Hea ema?

Ma olen juba kirjutanud sellest, kuivõrd nõme on emaduse puhul nn "soorituse hindamine" aga eile tabas mindki see hetk kui tundsin, et olen mõnest teisest selles vallas üle.
Veetsin pea 2 tundi ainsa täiskasvanuna liivakastis oma last valvates + minu silma all oli veel 3 võõrast last meie kortermajast. Ma ei tahaks hakata jahuma teemal, kuidas keegi üldse julgeb oma lapse linnas üksi välja lasta (vanim laps seltskonnas oli suvel kuueseks saamas ja noorim suvel kolmeseks saav), sest kõigi korterite aknad olid mänguväljaku poole ning vähemalt väikseima lapse vanemad käisid tihti akna peal olukorda kontrollimas ning ilmselt polnud põhjust pabistamiseks, sest mina kui "suur inimene" olin ka seal. Ise ma oma last niimoodi õue ei lubaks - ja mitte just "kurjade inimeste" hirmus vaid ka seetõttu, et väiksel lapsel on seal võõraste laste "hundikarjas" ikka päris keeruline. Eks ma olen muidugi kuulnud ka arvamusi, et eks kortermajade lapsed niimoodi elukooli kätte saavadki ning seetõttu minu lapsepõlves peeti selliseid lapsi nn "võti-kaelas-lasteks" - ehk siis kehvem rass võrreldes meie aedlinnaosa lastega. Eks muidugi meil oli ka selliseid lapsi, kes võisid vabalt hommikust hilisõhtuni võõrastes aedades ringi joosta ja keegi nende tühja kõhu pärast muret ei tundnud. Aga noh "meil elasid enamasti ikka normaalsed pered, mitte nagu Annelinnas". See selleks, see osa mind väga ei häirigi.
Mingi hetk käis üks suurematest tüdrukutest toas ära ja tuli tagasi koti kõrsikutega. Teistele ta muidugi ei andnud, sest selles vanuses lapsed ju jagada veel ei oska ja ka hiljem on üsna piin oma head kraami poolele hoovile pakkuda. Läks veidi mööda ja teine, varem kadedusest nihelenud plika käis toas ära ja tuli tagasi terve paki Pim'si küpsistega. Jess! Üle trumpasin. Minu plika siis käis teistel järel ja muudkui korrutas, kuidas talle need küpsised maitsevad. Mis ma siis tegema oleksin pidanud? Toast midagi veel paremat tooma pidanud? Võõrast last oma asju teistega jagama sundinud? Mis mõttega anda lapsele kaasa TERVE PAKK küpsiseid kui on teada, et ta ilmselt neid teistega ei jaga ja teised peavad vesise suuga pealt vahtima. Andnud üks küpsis! Ja pealegi, kas lapsel mingeid söögiaegu ei olegi? Pakk magusaid küpsiseid asendab ju terve söögikorra ja ilmselt õhtul sooja söögi sööjat temast ei ole.
Teine case oli see, et väike poiss hakkas koledat häält tehes minu plikat taga ajama, minu plika kartis ja jooksis töinates eest. Klassikaline kiusamise juhtum - nii tore on ju ahistada kui teine kaasa mängib! Õnneks olin ise kohal ja sain oma last julgustada kiusajale vastu seisma, enam-vähem mõjus, natuke pidin ka ise kaasa aitama - jällegi üsna ebameeldiv olukord, sest mina ju ei tea, kuidas reageerib teine lapsevanem kui mina tema last kamandan. Lapse isa tuli aknale ja nägi olukorda ning kutsus poisi akna alla - ning selle asemel, et lapsele öelda, et nii ei ole ilus teha vms, kasutas tähelepanu kõrvale juhtimist ja viska lapsele aknast kommi. Laps õppis - tee pahandust ja saad tasustatud!
Kes olid minu lapse silmis head vanemad - kõik teised, kes oma lastele nänni jagasid. Mina olin see, kes pidi seletama, et üksinda magusat nosida ja teistele mitte pakkuda on ebaviisakas, kiusata on kole jms.
Õhtul rääkisime sel teemal ühe teise last kasvatada üritava persooniga ja tema olukord olevat veel hullem - nimelt elatakse otse poe kõrval ja tema laps peab iga päev nägema, kuidas üks või teine laps poest pidevalt jäätist või nätsu toob ning teiste ees nendega eputab. Seleta siis lapsele, et päevas ei saa viis korda jäätist ja kommid maksavad raha. Lõpuks jõudsime sinna, et tänapäeva lapsi ilmselt õuna- või herneraksus enam näha pole - milleks see vaev kui papa-mamma annavad taskuraha ja saab poest energiajoogimaitselisi värvainetest pungil pulgakomme osta.
Huvitav, kas minu "karmist kasvatusest" on kasu ka või tekitab see lapses vaid asjatut vimma ning tulevikus elab ta end välja ohjeldamatult šopates? Või on hoopis vastupidine efekt - see, kes lapsena papa-mamma raha eest kõike saama on harjunud (lapse soovid ei ole ju väga kulukad), saab šoki kui avastab, et tulevikus ta ei saagi endale kõike lubada (ning asub rikka mehe otsingule)?

Hälvetega ühiskond

Olin sunnitud täna hommikul ühistransporti kasutama. Ma pole nii palju kurje inimesi ammu näinud, nagu Delfi kommentaatorite kokkutulek. Millegipärast oli mul jõudnud tekkida romantiline arusaam vanainimestestest kui lahketest hallipäistest prouadest ja taatidest. Jõudsin unustada, et meie vanainimesed on nõukogude ajal karastuse saanud "hammas hamba vastu" kultuuri kasvandikud. Palju poleks puudunud kui oleksin kah ühele kähvanud, et "kahju, et sind ära ei küüditatud!" Õnneks seisan ma enda suhtes toimuva ebaõigluse ajal tavaliselt käed rippu ja suu ammuli ega oska midagi kosta. Huvitav, et lastele korrutatakse kogu aeg, kuidas tuleb "palun" ja "vabandust" öelda aga suvaline tädi käratab mulle ilma igasuguse sissejuhatuseta sinatades peale. Ma nimelt tegin sellise mõtlematu teo, et soovides väljujaid endast mööda lasta, ronisin seisma ühte pingivahesse aga tagumisest uksest olid tädid juba peale tormanud ja soovisid minu taga olevaid pinke kiirkorras hõivata. Väljujad üritasid samamoodi üksteisest üle ronida, et ikka esimesena välja saada, sõimu osaliseks sai üks õlakotiga "ees töllerdanud" meeskodanik. Lapsed ja noorukid vaatasid hirmul nägudega, kuidas "prouad" endale rinnaga teed rajasid. Huvitav, et mul ei ole vist elu sees nii kiire olnud kui neil inimestel seal ilmselt igal hommikul. Vanainimestel peaks ju üldiselt kehv uni olema - bussid käivad nii viiest hommikul -  võiks siis juba varakult ennast minekule sättida, mitte viimasel minutil ärbelda. Ilmselt on tegemist siiski mingit sorti ekstreemspordi liigiga, mida inimestele lihtsalt meeldib harrastada - "jess, täna sain Leidale kotiga pähe löödud ning jõudsin turusappa kaks minutit kiiremini kui eile!" Huvitav, kas sellist tsirkust kusagil mujal kui Ida-Euroopas ka kohtab? Kuidas sealsed vanainimesed ennast välja elavad? Kas meie ise käitume vanemaks saades viisakamalt, sest pole pidanud järjekordades isamaasõja veteranidega võitlema?

Must surm*

Avastasin täna veel ühe ägeda bändi - Civet, keda Last.fm mulle juba ammu soovitanud on aga kuna nende andmebaasis ühtegi nende lugu ei ole, siis see soovitus seisis niisama kasutult - aga nüüd on mul ju Spotify. Civet on taaskord üks väheseid (vastuoluline, ma tean) ilusate tüdrukute punkbände. Sellised toredad Ameerika neiud:

Mulle meeldivad nad eelkõige hääletämbri tõttu - midagi sarnast Bitch Alerdile või Distillersile. Plikalik kiljumine mulle väga peale ei lähe. Igastahes on kohe tore ilusaid inimesi vaadata.
Võiks ju ise ka ilus välja näha, mitte suvalises lillelises Montoni kaltsus mööda linna kooberdada? Mul mõned ilusad peoriided isegi on, aga nende hankimine on igavene pain in the ass. Poes ju ei müüda ja netist riiete tellimine on ebastandardse keha (pea kõik kehad liigituvad siia alla vist) puhul üsna loterii. Tätoveerimiseks on kah vist liiga hilja juba - kui tätoveerida, siis ma tahaks tervet käsivart katvat värvilist tätoveeringut näiteks aga see oleks sobimatu  kui garderoob kaasa ei tule. Üldse on vist juba liiga hilja (otsiks parem kirsturiided valmis?) ja ema hakkaks kah pahandama (jälle vastuolu). Tunnistagem, et ma olen ikka üks nõme konformistlik selgrootu eit. Lohutan end sellega, et vähemalt on mul ilusad kulmud ja lainerijoon. Intsu-Inga lasi kah endale kulmud tätoveerida ja siis  kõik muidugi kaagutasid kui rõve ta ikka nendega välja näeb ja et püsimeikimine on üldse kõige võikam asi maailmas. Lainerite turul on muidugi täielik ikaldus. Kasutasin aastaid ühe firma pintsliga lainerit aga nüüd on isegi nemad selle vildikatüüpi pulga vastu vahetanud - ei saa mina aru, kust otsast see parem on. Püsimeigis taheti kohe mulle lainerijoon kah näkku kõrvetada aga mulle tundub ausalt öeldes hirmuäratav mõte laugude tätoveerimisest  - mismoodi need paigal peaksid seisma?
Ilmselt hakkan oma fantaasiaid lapse peal välja elama. Kunagi ühe roosa pealuudega luti juba ostsin. Sellega seoses lugesin just Daki artiklit ja enda häbiks paari kommentaari ka (üldine foon oli õnneks positiivne), kus üks tädi ütles nõnda:
"ükski normaalne ema ei tee selliseid "nalju". nimetada last zombiks...samamoodi ei mõista ma ka emasid, kes oma väikestele tittedele kõiksugu surma temaatikaga riideid ostavad - pealuud, kondid, jne
jälk ju." 
Vastati talle päris mõistlikult:
"keegi ei nimetanud last zombiks. zombie apocalypse on interneti maailmas teada-tuntud meem, neid ei võeta niimoodi sõna-sõnalt. antud juhul oli tegu lihtsalt erinevate põlvkondadega ja vanem kodanik ei olnud sellega kursis ja sai asjast valesti aru. igal generatsioonil omad sisenaljad, on ka see vanaema mingi hetk noor olnud ja oma nalju teinud, mis kindlasti olid tema vanemate meelest kohatud. "
Huvitav on see, et kusagilt ei tule välja, et see esimene kommentaator "vanem kodanik" oleks, aga ma usun ka, et nii see kommenteerija kui inimene, kellega Daki "tülli" läks olid mõlemad veidi teisest generatsioonist. Või noh, sellel algselt solvujal oli ju väike laps, 50stel reeglina ikka ei ole neid...

*Ok, see väljend käib vist siiski pealaest jalatallani musta riietuvate sorgus rasvaste juustega koledate tüdrukute kohta. Kui neid on.

Rohkem seksikaid mehi

Kui te arvate, et ma sessi pärast ei kirjuta, siis te eksite, tegelikult olen kaevunud sügavale Spotify urgastesse. Eile näiteks kuulasin Marya Roxxi plaati, mida ma osta ei raatsinud aga mida kusagilt alla kah tõmmata ei saanud. Kui keegi ei tea, siis Marya Roxx on Eestis paremini tuntud kui Maarja Kivi Vanilla Ninjast, kes nüüd USA-s elab ja "päris"-rocki teeb. Kusjuures 2 lugu plaadilt olid isegi väga head ning ülejäänud täiesti kuulatavad. Nüüdseks olen jõudnud aga otse keset surnuaedu ja gooti metalli. Ja hauaplaatide taga kükitavad aina ilusamad poisid. Tahtsin juba eile kisendada, et miks meil ilusaid meikivaid mehi ei ole, aga õnneks juhtusin õhtul Eesti Tippmodelli vaatama ja tõepoolest, Arne Niit ei ole see, mida mina mõtlesin! Kusjuures, tuleb tunnistada, et isegi Niit on parem kui mitte midagi, lihtsalt mitte minu maitse. Kahjuks kinnitab veel stereotüüpi kah, et ennast meigivad ainult homod - aga ei ole ju nii! Veetsin eile poolt tundi pelgalt 69 Eyesi pilte vaadates - vot on ilusad Soome mehed.

Mida on meil siin vastu panna? Ainsana meenub Evestus, kelle esinemist ma kunagi suu ammuli vahtisin - lõpuks ometi midagi esteetiliselt ilusat ka lavalaudadel!

Rohkem musta silmalainerit, paluks! Silmalainerist rääkidest - Xena meeldib mulle üha enam. Naljakas on vaadata, kuidas kõik ülejäänud hall mass ahmib õhku, et kuda ikka nii saab ja sisiseb omavahel - tüüpiline hanekari. Xenal võiks muidugi ajusid ka olla, oleks parem komplekt (no kurat, mismoodi inimene kekutab, et teda võrreldi Christina? Christian? ... ihihiii - Christina Ricciga, goddammit) aga seda on vist ühelt 17-aastaselt palju palutud.
Ühte bändi Soomest tahaks veel tutvustada - Turmion Kätilöt (Midwives of Destruction) - labaselt öeldes Winny Puhhi ja Rammsteini ristsugutis aga see on muidugi selline tobe raamidesse surumine. Ehk siis bänd, mille laulja näeb välja selline:

Ei saa ju mitte paha olla. Või nagu arvab kasutaja, toreda nimega GeneralAnal: I don't understand anything. But it's fucking good music! Meil ugrikeelsetena on veel see eelis ka, et saame ehk veidi rohkem aru, millest härrased ämmaemandad laulavad (kuigi viimasel ajal on nad ka ingliskeelseid lugusid teinud, aga need pole sugugi nii head kui soomekeelsed).

Fotod pärit Last.fm-ist.

Kuldsete kätega mees

Seoses emadepäevaga kui üritusega, mis pöörab liigset tähelepanu suguseltsi sigimistavadele, kerkis üles taas üks teema, mida varemgi tähele pannud olnud - "kuldsete kätega mehed" - jõi/peksis/jms mis ta jõi/peksis/jms - aga ta oli üks kuldsete kätega mees!
Millegipärast on see väljend mulle just seesuguses kontekstis kõige rohkem silma jäänud. Ma ei tea, kas see on niipidi, et tööarmastus varjutab muud kehvad omadused või siis üritatakse sitta kullaga kinni katta. See ei tähenda üldse, et tubli töömees ei saaks olla ilma joomata või peksmata - aga millegipärast üleni kuldsetest meestest eriti ei räägita, ikka kullatakse nende käsi, kes neid muuseas klohmimiseks või kallamiseks rohkem kasutanud on. Või ongi selline mingi seltskonna ideaalmees? Tõeline isane?
Et kui teeb tööd küll aga samas ei lõuga või ei klohmi siis on "pehmo" nagu tänapäeval öeldakse? Praegusel ajal on füüsiliste tööde hulk veel eriti kahanenud ning mõne arvates ehk polegi mees see, kes ise auku ei kaeva või tsemendikotti ei tassi. Arvuti taga istuvad siidikäpad ning koosolekutel pläkutavad suuga suure töö tegijad. Eks see teatud osas muidugi nii ole ka. Aga. Aga ikkagi seostub mulle kuldsete kätega mehe all mehiselt viina võttev karmikäeline pereisa, kes eidele kolki annab kui makaronid kokku on kleepunud ja lapsed lõugavad. Või noh, õige eesti mees sööb ikka kartulit, mitte makaroni. Ma ise sain küll Saku pehmotestis (vaenlast tuleb tunda!) skooriks 10% pehmot aga sellest hoolimata ajab selline mõtteviis mul kopsu üle maksa. Eks ta ole - homode "propageerimise" ajastul tahab ka karune külamees ennast inimesena tunda ja Saku on leidnud selle õige nupu, millele vajutada. Päris koomiline oli muidugi näha, et pehmotesti 0 % skooriga uhkustasid FB seinal just need tüübid, kellelt ma seda ka ootasin.
Üldse tundub mulle, et füüsilist ja vaimset tööd kiputakse vastandama. Et mis mõttes keegi muudkui haris ennast aga kodus ei liigutanud lillegi - on see siis niipalju halvem kui algharidusega koduperenaine, kes päevad läbi lapiga ringi käib? Eks muidugi, inimeses võiks kõik ilus olla aga kes meist ikka selline on. Kiputakse ikka kritiseerima seda, milline ise ei olda. Hapud viinamarjad? Üks on laisk ja loeb koristamise asemel raamatuid, teisel pea ei lõika ja tegeleb sellega, millega paremini hakkama saab.

Kuidas saada täiskasvanuks?

Hämmastav, kuidas ma ikka selliste probleemidega maadlen! Nimelt olen ma hästi tubli õppur ja tahaksin endale järgmise aasta magistritöö jaoks juhendaja ära valida aga...Ma ei julge talle kirjutada! Kuidas mina, tähtsusetu plika, kirjutan kirja inimesele, kelle ametinimetus on direktor! Mis sest, et mu enda ametinimetus on kuskil unustatud paberites juhataja. Oleks ta siis veel naine aga ei! Ma ei saa aru,  mismoodi ma ikka veel selline napakas olen. Kogu aeg on tunne nagu peaks ema käest peole minekuks luba küsima või uut soengut vanemate eest mütsi alla peitma. Kuskohast selline haige mõtlemine pärit on? Et on suured inimesed ja siis olen mina, mis sest, et vanust on nii palju,  et enamasti ei usu, kuidas nii kaugele välja on venitatud (oleks veel "et"-e saanud lisada tegelikult...). Ja siis veel see - mehed on hirmuäratavamad kui naised? Nagu mida? Tädi tuleb paitab veel lollikesel pead aga onu ei hellita? Kunagi lugesin (Cosmost loomulikult), et on olemas selline tore kompleks, et muidu üsna edukad inimesed pabistavad pidevalt sellepärast, et kuidagi paljastub nende võlts pale - tegelikult on nad täielikud põhupead, kes kogemata oma ametipostidele sattunud on. Muuseas, ma olen unes näinud küll, kuidas mind mu rumaluse tõttu tagasi keskkooli saadetakse...Muidugi ma ei mäleta, mismoodi sellest kompleksist lahti võis saada.
Ilmselt on minu hädade taga iseseisvuse puudumine. Mul on vaja, et keegi mulle ütleks, mida teha - mispärast ma ennast koolis nii hästi tunnen siis? Kui keegi nüüd ütleks, et kirjuta see kiri selleks kuupäevaks valmis - asi saaks tehtud, vastutus endalt ära lükatud. Aga nii, et ise pean ennast motiveerima ja endas julguse leidma - ei. Vaba ajaga on samamoodi - kui keegi mulle mingi ajatapmisvõimaluse välja pakub, olen ma alati rõõmuga nõus aga üksinda olles ei suudagi ma end mobiliseerida ja veedan lõpuks terve päeva voodis teki all. Ja muidugi vingun, et miks mind keegi kunagi kuhugi ei kutsu. Teised inimesed vist ei ole sellised?

"Lähme kuhugi sööma?"
"Kuhu?"
"Ma ei tea, kuhu sa tahaksid?"
"Ma ei tea, sina ju tahtsid minna."
"Aga kuhu sina tahaksid?"
 "Ma ei tea."
"Sa siis ei tahagi minna?"
"Ma pole seda öelnud."
"Aga sa ei ütle ju, kuhu me minema peaks!"
"Sest sina ju tahtsid minna!"
"No siis ei lähegi kuhugi!"

Kubjast oleks vaja, kubjast!

Mängin märtrit

Täna on siis üldrahvalik joomapüha ning sellest ei vaata mööda ka meie töökas kollektiiv aga mida teen mina - mina kavatsen tänase õhtu mööda saata üht südantsoojendavat rühmatööd kokku pannes, mille tähtaeg keskööl kukub. Aaarrrgghhh.
Ja siin pole midagi pistmist sellega, et nädalavahetusel oli avatud ülikooli õppesessioon, reedel Genklubis uskumatult hea bändidekooslus Sibyl Vane, Psychoterror ja Deathcats, millest viimane jäi küll kahjuks hilise algusaja tõttu nägemata ning laupäeval 2 sünnipäeva. Rühmatööde puhul teatavasti ei piisa üksinda tubli olemisest, suutsin enda osa eile õhtul küll ära lõpetada, kuid arvestades seda, et tööl on täielikult puudu sissejuhatus ja kokkuvõte, 1 osa, mille lubasime kõik koos koostada (mitte kunagi enam korrata nii rumalat viga) ning ühe osaleja isiklik panus, otsustasin eilse õhtu põhiosa pühendada ühe teise aine kodutööle, mille tähtaeg eile kukkus, kuid millel on lahkem õppejõud kui see, kes keset Volbriööd kodutööd ootab.
See selleks, mis mind tegelikult vihastas oli see, et oma nädalavahetuse olukorda teades, tegin poole enda osast juba nädala alguses ära ning laadisin GoogleDocsi, kust kõik seda enne enda osa lisamist vaadata said. Minu eelduseks (peab tunnistama, et veidi egoistlikuks, kuid siiski kokkuvõttes aja kokkuhoidu võimaldavaks) oli see, et minu tehtut nähes järgivad järgmised samasugust ülesehitust ja viitamissüsteemi nagu mina ees. Arvata võib kolm korda, kas mu lootus täitus. Kaks inimest kolmest tegid ikka nii nagu neile toredam tundus, mis sest, et see tähendab suurt ajakulu sellele, kes lõpuks töö viimase variandi kokku peab panema. Eks ma natuke ropendasin seda nähes ning kuna ilmselt on üsna loogiline arvata, et ilma minu sekkumiseta see töö täpselt niimoodi ka ära saadetakse, otsustasin töö kokkupaneku vaeva enda peale võtta. Põnev oleks teada, mis kellaks plaanitakse töö viimane versioon valmis saada, et mul ka aega jääks selle kõige ühte formaati toppimisel. Ma ei ole nimelt õhtul peale kümmet eriti töövõimeline. Jäle ego nagu ma olen, seadsin tähtajaks kell kaheksa - kui selleks ajaks täiendusi ei ole, teen asja ise ära (mis on ilmselt lihtsam kui mitme inimese mõtteid üheks tervikuks seada).
Huvitav, kas tegemist on sellega, et ma olen perfektsionist või püüan lihtsalt alati enda arvamust läbi suruda ning tahan, et töö lõppvariant jääks selline, millega mina rahul olen? Samas tundub nagu normaalne, et kõigil selline soov on, teised aga ei lähe oma tahtmise saavutamisega nii kaugele. See on muidugi selge, et mina lähen oma tahtmise saavutamisel läbi seina ka kui vaja. "If I don´t get what I want - I´m gonna SCREAM!" Minu ainus viga on see, et enamasti sean endale liiga madalaid eesmärke või ei sea neid üldse. Pigem tahan Guessi käekotti kui Eesti esimeseks naispeaministriks.

G-punkti otsinguil*

Skeptik.ee jagas täna oma FB seinal üht huvitavat artiklit, mille kohta tutvustuseks ütles nii:
"Müstiline G-punkt, mis oleks justkui vaginaalse ühte orgasminupp, pole mitte anatoomiline moodustis, vaid pigem nagu pealepandud kohustus naisele saada orgasmi "õigest" vaginaalsest vahekorrast. Nagu oleks olemas mingi kõige õigem viis orgasmi saada ja klitoraalse stimulatsiooniga saadav orgasm oleks nagu kuidagi alaväärsem, kuna seda saab ka ilma peeniseta tekitada. Sedasi on G-punktist saanud osade peenisekandjate obsessioon ja uudised G-punkt otsingutest ja justnagu leidmisest leiavad kiirelt tee meediasse, olgu need "leidmised" kuitahes nõrgal teaduslikul alusel."

Lugesin ka ise loo läbi ja lisaks siia veel paar huvitavat mõtet:

• Hoolimata kõikehõlmavatest tõenditest inimestevaheliste erinevuste kohta käsitletakse naiste orgasmiviiside varieeruvust probleemina, mis nõuab lahendamist.
• On küsimus üldse seksis või on G-punkti leidmise soovunelmate taga kultuuriline hirm feminismi ees  -äkki mehi polegi enam vaja?
• Kui vaginaalne orgasm on norm, siis miks seda nii vähe esineb? Siin tulebki mängu G-punkt - enamik naisi lihtsalt ei oska seda kasutada! (Minu kommentaar: no muidugi, naised on ju lollid, ei oska oma kehagi kasutada ning lähevad kergema vastupanu teed saades klitoraalseid orgasme! Vuih!)
• Juba Freud leidis, et naised pole enne psühholoogiliselt küpsed kui nad loobuvad klitoraalsetest orgasmidest ja võtavad vastu oma rolli abikaasade ja emadena saades vaginaalseid orgasme oma abikaasaga. (Minu kommentaar: seda ajalugu võiks tegelikult iga G-punkti otsinguid kajastava artikli eesotsas mainida  - huvitav, palju naisi siis veel sellest teooriast huvitatud oleks? Ilmselt satuks see samasse patta 50ndate aastate abielunaise juhtnööridega a la "peale vahekorda anne naisele aega nutmiseks".)
• Freudi teeoria puudutas psühhoseksuaalset sümbolismi, mitte anatoomiat. (Minu kommentaar: no tänapäeva "teadlased" on ses osas palju leidlikumad olnud.) 
• Mõned naised on võimelised suudeldes orgasme saama, kuid mitte keegi ei eelda, et oleks olemas mingi müstiline K-punkt. 

Igatahes, huvitav artikkel.  

*Tegelikult ma ei plaani siin mingit seksiblogi avada, lihtsalt kuidagi ridamisi sattusid need sissekanded.

Feminism ja seks

Seksuaaleetika loengutega oleme jõudnud lõpuks ka feminismini välja. Antud kursusel käsitleme feminismi pelgalt seksuaalsuse kontekstis ning seda arvesse võttes jaguneb feminism üldiselt kahte lehte: mõõdukas feminism, mis ütleb, et naistel peavad olema oma seksuaalsuse üle samasugused õigused nagu meestel, mõõduka feminismi jaoks on seksuaalsus vaid üks aspekt võrdõiguslikkuse tagamisel. Teine koolkond on radikaalsed feministid, kes leiavad, et seksuaalsus ongi just see teema, millest kogu ebavõrdsus alguse saanud on ning seda tuleks radikaalselt reformida. (Hetkel üritan mälu järgi loengus räägitud refereerida, sest kahjuks jutu taustaks olnud slaidid pole kättesaadavad). Mis siis seksuaalsusega jama on? Eks ikka see, et seksuaalsus nii nagu me seda tunneme, on meeste defineeritud ning selle kohandamine naistele on justkui Lääne demokraatia rakendamine Afganistaanis - see ei sobi sinna hästi, sest keskkond on teine. Õige Afganistaani demokraatia oleks afgaanide enda poolt kujundatud  - ka seksuaalsust tuleks vaadata naiste vajadustest lähtuvalt, mitte üritada naisi "vabastada" neile meest seksuaalseid norme võimaldades.
Missugune on meeste defineeritud seksuaalsus? Esiteks on see indiviidi baasvajadus nagu söömine ja peavari. Kas naiste arvates ka? Me üldiselt ei arutle selle üle vaid pahandame, miks seksuaalselt vaba mees on "kõva mees", naine aga "lits". Kui mõtlema hakata, siis seksuaalsus ei ole mingisugune põhivajadus - selleta ei sure maha kuigi levinud on arvamus, et misiganes mõnd naisterahvast vaevab, on see tingitud "vähesest saamisest".
Loengus leiti veel seda, et põhimõte seksist kui põhivajadusest õigustab sageli ka selle vajaduse teise poole tahte vastast rahuldamist - seks on ju hea ja kasulik, sai natuke vale partner valitud aga üldiselt on loomulik, et baasvajadused oleks rahuldatud!
Teine väga oluline asi meeste poolt defineeritud seksuaalsuse puhul on domineerimine, mis siis pmst ongi kogu ebavõrdsuse jama alus. Meestele meeldib domineerida, see erutab neid ning kui ei oleks domineerimist poleks ka rahuldavat seksuaalsuhet. Tänapäeval on muidugi juba ok ka vastupidine olukord, kus naine domineerib ja mees on alluv (seda ilmselt vaid läänemaailmas, moslemist naine vaevalt sellist "luksust" endale lubada saab), kuid domineerimine ise ei kao kuhugi. Väidetavalt ei olevatki rahuldav seksuaalsuhe ilma ühe poole domineerimiseta ja teise alistumiseta võimalik - see on justkui seksi põhiosa. Ongi päriselt või? Mina ei oska öelda - ega ilmselt head nahka sellest tule kui mõlemad domineerida üritavad või siis just kangesti alistuda tahavad: "Võta mind - Oh ei, mis nüüd mina, võta sina hoopis mind!"...Võiks ju rolle vahetada aga ilmselt on inimesed oma olemuselt kas domineerijad või allujad ja vastasrollis nad end hästi ei tunneks.
Kokkuvõttes leiti, et inimloomust juba ei muuda - ainuke, mida teha on domineerida soovivatele naistele selgeks teha, et nad on normaalsed (ning samuti meestele, kellele macho-ideoloogia "maha ja taha" ei sobi).
See, et enamus oma rolli sobitub (mees domineerib-naine allub), ei tähenda, et selline norm kõigil sobib ja ainuõige on. Oleks naised füüsiliselt tugevamad (ja vastava aparatuuriga varustatud), oleksid ilmselt nemad meestele hallidel aegadel oma seadused peale surunud - amatsoonidel ju oli selline komme, et mehi läks vaja vaid soo jätkamiseks, mille tarvis neid siis teatud aegadel teistest küladest rööviti ning enamasti pärast mättasse löödi. Poleks ka sugugi kena niimoodi elada aga kui selline käitumine domineeriks, siis me ilmselt ei küsiks - on see normaalne?

Nagu laps kommipoes

Jälle on palju vett merre voolanud jne. Vahepeal oli meil nn motivatsiooniüritus - maakad said pealinna näha, innustavaid sõnu kuulda, kallis restos süüa ning heal juhul palgatõusust rõõmu tunda. Tegelikult ei ole üldse irooniline - kõik oli väga tore. Lihtsalt tunne oli tõelise maaka oma - vahtisin suu ammuli uusi pealinna kerkinud maju, pole vist üle aasta Tallinnas käinud. Ikka on see tobe värin sees, mis lapsena, et saaks ometi siia! Samas ma olen ju pealinnas elanud ja kogenud, et tegelikult pealinnas elades veedad sa enamuse oma ajast kusagil äärelinna korteris konutades mitte ei jookse mööda "lahedaid" kohti. No ilmselt tollal oli see mitme vastiku asjaolu kokkusattumine ka aga ega ma Tartuski väga sageli kesklinnas niisama ringi ei hängi, ikka kükitad enamuse ajast kodus või tööl ning sel juhul pole eriti vahet, kus see kodu asub.
Motivatsioonist aga nii palju, et ma sain lõpuks aimu, mis mind tõeliselt motiveerib - pekki see palk, kaunis ümbrus või võimalus ennast harida - ma avastasin Spotify! Eestis seda imelist asjandust loomulikult ei pakuta aga kui sul on rahvusvahelisi tuttavaid, siis nende kaudu saad konto avada küll ja voila - muusika, enam-vähem igasugune, kõik artistid, kõik albumid - kuula palju tahad! Mul on hetkel konto, mida selle tegelik omanik kasutab vaid autos ning muul ajal saan seda mina ekspluateerida. Ühendasin kohe ülbelt enda last.fm-i kontoga ära ja lõpetasin seal subscribemise ära, sest last.fm on tühine Spotify kõrval. Spotify-s saad kuulata seda, mida tahad, mitte ei pea ootama kuni raadiojaam sulle mõne hea loo ette söödab. Keegi võiks selgitada, miks selline võrratu teenus Eestis ei levi. Ei ole mõtet ju rääkida väiksest turust, sest muusika on ju niikuinii olemas, uus turg oleks lihtsalt võimalus uute klientide leidmiseks. Hind ei ole kah nii röögatu, et keegi ei maksaks (mingi osa on päris tasuta aga ma pole süvenenud, mis täpselt, sest mul on ju kasutada Premium konto). Pealegi ei näe ma mingit mõtet failide oma arvutisse kogumisel kui neid saab Spotify abil kõikjal kuulata. Eesti autorikaitsjatel oleks siin kindlasti jälle midagi kobiseda aga ma ei näe tulevikus küll mingit mõtet failide omamisel kui pilvetehnoloogia kõikjal kasutatavaks saab. Mispärast peab tuuleveskitega võitlema?
Ehk siis nüüd käime tööl selleks, et saaks Spotifyd kuulata.

Unista suurelt !?

Vahel eksib naisteajakirjadesse ka mõtlemapanevaid artikleid sisse. Viimases Buduaaris on lugu tublist eesti naisest Helen Marie Loorentsist, kes elab NYC-s ning töötab GlaxoSmithKline`i turundusdirektorina. Helen Marie läks peale 9. klassi lõpetamist USA-sse vahetusõpilaseks ja lõpetas keskkooli, seejärel sai Concordiast bakalaureuse ja magistrikraadi ning peale seda täiendas ennast New Yorgi Ülikoolis. Ta tunnistab ka ise, et väga olulised on tema jaoks olnud vanemate toetus ja suunamine. Ilmselt ka rahakott, nendivad paljud mõrult.
Nädalavahetusel olin koos ühe tavalise 13-aastase tüdrukuga. Ta ütles, et kui 16 täis saab, läheb ära Soome koristajaks.
Miks nii on? Miks mõni tahab kaugele lennata ja mõni mitte? Selle 13-aastase unistustetöö ei ole kindlasti mitte koristamine, ta lihtsalt ihkab, et tal oleks raha ja enda ümber vaadates näeb seda, et Eestis seda raha ei saa. Ma usun, et kõik tahavad hästi elada. Jama on see, et haridust ei nähta sageli hea elu võimaldajana - kõrgharidusega alampalgasaajaid on ju piisavalt. Head raha teenib välismaal ja selleks pole mingit haridust vaja. Kas see on lihtsalt kergema vastupanu teed minek või on tõepoolest selge see, et selline edulugu nagu Helen Mariel ei saa sündida suvalise maakoha keskklassi perest pärit lapsega? Kas hea hariduse saamiseks on vaja suurt raha? Mina ei tea tegelikult, kas ilma omapoolse kapitalita saaks vahetusõpilaseks minna. Ma ei arva, et meie koolid oleksid halvad aga selge on, et suurimad palgad on suurtes rahvusvahelistes ettevõtetes ja sinna TÜ karjäärilisti kaudu töötajaid ei otsita.
Või on siiski asi pigem geenides ja eeskujus? Kui ümberringi minnakse Soome ehitajateks ja koristajateks, kes motiveeriks kõrgemale lendama. Ega ma ei ütlegi, et kõik peaksid karjääri tegema, lihtsalt šokeerib see hetkelisest kasust mitte kaugemale nägemine - saad oma esimese koristajapalga kätte, ostad iPhone-i ära ja mis edasi? Ma ise ei olnud 13-aastasena kindlasti targem aga vähemalt niipalju olin kodunt eeskuju saanud, et loogilisena tundus ülikooli minek ja seejärel rikkaks saamine. Selle peale ma ei tulnud, et kõrgharidus võib ka alampalka tähendada.
Veel endast rääkides on kõige hullem see, et vanemad rääkisid mulle pidevalt seda välismaale minemise ja maailma nägemise juttu aga mina ei võtnud kuidagi vedu. Kodus ju hea ja mugav elada, sõbrad ümberringi - ei mina lähe kuskile. Ülikooliajal sain isegi stipendiumi välismaale minekuks aga lükkasin selle tagasi - ei julgenud minna, mõnusam oli kodus perekonda mängida. Kõik õpetajad ju hoiatasid selle eest - enne kodu mängimist mine käi maailmas ringi, muidu jäädki koju kopitama. Suurem osa jäigi.
Põhiküsimus ilmselt ongi, kuidas teha nii, et pubekaeas inimene oskaks hetkeolukorrast ka veidi kaugemale vaadata. Tore ju on kui sul on peika ja ägedad riided aga äkki oleks veel parem omada katusekorterit New Yorgis ja isiklikku stilisti? Ah, juba vanasõnagi ütleb ju, et parem varblane peos kui tuvi katusel.

Päikesefašistid

Seoses ühe FB aruteluga tervisefašistide ehk siis kõike ebatervislikku ära keelata soovivate inimeste teemal meenus mulle veel üks liik inimesi, keda ma liigitaks tervisefašistide eeskujul päikesefašistideks*.
Nende inimeste kuldaeg on varsti taas saabumas.
-Miks sa nii valge oled?
-Mulle ei hakka päike peale.
-Miks sa ei päevita?
-Sellest ei ole kasu, mulle ei hakka päike peale.
-Miks sa rohkem ei päevita?
-Saad sa aru, ma ei lähe pruuniks, ma lähen siis punaseks ja nahk tuleb maha.
-Päike on tervislik. Mulle nii meeldib päike. Pruunid inimesed on ilusad. Ma ka algul ei läinud pruuniks aga siis ma päevitasin rohkem ja näed kui pruun ma nüüd olen!
-/solvub ja astub samasse paati tervisefašistidega/ Aga päevitades võib nahavähi saada! (jätab mainimata, et krimpsu võib ka minna, sest vestluse teine pool juba on üsna krimpsus)

Huvitav on siin see, et päevitamise võiks ju ühte patta panna veinijoomisega, mis samuti on ühelt poolt kasulik ja teisalt kahjulik. Samas pole ma ühtki veinijoojat veel mind veini jooma sundimas märganud kui olen maininud, et ma tervislikel põhjustel veini ei joo. Ka suitsetajad võiks oma hobi propageerida - tee suitsu, see rahustab! Millegipärast nad seda ei tee eriti. Kas pole päikesekummardajaid veel piisavalt nahavähiga hirmutatud või on tegemist hoopis mingi tervisefašistide alamliigiga?

Minu nahavähi jutule vastati muuseas, et vähk võib tulla, parem elada teadmatuses kui diagnoosiga. Mu meelest väike vastuolu eelneva "päike on tervislik - mina hoolin oma tervisest"-jutuga. Ühed imelikud ja üsna ebameeldivad inimesed igatahes.



*Kohe meenusid analoogiad ka näiteks lapsesaamisfašistide ja mitmelapsesaamisfašistide näol. Lastetusmaks ja vähem-kui-kahe-lapse-maks relvadeks.

Nõia-Intsu oodates

Seda teksti kirjutades riskin ilmselt sellega, et mind veidi kohtlaseks peetakse (iseasi see, et me teeme seda üksteise suhtes ju pidevalt), kuigi tegelikult ma ei usu, et olen ainuke, kes niimoodi mõtleb. Juba see, et ma sain inspiratsiooni ühest muusikavideost ja ühest soundtracki plaadist, näitab, et teema ise on ju populaarne. Inspiratsiooniallikateks olid siis Britney Spearsi viimane video:


ning film "Natural Born Killers". Bonny & Clyde story niisiis - hea paha poiss, kes ühiskonnaga vastuollu minnes siiski alati oma tüdrukut kaitseb ning tüdruk, kes poisiga kaasa minnes ka ennast ühiskonnast väljapoole asetab. Ma isegi ei tea, kus ma seda motiivi esmakordselt kohtasin, kuid juba eelkooliealisena paberist nukkudega (mul olid tegelikult poolinimesed-poolloomad - fakt, mille pärast kodakondsed juba siis mu vaimse tervise pärast muret tundsid) mängides oli mu lemmiktegelane üks kergelt ebatsensuurse nimega tegelane, kes koos oma pruudiga väikelinna väikekodanlasi terroriseeris. Tegemist oli tollase moe kohaselt valuutaärikaga, kes Soomest pärit kivipesuteksadega äritses (kust lapsel sellised ideed, ilmselt olin vanemate jutte kuulates üks suur kõrv). Teise Bonny & Clyde momendina mäletan Rumeenia diktaatoriperekonna Ceausescude hukkamist - ma olin siis 8-aastane, poliitikast ei teadnud mõhkugi aga hinge läks, et nö "paha perekond" hukati rahva poolt, isegi paar pisarat poetasin vist.
Mida ma aga hiljem selgeks sain (ja Intsu-Inga ilmselt mitte), oli see, et Clyde'e tegelikult olemas ei ole. Olemas on ainult päriselt pahad poisid, kes ei ole üldse mingid õilsad kriminaalid vaid enamasti labased ahvid. Päris pätid ei varasta pahade tagant ega jaga vaestele, nad ei võitle ebaõigluse vastu ega ole pätid vaid olukorra sunnil. Ilmselt mõjub õrnas eas tütarlapsele just see, et keegi tuleb ja päästab nad kohutava reaalsuse käest (koolikohustus, vanemad ei luba peole jne) ning sellega saavad õnneks hakkama ka päris tavalised poisid, kes ei pea selleks koolimaja alla pommi panema või vanematel päid maha raiuma. Tegelikult peab ilmselt õnne tänama, et selliseid tüüpe tegelikus elus meie teele ei satu. Mõnel muidugi ei vea ka ja hea on kui satud mõne sellise otsa nagu Nõia-Ints, kes hiljem kättemaksuks ajalehes su rinnapartiid kommenteerib, palju enam levinud on ilmselt see, et kunagi sinu au eest teistel silmi siniseks löönud rüütel laseb oma rusikad lõpuks ka sinu peal käiku.

Rühmatöö

Ei ole võimalik, et isegi mina lõpuks siia jõudsin! Kõik targad mõtted, mis vahepeal peas olnud, on muidugi ammu kadunud ning üle jääb ainult sisseharjunult vinguda. Krt, ma ju ei armasta päevikutüüpi blogisid, kus inimesed oma raskest elust pajatavad aga nüüd olen ise sama kaugel (olen ma kunagi kusagil mujal olnud piiksatab enesekriitiline hääleke - ainult selleks, et endast paremat muljet jätta).
Nüüd siis propageerime rühmatööd. Sünergia ja muu. Eestlaste põhiviga olevatki see, et nad ei oska koostööd teha - igaüks üritab oma vankrit üksi sikutada ja teiste vankrite kodaratesse kive loopida. Hea meelega ma ka sikutaks ja loobiks. No kuidas sa teed seda grupitööd kui enamus auru läheb kommunikeerumisele? Kirjutasin just ühe kauni kirja, millele ma kindlasti saan vastused ainult neilt inimestelt, kes alati vastavad ja need, kes kunagi ei vasta ja kellele see kiri tegelikult suunatud oli, ei tee piiksugi. Siis veel see, et ka ühes ruumis viibinud inimesed suudavad instruktsioonidest absoluutselt erinevalt aru saada - no kuidas saab imestada, et artikli kokkuvõte pidi olema kirjalik - mis kasu on oma peas tehtud kokkuvõttest? Mul on alati tunne (kahtlustan, et see tunne on kõigil teistel ka), et minu tulemused oleksid palju paremad kui vaid neid grupitöösid ees ei oleks. On ju olemas vaid minu arvamus ja vale arvamus ning oma arvamuse kirja saamiseks olen nõus ka kõigi teiste töö ära tegema, peaasi, et nad minu ideed segama ei kipuks! Kõige vastikuma rühmaliikme musternäidis niisiis. Oh, oleks ma vaid see looderdaja tüüpi rühmaliige, kelle ainsaks mureks on see, et ka tema nimi kuhugi paberiäärele kirja saaks. Eks nad üritavadki meile näidata, et koostöös on jõud ja tulemus tuleb parem kui üksi tegutsedes - siiamaani pole ma seda küll kusagil näinud. Tulemus tuleb hoopis vaevalisemalt ning keskmiselt halvem kui üksi tehes. Ma arvan, et paljud on seda meelt - agaral oleks töö ammu valmis ja viimase minuti mees saaks rahulikult oma viimast minutit oodata, selle asemel, et nüüd mingi "kõigile sobiv" kompromiss välja mõelda.
Aga muidu, mida te inimesed seal kodudes teete, et õppida ei jõua? Põhivabandused on täisajaga töö või väike laps. Mul on muuseas mõlemad, nädalavahetusel sai suisa kahel kontserdil käidud ning kooli läksingi põhimõtteliselt selleks, et õhtuti midagi teha oleks. Magama lähen kell 22 tavaliselt. Telekas on mul kah olemas kuigi pean häbiväärselt tunnistama, et sellenädalane "Tippmodell" jäi nägemata kuna üritasin samal ajal WC-s oma häält ühe ettekande jaoks lindistada - 2 minuti jagu lindistust ja enam-vähem tund aega lindistamiseks, et heli ilma igasuguste krabinateta diktofoni saaks + mõned korrad puterdasin kah.

Facebook maas!

APPPPIII! Päästke end kes saab, maailma lõpp on käes! Facebook on maas Euroopas, aga närvilisi teateid on tulnud ka Aafrikast ja Lähis-Idast.
Inimesed peavad taas kontorites tööd tegema, täielik informatsioonisulg, tõeline streik. Keegi väitis raadios (raadios, saate aru!), et temal küll töötab - ilmne illuminaat.

Ilusaid ja rumalaid*

Loomulikult vaatasin ka mina Eesti Tippmodelli esimest saadet. Ilusate ja rumalate stereotüüpi seal kinnitati, samas ega tarka juttu pole ju kellelgi huvitav kuulata, ilmselt lõigati see lihtsalt välja. Ilust nii palju, et ma saan aru, et modell ei peagi ilus olema aga vähemalt huvitava välimusega võiks ta ju olla. Mulle tundus naljakas, et välja praagiti mõned eelvoorus näidatud ägedad tšikid ming nende asemel valiti mingid harju keskmised. No äge oli näiteks see blondi poisipea ja prillidega tegelane (keskmise maitse jaoks muidugi õudus kuubis - naisel PEAVAD olema pikad juuksed) ning see tšikk, kes arvas, et Arne Niidu kommentaar tema teksaste kohta riivas kaaluteemat. Kamoon - kommentaar pükste istuvuse kohta ei pea tähendama kohe "paks, kao koju" vaid vale numbri kandmine teeb inimese lihtsalt koledamaks kui ta on. Muidu oli kena tüdruk täitsa. Vaadates praegust rahva maitset gossip.ee lehel, siis mind muidugi usaldada ei saa, sest mul on kas halb või elitaarne maitse, igatahes meeldib mulle enim kõige vähem hääli saanud tüdruk Anita. Meigiga muudeti mõni ka kahjuks palju koledamaks kui ta ilma oli - no näiteks see suurte silmade rõhutamine - ongi nii, tõmbame tugeva hajutamata joone silmade ümber ja ongi ilus või? Mu meelest väga ei ole.
Fotogeenilisust ma näo järgi muidugi hinnata ei oska - Ameerika variandi puhul olen alati hämmastunud kui head tulevad mõne tüdruku fotod, kellest peale vaadates miskit arvata ei oskaks. Ma ise olen muidugi nutmaajavalt ebafotogeeniline kuigi üks poolprofessionaal fotograaf kunagi lohutas, et paar ilusat pilti sajast ongi väga ok. Ses mõttes panigi imestama tüdrukute enesekindlus, noh ilmselt peab sellises saates seda olema kah, aga mina arvasin küll sellises vanuses, et minust koledamat ei leidu ja üritasin oma isikupära igati varjata.
Ilmselt oleksin kah kähvanud, et "olen žürii jaoks liiga bling-bling" või "käin jah 2 korda nädalas solaariumis ja teisiti ei saa, mis sest, et mulle on palju öeldud, et näen välja nagu grillkana." See viimane oli mu meelest väike feil žürii poolt arvestades Kaja Wunderi nahatooni - ei olnud ka seal mingit valge ihu üle uhkuse tundmist. Muidu oli žürii tore ja õiglane, kellelegi niisama ju pahasti ei öeldud.
Enesekindluse puudumine pani imestama selle ainukese plus-size modeli puhul - tahtes olla eeskuju "paksudele" tüdrukutele ei peaks ju pillima või oigama, kuidas tahaks kah ikka kõhn olla.
Ahjaa, neiukeste eluruum (vähemalt üks neist ruumidest) oli küll kõvasti askeetlikum kui Ameerika osades nähtud - ilmselt kardeti, et muudmoodi saatesse intriigi ei tekita kui 8 naist narivoodites ühte tuppa mahutades...
Aga eks elame-näeme, esimesel pildistamisel küll keegi millegi erilisega ei hiilanud. Järgmine osa tõotab põnevam tulla - kohale saabub Miss J, selgub, et mõni pole kontsakingi näinudki (see paistis kohe esimeses osas silma tegelikult) ning üks piiga minestab ära.

* Mul lihtsalt kummitas Vennaskonna "Suveharjanäkid", sellest ka pealkiri

Üldse ei huvita, mida te oma voodis teete

Eile anti meile selline pähkel järada: "Vend ja õde lähevad koos matkama ning otsustavad hetke ajel vahekorda astuda. No lihtsalt pole ühel õhtul midagi muud teha. Mõlemad kasutavad kaitsevahendeid ning moraalset traumat nad ei saa. On nende teguviis vale?"
Enamik ruumis olnud inimestest leidis, et kuna tegemist on täisealistega ning keegi ei saa viga, siis pole meie asi neid kritiseerida. Õppejõud jäi peale seda natuke jänni, sest materjal, kust ta oma näite võttis teatas, et enamik inimesi vastavat sellele küsimusele, et õe-venna teguviis on vale, sest see lihtsalt on vale. Vahi siis tolerantseid Eesti tudengeid, kes teooria peapeale keerasid.
Järgmine näide, mis sisaldas surnud kanaga vahekorda astunud meest oli veidi keerukam, kuid siingi tekkis diskussioon pigem sellest, kas kana oli juba surnud või tapeti sugulise kire rahuldamise tarvis. See, et seks kanaga enamikule kole tundub, ei tee asja ju veel valeks - mulle tundub heeringa söömine jäle, ega sellepärast heeringasööjaid karistada tule.
Ehk siis jätkan juba sisseharjunud kommet endale erialasse mittepuutuvaid, kuid äärmiselt huvitavaid vabaaineid kuulamiseks võtta.

Maitse üle ei vaielda

Eksperiment terakestega ebaõnnestus täielikult, hommikul ärkasin kohutava valuga vasakus kõrvas ja praeguseks olen kõrvapõletiku diagnoosiga antibiootikumide peal. Ema andmetel esimene kõrvapõletik minu pika ja raske elu jooksul. Seoses piinava valuga ei taha eriti kõrvaklappe pähe panna ning kuulan avalikku ruumi täitvat raadiomuusikat. Ehk siis olen tööl ja seda mitte töö pakilise iseloomu tõttu vaid sellepärast, et võtan sel veerandil ka mõned ained koos statsionaaridega ning lihtsam on töölt loengusse minna kui kodunt reisima hakata. Igasuguste kohustuste "tatihooajale" planeerimisega lähen juba teist aastat alt, eelmisel aastal jäigi rahvaülikooli ilusa emakeele koolitus korralikult lõpetamata. Sel aastal siis kirun ja üritan ikka loengutesse kohale minna.
Aga ma tahtsin ju hoopis raadiost tulevast muusikast rääkida. Tuli üks selline laul, mis mul ihukarvad õudusest püsti ajas ja ma lihtsalt pidin teada saama, kes sellise rõlguse valmis on treinud.



No kohe häbi hakkas, et mulle ei meeldi. Seesugused muhedad onud ju. Popid veel pealekauba. Teine samasugune rahva lemmik, kes mul südame oma lauludega pahaks ajab on Jaan Tätte - no ma ei või kuulata kui üks täismees laulab naiivse häälega laulukest põdrast ja ämblikust. Kohe piinlik hakkab mul kui seesuguseid laule kuulan. Iseenesest pole mul lauljate endi vastu mitte vähimatki - ma oleks kohe rahul kui mulle Orelipoisi laul meeldiks ja ma saaksin Eesti Laulu finaalis millegi emakeelse poolt hääletada. Ilmselt on kõige selle taga mingi lapsepõlvetrauma. Umbes nii nagu ma ei usalda pruunide silmadega mehi, keda teised kõik kompuks peavad, sest üks selline viskas mulle esimesel koolipäeval kui mina, kodune laps, kangesti sotsialiseeruda tahtsin, puuoksa otse silma. Ma olen sellele konkreetsele isendile andestanud - paistab üsna vägivallavaba mees olevat, aga eelarvamus kummitab siiani.

Džentelmenide palat

Laps suutis peaaegu terveks saada ja kätte jõudis taas minu kord. Sain kusagil mingid homoöpaatilised tabletid, selgituseks öeldi vaid, et looduslikud imemistabletid. Sõin eile iga tunni tagant 2 tabletti aga abi ei miskit, täna siis hakkasin uurima, misasi see homoöpaatia üldse on. Tuleb välja, et sööngi seemneid siis, või noh, rahvakeeli terakesi ja puha valesti söön - käega näiteks ei või neid pühasid tablette üldse puutuda. Igasugu uuga-buuga eeldus on, et peab sellesse uskuma - ma ausõna püüan alati uskuda aga kunagi miski ei aita. Või kuidas ma tean, et usk piisavalt tugev on? Mida siin uskuda kui ainsaks lootuseks on, et midagi vähemalt aitaks.
Ja üha enam ärritavad mind inimesed, kes räägivad toidu- või lõhnade nautimisest või sellest kui tore on vahel harva haige olles haigeolemist nautida või kui tore aastaaeg on talv. Elu on lõputu piin ja talv ja tativool. Täna hommikuks oli üks silm kah kinnimädanenud. Ma kuulun mahakandmisele.
Selle kõige taustaks kuulan Leonard Cohenit. Ainuke hea laulja üldse. No Frank Sinatra ka*. Raamatuid võid ka igasuguseid lugeda aga Remarque on ikka ainult üks. Džentelmenid, kelle loomingu kõrgus näitab kätte kõige muu madaluse. Stiilsed ülikonnad, labasuste vältimine, kurb pilk ja sugestiivne hääl, mis su maailma hädade juures eemale kannab. Miks ei võiks mina selline olla? Tänapäeval selliseid vist muidugi ei sünnigi. Kui mina mehena sünniks, oleks ma ilmselt närvihaige kileda häälega mölakas, kes peksaks naist ja lapsi. Ma ei veaks isegi Bukowski stiili välja.

Üks hea muusikaline leid kah (mis loomulikult kahvatub Coheni kõrval), mille esitajat võiks viktoriiniküsimusena küsida, mitteteadjad ilmselt ära ei arvaks.



*Ma olen veendunud, et olen seda nalja siin jaganud aga ei leia - saatest Punked siis, noor räppar Omarion veetakse tibide poolt basseinipeole kui järsku tormab kohale ühe tibi isa, kes Omarioni oma tütre käperdamises süüdistab. Järgneb stseen:
Omarion: *hüpleb üles-alla*

"I did not touch your daughter"

*üritab kätt suruda*

"My name is Omarion I'm a famous singer"

Kuri papa: "Famous singer ? The only famous singer was Frank Sinatra"

Pinnud ja palgid

Olen nii arg, et hakkan peksa saamise vältimiseks hämama aga juhtusin eile üht blogi lugema, kus jutt tegelikult eriline rumalus ei olnudki, kuid tekstist imbus läbi kirjutaja tohutu enesearmastus ja vot sellist asja mina ei kannata. Kõik olgu ikka madalad nigu muru! Hakkasin ühte raamatut kah lugema, autoriks elav klassik ja jälle ei suutnud üle paarikümne lehekülje lugeda - andekas inimene küll, aga kas peab oma andekas olemisest kohe eraldi raamatu kirjutama?
Hakkasin siis mõtlema, et mis mind selle juures häirib. Enesekindlad inimesed on ju pigem positiivne nähtus - ma ei vaena eksperte kui nad oma teadmisi jagavad. Mulle tundub, et asi, mis mind tegelikult häirib, võiks kanda nimetust "eneseturundus". Selline käitumine siis, kus inimene üritab ennast mõõdutundetult kiites tegelikult lugejatelt midagi välja pressida - lihtsalt austust või siis lausa töökohta (arvamusliidrina). Mu meelest on seda vastik vaadata. Selliseid kirjatükke lugedes märkad kenasti ära, kuhu autor on midagi spetsiaalselt oma saba kergitamiseks sisse pannud. A la "järgnevast saavad aru ainult haritud inimesed"; "mina juba sünnist saati teadmisjanusena" jne - ja oh ei, nad ei kasuta sealjuures irooniat! Huvitav on aga see, et paljud inimesed ei tundu selliseid võtteid märkavat. Miks mina märkan? Sest tajun end ka vahel ise seesuguseid trikke kasutavat. Vastikuspuna levib palgeile kui ütlen süütu näoga: "Oi, mul tuli küll sel semestril rohkem kui 30 EAP-d!". Kirjutades ma õnneks seesuguseid asju ei kasuta, sest must-valgel karjuvad need asjad veel koledamini silma. Kui keegi vaielda tahab, siis mu meelest ülikoolis õppimise mainimine enesekiitus ei ole, lihtsalt eluline fakt. Kunagi üks tütarlaps lajatas, et tema võiks oma blogis ka oma doktoritöö teemal kirjutada aga vaevalt, et lugejad seda mõistaks. See nagu läheb mu meelest sinna saba kergitamise hulka, eriti kui arvesse võtta seda, et antud lause oli vastuseks küsimusele, miks ta oma blogis vaid labaseid teemasid kajastab (tegelt olen ma tark! ma olen doktorant, raisk!). Miks ma jälle arvan end asjast teadvat? Kunagi olen isegi selliseid nippe kasutanud kui mind lolliks Ida-Euroopa l****ks peeti, kes sõna "hedonist" õiget tähendust ei tea. Nüüdseks olen juba nii tark, et ei hakkaks ilmselt vaidlema inimesega, kes mind esimese pealevaatamise põhjal paika paneb.
Näed, nüüd ütlesin kohe sellise koleda lause, et "olen juba nii tark" - eks see ole tunnetuse küsimus ka, kes mida eputamiseks peab. Ilma palgita pinde kindlasti ei märkaks kah. (See lause sai lisatud näitamaks mu üüratut tolerantsi - tegelikult muidugi on palk teiste silmas ja minu omas heal juhul pind.)

Masinapurustusliikumine tegutseb taas

Tahtsin kah sõna sekka öelda selles teemas. Sülearvutite ja nutitelefonide keelamine siis.
Tudengid ei kuula õppejõudu vaid istuvad selle asemel fesaris või tapavad arvutimängus kolle. Mu meelest on tudeng olemine vabatahtlik ja kui inimene leiab, et just niimoodi saab ta ülikoolis istumisest kõige rohkem kasu, siis palun väga. Võtad arvuti ära, ta hakkab laua all Cosmot sirvima, sõbrannaga lobisema või niisama igavusest nihelema. Äkki see, kui inimene loengus igavust tunneb, paneb ta just mõtlema ja mõistlikumat karjäärivalikut tegema? Ma ise tundsin ka bakas sageli surmigavust aga kahjuks selle peale ei tulnud, et nii ei pea olema. Nüüd ma enam ei tunne aga arvutit tassin kaasa ikkagi. Miks? Sest mulle tundub e-lugerite ajastul arulagedana sadade lehekülgede kaupa lugemismaterjali välja printida. Ma isegi ei tea, mis tuleb odavam, kas järelmaksuga luger või printimine. Paberid ei meeldi mulle üldse tegelikult - nende lappamine muudab naha kuivaks ja eriti printeripaberitel on halb komme sõrmi veriseks lõikuda. Konspekteerin siiski käsitsi, sest tahvelarvutiga pole see minu jaoks eriti mugav.
Fesari või msn-is ma loengu ajal tõesti ei istu. Miks? Tuleb tunnistada, et mõni igav loeng ikka ette satub. Sellepärast, et minu jaoks on ebamugav istuda arvutis ja isiklikke asju ajada kui keegi teine pealt vaatab ja loengus on see ju paratamatu. Mina näen küll kenasti, kes on kõrval- või eesistuja fesarisõbrad või mida ta messengeris pläkutab. Ise olen süüdi, et vahin? Uudishimu on patt aga kahjuks pole ma lühinägelik. Tähendab see, et ma hoolin liiga palju sellest, mida teised minust mõtlevad? Mulle tundub, et selles situatsioonis on see pigem positiivne omadus. Kuidagi labane tundub arvutiga esimeses reas istudes sõbranna titepilte vahtida - järgmine samm oleks vist juba see kui keegi tuleb su arvutisse midagi Internetist näitama ja sul on populaarsemate külastatud lehtede all pornolehed (või Perekool).
Igatahes tundub äärmiselt tagurlik millegi ära keelamine. TTÜ-s siis interaktiivseid õppimismeetodeid üldse ei kasutata? Meil on mõnikord grupitöös Internetiühendusega arvuti omamine eelduseks. Ahjaa, keelamisaktsiooni taga oli seesama instituut, kus minagi omal ajal loengutes suurt igavust tundsin.

Moeblogi

Moeblogi by marmosett featuring printed handbags

Punk rock t shirt
republic.co.uk

Criminal damage
€70 - tubeshop.it

Stargazer Lipstick Black | Gothic Clothing | Emo clothing |...
£2.95 - chaoticclothing.co.uk

Barbie Pink Necklace | Gothic Clothing | Emo clothing | Alternative...
£4.95 - chaoticclothing.co.uk

picture frame Aspen Deer head black
amazon.co.uk

Amazon.com: 16" Shades of Black and Silver Shatterproof Christmas Ball...
$35 - amazon.com

HSN Cares Todd English 2011 Heart Ornament at HSN.com
$25 - hsn.com

Newegg.com - Huge Gleaming Silver Mirrored Glass Disco Ball Christmas...
$35 - newegg.com

Appi, Jeesus ründab koos pisikutega!

Täna hommikul oli jälle uus üllatus postkastis - mõnel meie lasteaia lapsevanemal on kodus ikka tõeliselt igav. Ehk siis jätkuks sellele teemale on veel probleeme avastatud.
Esimene probleem seisneb selles, et üks kasvatajatest on usklik (võdistame juba ette õuduses õlgu!) ning lapsed on enne sööki laulnud üht tänulaulu ning samuti on neile mõnikord lastepiiblist lugusid loetud. Samal ajal loevad lapsed Pipit ka ning päkapikud ja sünnipäevad on täiesti aktsepteeritud (mainisin sellepärast, et olen kuulnud loost, kus üks usku radikaalsemalt suhtunud inimene on selliseid asju pahaks pannud). Ma ise ennast usklikuks ei pea, kuid olen ka ise lapsena isiklikust huvist piiblilugusid lugenud ning eriliseks lemmikuks olid mulle Ostankino pealt jooksnud piibliteemalised multikad. Üldiselt sisaldavad need lastele mõeldud lood vaid klassikalist hea ja kurja vastandamist, kedagi põrguga ei hirmutata ning räägitakse lihtsate sõnadega üldinimlikest väärtustest. Hiljem oli meil keskkoolis usundiõpetus (vabaainena, satanismi tutvustavas tunnis oli küll pea terve klass kohal) ja ma usun, et inimene, kes erinevatest usunditest ikka mitte midagi ei tea, on päris paljust huvitavast ilma jäänud. Ok, see läheb veidi kaugele lasteaialaste teemast aga ma ei usu, et piiblilugude rääkimine neile kuidagi halvasti mõjuks, kardab ilmselt selline lapsevanem, kel endal usuteemast arusaam puudub ja kes arvab, et lapsi sunnitakse Piiblit pähe õppima ja kodus missionitööd tegema. Minu last on sealsetest lastest muide kõige kauem "töödeldud" ja tema pole meile veel kodus Jeesusest rääkima tulnud. Pipi ja Muumi on ilmselgelt lahedamad tüübid.
Ahh...eriline pärl kirja lõpust: "Samuti küsime igaks juhuks
üle, kas kristlike pühade (jõulud, kolmekuningapäev, lihavõtted jms)
tutvustamine piiblilugu silmas pidades on aktsepteeritav?" Loomulikult mitte, milleks pühade algset mõtet mainida - kõik pühad on selleks tehtud, et võimalikult palju kingitusi saaks ja tarbida, tarbida, tarbida! Kui kodus last laiemat pilti nägema ei õpetata, ei tohiks ka haridusasutus seda teha.

Lisaks Jeesusele ründavad lapsi ka pisikud. Vaatasime juba ükspäev, et kasvatatel on seljas mingid naljakad kodukitlid. Tervishoiunõuded nägevat ette, et söögiaegadel peavad sellised hõlstid seljas olema. Nüüd on tekkinud küsimus, et äkki võiks ikka terve päeva kitliga ringi käia (ja seda iga päev vahetada loomulikult). Millegipärast meenub nõukaaegne raamatuke lapse tervisest, kus imiku tuppa võis siseneda spetsiaalses kitlis ja marlimaskiga. Kindlasti aitab kasvatajate (kui peamisete nakkuskollete) univormistamine kaasa haiguste leviku tõkestamisele kui samal ajal on rühmas paar tatist last, kelle vanemad arvavad, et nohu pole mingi haigus.
Pean nüüd välja mõtlema võimalikult vähesarkastilise vastuskirja ja jään huviga ootama järgmist lastevanemate koosolekut.

Mida mehed tahavad?

Mis on peamine asi, milles mehed* naissugu süüdistavad? Võtame näiteks kasvõi igasugused ankdoodid, mida põhikooliaegsed klassivennad FB seinal jagavad - naised ei taha muud kui raha. Sama häda üle kurdab ka netikommentaatorite väsimatu jõuk - kõik naised on rahamaiad l****d!
Loomulikult leidub isegi nende meeste silmis teistsuguseid naisi - need on ju need jubedad feministid/feminatsid, kes on karvased, käivad kottpükstega ning peksavad vabal ajal mehi, kuid meestevastane vägivald vaikitakse teadupärast maha.
Niisiis häirib mehi see, kui naine elab nende kulul, samal ajal on kõik naiste töölkäimisest rääkivad naised ebanaiselikud lesbaritest femikad. Nii nagu on kõik mehed sead, sest ei aita kodutöödes ja need, kes aitavad, on nii äpud, et ei vääri üldse mehe nime.

Tõsisemaks minnes, mind on küll ebaõiglaselt rahalises mõttes ärakasutatud ning naiselikest hüvedest (lilled) ilma jäetud ja seda hiljem põhjendatud "a ma arvasin, et sa oled selline karmim mutt (feminats?), kes sellistest asjadest ei hooli!?".


*Siin ja edaspidi on tegemist häbematu üldistamisega, sest normaalseid mehi sellised küsimused tegelikult ei huvita, sest nad ei ürita tervet sugu ühise nimetaja alla seada.

Naised vait - mees räägib!

Mõnikord karjuvad soolised erinevused siiski nii kõvasti näkku, et isegi mina ei suuda neid tähele panemata jätta.
Oli meil kollokvium. Rahvas jagati valitud kodutööde teemade järgi gruppidesse ning teha tuli esitlus. Minu teema oli üsna haruldane ja sobis kokku vaid ühe teisega ning nii me moodustasimegi kahese grupi. Mina ja üks noormees. Enda õigustuseks võin öelda, et ma ei täitnud esitlusel vaid plakati ülevalhoidja rolli vaid pirisesin ikka miskit rääkida ka, aga põhijutustaja oli siiski noormees. Juhtus selline suure suuga ekstravert olema ja õnneks oli talle mõistust kah antud. Üheksast grupist vaid kolm olid noormeeste-vabad, ülejäänutes oli vähemalt 1 meessoo esindaja. Kas leidus neist segagruppidest mõnigi, kus noormeest põhiesinejaks ei pandud? Ei. Juba kohapeal arutasime, kuidas paistab silma meesesinejate paremus - hääl kannab, enesekindlus on laes. Naised seevastu räägivad vaiksel häälel, jagavad esitatava teksti omavahel ära, ei suru oma arvamust peale. Vaid üks erand oli tüdrukute hulgas. Piinlik kohe. Millega seda seletada? Mehi on ülikoolis vähem ja need, kes sinna saavad on need tõepoolest tublid, targad ja enesekindlad? Ometi ju kandideeritakse tüdrukutega ühtedel alustel ning tublisid tüdrukuid peaks isegi rohkem olema. Kus on tüdrukute enesekindlus ja esinemisjulgus?
Enda kohta võin öelda, et praegu ma julgen esineda, sest see seltskond, kes meil nüüd saalis istub, on hoopis erinev bakalaureuse eriala kõrilõikajate kambast. Või olin ma siis tõepoolest väärt nende kriitikat, sest tegelikult ma ju enamasti ei teadnud, millest ma räägin ja räägitav ei huvitanud mind karvavõrdki. Lõputöö kaitsmine läks hästi, sest siis ma oma teemat valdasin. Kas eeldada, et suurem osa tüdrukuid ei ole ka praegu räägitavatest teemadest huvitatud? Et tüdrukud kui suurem mass tulebki kooli kraadi saama ja poisse ka tegelikult huvitab, mida nad õpivad? Ei ole nagu eriti usutav.
Kas tõesti mõjutab meid see - "head tüdrukut on näha, aga mitte kuulda!"-põhimõte. Meid ongi kasvatatud vaikselt tagaplaanil olema. Mees on pea, naine kael. Tüdrukute asi on must töö ära teha, mehed kannavad töö ette ja saavad kogu au? Nõunik võib olla naine, ministrina on naine aga ebausutav.

Mis minust saab?

Nädalavahetusel üllatati mind ja ja kursusekaaslasi siis sellega, et meie eriala TÜ-s suletakse. Tegelikult olin küll kuulnud ennegi kõlakaid, et erialale järgmisel sügisel enam vastuvõttu ei toimu aga ei muretsenud eriti, sest meil ju lastakse ometi lõpetada. Tegelikkus on muidugi veidi segasem - seadus ütleb küll, et alustanutel tuleks lõpetada lasta aga samas on lisatud klausel, et seda võib osakonna soovil muuta. Meile ka muidugi öeldi, et teoreetiliselt peaksime saama oma kraadid ikka TÜ-s kaitstud, kuid praktika muudab kahtlaseks see, et juba kuu aja pärast lahkub ametist meie osakonna juht ja võtmeainete lektor. Miks? Eks küsimus ole ikka rahas ja inimsuhetes, nimelt õpetab TÜ minu eriala vaid magistriõppes, samal ajal kui sarnane eriala on bakalaureuseõppes olemas TÜ ühes kolledžis. Baka pidavat aga rohkem riigilt raha saama ja nüüd on seal kolledžis tore plaan ka magistriõpe avada. Milleks siis dubleerida, eks? Kahjuks asub see kolledž teises linnas, mis tähendaks minu jaoks olulisi lisakulutusi (tean jah, et suur enamus käib ka Tartusse mujalt, aga nemad on lihtsalt tublid ja pühendunud, mina nii tubli ei ole), samuti on sealne avatav õppekava veidi teise suunitlusega kui TÜ oma ja see suunitlus mind väga ei tõmba. Pealegi asusin ma Tartusse õppima suuresti just inspireerituna siinse osakonna juhi kirjutatud raamatust - ei usu, et keegi teine teda ennast asendada suudab. Kõik tema loetavad huvitavad ained on meil aga alles toimumata. Ta küll mainis, et kõik on veel selgusetu ja ehk õnnestub kellelgi teda veenda osakoormusega jätkama aga üldiselt jäi meil mulje, et inimene on sügavalt solvunud ja hea meelega teda üle parda visanud seltskonnas jätkata ei soovi. Meie saime kuulda seda, et lepingus on alati üks pool tugevam ja tegelikult ei huvita üliõpilaste saatus eriti kedagi.
Eks nüüd vaatab, mis saab aga niisama pooleli jätta küll ei tahaks. Rahvas juba arutab, kuhu üle minna. Kahju, sest meil on tõesti tore kursus kokku sattunud. Naljakas iseenesest on see, et täpselt sama stsenaarium toimus mu baka erialaga Tartus - seoses üleminekuga 3+2 süsteemile suleti bakaõpe, jäi vaid magister, üsna ruttu peale seda lasid võtmefiguurid TTÜ-sse jalga, nüüdseks pole osakonnast enam midagi järel - või õigemini koliti enam-vähem täiskoosseisus Tallinna. Tollal sain mina õnneks enne neid jamasid oma kraadi kätte. Enne seda plaanisin veel Concordiasse õppima minekut, õnneks pääsesin, kool oleks loojakarja läinud täpselt minu viimasel õpinguaastal aga kaua sa ikka jamade eest põgened, lõpuks said nad mu nüüd, rohkem kui 10 aastat hiljem kätte...
Ahjaa, kui midagi üle ei jää, peaks kaaluma võimalust ajakirjandusse üle minna. Just see oli 12 aastat tagasi mu TÜ esimene valik ehk siis peaks paika pidama seaduspära, et mul tuleb alati jääda esimese leitud variandi juurde, kuna hilisemad toovad alati vaid häda kaela või nagu mu vanaema armastab öelda: "S*** sinna, kuhu kükitad!" Ajakirjanikuks mul iseenesest soovi saada ei ole, ega mul pole üldse soovi kellekski saada - tahaks lihtsalt võimalikult palju huvitavaid asju õppida ja hetkel paistab, et ajakirjanduses õpetatakse päris palju huvitavat. Pealegi ei ole ma enam nii loll nagu 19-aastasena, et üritan komisjonile endast muljet jätta kui tulevasest poliitika- ja majandusajakirjanikust kuigi mul antud teemadest mingit ülevaadet ei ole. Ainus, millest ma kujutan ette end kirjutavat, on muusika, kuigi ka sellest valdkonnast pole mul olulisi teadmisi - siiski tundub, et tegelikult piisab enesekindluseks ka huvist mingi teema vastu. Tollal olin ma palju kergemini hirmutatav ja nõus oma huvid sotsiaalselt soositud rolli vastu vahetama.

Lapsed on kaitstud

Ilmselt on juba evolutsiooniliselt välja kujunenud lapsevanemate soov oma järglasi küünte ja hammastega ohtude eest kaitsta, kuid tänapäeval vist ei osata enam ohte ohutusest eristada.
"Kas tädi vaatas meie kussununnukest kurja näoga ? - pole muret, emme maksab, emme teeb nii, et varsti see tädi enam siin ei tööta!" Umbes nii võiks lahti seletada olukorda, mis toimus minu lapse lastehoius. Nüüd olevat nii hea ja rahulik õhkkond. Ma saaks aru, kui tegemist oleks olnud tõsiselt kurja tädiga aga nii see ei olnud, sest minu laps käib samas lasteaias juba palju pikemat aega kui see konkreetne kurja silma ette jäänud talleke (või on minu oma "kurjade tädidega" koduses miljöös piisavalt karastunud...). Eks juhtkond pärast vabandas ka, et ilmselt oli antud tädi nii mõnegi teise lapse lemmikkasvataja. Kas poleks mõistlikum olnud siis ühel lapsel lahkuda kui üks inimene töötuks teha ja kari väikesi inimesi küsimuse ette seada, et kuhu tädi järsku kadus?
Ok, see juhtum on nüüd juba mõne kuu tagune. Eile aga jälle hiilib üks raudne ema kasvatajale külje alla ning alustab ääri-veeri juttu - tuleb välja, et tema kullarullike saab šoki sellest kui kasvataja (loomulikult mitte see, kellele lugu räägitakse) lapse veel enne ema lahkumist käsi pesema viib (ausalt öeldes ei saanud minagi täpselt aru, milles see tohutu probleem täpselt seisnes). Õudselt naiselik on vist see kui probleemi ei arutata teise osapoolega vaid ikka kõigi teiste ümberkaudsetega, kes siis ka ehk omalt poolt ütlevad midagi seesugust nagu: "ta on meil alles uus ja kogenematu" ning millest kujuneb lõpuks välja lugu a la "lapsi enne mitte kunagi näinud inimene üritab neid väe võimuga vanemate kaitsva tiiva alt välja tirida!"
Ma ka ei olnud korralik bitch ega piiksatanud midagi a la "kas laseme selle kasvataja ka nüüd lahti?" ega maininud isegi seda kui kiiresti proua kullarullike paistab haigustest "paranevat" - reedel köhasse lämbumas-esmaspäeval sama targalt tagasi. Läksin hoopis autosse ja sisisesin sellest L-ile, et paljastasin vist uue intrigandi. No vähemalt ei pea kartma, et need lapsed kaitseta jääksid.

Muusikat ja targutamist

Peab vist töölt ära tulema - hakkab kangesti blogimist segama...Seetõttu siis sihuke kokkupressitud mõtteavaldus kah.
Esiteks muusikast. Tegin sellise avastuse nagu Billy Corgani, The Smashing Pumpkinsi (ja Zwani) solisti 2005. aasta sooloplaat TheFutureEmbrace. Seda müüdi last.fm-i andmetel kokku vaid 69 000 eksemplari (ainult Britney Spearsi räpparist eksmehe plaati müüdi veel vähem) ehk siis täielik läbikukkumine. Müstiliseks jääb, miks, sest plaat on ise väga hea. Kaubamaja plaadipoe allahindlusel müüakse seda naeruväärse hinnaga kõrvuti Iron Maideni viimase plaadi luxversiooniga, mille omanikuks võib saada vähema kui 6 € eest - ei tee mingit reklaami siin, sest nii häbiväärne alahindamine ei kutsu ju kedagi ostma.

Vaatamiseks plaadi vist ainsa singli video:


Teiseks kavatsen muutuda kooli ajal vihatud targutajate sarnaseks. Oli selline noormees, kes ütles väga viisakal häälel matemaatikatunnis tema pealt ülesande lahendust vaadanud pinginaabrile, et kui sa iseseisvalt ülesannete lahendamiseks võimeline ei ole, siis ehk kaaluksid kooli vahetamist, sest keskkooli jaoks on su võimed kahtlemata puudulikud. Ja ta mõtles seda tõsiselt.
Nüüd nõuavad tudengid tudengisõbralikku haridusreformi - ei suuda täita õppekava täies mahus, selle asemel võtaks hoopis akadeemilise, pikendaks oma õpinguid ja teeks kooliasju, siis kui aega ja viitsimist on. Toetuse jagamisel võiks ikka arvestada materiaalset olukorda, mitte õppeedukust. Ülikool või sotsiaalabiasutus? Samas kaebame, et kõrgharidus on devalveerunud. Inimene on enamasti täpselt nii laisk kui tal olla lastakse või isegi rohkem. Uskumatult paljudel on isegi enda kinnimakstud avatud ülikoolis suhtumine "peaasi, et läbi saaks" - no näiteks 73-st kursusele registreerunust suutis kodutöö tähtajaks esitada 35. Mu meelest võiks inimesed ikka teha seda, mida nad tahavad (ok, ilmselt väga suur osa tahabki lihtsalt olla ja oleskleda), mitte raisata oma aega ja raha erialade peale, mis neid ei huvita ja venitada ülikoolis viimse tähtajani. Vabandan nende ees, kes on tõesti tublid ja kõhu kõrvalt kokku hoides koolis ja tööl rabavad aga kole palju olen ikka kohanud selliseid tüüpe, kes räägivad, kus ikka õpiks kui see asi vaid odavam oleks (või lausa peale makstaks) ja aega oleks, samas enda ja nende elusid kõrvutades ma ajakasutuses ja rahakoti paksuses suuri erinevusi ei näe.

Täna teeme diskot!

Avastasin just ühe uue toreda lehekülje hypem.com, mis on siis selline tasuta muusika kuulamise lehekülg, mis saab oma sisendi erinevatest (mmusika)blogidest. Pole veel süvenenud, mis alusel need sinna lehele satuvad. Igatahes saab seal muusikat otsida ning oma lemmikutest nimekirja teha, mida siis kasvõi shufflega kuulata. Kõike seal muidugi pole, kuid see-eest on erinevaid haruldasi mikse jms. Boonuseks veel see, et lehekülg ühildub last.fm-ga.
Rokkmuusikat on seal vähem, rohkem erinevat elektroonikat - ilmselt on enamik musablogijaid noored ja trenditeadlikud inimesed. Kuigi ma ise eelistan pigem vanemat muusikat, ei saa öelda, et ka uue seas pärleid poleks. Või noh, kelle jaoks uued, kelle jaoks vanad. Sõbrannast elektroonilise musa fänn tutvustas järgmist lauljatari juba oma pool aastat tagasi FB-s. Tegemist muide vanameister Stingi tütrega, kellel on äärmiselt huvitav hääl. Vist mitte klassikaliselt ilus hääl, sest endal olen seesugust tämbrit täheldanud kurguhaiguste puhul - ainus positiivne muutus haiguse juures. Laulda ma samas ei oska. Muidu paistab kah äge mutt olema - altkulmu kuri pilk reedab alati meeldiva inimese :) Videos kaastegev ka teine äge mutt Robyn:


Teiseks avastuseks mida ma siiani ignoreerinud olin, on Beth Ditto. Gossipiga koos ta mulle erilist muljet ei jätnud aga tema enda nime all tehtud lood on väga head. Selline mõnus kaubamaja muusika, mis meenutab mulle muretuid päevi pealinnas, kus raha oli nagu raba ja kaubamajas jalutamine ei jätnud haput maiku suhu. Eks tagantjärele meenub ikka vaid hea. Mulle muidu ka väga meeldib see kaubamajades lastav chill ostlemismuusika - minule igatahes mõjub psühholoogiliselt, paneb end rikka ja ilusana tundma :) Mitte segi ajada Maximas lastava labasusega!
Beth näitab klassi:

"Ma vihkan inimesi!"

L. tuli selle lausega koju Genklubist, kus esitleti ühe Lõuna-Ameerika-reisi fotosid - rahvast oli nii palju olnud, et ta oli pidanud poolteist tundi püsti seisma külg külje kõrval võõraste inimestega. Oo õudust! Vähemalt ei huvita inimesi ainult joomine.
Ma ise olen ka tegelikult natuke inimsoos pettunud, just selles, et inimesed muudkui tulevad ja lähevad, keegi ei taha kohale jääda ning siis kui sa üritad mõnele meenutada tema tähtsust, tehakse nägu, justkui ei tuntakski sind. Ega ma ise ka eraldumise patust puhas ei ole. Näiteks oli mul vana-aasta õhtul plaan saada aasta nohiku auhind, õhtu otsa õppida ning siis minut peale keskööd oma kodutöö netti üles riputada - et kõik ikka näeksid, millised on minu prioriteedid. Plaan rikuti muidugi ära, sest mõni inimene leidis, et on koletu mul niimoodi vana-aasta õhtul üksi kodus konutada lasta ning pakuti seltsi (mille peale L. muidugi jõudis süüdimatult küsida, et ei tea, kas ta ikka tahab külalisi, ta pidi õppima...). Saagu ometi aru, et naisterahva puhul sisaldab iga tegu ja tegematajätmine žesti!

Õppimisega on iseenesest hullud lood - ma olen ikka uskumatult maniakaalne! Kadestan kõiki, kes suudavad asja lõdvalt võtta - peaasi, et ainest läbi saan. Ok, arvestuslikud ained ei tekita ka minus võitlusvaimu aga niipea kui terendab võimalus mingi täht saada, lööb saatanlik tuluke põlema. Kõige hullem on see, kui algul läheb kõik imeliselt hästi, püsid seatud kursil - ja siis tuleb kõige lõpus mingi töö, mille osakaal on nii suur, et ebaõnne korral ähvardab see rikkuda kogu senise panuse. Siis muudkui vahid ja vahid oma valmisvorbitud kullakest ning jama on selles, et mida rohkem sa teda vahid, seda armsamaks ta sulle saab ning kaob ära üldse mingi võimalus, et kuhugi võiks veel miskit lisada - no on ju täiuslik! Mul on üks kuum kartul juba nädal aega käes olnud lootusega sinna miskit veel lisada aga ilmselt seda ei juhtu. Ilmne analoogia minu puhul ostlemisega - kui ma esimesest poest ostetuga ei välju, pole mõtet edasi minnagi - niikuinii ostan ikka selle asja, mida esimesena nägin ja kui esimeses poes seda asja pole, siis pole ka kusagil mujal.
Aga üldiselt meeldib mulle ikka õppida kõvasti rohkem kui töötada. Tööde juures olen ma enamasti kokku puutunud ainult ülesannetega, mis on liiga lihtsad, et väljakutset pakkuda või siis ületamatult rasked (loe: nii igavad, et ma ei proovigi neid lahendada). Ah jaa, arusaam igavusest on muidugi absoluutselt individuaalne - meie kursuse foorumis arutatakse praegu näiteks selle üle, et väga huvitav tundub olevat aine "Euroopa Liidu ametlik dokumentatsioon ja andmebaasid". No tule taevas appi!

Aasta 2011 edetabelid

Mõtlesin siin aasta lõpetuseks mingisuguse edetabeli teha selle aasta parimast muusikast, kirjandusest ning filmist. Kõigepealt sirvisin blogipostitusi, kust leidsin raamatuid ja filme aga kummalisel kombel vaid paar plaati, kuigi tegelikult on enamik raamatuid ja filme ammu ununenud, samas kui muusika keerleb klappides igapäevaselt. Tabelite juures on jama see, et niikuinii ei ole ma suutnud ära näha/kuulata/lugeda kõike head, mis aastal 2011 ilmunud on ja seega on tabelid iseenesest üsna mõttetud. Pigem peaks välja kirjutama kõik ettesattunu ja märkima ära need, mida esile tõstaks. Filmide puhul juhtus näiteks nii, et tabelisse said kõik 5 filmi, mida ma ka blogis hea sõnaga mainisin ja tegelikult ma rohkem ühtki filmi vaatamas ei käinudki...Telekast ma ka filme ei vaata (erandina üleeile näidatud "Benjamin Buttoni uskumatu elu", mis osutus uskumatult igavaks interpreteeringuks iseenesest huvitavast ideest).

MUUSIKA TOP 5 - plaatide puhul avastasin, et kuulan peamiselt enne 2011. tehtud muusikat, seega tabelivalik juhtus üsna kesine. 2 esimest on õnneks kindlalt eristuvad lemmikud.
1. Motörhead "The World Is Yours" - kiire ja käre, ühe raksuga kuulatav tantsuplaat
2. Psychoterror "XX" - erinevalt mõnedest teistest meeldivad mulle Psycho 2 viimast plaati nende loomingust kõige rohkem. Ilmselt olen kah vanaks saanud ja selline vana punkari melanhoolne maailmavaade läheb peale. "Fun House Rock" sellelt plaadilt on vaieldamatult parim selle aasta lugu üldse - tõsine retro tantsupidu. Soovitan soojalt ka laivi, huvitav kooslus - laval vana purjus Freddy ja lava ees noored purjus alaealised. Kes kellele ära teeb?
3. Vennaskond "Anarhia Agentuur" - nostalgia, noh. Mõned väga head lood ka nagu "Surm a. 1888" ja "Ma lahkun hüwastijätmata". Kahtlaselt kodune plaat.
4. Foo Fighters "Wasting Light" - ühtlaselt hea tasemega plaat, ei ole mingeid nutulaule vahel ega äravajumisi. Meeldib "White Limo", mis meenutab M. Mansonit (kus tema lubatud plaat on?).
5. The Birthday Massacre "Imaginary Monsters" - ei ole miski eriline pärl aga kuna ma avastasin selle bändi sel aastal, siis panin nende viimase plaadi ka tabelisse. Krdi kõva bänd iseenesest, ei oska ühtegi sarnase kõlaga esinejat kõrvale tuua - kõik, mida Last.fm pakub, on ilge saast TBM-iga võrreldes.

RAAMATUTE TOP 5 10 - Estrist laenutuste ajalugu vaadates selgus, et 5 on ikka ilmselgelt liiga vähe.
1. Lionel Shriver "Me peame rääkima Kevinist" - raamat, millest inspireeritud oli siin blogis vist suisa 3 postitust. Filmi näidati kah PÖFF-il, aga sinna ma ei jõudnud (november = permanentne külmetus) ja ei ole kindel, kas oleksin seda kõike ekraanilt vaadata suutnud.
2. Oriana Fallaci "Kiri sündimata jäänud lapsele" - tegelikult sarnane raamat esikoha omanikuga. Südamelähedane teema ja mõtlemisviis - kole feminist, kes tuleks kividega surnuks pilduda.
3. Hunter S Thompson "Hirm ja jälestus Las Vegases" - kunagi nägin filmi, kuid see ei jätnud mulle mingit muljet aga raamat on vinge. Hariv raamat - sellest perioodist Ameerika ajaloos ei teadnud ma suurt midagi.
4. David Benioff "Varaste linn" - jälle üks mu lemmikteemasid - sõda ja Leningradi blokaad. Läbi huumoriprisma. Mõnus.
5. Edgar Hilsenrath "Nats ja juuksur" - vt. eelmist va Leningradi blokaadi asemel on gaasikambrid ja juudi geto. Nalja saab. Kahe eelneva raamatu puhul tõmbaks paralleeli Kurt Vonnegutiga - naeru kõrvalt saab ikka päris palju mõelda ka.
6. Cormac McCarthy "Tee" - naerda ei saa üldse. Jätab veel pikkadeks õhtuteks õõva keresse. Ilmselt seetõttu, et ma pole õudukatega harjunud. Katastroofid ja maailma lõpp seevastu on mind alati tõmmanud.
7. Jim Ashilevi "Ma olen elus olemise tunne" - tänapäeva noore inimese elu on raske. Õnneks kõvasti paremini kirjutaja, kui enamik sel teemal soigujaid. Nauditav lugemine.
8. Allan Vainola "Inventuur" - vanasti oli rohi rohelisem! Raamat, mis avas minu jaoks antud ajaperioodi tausta rohkem kui kõik Trubetsky raamatud kokku.
9. Nick Hornby "Julia, alasti" - ma ei teadnud varem, et ka melomaaniast on raamatuid kirjutatud. Lõbus.
10.Pille-Riin Purje "Aitab naljast: legend Dan Põldroosist" - elulooraamat, mis pani mõtlema. Tõestus sellest, et ka lähedane inimene jääb elu lõpuni mõistatuseks, mis sest, et temast võib raamatujagu lugusid vesta. Natuke nukker lugu.

FILMIDE TOP 5
1. "Biutiful" (ei osanud filme kuidagi järjekorda panna - esikoht tänu kõige ilusamale peategelasele - pingeline heitlus Kukumäega) - ilus, valus, mõtlemapanev.
2. "Üks mu sõber" - hea rahulik ja ilus. Tartu.
3. "Kirjad Inglile" - julge, raputav aga hästi tabatud.
4. "Päris koopia" - ilus, hämmastav, segadusseajav.
5. "Kuku - mina jään ellu" - šokeeriv, poolehoidu tekitav (erinevalt enamikust, kes nägid koledat joodikut, nägin mina kompromissitut tegelast).

Inimesi röövitakse ja kedagi ei huvita

Tänane hommik algas siis sellise uudisega, et meie emafirma kontorisse on sisse murtud. Emafirma ei asu meil kuskil Kasahstanis vaid heaoluriigis Rootsis. Kontorihoone seitsmes korrus, ära viidud kõik, millest jõud üle käis st va serverid - töö jäi alles. Väga loodan, et uurimise käigus ei selgu, et varasteks olid meie kaasmaalased. Huvitav, et Eestis pole ammu kuulnud kontoritesse sissemurdmisest - pätid ongi kõik mööda Skandinaaviat laiali? Õnneks oli kõik kindlustatud ja päris näppu imema jõuluajal ei pea. Vastik igal juhul. Huvitav on aga see, et alarmi järgi murti sisse ca 18 tundi tagasi, helistati siis politseisse, politseist küsiti, kas vargad on veel seal? Jah, joome nendega siin kohvi parasjagu koos?! Saades teada, et vargaid koha peal pole, öeldi politseist, et siis aega on ja nii nad seal ootavadki siiamaani politseid. Keset klaasikilde, asitõendeid ja sõrmejälgi. Loodan, et Eestis politsei vargustele nii leigelt ei reageeri. Teiseltpoolt ei saa ma aru sellest, miks keegi alarmile ei reageerinud kui see siiski häiret andis. Meil jäi suvilas kord alarm korralikult maha võtmata ja enne kui ma jõudsin kraami autost tuppa tassida, olid turvamehed päral ning seda Eestis perifeerses piirkonnas mitte kusagil kesklinnas nagu praegune Rootsi sissemurdmine.

Teiselt poolt kah kesklinnast rääkides - pidevalt kurdetakse, et Tartu kesklinn olevat inimtühi, poed surevad välja, sest rahvas jõlgub linnaääres hüpermarketites. Just tulin keset tööpäeva väljasuremisohus soki-suka-pesupoest ja Abakhanist - rahvast oli mõlemas lausa järjekorra jagu. Mida mina, käsitöökauge inimene, Abakhanist otsin? Seisus kohustab, tuleb meelde enda lapsepõlv kui mu sama käsitöökauge ema oigas mu tantsuringi nõudmiste all - küll õmble ruuduline soni, kord lausa rahvariided. Meil ju kodus korralikku õmblusmasinat ei olnud aga vanaema sai need nõutud esemed kuidagi ikka valmis. Nüüd tabab sama saatus mind ja üllatus-üllatus, ema on just see, kes õmbleb mingit sitskleiti lumehelbekesele sobivaks. Aga valgeid pitsilisi sukapükse ikkagi ei leidu ning valget t-särki. Ostsin ema südamerahuks (ema ei tahtnud kuuldagi minu plaanist värvilistele sukapükstele valged põlvikud peale tõmmata, põlvikud veel kusjuures minu hästisäilinud vanad) valged retuusid, mis maksid vanas rahas 100 krooni. Jumala eest! 100 krooni! On see normaalne? Vean kihla, et need ei pea veeranditki nii kaua vastu kui mu enda vanad põlvikud.

Kool sai kah selleks aastaks läbi. Ühe eksami tegin ka, mille käigus sain sõrmele villi ja kätte krambi, sest klaviatuuriga harjunud sõrmed ei suuda isegi kahte a4 täis kirjutada.

Lollidelt tulebki raha ära võtta

Seekord olen lolli rollis mina. Hiljemalt homme pean ma kogu oma elu jooksul kokkukraabitud papi ära andma, saamata päris hästi aru, kellele ja kuhu ma selle kannan ning kas see on esimene sissemaks või mis asi ja palju ma veel maksma pean. Nii see kinnisvara soetamine käib. Vahetame ühe 25-aastaseks kahanenud laenu uue ja suurema vastu. Mõelda vaid, alles aastake tagasi kaalusin üsna tõsiselt selle raha paigutamist Jaapani-reisi ja võttes veel arvesse seda kui kiivalt ma oma rahakest valvan, võib seda auga üheks elu kõige pungimaks teoks pidada.
Eelnevalt saadeti mulle mingi kümneleheline leping ka, mida ma läbi ei lugenud ning mille kohta L. väitis, et tema ei saa sealt midagi aru, vahepeal minu käest pikkade ja koledate sõnade tähendust küsides ja pahandades, et mida ma seal koolis käin kui miskit ei tea. Ma oleksin vist tõesti pidanud kaaluma professorikarjääri, sest päriselu puudutavates asjades olen ma ikka uskumatult juhm, samal ajal kui akadeemilises vallas seljatan üha uusi verstaposte.
Eluruumi on muidugi vähe, see vähe on üsna räsitud (peamiselt minu poolt ja nii kardan ma sama stsenaariumi kordumist uues ja ilusas kohas) ning äkki tõesti tekitab see eluruum minus ka allergiat (peaks hoopis põhumaja kaaluma?). Ninast ma enam üldse ei räägi, temaga olen kõik oma suhted lõpetanud. Või kaaluks veel kättemaksuks ta lillaks joomist?

Igatahes, ees on ootamas nälg ja võlg ning mõtlemisele keskendudes ei tundugi see enam nii naljakas. Parem siis mitte mõelda ja tegutseda. Maailmalõppu kuulutatakse ka viimasel ajal nii aktiivselt, et ei teagi, kuidas suhtuda. Hirmus on see elu.
Ja 3 nädalat aasta lõpuni? Ma olin kogu aeg arvestanud, et see on alles kunagi kauges tulevikus. Nii see 4 nädalat kodus mõjub. A mis mul jõuludest ja uuest aastast ongi, need ju peamiselt söömispühad, millest mul enam võimalik naudingut saada ei ole. Kingimure kadus ka ära, sain just teada, et Onu Bellal tuli kuldplaadi kogumik välja.

Saaga läheb edasi

Kõik keerleb siiani nina ümber. Ehk siis nina oli jätkuvalt totaalselt kinni, lugesin, et paranemine võibki võtta oma 4 nädalat. Ok, pidasin vastu, erakorralisse ei läinud, kuigi ärkasin öösel iga tunni aja tagant. Tänaseks oli ülevaatus kirjas.
Saatusekaaslased istusid kah ukse taga, kaasaarvatud see mees, keda ma opipäeval orad ninas kohtasin - tal ei paistnud nina kinni olevat. Läksin siis uksest sisse, arstionu vaatas ninna ja ütles, et ahhaa - selge see, miks sa hingata ei saa ning asus oma näpitsatega tööle. Kui netist lugesin, et keegi kommenteeris opijärgset ninatampoonide eemaldamist kui "nina kaudu aju välja koukimist", siis mõtlesin, et see on veidike ülepingutatud aga see, mis minuga täna toimus, võiks seda võigast pealkirja kanda küll. Ja siis seda tuli - vilksamisi vaadates kollakas-punaseid klimpe, millest mõnda suuremat (no nii väikese hiire suurust) ka uhkelt õele näidati, ja seda tuli ja seda tuli ja mul hakkas kõik sees ja silme ees ringi käima, külm higi kattis kogu keha ning peagi jooksiski õde nuuskpiiritusega kohale. Arst küsis, et kas ma olengi selliste kalduvustega, opi ajal olevat ma ka kangesti kaame tundunud. Olen-olen, näpuvere ja kõrvaaukude tegemise juures (läks otsapidi uuristamiseks kätte) on samasugust äravajumist esinenud. Emapoolset liinipidi mitu meditsiinitöötajat ees, lapsepõlves rahustati, et küll see verekartus läheb üle. Ei kardagi ju otseselt verd või valget kitlit, pigem just seda koukimist, uuristamist, torkimist. Ja üle see ei paista minevat.
Nina on nüüd lahti, kuigi ühes sõõrmes justkui oleks mingi tükk veel sees, aga ükski võim mind seda näitama küll ei vea. Võib viis korda arvata, kas ma lõhna ja maitset tunnen...Mitte mingi väega ma seda teist korda teha ei lase. Eks peab siis sellise eluga leppima ja tegema nagu mulle kord öeldi: "asi see siis söögile maitset juurde mõelda ei ole!" Mu meelest see eriti lihtne ei ole, minu jaoks on hea söök siiski üks elu olulisemaid asju. Samas meenub klassiõde, kes pidas söömist aja raiskamiseks ja unistas, et mõeldaks välja mingi kapsel, mida manustades nälg kaoks ja energia taastuks. Ilmselt olid neil kodus väga halvad toidud.
Kogu seda jama põhjustav allergeen on endiselt selgusetu (allergiatestid ei näita miskit) ning seega peangi jääma allergiarohtude peale ja lootma, et see on miskit praeguse korteri spetsiifilist ning lootma, et kolides olukord muutub (kui selleks ajaks, eeldatavalt suveks 2012, juba liiga hilja ei ole st polüübid on juba tagasi kasvanud). Uues korteris peab vist haiglaseks puhtusefriigiks kah hakkama, et välistada igasuguste tolmulestade jms levik.
Aga praegu on mul vist posttraumaatiline šokk, tahaks end teki sisse kerida ja ulguda, et "MIKS MINA?!" Lugesin kõiketeadvast Internetist, et ninaprobleemid põhjustavad ka vaimseid häireid...

Ainult halba

Mul oli kolleeg, kes eelmise aasta algul läks seljakotiga ilma avastama, nüüd ütleb Geni, et ta suri tänavu suvel. Nimi klapib, sünniaasta ja perekonnastruktuur ka. Kuigi tal on täiesti tavaline Eesti nimi, annab Google siiski vastuseid just tema kohta, enamik neist vanade töödega seoses, lisaks mõned võlanõuded. Ainus lootus on, et ehk on ta ise end surnuks kuulutanud just võlausaldajate tõttu. FB-s tal kontot pole (pole ka ühtegi nimekaimu), Orkutis kunagi oli aga ta kustutas selle. Mingil ajal nad veel L-ga suhtlesid MSN-is, kus ta siis ütles, et pole tööd leidnud ja peab ilmselt varsti arvuti maha müüma, mõni aeg peale seda side katkeski. Kõhe hakkab. Mis temaga juhtus? Ei tundnud ma ju ühtegi tema sõpra ega lähedast ka, et teada saada. Mida see teadmine mulle annakski - rahuldaks ainult oma uudishimu? Lihtne fakti tunnistamine - surnud siis surnud, tundub kah kuidagi julm aga ilmselt muud ju teha ei saagi. Kes ta mulle oli? Lihtsalt inimene, kellega juhuse tõttu eluteed korraks ristusid aga ometi jäävad ka sellised inimesed meelde. Ilmselt see ei peaks puudutama aga ikkagi tekib mõte sellest kui kaduv on tegelikult iga inimene.

Endast kah siis. Mitmendal päeval pärast oppi peaks ninakaudu hingamine taastuma? Mul on juba kergelt siiber. Ilmselt teistel ka, magan uhkes üksinduses suu ammuli ja ärkan iga poole tunni tagant nagu kala kuival. Huuled on mõnusalt korpas ja lopsakad. Ninas endas miskit lõriseb aga välja tulemas ei ole eriti kedagi, nuuska kui kõvasti tahad, väga kõvasti pole lubatud ka. Patsiendiabi ütleb, et süveneva ninakinnisuse puhul tuleb arsti poole pöörduda aga mul ju ei süvene, kogu aeg ühesugune jama olnud. Ja mida see arst siis teeb - uue opi? Torgib midagi kuskilt lahti? Tänan, ei.
Pea on paks, midagi teha ei suuda ega taha kuigi kangesti oleks vaja. Järgmine sess on juba 16. dets, selleks ajaks vaja minimaalselt 5 - maksimaalselt 9 kodutööd ära teha + üheks eksamiks õppida. Tore on vaadata kõiki neid üritusi, millest haiguste tõttu eemale peab jääma. Põhimõtteliselt on kogu hilissügis-kevad hooaeg korstnasse kirjutatud. Talveriiete pealt saab kokku hoida ainult - niikuinii vaja vaid väljaveninud dressides kodus arvuti taga passida. Elämä on laiffi!

Ettekuulutus minu surmast ei vasta tõele

Nagu eeldada võis, jäin ma ikkagi elama. Aga mis elu see on! Vähemalt siiani.
Igatahes tuleb kõik kirja panna enne kui mälu kustutustöödega pihta hakkab ja tekivad ekslikud mõtted a la "ma võiksin küll veel sünnitada."
Esiteks läksin ma kohale 8.30ks nagu paberil kirjas aga koha peal selgus, et see on nö süsteemi sisenemise aeg, mitte opiaeg (mis jõudis kätte alles kell 11). Süsteem töötas konveiermeetodil, teatud kohtades olid sõlmpunktid, kus siis kokkuaetud inimesed oma saatust ootasid ja minusuguste haavalehtede õnnetuseks sattusid seal sõlmpunktides kokku nii need, kes alles oma oppi ootasid kui ka need, kelle kallal juba veidi toimetatud oldi. Minu kõrvalvoodil lamas näiteks üks onu, kel paar raudora ninas. Edaspidi vältisin muidugi pead tema poole keeramast aga kahju oli juba sündinud. Värisesin seal voodil siis, süda puperdamas, käed higised ja jube migreenihoog peas, silmad märjad pisikesi nutvaid lapsi vaadates, lisaks pandi mulle ruumisolijatest viimasena kanüül, nii et enne jõudis mul juba mõte tekkida, et äkki mulle ikka ei pandagi. Kanüüli panemine oli tõesti üsna köki-möki ja mitte nii jäle kui ma eeldasin. Rahustit anti õnneks ka, peaks selle endale kohe menüüsse võtma. Raudoradega torgiti ninna meditsiiniline kokaiin (no miks peab kasutama neid jubedaid pikki raudorasid, mis näevad välja nagu keskaegsed piinamisriistad?), õnneks mitte nii sügavale nagu omal ajal põskkoopaloputuse ajal. Kokaiini mõju oli küll tunda - tekkis selline kerge joobeastme tunnus, et noh, teeme ka midagi vä? Suitsu on kellelgi vä? Kõik meeldiv kadus opituppa sisenedes. Silmad seoti kinni ja show võis alata. Õnneks sain ma kogu opi aja arstiga lobiseda - pidev kontrollimatu loba on ainus, mis hoiab mu kujutlusvõime vaka all ega sunni keskenduma hetkel toimuvale. Kui mind lõpuks peale 15 minutit ratastoolis minema sõidutati oli küll tunne nagu oleks rekka alla jäänud. Müts maha ikka nende ees, kes iluoppidel käivad, minu madal enesehinnang pole ilmselt pooltki vajalikust, et selliseid asju enda peal korda lasta saata. Niisiis oli mul mõlemas ninaaugus pool marlirulli, teip peal (tahtsin pilti ka teha aga a) ei suutnud b) liiga rõve oli), pea valutas kontrollimatult hoolimata peotäiele valuvaigistitele ja selles olukorras sõidutati mind palatisse toibuma. Raamatut lugeda ei suutnud, telefoniekraan näis liiga ere, lasin sanitaril teleka käima panna ja vahtisin poole viiest kümneni tuima näoga seda (mida ma enne seda tegin, ei suuda ega taha meenutada). Õnneks olin palatis üksi, sest kogu öö sai kuulda mu vaikset vandumist - katsu sa sellises seisundis silmatäitki magada. Kui lõpuks olin kuidagi uinuda suutnud, saabuski äratus - seda kell 6 hommikul. Kogu öö oli unistanud, et see jama mul ninast välja võetaks ja hommikul seda õnneks ka tehti (mis oli oodatult rõve tunne muidugi), sellest ajast alates on ninast vaikselt aga kindlalt verd tilkunud ja üldse on kogu krempel samamoodi kinni nagu enne koos marlitampooniga.
Sellegipoolest oli hommik ikka õhtust targem, hommikul saabusid uued patsiendid, keda sai hirmutama hakata. Kõigepealt muidugi ütlesin, et te parem ei taha teda, mis nende uudishimu kohe üles kruvis ja seejärel laskusin detailidesse. Üks tädi oli näiteks üldnarkoosile lootnud - selle lootuse kummutasin kohe, samas tädi rääkis mulle silmagi pilgutamata, kuidas ta ninaverejooksu käterätikuga peatada oli püüdnud ja sellest polnud piisanud. Ohh jahh. Pärast nägin üht onu ka koridori peal kellele kõrisse auk oli tehtud.
Mis mul siis seda jama põhjustab? Mingi allergeen peab ikka kuskil olema ja kuna kogu jama (lisaks vasomotoorsele riniidile ka astma) on tekkinud viimase 5 aasta jooksul ning just nii kaua olen korteris elanud, siis ilmselt on siia kuhugi koer maetud.
Ahjaa, lapsel oli novembri 2 esimest nädalat nohu, mis läks kõrva edasi (antibiootikumiravi), siis nädala lasteaias, siis neeruvaagnapõletik (taas antibiootikumiravi), jõudis nüüd 3 päeva lasteaias käia ning taas paks tatt ninas, mis tõenäoliselt jälle kuhugi edasi tungib. Ema ütles kohe lausa tabavad sõnad selle kohta telefonis: "No mine p****!" Selline olukord ongi. Ilmselt ka teekond opile - ninast adenoid ja kõrva tšundid.
Ja siis meil veel puuritakse juba kuu aega, mis ma siin kodus olen istuma olnud sunnitud. Merry f***** X-mas!

Ma suren homme

Niisiis, olen ma kuu ajaga jõudnud nende jubedate inimeste hulka, kelle kohta öeldakse "kes teeb, see jõuab" (jah, nad on mulle juba niimoodi öelnud). Mõned närvesöövad peod, mõned head plaadid, paar närvivapustust, paar allaandmishetke, pidev kohusetunne ja mõningane uhkustunne hiljem olen jõudnud sinnamaale, et homme võib tõepoolest juhtuda, et ma suren ära. Ma lähen opile. Üle poole aasta lõhnade ja maitsete mittetundmine viis mu lõpuks nii kaugele, et olen nõus sinna minema. Võib muidugi juhtuda, et nad üldse keelduvad mind lõikumast - vereproov oli nimelt päris paha, kuigi tuleb välja, et see polegi kunagi oluliselt parem olnud (mis omakorda paneb kahtlustama, et ehk on kuskil miskit muud koledat lahti). Aga tänu rahvaravitsejatele me ju teame, et igaüks on oma häda pahasid mõtteid mõeldes ära teeninud, samas ei saa ma kuidagi nõustuda sellega, et maailma muutmist tuleb alustada iseenda muutmisest - mu meelest on maailma ikka palju lihtsam muuta kui iseennast. No mismoodi aitab mind see kui keegi ütleb mulle, et tuleb vähem muretseda? "Oi, aitäh, ma polegi selle peale tulnud!". Ma pole mina ju seetõttu, et mulle meeldib mina olla vaid seetõttu, et ma ei oska keegi teine olla. Ja ma meeldin endale ainult seetõttu, et ma tean, et ma teistsugune olla ei oska. Aga võib-olla inimesed tõesti loevad häid raamatuid, kuulavad tarku inimesi, kogevad toredaid asju ja muutuvad? Ma võin ka lugeda, kuulata ja kogeda ning mõelda, et oi kui õige, homme hakkan ka nii elama aga ei hakka millegipärast.
Ja mis mõttes jäetakse mind ööseks haiglasse kui õhtul on "Meeleheitel koduperenaiste" viimase hooaja esimese osa esilinastus? Kas ma pean pidžaamas kusagil koridoripeal kõva häälega telekat kommenteerima ja samal ajal päevauudiseid vaadata tahtvaid pensionäre tõrjuma? Ma tean, et ükski normaalne inimene seda naiste väärikust alandavat seriaali ei vaata aga mul oli sel aasta Cosmo kah tellitud ja ma ei kavatsegi end kuidagi välja vabandada. Võimalikul viimsel päeval tuleb ikka bravuurikalt käituda.