neljapäev, november 19, 2026

Kaotatud asjade mõistatus

Üldiselt liiguvad inimesed päevast päeva enam-vähem samal trajektooril - lähevad tööle, kooli, poodi, vahel harva käiakse kohtades, kuhu pärast enam aastaid ei satuta. Aga ma olen aru saanud, et oma asju kaotatakse pea eranditult vaid nendesse kohtadesse, kuhu enam kunagi tagasi ei tulda. Vähemalt niisugune mulje on jäänud.

Praegu on asjade kaotamise hooaeg - kindad (kindlasti ühekaupa), sallid, mütsid  - kõik see pool aastat harjumatu mant kukub inimestel küljest ära ja jääb kuhugi vedelema. Usinamad riputavad need kuhugi aialippide külge või muidu nähtavalt kohale, aga iial, ei iial ole sellest kasu...Need jäävadki sinna. Nädalateks. Kuuks. Seejärel enamasti haihtuvad, no ei usu mina enam nii pika aja peale, et jõudsid oma algse omaniku ära oodata. Kas see on mingi mulle teadmata tabu, et ei tohi kaotatud asja enam üles korjata, sest no kui tõenäoline see ikka on, et mitte keegi neist kaotajatest enam kunagi sama marsruuti ei kasuta? Isegi kui sa jõudsid juba uued kindad osta, siis vana võiks ju ka ikka loodusest ära koristada? Või inimesed ei tunne oma asju ära? Liiguvad silmaklapid peas ega märka nende poole meeleheitlikult vehklevaid salle, mütse, üksikuid käpikuid? Mina jälle muud ei näegi kui - ikka see õnnetu kinnas siin, keegi vahepeal teise kohta tõstnud ainult, taas üks sall ümber oksa seotud, küllap see siia ka jääb nüüd, oeh, täna on keegi lausa püksid ära kaotanud...Kadunud asjad võtavad minuga ühendust. Ükskord leidsime imearmsa pehme helkur-eeslikese. Panime elektriposti külge, võimalikult nähtavasse kohta. Kui see seal juba kaks nädalat iga ilmaga vedelenud oli, läksin ja võtsin omale. Kuidagi südametu oli temast niimoodi pea iga päev mööda kõndida. Kas teised inimesed üldse nii ei mõtle? Kas ma elan mingis Bermuuda kolmnurgas äkki, kus kaovad hoopis inimesed, üksikuid esemeid maha jättes?

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar