Hammastest

Panin tähele, et meie blogijad käivad isegi sünkroonis hambaarsti juures, mis on muidugi tore, hambaid peabki regulaarselt kontrollima. Igatahes mulle võib vabalt tiitli anda, kui kõige õrnem (võib vabalt asendada muude alandavamate omadussõnadega nagu äpum vms) blogija, sest ma lugesin juba teiste kogemustest suure õudusega. Samas saan öelda, et vähemalt siinkohal peab paika ütlus, et sulle antakse nii palju, kui kanda jõuad ehk siiani (sülitan üle õla) on mul väga head hambad olnud. Läksin ka seekord kontrolli lootusrikkalt, umbes viis aastat pole ühtki auku leitud, äkki see jada pikeneb, aga mu lootused purunesid, sest seekord üks auk leiti. Lamasin siis allaandnult ja peaaegu nagu allalasknult (särk oli seljas hirmuhigist märg) toolil, arst pani süstalt valmis. Ma vist kiunatasin ja arst küsis, kas ma kardan rohkem süsti või puurimist, ma ütlesin, et ma kardan KÕIKE! Huvitaval kombel ei olnud süst üldse valus, ma isegi ei tundnud torget, puurimisest rääkimata. Viimane kord kui mulle süsti tehti, oli mu meelest jube, aga siis tehti see jubevalus süst ka suulakke, siis tõmmati mul nimelt tarkusehambad välja. Arst veel pärast imestas ja näitas mulle, kuidas mu tarkusehambad on nii pisikesed, et mõnel on sellise juurega piimahambad. Ma läksin neid välja tõmbama siiski ainult selle pärast, et need tegid mulle jubedalt valu, muidu oleks nad võinud minu pärast sinna suhu jäädagi.
Igatahes olin vanuse lisandudes õnnelik, et no enam neid mulle suhu ei kasva ju. Kaks tulid, kahest olen pääsenud.

Paar korda aastas tekib mul alumiste hammaste taha aga üks valus muhk, veidi aega segab söömist ja tekitab hirmsaid kahtlusi (nad on ikkagi kasvama hakanud!!). Seekord, juba allaandnuna toolis lebades, mõtlesin selle kohta küsida, kuigi ma tegelikult vaistu tasandil juba teadsin, et miskit muud kui tarkusehambad need muhud ju olla ei saa. Arst kinnitas seda, aga siis sai mu julgus otsa ja ma ei uurinud edasi, et mis siis saab nüüd. Ilmselt nad lihtsalt jäävad sinna, arst soovitas lihtsalt püüda neid mingi orgiga (õudne, valus, verine!) puhastada, kuna põletik tekib sellest, et viimase hamba ja naha all passiva tarkusehamba vahele jääb toit. Brrr! Miks neid hambaid üldse vaja on? (Ma saan aru, et see on loll küsimus, aga muud ei tulnud suurest ahastusest pähe).

Minu hambaarstihirmus tuleb vist taas näha üht ajukärbumise sümptomit, sest lapsepõlvest ma mitte midagi sellist ei mäleta. Võib-olla mul olid tõesti juba siis head aukudeta hambad (mu lastel pole ka siiani kordagi ühtki auku hammastes olnud), aga mingit mälestust seoses kooliarsti roostes ja ragiseva puuriga mul pole, nagu paljudel teistel. Hambaarstil käimist aga mäletan küll, nimelt ortodondi ukse taga istumist, olgu suvi või talv. Plaadid, traadid, rihmadega ööseks suhu käiv lõugade laiendaja, breketid, kõik see on tuttav teema. Ehk siis kellele augud, kellele puseriti hambad. Tegelikult mu hambad peale vaadates eriti puseriti ei olnud, mul oli ülemises reas üks eenduv esihammas (see on see pikaajalise lutiimemise/pöidlaimemise tagajärg, öeldi alati veendunult, ainult et lutti pole ma kunagi imenud, pöidlast rääkimata) ja see oli kõik. Enda mäletamist mööda kukkusin selle esimeses klassis kelguga jäist mäge mööda üles minnes lihtsalt jäässe kinni - oi, see oli põrguvalu! Aga aastaid ravis ortodont mu taandunud alalõuga st kui ma panen lõuad kokku, on ülemine lõualuu alumisest eespool. Kui te nüüd midagi õudset ette kujutate, siis minu (kadedusest mõjutatud) arvamuse kohaselt on kopalõug olla kordi hullem, isegi üks peika ahastas kunagi, kui ma näitasin, milline mu lõug ideaalis välja peaks nägema, et tema poleks küll sel juhul minuga rääkima tulla julgenud (näe, sain mitmeks aastaks hea mehe endale tänu ebanormaalsele lõuale). Ütleme nii, et ortodondi ideaalkujutluste minule oleks sobinud ideaalseks hüüdnimeks "ambaal". Üks väike häda selle lühikese lõuaga küll on, teate küll, Mallukal on ju ka see "mina ja mu lott" teema. See lott ei tule mitte pekist, vaid minu arvates just lühikeste mõõtmetega lõuast, Lana Del Reyl on ka säänne, ema ütles viisakalt, et see on "teatud tüüpi näoga naiste probleem, millel pole paksusega mingit pistmist". Vot nii, ma olen ka seda tüüpi. 

See üks silmapaistev ülemine hammas ei häirinud kedagi peale mu enda. Ortodont jõudis ainult halada, kuidas ta mu alati mu jõleda alalõua tõttu bussis ära tunneb (ilus asi, mida teismelisele öelda) ning et tulevikus hõõruvad mu alumised hambad ülemised lühemaks, (ei ole seda veel juhtunud). Lõpuks sai ka mu vanematel siiber sellest "alumise plaadiga" jändamisest ning nad lasid mulle ühena esimestest breketid panna (kuigi ma üritasin neid veenda, et see on pmst sama, mis mind ratastooli aheldada - ma ei saa ju sellisena mitte kuhugi minna), mis poole aastaga mu eenduva esihamba paika lükkasid ja rohkem pole ma ortodonti külastanud.

Minil on täpselt samad probleemid hammastega, mis minul, saadetigi ortodondi juurde konsultatsiooni, eks saab näha, kuidas vahepeal teadus arenenud on. Ortodont on igatahes sama, kes kunagi minul (mitte küll see lõua üle šoki saanud tädi, tolle juurde ma poleks läinud) ja vaikselt anti mõista, et Mikrol on kah pisike lõug. Geenide vastu ei saa.

See kõik siin on muide delikaatsed isikuandmed, ma küll ei tea, mida salapärast nendega ette võtta saaks, et ma tohutut kahju kannataksin nende avaldamisest. Aga võrdluseks hindadest, ühe augu parandamine koos tuimestava süstiga läks minul 57 eurot, mu hambaarstil seda lepingut pole, millega ma hiljem riigilt natuke raha tagasi saaks.