõige rohkem.

Ülimalt vahva video on ka aasta parimale loole tehtud - "Harimatud, rünnakule!" Ja video lõppu tasub eriti tähelepanelikult jälgida - kes on see, kes tõelisele mehele lõpuks ainsana abikäe ulatab?

2. Marilyn Manson - One Assassination Under God - Chapter 1

Jätkame legendidega. Manson on tagasi. Tundub, et mõnel mehel õnnestuvad asjad paremini, kui ta on korralikult vihale aetud. Vahepeal ahistamis- ja vägistamissüüdistustega kohtu all olnud mees on süüdistustest prii ja ütleb, mida ta sellest kõigest arvab. Ausalt öeldes ma kohtuprotsessi detailideni ei jälginud,...Ok, hakkasin nüüd uurima ja aru sain ainult sellest, et Manson maksis Woodile kinni tema advokaaditasud ja võttis tagasi oma süüdistuse Woodi vastu, aga mis sai Woodi süüdistusest, ma kuskilt välja ei lugenud. Aga Manson on ju vaba? Kui sind 55 naist ahistamises süüdistab ja süüdi mõistetakse, lähed ju kinni? Oeh, lihtsam on rääkida muusikast, kui muusikute eraelust. 

Manson on igatahes tagasi juurte juures nii oma muusikas kui ka visuaalse külje pealt. Muuseas, mulle kohutavalt meeldib albumi kujunduseks olev Mansoni enda maalitud pilt. Mulle tundub, et ma vaatan viimasel ajal maailma kohati sarnase pilguga...Mulle meeldib, et Manson on kunstnik mitmes mõttes. Mulle meeldib, et tema laulutekstidesse peab süüvima, et need ei ole üheselt mõistetavad, aga neis on oma poeesia. Natuke ärevaks teeb see Chapter 1 plaadi nimes - ons vaja head asja lahjendama hakata?

Video valisin esteetiliselt kõige rohkem 90ndate Mansoniga resoneeeruva. 

1. Bruce Dickinson - The Mandrake Project

Esikohal teenitult plaat, mille kõik lood ma endale playlisti tõstsin. Ootamatult oli see aga üks plaat, mida Loudwire küsitluses aasta enim pettumustvalmistanud plaatidena nimetati. Et nimi justkui lubas midagi erilist, aga oli ikka vana hea Bruce. No ma ei tea, mulle sellest ilmselt piisas. Mu meelest on see väga hea plaat, lood on eriilmelised, kaasahaaravad, mingit niisama täidet pole. Bruce käis suvel Eestis ka, ma ei käinud vaatamas (pilet tundus kallis, aga tuleb välja, et meil nüüd sellised hinnad ongi), aga kontserti tehti ka ajakirjanduses maha. Mu meelest on tal jaksu ja hoogu küll, pole midagi halba öelda. Piisab ju sellest, et teed hästi seda asja, mida sa alati hästi teinud oled?

Selline klassikaline natuke tobe video nagu Bruce'l tavaliselt kombeks:

Selline see tabel siis saigi. Tipp oli rämedalt maskuliinne sel aastal, enamasti pole olnud. Vanad tegijad võidutsesid uute tulijate üle. No korralik aastale 2024 vastav tabel ju. Olen kah konserviks muutunud.

Aasta 2024 parimad plaadid, vol 2

Kohe teine tera on kirjutada, kui selgub, et inimesed ikka loevad ka :) Esimene osa, kohad 30-21 asub siin. 

20. Lady Parts - We Are Lady Parts

See üks kord, kui ma sattusin kuulama sellist stiili nagu taqwacore ehk siis moslemi punk ja avastasin sealt sellise superägeda bändi nagu Lady Parts, mis on tegelikult selline väljamõeldud bänd, sest on  pärit briti samanimelisest komöödiasarjast , kuigi noh, muusikat teevadki ikka samad inimesed, kes filmis näitlevad, ei ole mingi AI või valged keskealised mehed. Seriaal peaks ka väga tore olema, kahjuks ise pole näinud. Aga muusika on lahe ja lõbusate tekstidega. Väga õnnelik selle avastuse üle. Ütleme nii, et ülejäänud taqwacore enamasti ei kõnetanud.

Väike näide ka, tore oli, et Youtube sundis mind enne seda videot vaatama reklaami Harry Potteri Legodest :)

19. KXLLSWXTCH - BITTERSWEET

Oeh, mitu korda ma pidin seda esinejanime trükkima, enne kui õigesti sai. Taaskord, nagu kirjastiilist näha, noor ja popp esitaja. Jonathan Robert Whitmer (born July 17, 1999), professionally known as Kxllswxtch, is a Hispanic recording artist and songwriter from Orange County, California. He is known for his screaming vocals and horror-inspired visuals often featuring knives and fighting. Väliselt sarnane kodumaise Tommy Cashiga. Bipolaarsus, ärevus, depressioon, see kombo on siinkohal esindatud kõik, aga muusikaliselt mulle meeldib, poisil on ilus hääl (neis mulle meeldivates lugudes küll mingit karjuvat vokaali ei tuvastanud). Dark trap metal.

Tüüp teeb väga erinevat muusikat, kõik temalt mulle kindlasti ei meeldi, aga need ilusamad ja meloodilisemad on head.

18. Kittie - Fire

Kittie on Kanada all-female metalbänd, kelle viimane album ilmus 20 aastat tagasi, kuid kes sel aastal tegid võimsa comebacki. Armastasin neid juba varasemast ajast, ei uskunud, et enam kokku tulevad. Vahepeal on bändis koosseisumuutusi olnud, üks endine liige suri 31-aastasena, aga muusika on endiselt sarnane algusaegadega ja väga hea. Tõsiselt kurja häälega tšikid, kes end Onlyfansis ei müü.
 

17. FEVER 333 - DARKER WHITE

Jätkame kurjade bändidega. Stiiliks seekord rapcore. Ameerikast. Poliitilised, radikaal-vasakpoolsed, eeskujudeks Rage Against The Machine ja Public Enemy. Isegi kui ideoloogiliselt ei haaku, ja ilmselt see pole just valgetele suunatud muusika, siis äärmiselt kaasahaarav ikka.

Korralikku kirikumuusikat jõuluaega:

16. Huora - Neljä huoelenaikaa

Iga aasta olen ikka mõne Soome bändi ka tabelisse mahutanud, seekord siis naisvokaaliga punkbänd Huora. Hiljuti sai Soome punki Tartus ka näha (no vähesed said, väga vähe rahvast oli kohal) ja kui ma Kivesveto Go-Go lauljaga veits juttu puhusin, siis nad mainisid, et on Huoraga mitmeid kordi koos esinenud. Ega Soome punki siinmail palju vist ei kuulata, mind ennast segab, et ma alati tekstist aru ei saa, aga erinevalt Eesti pungist, on see tegelikult normaalne. See, kui ma kohalikust keelest sõnagi aru ei saa, häirib rohkem.

Siin laulus siis näiteks räägitakse sellest, kuidas viin on ikka see õige suvejook:

15. Kosmikud - Surm Lõuna-Saksamaal

Kosmikud ja soome bändid käivad kuidagi käsikäes, sel aastal tegid nad imehea kaveri soome bändi Viikate loost - "Põhjast toon vilja", aga seda lugu sellel plaadil pole. On ühel teisel, aga seda pole jälle Spotifys (lugu on, plaati pole) vaid ainult vinüülil ja vinüüli pole mul millegagi kuulata. Ei ole mu meelest kõige tugevam Kosmikute plaat, kuid aasta kohalik rocklugu tuleb küll selle plaadi pealt, nimelt "Kalmistu baar". Ja Kosmikute kontsertidel käisin sel aastal ilmselt kõige rohkem.

Aasta lugu räägib siis sõudemeeskonna treenerist, kelle meeskond paraku aalidele liiga pikaks külla läks:

14. Unto Others - Never, Neverland

Eelmisel aastal alanud gootiroki vaimustus jätkub. Seekord USA, Portlandi bändi Unto Others uue albumiga. Kui sulle meeldivad Type O Negative ja Sisters of Mercy, siis ilmselt meeldib ka see bänd. Palju eriilmelisi ja ühteviisi häid lugusid. Plaadil on ka väga hea Ramones'i "Pet Sematary" kaver.

Üks selle aasta kõige ilusamaid lugusid. Ilma irooniata. Imeilus sõnum ka mu meelest. 

13. Dead On A Sunday - Cold Red Sea

Jätkame ikka gootilainel. Jälle Ameerika bänd, Denverist, Coloradost. Muud infot ei leia väga. Andis sel aastal välja suisa kaks albumit, millest teine on kaverite album. "Cold Red Sea" on omalooming, kaveritest meeldib mulle nende kunagi varasem Britney "Baby One More Time" kaver, aga üldiselt on minu jaoks nende enda kraam etem. Lauljal lihtsalt on niivõrd omapärane hääl, et enamik kavereid mõjub liiga üheülbalisena.

Ametlikku videot ei olnud võimalik leida ühestki selle plaadi loost, ainult kaveritest, millest on kahju. Üldse ei aimanud, et nii underground bänd :) Leidsin siiski ühe fännivideo, mis mingi vana anime põhjal tehtud:

12. SIP€LGA x YOHAN - Tere Kaine Eesti

Ealeski ei oleks arvanud, et see on mu tabelis kõrgeim Eesti plaat. Ausalt öeldes polnud ma nende kahe trubaduuri loominguga varem üldse kursiski, kuni ilmus lugu "Jeesus" Genkaga koostöös ja kuna ma tema koostööd kuulan alati ära ja seegi oli hää, siis andsin plaadilegi võimaluse ning oma võimaluse ta ära kasutas. Uskumatu, aga inimestel on silmaringi ja riimiseadmisoskust ning otsesest labasusest suudetakse ka hoiduda. No joomine joomiseks, aga palun seletage mulle ära, mis on näiteks Valge Tüdruku fenomen, mida haritud kultuuriajakirjandus häbematult promob, aga mille peale mina natuke mallepärnastun. Kõrgkultuuri ei tasu "Tere Kaine Eesti" pealt ehk otsida, aga vähemalt lõbus kuulamine oli küll. Olukorras, kus enamik kohalikust muusikast paneb siiski piinlikkusest hambaid krigistama.

Korralik peotümakas ehk kõige kuulsam lugu:

11. Purple Negative - Megabee

Kujutage ette, Läti bänd on tabelis kõrgemal kohal kui kohalik, kus selle häbi ots! Naisvokaaliga psühhedeelne punk naabritelt, kuulama sattusin seetõttu, et koos Sibyl Vane'iga soojendasid nad suvel 2022 Siguldas Placebot ja nad olid ka laivis pagana ägedad. Nagu oleks 90ndate alguse Hole'i või Babes in Toylandi konsale sattunud. Laiv on Youtubest täitsa vaadatav muide. Tollest ajast on mu lemmiklugu "Happy Once A Year", aga uue ja ametlikult debüütalbumi peal on häid lugusid mitmeid. Kohe kahju, kui vähe me naabrite muusikast tegelikult teame. 

Selline päevapoliitiline lugu siis näiteks. On meil mõnda nii julgelt väljenduvat naislauljat?

Ja järgmiseks ongi aeg TOP 10 käes, kust naabritest leiame eest vaid ühe julge soomlase.

Aasta 2024 parimad plaadid, vol 3

Kui eelmisel aastal sai kuulatud 24 659 lugu, siis sel aastal tuleb rekordilised 28 000 ilmselt ära. Teen taas Top 30ne nagu eelmiselgi aastal. Aasta parimate plaatide tabeli kokkupanemiseks kasutasin sel aastal uut matemaatilist meetodit - nimelt jagasin plaadil olevate lugude arvu nende lugude arvuga, mille ma plaadilt oma playlisti võtsin. Selle tulemusena jäid edetabeli lõppu kaks plaati, mida oli väga raske teistega kõrvutada  - nende tohutu pikkuse tõttu. Ei ole Taylor Swift, aga palju puudu ka mitte.

30. Post Malone - F-1 Trillion: Long Bed

Posty sai lapse ja muundus täielikult. Tuleb ka meestel ette. Hakkas räpparist kantristaariks ning plaanib maale kolimist. Kirjutas tütrele loo ("Yours"), mida tollel ilmselt hilisemas elus piinlik kuulata on. Kantri murdis sel aastal üldse uksest ja aknast, kõik, kel vähegi majanduslikku mõtlemist, üritasid kas ise kantriplaadi teha või siis vähemalt mõne kantristaari enda plaadile kaastööd tegema meelitada. Taylor Swift meelitas näiteks Posty ja sellest sai tema plaadi parim lugu. Poliitikast ei tahaks ma rääkida, ma kuulan ainult muusikat ja kuna ma kantrit kuulama sattusin sel aastal enam-vähem esmakordselt siis eks osad teemad neis lugudes on tõesti veidi kummalised - ikka see arhailine valge ameerika farmer, teeb rasket tööd, sõidab suure autoga ja võtab naiseks naabritüdruku, kellega valge aiaga majas kari lapsi saada - eluuunistus vs naine jätab maha, joon end baaris surnuks  - reaalsus. Emotsiooni siin ju on, kes ei tahaks õnnelikku elu ja kes ei oleks kurb, kui ta maha jäetakse, eks ta selle pealt müüb. Mu lapsed näiteks j-ä-l-e-s-t-a-v-a-d seda uut kannapööret kantri poole. Mikro tegi Dasha loole "Austin" uued, valge farmeri raskest elust rääkivad sõnad: originaalis Did your boots stop workin'? Did your truck break down? asemel "Did your slaves stop workin'? Did your skin turned black?"

Aasta kõige popim lugu videona ka siis:

29. Morgan Wallen - Appikene, Morgani plaat tuli välja 2023 hoopis ja ma ei saagi teile rääkida, et seal on pagana 36 lugu peal ja sellest, kuidas kantrimeeste välimus, absoluutselt kõigi, on nii ebastaarilik kui olla saab ja see on pagana lahe tegelikult ja sellest, kuidas see muusika mus nostalgia käivitab, sest ma istusin kogu oma teismeliseea Manhattani baaris, kus hoolimata baari nimest, mängiti enamasti ainult kantrit. Oeh, milline valearvestus. Ei, Morgani plaat tabelisse ei saa. Vaat, kus lops. Kiire asendus, sest asendusplaate mul juba on  -The Offspring  - SUPERCHARGED. Ma olin kindel, et see plaat saab tabelisse, aga peaaegu oleks välja jäänud, sest tegelikult on seal tõesti vaid paar väga head lugu ja ülejäänu on selline käib kah kraam. The Offspring on siiski samuti lapsepõlvenostalgia ja sügiseks Riiga said piletid ka ostetud. 59 eurot olid, ei old 80 nagu Eestis kombeks.

28. 5MIINUST/Puuluup  - kannatused ehk külakiigel pole stopperit

Ega me sellest euroloost erilises vaimustuses polnud. Käis kah, noh. Aga selle plaadi maaeluesteetika läks nagu kuidagi hinge. Ei arvanud, et nad koos suisa 13-loolise plaadi suudavad valmis teha. Mingit imelikku jura oli seal plaadil ju ka, aga paar korralikku bängerit kaaluvad bilansi plussi.

27. Amyl and The Sniffers - Cartoon Darkness

Sellest toredast Austraalia punkbändist poleks jälle nii madalat tabelikohta oodanud. Põhilised albumihitid tulid aga juba alguses välja ja ülejäänu jäi pigem täitematerjaliks. Kuigi, need hitid on omaette tase. Amyli hääl on ikka niivõrd nunnu ja nende positiivne suhtumine kogu selle uuemas muusikas laiutava negatiivsuse kõrval on värskendav. Bikiinid selga ja pidutsema!

Tore kehapositiivne video ka teile vaatamiseks, ärge muretsege, sensitiivsed alad on musta kasti taha peidetud :)

26. Green Day - Saviors Kõigil vanadel poppungiisadel tuli tänavu plaat välja. Kõige õudsem oli Blink-182 oma, paduromantilis-nostalgiline löga. The Offspring jäi aga ootamatult Green Dayle alla. Olen küll lugenud palju paha selle plaadi kohta, aga mu meelest pole üldse nii hull. Mõned päris hea minekuga lood on siin, mis nagu Green Day klassikaline kraam, pikemaks kummitama jäävad.

25. Sea Girls - Midnight Butteflies

Seatüdrukud ei ole kantri, kui keegi kardab ja tegelikult ka tüdrukud mitte kui keegi sedagi kardab. Esmakordselt sel aastal kuulsin, kuigi juba mõned aastad vana UK pop-rock indie bänd. Ilusad laulud on neil. Oleks neile tabelis isegi kõrgemat kohta ennustanud, aga taaskord esimesed singlid uuelt plaadilt oligi põhiline kuld, ülejäänu enam mitte nii väga. Romantiline, aga mitte ilasel moel.

Olles hirmus seksist, panen video, kus bändi pole näha, sest laulja, noh, pole just kõige kaunim lilleke kimbus ja minu meelest see natuke rikub muusikalist elamust. Selliste pisiasjade tõttu ma enamasti videoid ei vaatagi.

24. Judas Priest  - Invincible Shield

Kuulamistiheduselt sel aastal kolmas plaat tegelikult. Judas Priest on Judas Priest, mida siin muud kommenteerida. Endiselt vormis, erilisi üllatusi ei sünni, küll aga kestvat kvaliteeti. Saad, mida eeldad.

23. The Libertines - All Quiet On The Eastern Esplanade

Ma ei olnud varem Libertinesi kuulanud eriti, teadsin, et seal laulab see Kate Mossi heroiini-peika Pete Doherty, aga muud midagi. Küll see Pete oli omal ajal nunnu poiss. Enam ei ole. Aga laulab ilusasti. Selline klassikaline inglise muusika.

Siin on videol mõte sees, täiendab kenasti muusikat.

22. PAIN - I Am

Paini plaati ootasin juba ammu, sest peale seda kui Till Lindemanni ja Peter Tägtgreni teed lahku läksid, on veidi uut materjali juba ilmunud. Suurem osa lugusid plaadil on korralikud industrial-tantsulood. Palju enesereflektsiooni nagu plaadi nimigi lubab. Peteri sisemised minad on korralikud vihased poisid, kuigi inimesena tundub ta pigem selline leebeke, käis ta meil suvel oma bändiga Hypocrisy HRL-il esinemas.

Üks vahva road-movie ka plaadilt ja pagan, Tägtgren tõesti meenutab Johnny Deppi teatud nurga alt.

21. NOAHFINNCE - GROWING UP ON THE INTERNET

Nagu plaadinimest, caps-lockist ja kirjastiilist (Noahfinnce - No offence) järeldub, on tegemist äärmiselt tänapäevase esinejaga. Internet ütleb, et NOAHFINNCE, real name Noah Finn Adams, is a twenty-five-year-old YouTuber and Instagram influencer from England who uses both his social media platforms as well as his music to provide an alternative take on LGBTQ+ issues. Mina ei tea, mis LGBTQ teemadest seal räägitakse, lauludest ma küll midagi erilist tuvastanud pole, aga no ega ma neid väga ei kuula ka. Tavaline poiss. Selline nunnu ja erinevalt enamikest tänapäeva noortest ka rõõmsameelne.

Üks igati värviline ja kaasahaarav video, mille alltekstist arusaamiseks peab ilmselt kakskümmend aastat noorem olema, aga no f*** it!

Stay tuned for part 2 and 1...

Aasta 2024 parimad EP-d

Sel aastal on lugemise ja kirjutamisega veidi ikaldus olnud, seevastu muusikaga on lood kõigi aegade parimad. Pole kunagi nii palju muusikat kuulanud, kui sel aastal. Mallgoth Rock Out Metalist Wild West Slow Dance Countrini - vähemalt nii iseloomustas mu muusikamaitset Spotify. Aasta parimate plaatide tabeli kokkupanemiseks kasutasin sel aastal uut matemaatilist meetodit - nimelt jagasin plaadil olevate lugude arvu nende lugude arvuga, mille ma plaadilt oma playlisti võtsin. Ainult üks plaat sai siin tulemuseks 1 ja eks see ka number üheks sai, sest kuulamiste arvu järgi otsustamine olnuks ebaõiglane, kui mõni plaat ilus jaanuaris ja teine detsembris. 

Avastasin aga, et olen lisanud playlisti tervelt neli sellist lühiplaati ehk siis EP-d, mis samuti skooriga 1 hiilgaks, aga kuidagi ebaõiglane oleks neid kõrvutada täismõõdus albumitega. Kantrialbumitest rääkimata - Morgan Walleni* viimasel plaadil oli 36 lugu näiteks, seda võrrelda mõne neljaloolise EP-ga oleks veidi ebaõiglane ju. Üldse, ülipikad albumid olid sel aastal teemaks ja neid oli veel omaette keeruline võrrelda tavaliste keskmiselt kümneloolistega.

Aga EP-de osas otsustasin kõik minu silmis väga head saavutused ära mainida, sest sageli oli tegemist ka minu jaoks uute artistidega, kes alles alustajad ning kellel võiks silma peal hoida, sest sealt võib midagi tulla.

Matt Sahadi - temalt ilmus ühes aastas lausa kaks EP-d: "Dreams That Kept Your Faith At Night" ja "Propagated Sins". Väga ilusaid laule tegev noormees Nashville, Ohiost.

  Greywind - Antidote. Iiri naisvokaaliga rockduo, kelle muusika meenutab mulle natuke The Birthday Massacre't.

Tommy Cash - High Fashion. Tema muidugi tutvustamist ei vaja, EP ilmus euroloo tuules, aga eurolugu siin peal pole, on teised, samuti nostalgilisena mõjuvad lood.

GEL - Persona. New Jerseyst pärit naisvokaaliga hardcore bänd, mille kohta netist ülivähe infot leiab, aga kui hardcore enamasti mulle väga peale ei lähe, siis nende muusika meeldib. Hästi kaasahaarav ja minu jaoks pigem meloodiline pröökamine kui nii võib öelda. Kõik tantsima!

LEAP - The Downfall. Jälle ei osanud infot leida, Indie Rock Sad Boys on kirjas Spotifys. Kodulehe põhjal on pärit Londonist. Korralik ja kvaliteetne rock, pigem tempokas kui kurb.

Chloe Slater - You Can't Put A Price On Fun. Üks rõõmustavamaid uue muusika leide mu jaoks sel aastal. Briti 21-aastane noor laulja-laulukirjutaja, erilist infot netist ei leidnud. Laulud räägivad enda eest ise. Lisaks EP-le ilmunud juba ka paar uuemat lugu, mis samuti väga head.

Lõpetuseks Chloelt üks uus video, mida sellel EP-l pole.

*Jajah, veel aasta tagasi võinuks ma öelda, et kantri on üks neist vähestest stiilidest, mida ma ei kuula, aga noh, sellel aastal oli kantrist ikka väga raske mööda vaadata.

Märkmeid Eesti Laulust

Kuulasin ära ja otsustasin, et sel aastal jääb postitus vahele. Nüüd lugesin tagantjärele oma tehtud märkmeid ja täitsa naljakas oli. Laule, mida kommenteerisin ei lisa, sest pole väga vahet.

- Mäi tiää sind, aga sä tiääd mind. Mää-mää!

- Võtan ennast lahti, seisan paljalt keset lund? ÖÄKK! Piinlik.

- Midagi meelde ei jää.

- Tüüpiline Superstaarisaate kasvandiku laul.

- Igav laul.

- Tüütu.

- Hozier?

- Mõttetu-mõttetu! Ok, oskab suuga kiirabi häält teha.

- Algus lubab Kuldse Trio "Kes ei tööta, see ei söö"-d, aga edasi läheb jamaks. 

- Jumal, ei. Estraad.

- Märkamatu laul.

- Üpris ok.

- Ei midagi erilist.

- No selgelt ainus hea lugu ju!

- Jõud rauges, jäi kommentaarita.

Kommenteerin siis ka, miks mulle Tommy kõige rohkem meeldis, kui mitmed teised on just tema loo konkursi kõige mõttetumaks kuulutanud. Mu jaoks ainuke, mis jääb meelde. Allpool olev video selgitab ka natuke, mis selle nö "mõttetu" video mõte on. Hea lähenemine mu jaoks. Laul ise on aga täielik nostalgialaks, meenutab vana head klassikalist Eurovisiooni, mil kõik veel kenasti omas keeles laulsid ja minu arust oli siis alati just Itaalia see, kelle lood eriliselt eristusid. Viimasel ajal igasugu aktsendid on mu eriteema ka, hullult meeldib. Väike annust Sopotit on ka muidugi ses loos, sest tegemist on ikkagi Tommy aka Kanye-Eastiga. 

 

See eestluse värk

No mul ei ole olnud aega kirjutada ja kui üldse, siis oleks vaja ainult vaielda. Kes mu Spotify Wrappi ootas, peab pettuma, ma ei pane seda üles, sest see valetab.  Ok, Ministry enimkuulatuna on õige, ma olen sel aastal üsnagi süüvinud Uncle Al-i muusikasse ning avastanud ka tema igasugu vahvaid kõrvalprojekte nagu näiteks Surgical Meth Machine, millest pidi tulema maailma kiireim album, kus kõik lood on kiiremad kui 220 biiti minutis...kuni Al kolis Californiasse ja määrati hoopis meditsiinilise marihuaana peale. Aga kogu ülejäänud statistika on Spotifyl üsna väändes, näiteks on mul viiendaks Rammstein, mis Last-fm-i õigema ja sh reaalajas jälgitava statistika järgi on alles kümnes, seega Wrapped pole mitte natuke nihkes vaid kuidagi teadlikult manipuleeritud mu meelest.

Õige eestlase testi kohta on mul aga öelda seda, et pigem kontrollib see su maavanaema olemasolu. Mul elasid mõlemad vanaemad linnades ja kuigi nii emapoolne kui ka isapoolne nö suguvõsa algtalu on meil olemas ja alles, siis seal elab sees mõni teine sugulane, kelle juurde mind suveks maale ei saadetud. Maal elamise test see otseselt pole, sest L. on pärit maalt, aga mitte talust ja seega pole tal ka erilisi kogemusi heintes magamise, vikatiga niitmise või kukkede eest ära jooksmisega. 

1. Ei ole korjanud sinililli. Pole lihtsalt kommet lilli metsa alt vaasi tuua. 

2. Ei ole kunagi joonud kasemahla. Igatsesin seda proovida küll. Praegu müüakse ju poeski, aga see nagu pole enam see. 

3. Ei varja ega kahtlusta teisigi seenekohtade varjamises. Nüüd, täiskasvanuna käin (kuke)seenel meelsasti, aga mingit omanditunnet ei ole tekkinud.

4. Mõttetera „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis“ olen kuulnud omistatavad Lennart Merile.

5. Ei ole sõitnud "kaheksas" jalgrattaga. Meil olid alati kõik rattad korras.

6. Ei ole sakiliste servadega kausist sülti välja koputanud. Lapsepõlves vanaema tegi küll neisse kaussidesse sülti, aga ega siis mina süldi välja koputamisega hakkama poleks saanud.

7. Ei ole mina näinud praetud mune kuhjakaupa küpsetatavat ega neil alustassi peal. 

8. Ei ole paju- või kaseoksi vaasi toonud. Ei ole seda kodukaunistamisgeeni antud.

9. Ei ole pohli korjanud. Va nüüd täiskasvanuna rabas mõned suhu pistnud.

10. Laulupeol olen korra teismelisena käinud. Lapsed olen ses osas küll isamaalisteks kasvatanud, et neile, vähemalt vanemale, on laulupidu ülimalt oluline ja sinna pääsemine elementaarne. Ükspäev tulin koju, Mini äranutetud näoga, küsin, et mis juhtus, ta vastab, et ei midagi, lihtsalt laulupeo kordust vaatasin telekast... 

11. Puu otsa roninud olen küll, armgi käe peal tõestab seda.

12. Ei ole iial inimestega vaielnud, kuidas tuleb puid riita laduda, sest ma pole ise iial puid riita ladunud. Meil oli linna ahiküte küll, aga ega siis laps puid ei ladunud. Mul oli ikka helge lapsepõlv.

13. Ei ole kurja kuke eest ära jooksnud, kuigi vanaema rääkis, et selles ühes perekonna algtalus olla selline elukas olnud küll, aga see oli enne minu aega. Kanu ja kukkesid ma muidu ei kartnud, näiteks üks mu maalelav klassiõde kartis.

14. Ei ole heintes maganud. Raudselt seal on igasugu putukaid ka, ma väga ei tahaks.

15. Ei ole hiirelõksu üles seadnud. Isa tegi seda. Mina kurvastasin kõrval.

16. Ei ole küsinud: mis lind see praegu laulab? Ignorantne olen lindude suhtes ja ega ümbritsevad poleks ka ilmselt vastata osanud.

17. Välikäimlas ämblikuvõrke uurin alati. Brrrrr.

18. Ei ole heinakõrsi närinud. Mis mõte sellel üldse on?

19. Ei ole lehma- või kanasita sisse astunud. Ma ikka vaatan ette, kuhu astun :) Tõesti ei mäleta, koerasita sisse olen astunud küll ja kassisita sisse surkasin ükskord isegi käe (oli tõhk laste liivakasti häda teinud.)

20. Ei ole kogemata marjalutikat suhu pistnud. Herilane lendas küll kord suhu, aga ma hammustasin ta osavalt enne pooleks kui tema mind nõelata jõudis ja herilane maitses ka väga vastikult. 

21. Ei ole taskunoaga sõrme lõiganud. Kes oleks mulle taskunoa kätte andnud? Mulle!? Ei iial - ma kasvasin turvaliselt vati sees. Täiskasvanuna olen küll kööginoaga sõrme lõiganud.

22. Ei ole vikatiga niitnud. Mäletan, et vanavanaema niitis sellega küll.

23. Ei ole metsa ära eksinud. Nüüd, täiskasvanuna käin ma metsas palju, aga ära pole õnneks eksinud.

24. Ei ole tundnud ebamaist tunnet, kui kevadel ööbikud laksutavad. Tundetu tümikas olen. Ega ilmselt linnas seda väga ei kuulnud ka.

25. Ei ole sooja piima joonud.

26. Ei ole katsunud lapsena viilida, kui oli vaja punaseid sõstraid korjata. Keegi lihtsalt ei sundinud mind seda tegema.

27. Kuulnud, et kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Seda ikka jah.

28. Otsinud taevast Suurt Vankrit. Jah, leidnud ka. 

29. Kärbsepiitsaga kärbseid nottinud. Kusjuures mulle tundub hoopis vana-eestlaslikum kärbsepaber köögilaua kohal rippumas. 

30. Liblika värvi järgi saabuvat suve ennustanud. Iga kevad saan kirju.

31. Sirelipõõsast õnneõisi otsinud. Jah

32. Ei ole vaadanud lugematu arv kordi filmi „Viimne reliikvia“. Korra olen. Mul lihtsalt pole kombeks juba nähtud filme uuesti vaadata ega raamatuid üle lugeda.

33. Tundnud mõnda inimest, kelle nimi on Luule või Elmar. Kusjuures Luule on minuvanune, aga Elmariga tutvusin sel suvel Soomes.

34. Reha peale astunud. Ma kahtlustan ka, et proovimise mõttes sai astutud.

35. Ei ole kaerajaani tantsinud. Oige ja vasembat tantsisime. 

36. Suusatanud Visu suuskadega. Kaks suusatundi vist olid meil Tamme staadionil, rohkem õnneks mitte, ilmselt tuleb ilmataati tänada või üleminekuaegset vaesust, mil kõigil lastelt suuski ei saanud nõuda.

37. Ei ole jaaniussi näinud.

38. Ei ole rabalaukas ujunud. Rabajärves olen, see vist pole päris sama. 

39. Püksid vaiguseks istunud. Pole kindel, riideid vaiguseks saanud olen küll.

40. Ei ole näinud kedagi, kes metsa minnes paneb kummikud jalga, sest kardab usse. Ussid ei ela minu arust metsas, neid näeb tsiviliseeritud kohtades - vanades kiviaedades, lagunenud hoonete vundamentide vahel. Metsas heal juhul metsatee peal mõni on end soojendanud, aga selle peale pole küll tulnud, et näiteks seenele minnes ussile peale astumist karta. Kas peaks?

41. Ei ole kartulisalatit valmistanud. Mees teeb ja lapsed aitavad, ma ostaks iga kell poest. 

42. Ei ole suitsusaunas käinud.

43. Olen kartuleid üles võtnud. Maha pannud pole. Ma hirmsasti tahtsin kartuleid võtta, aga ei lastud, sest see oli suurte inimeste töö. Ok, oma aialapil vahest sai mõni kartulitaim üles tõmmatud. Aga mu eelmisel elukaaslasel oli maavanaema ja tema juures õnnestus ükskord kartulivõtul osaleda. Nii põnev oli!

44. Tundnud mõnda inimest, kes ei räägi peaaegu üldse. Isapoolne vanaisa oli selline mõistatuslik vaikiv kuju. Pärast tuli välja, et tore mees, lasteraamatugi kirjutanud. 

45. Ei ole vana kola ühest kohast teise tõstnud, suutmata midagi ära visata. Kui ma juba sorteerimiseni olen jõudnud, siis on lihtsalt kõik ära visata, kui tagasi tõsta.

46. Ei ole rehaga kalmistule jooni tõmmanud. 

47.  Katsunud kiiresti öelda musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga, kuni sassi läheb. Jaa, seda ma teen küll! Äkki lausa tihedusega korra kvartalis? Miks? Kust mina tean!

48. Ei ole villaseid sokke nõelunud. Ma ei oskaks neid nõeluda. Vanasti vanaema nõelus küll, mina viskan ära.

49. Vastlaliugu olen lasknud küll

50. Ei ole võilillepärga pununud. Ma olin enam-vähem ainus laps, kes ei osanud ilmselt. 

Skoor 17 punkti. Ohh, alla 40 ei lähegi üldse arvestusse...

Teised, kes tegid (ja kelle tegemist ma märkasin): Manjana, Indigoaalane, Klari ja Katarina. 

Oma tuba

Miks mul on tunne, et kehtib arvamus - need, kes telekat ei vaata, peavad end kuidagi paremaks kui need, kes vaatavad ja telekavaatamine olla justkui madal meelelahutus? Mulle tundub vähemalt, et mu ema räägib mulle telesaadetest just sellel eesmärgil, et mind "normaalsete inimeste" sekka meelitada. Muidu hakkan äkki reaalsusest irduma. Hilja juba selleks.

Ma tahan lihtsalt omaette olla. Telekat vaadates ma ei saa omaette olla. Arvutis istudes, kodus, enne kui lapsed magama ja mees teleka ette läinud on, ma ei saa omaette olla. Ma saan omaette olla ainult raamatut lugedes. Sellest, et ma tööl kogu aeg omaette vaikuses olen, ei piisa.

Mul on inimsuhtlust vaja ca 5 % päevast, ma eeldan. Või õigemini, mul on vaja igas päevas kindlat aega omaette olemiseks. Ma olen ideaalne üksik pensionär, aga absoluutselt halb väikelapse vanem. Kogu aeg on vaikuses vaja midagi mõelda, peas ümber sõnastada, kellegagi olematuid vestlusi pidada. Peale intensiivset suhtlust on vaja mitu korda pikemat aega, et kõik see suhtlus ära seedida, juppideks lõikuda, analüüsida, meenutada, edasi arendada. Kui seda aega ei oleks, ilmselt läheks midagi kuskil katki. Nii palju on elus vedanud, et enamasti on mingi aeg leidunud. Vahepeal häirivad lähedased inimesed ikka väga, kui peas on mingi teema pooleli ja siis lõigatakse sinna vahele oma mõttetu reaalse eluga. Kuidas te aru ei saa, mul pole selle jaoks praegu aega! Ainukese lapse sündroom?

Aga muidu olen tuntud kui valveekstravert ja esipiduline, kuigi see nädalavahetus oli üle pika aja esimene, mil ma pidin raske südamega poole neljaks koju minema, sest "homme on ka päev". Enamasti tunnen juba kesköö paiku, et edasi saab vaid ainult mõttetumaks minna ning tõusen püsti ja lähen üksi koju teiste vastuväidetest hoolimata.

Ahjaa, seda mõtlesin ka, et kuidas mu jaoks on mõned inimesed peale aastaid lahusolekut ikka "parimad sõbrad", kuigi nemad ilmselt küll nii ei arva. No mina suhtlen nendega oma peas. A la - vot seda peaks sellele rääkima ja vot selle üle temaga koos naeraks! Ah et miks ma neile sotsiaalmeedias ei kirjuta siis? No mis ma ikka tüütan teisi oma luuludega :)

Kui telesaadetest rääkida, siis kõige vähem saan ma aru neist kõige populaarsematest - igasugu laulu-tantsusaated näiteks. Ok, ilmselt mu muusikamaitse on veidi erinev, aga kindlasti mitte kardinaalselt. Ma lihtsalt ei saa aru, miks mind peaks paeluma, kuidas keegi kohalik kuulsus laulab või kas keegi suvaline inimene tänavalt omab lauluhäält või mitte. Tantsimist ei oska ma üldse hinnata, va see,  kui keegi pikali kukub ilmselt. Ma saan väga hästi aru, miks paelub sotsiaalporno, aga vat viisaka kultuuri paeluvusest ma aru ei saa. Toidusaated on teine asi  - miks ma peaks vaatama toitude valmistamist, mida ma ise maitsta ei saa? Võib-olla, kui ma ise kibe kodukokk oleks, aga näiteks mu lapsed vahivad andunult igasugu Masterchefe ja "Minu köök on parimaid" - neid väljamaa variante siis, ja looda sa, et nad süüa teeks. Kuigi jah, väljamaa variandid on peamiselt intriigidele üles ehitatud, ehk nad vaatavad seetõttu. Eesti omad olla igavad. Ma omal ajal vaatasin Ameerika Supermodelli saateid, mulle meeldis vaadata, kuidas pildid välja tulid, kuidas keegi oli fotogeeniline ja kuidas mingeid ägedaid efekte saavutati. Aga ses osas oli ka ainult Ameerika variant tasemel, analoogid olid igavad. Eelarve suurus mängib olulist rolli.

Üks päev Marca elus

 TT algatatud teema siis. 

Kesköö. Pissihäda. Tagasi voodisse ronides avastan, et L. on üle poole voodiruumist anastanud ja vedeleb häbitult üle keskjoone

Mina:"Hõss! Tagasi oma poolele! Ma ei mahu ära, vaata, kui palju ruumi sul on - sinna mahuks veel kolmas inimene ka ära!"

Tema: "Kes see kolmas inimene?"

Mina: "No ma ei tea...Aga kuule, võtaks kellegi? Mõne mehe? Pliiiis?!"

Tema: "Ei, ei taha mingit karvast meest, fui!"

Mina: "Ega ei pea ju siis kohe karvast võtma, siledaid mehi on ka! Pliiis?"

Ehk siis minu panus polüamooria teemasse ka. Edasi uni kuni kella 7.40-ni, mil ärkab Mikro, et 8.30-ks kooli minna. Koolitee võtab täpselt viis minutit, mina ei tea, miks ta nii vara ärkama peab, aga alati on ilgem paanika, kui keegi on enne teda vannitoas, sest "ma jään ju hiljaks!" Mingit unemõõtjat mul pole, ei taha ka, L-l on ja see väidab, et ta üldse ei maga, vererõhk on laes ja üleüldse surm silme ees, seega - mulle pole seda vaja. Äratus on kell 7.50, mis on ka häbematult vara, ma ei tea, miks, mina lähen tööle üheksaks, L. suundub samasse kohta, aga miskipärast 20 minutit varem. 

Hommikul ma ei söö kodus, sest omal ajal oleks see tähendanud seda, et lapsed oleks ka tahtnud ja kui nemad juba sööma oleks hakanud, ei oleks iial sinna lasteaeda jõutud. Teen võileiva kontorisse kaasa, pesen, riietun, söödan kassi ja koristan ta wc ära. Umbes viimased pool aastat ma ennast hommikuti ei  meigi enam. Umbes 8.25 uksest välja. Seejärel kõnnin kontorisse, tee peal tavaliselt näen midagi sellist ikka ka, mis mu totaalselt välja vihastab, no nii hommikuse äratuse eest. Pargitakse vöötrajal, kuskil vedeleb prügi keset teed, keegi tahab mu alla ajada, otsa joosta, ükspäev hüppas üks hull silla peal minu poole näiteks. See on see ennustamatu osa päevast -  võimalus kohtuda teiste inimestega. 

Kontorisse jõuan umbes 8.50, võtan kohvi ja söön oma võileiva ning seejärel istun arvutis. Teen tööd või muud. Punkt kell 12 ootan, mil L. läheb ja omale söögi valmis paneb. Ma nimelt ei kannata kellegagi koos süüa kontoris - tuleb täpselt planeerida need vahetused seal köögis. Kui keegi rütmi rikub, on päev tuksis kohe. Peale seda, kui L. on oma toidu tahenema pannud, lähen panen endale kiirnuudlid likku. Peale seda kui 100 grammi salati eest 2,50 hakati küsima, ma enam ei suvatse seda tsirkust kaasa teha. Kiirnuudlid. Võin neid vabalt nädal otsa süüa. 12.30 on üldjoontes söödud, seejärel tagasi arvutisse ja kell 16 arvuti kinni. Umbes 100 lugu jõuab Spotifyst kuulata selle ajaga.

Koju kõnnime L.-ga koos. Vahel on vaja poest läbi käia, vahel pole. Kui pole, siis tähendab, et eelmisel päeval tehtud sööki jäi üle ja täna ei pea süüa ka tegema - jessss! Mina kui vähemnõudlik teen tavaliselt makaroni- ja riisitoite, L.-i kraes on ülejäänu. Ahjaa, pelmeene keedan ka mina. Kõrvalepõige - käisin just kooli kokkutulekul, kus osa naisi uhkustas oma meestega, kes ei leidvat külmkappigi üles ega tundvat end omaenese kolmandate järeltulijatega ikka veel kindlalt, et naist kahe aasta jooksul õhtul välja lubada. Kuidas ja miks niimoodi elada, ma ei tea. Mul küll nii jõle elu ei ole. 

Sööme me kõik viisakalt koos enamasti enne kella 18. Mini on mõnel õhtul trennis ja ei saa seetõttu õhtusöögil osaleda, aga jah, ma ei tea, mis erinevus see on, et lõuna ajal tahaks nagu üksi süüa, aga õhtul on sama asi pühaduseteotus. Töö -ja eraelu lahushoidmine? 

Peale sööki ronin ma voodisse ja hakkan lugema. Kell 19 lähme L.-ga jalutuskäigule või siis hakkan ma pead pesema (pesen üle päeva siis). Peale seda tagasi voodisse lugema kuni lapsed magama lähevad ja ma vaatan arvutist üle, kas viimaste tundide jooksul on seal midagi huvitavat toimunud. Mingi 22.30 magama ära. 

Ekraanidest

Ma olen juba varemgi tahtnud sellest teemast kirjutada, aga hirm on sees olnud, et peetakse eputamiseks äkki. Nüüd mainis Ritsik veidi seda telekavaatamise teemat ja ema juba mitmendat korda helistab mulle tungiva sooviga mingit telesaadet vaadata. Ma siis kirjutan, miks mina enam telekat ei vaata.

Varem ma vaatasin küll, siis kui veel muusikakanalid olemas olid ja neist isegi videosid näidati, võisin ma päev otsa telekat vaadata. Saateid vaatasin siis mõnikord ka. Aga telekavaatamise lõpetasin ma teadlikult ära siis, kui esimese lapse sain. Lapsele ma multikaid näitasin (siis oli veel see aeg, mil telekas oli ainuvõimalik ekraan, kust neid vaadata), aga ma teadsin, et kui ise midagi vaadata tahan, on laps ka kohe krapsti kõrval ja ma tõesti ei tahtnud, et ta teleka ees nii palju aega veedaks. Võib öelda, et oleks võinud parem muus osas eeskuju näidata, vähem ropendada näiteks, aga ausõna, ma korra seadsin mingi purgi sisse küll, et iga koleda sõna puhul münt purki, aga mul said mündid otsa...Seega üle oma varju ei hüppa ja see teleka osas eeskuju andmine oli minu parim. 

Hiljem tulid muidugi muud ekraanid peale, aga need toimetas lasteni mees, mina ilmselt poleks seda teinud. Arvutit kasutan ma ka muide ainult siis, kui lapsed magavad. Piisab ühest lapsevanemast, kes ekraani taha sulgunud on (ei, ka tema ei ole kogu aeg, aga ikkagi). Mu mees mängib arvutis ja tegelikult lapsed näevad, et see muudab ta kergesti ärrituvaks. Pole ka ime, ükspäev ta just näitas mulle, kuidas keegi oli mängus teda neednud stiilis "vähk sulle ja su perele". Ma ise vihastasin nii, et oleks minu teha, ma püüaks välja uurida, kes see värdjas oli ja noh, teeks midagi tagasi. Vähemalt esimese emotsiooni ajel. Samas mu mees väidab, et ka tema on seal mängus teiste solvamise eest bloki saanud ja tavaelus on kõige koledam sõna, mida tema kasutab "virts". Nii et ma olen veendunud, et ekraanid toovad välja meie halvima külje. 

Noorema põlvkonna puhul on eriti nutune veel see, et kui meil omal ajal esimesed arvutientusiastid oskasid arvuti ise ka nullist kokku panna, siis tänapäeva ekraanihullud ei oska seal enamasti mitte midagi muud teha kui näpuga nühkida ja neid muu ei huvita ka. Kõige ehmatavam oli minu jaoks aga kord, kui üks inimene imestas selle üle, et ma oma toonasele väikelapsele ikka veel unejuttu lugesin - nemad annavad enda põnnile küll enne uinumist tahvli kätte ja laps siis vaatab niikaua multasid, kuni magama jääb. Nii hea ja lihtne! Ma ütleks selle kohta julmalt, et aju suretamine.

Telekavaatamisest veel seda, et ma olen selline imelik, kellele meeldib üksinda telekat vaadata. Juba lapsena oli õudne närv sees, kui ema-isa üle õla piilus või küsis, et "mis sa ka vaatad?" ja ega ma siis mingit ebasündsust ei vaadanud. Mikro on selle omaduse täielikult pärinud - isegi kui ma telekatoast möödudes vetsu lähen ja tema midagi samal ajal vaatab, ta paneb saate pausile või kui tuppa lähen, siis lausa kinni. Mehega ma ka koos telekat ei vaata, tal on muidugi kole komme saateid kerida ka ja pidevalt kanalite vahel klõpsida. Ma parem ei hakka end ärritama. 

Mul on muidugi selline töö ka, et ega ma väga ei tahagi peale tervet päeva arvutis kodus edasi arvuti taga istuda. Mul silmad konkreetselt ei kannata välja seda. Ma imestan, kuidas mul mees suudab. Ju on paremad silmad.