Minu refereering: Kui sugulist valikut tõukab tagant üksnes liigikaaslaste konkurents, mis ei ole seotud liigivälise keskkonnaga, võib seesugune valik viia hukatust toovaisse ummikuisse. See stsenaarium ohustab eelkõige inimest, sest peale inimese pole ühtki teist elusolendit, kes suudaks sellisel määral valitseda liigiväliseid vaenulikke jõude. Me oleme hävitanud (tasalülitanud?) hundid-karud ja oleme vaid iseenda vaenlased.
"Mu õpetaja Oskar Heinroth tavatses naljatades öelda: "Argusfaasani sabasulgede (isaslind ehib end emaste tarvis hiiglaslike sulgedega, mis takistavad ta lendamist ja ohustavad seeläbi elu, minupoolne selgitus) kõrval on läänemaailma inimese töötempo liigisisese valiku rumalamaid saadusi." Kaasaegsele tööstuslikule ja kaubanduslikule tegevusele omane rutt on tõepoolest hea näide ebaotstarbekast arengust, mida suunab eranditult liigisisene konkurents. Tänapäeva inimese mänedžeritõbi, kõrge vererõhk, nefroskleroos, maohaavandid ja neuroosiseisund, nii nagu tagasilangemine barbaarsussegi - kõik on seotud sellega, et tal pole enam kultuursete huvide jaoks aega. Kõik see on tarbetu, sest oleks ju võimalik kokku leppida edaspidi veidi aeglasemalt töötada. Jah, teoreetiliselt muidugi, aga praktiliselt on see ilmselt niisama teostamatu kui argusfaasanikukkede kokkulepe edaspidi kasvatada lühemaid sabasulgi." (lk 63)
Kas konkureerimisele vastuhakkamine on mingisugune kohastumus selle olukorra vältimiseks? Et lõpuks kui enamik on ennast surnukstöötanud ja lõhkitarbinud või üksteist võitluses ressursside ja ülemvõimu pärast maha tapnud, jäävad alles minusugused laisad ja mugavad, kes "kiiremini, kõrgemale, kaugemale" ei igatse? Selliseid inimesi on ju alati olnud, aga nende geenid ei domineeri, sest partnerivalikul sunnib üldine kultuur meid eelistama töökaid, rikkaid, edukaid. Äkki see on üks paganama tupiktee? Loomulikult on see hoopis laiem teema, aga mu meelest on värskendav vaadata asjale selle pilguga, et kuhu see konkurents meid lõpuks välja viib ja kas see on ikka see koht, kuhu me jõuda tahaksime. Näe, leidsin absoluutselt ajakohase sissekande teemal "ei taha konkureerida" 11 aasta tagusest ajast, siis valmistuti ka blogiauhindadeks :) Armsad laisad oma naba imetlejad, lõpuks me võidame niikuinii! Kui me just enne välja ei sure või maha tapetud ei saa...
Lõppu natuke keel põses nalja kah, ehk miks on võrdõiguslus tore:
"Paljudel loomadel, kellel lõimetishooldega tegeleb üksnes üks sugupool, osutub ainult see tõeliselt agressiivseks ka oma liigikaaslaste suhtes; vähemalt on ta võrreldamatult sõjakam kui teine sugupool. /.../ kellel kurna eest kannavad hoolt vaid emased, on need omavahel märksa raevukamad kui isased. Inimestelgi näib olevat nii." (lk 64)
*Pealkirja surmtõsidus ei ole vastavuses postituse sisuga.
no isegi kui me oleme välisvaenlased tasalülitanud (kõiki tglt ei saa, eluta ohte näiteks), ega looduslik valik seepärast veel toimimata ja sugulist valikut ainsaks valikuprintsiibiks jäta. hullunud töötempo kätte surrakse ju ka ja vaevalt see kõigile isegi sugulisel valikul eelist jätab. kas händikäptunnustega ei olnudki nii, et kvaliteetsele isendile ei lähe need eriti kalliks maksma, sest ta on nii ressursikas, et võib mängleva kergusega signaliseerida? seevastu nõrgem isend võib samu signaale saates ennast ära hävitada. (nt kui võtta paljudest võimalikest selline händikäptunnus nagu kõrgharidus - üks libiseb stuudiumist õppimata läbi, teine ei jaksa ka õppides).
VastaKustutano ja üks ilu on veel selles, et ka händikäptunnuseid on mitmes kategoorias, sa ise oled ju ilmne näide naisest, kes eelistab rikkuse ja edu signaalidele hoopis mässumeelsuse ja vbla ka loomingulisuse signaale.
mis lõimetishoolde jaotusse puutub, siis pidi see mõjutama lisaks käitumisele ka otseselt füüsist - kui mees osaleb rohkem laste kasvatamises, on ta hormoonikokteil naise omaga sarnasem - millel on hea mõju tema tervisele ja elueale.
Mu meelest ka pigem see välisvaenlaste vähesus on kaasa aidanud sellele, et konkurents inimeste hulgas pole nii primaarne, ei ole olemas mingit ühte tunnust, mis tagaks edu igal juhul. Suguline valik on mitmekesisem kui ainult "sabasuled". Mis ei tähenda küll ka seda, et mõttetut konkurentsi üldse ei oleks ( a la ole kõhn, muidu mehele ei saa, kuigi enda ümber ringi vaadates on selge, et saab ikka küll).
KustutaTundub, et olen üks neist, kes käesolevat süsteemi edukalt enda huvides kasutab. Kaasasündinud laiskuse tõttu teen just nii palju tööd kui mugavaks äraelamiseks vaja. Tänu omaaegsele õnnelikule haridusvalikule, on vajalik tööpanus suht minimaalne. Teisest otsast tarbin vaid nii palju kui mul selliseks elustiiliks vaja läheb. Nullide hulga kasvatamine pangaarvel pole kunagi eesmärgiks olnud, raha on vahend mitte eesmärk. Samas peab seda olema piisavalt, et poleks vaja tema peale liialt mõelda. Geenide edasikandmiseks õnnestus leida sarnaste arusaamadega partner, elu on ilus.
VastaKustutaSee tundub minu jaoks ka selline üsna universaalne õnne valem olevat, aga kuna kõik inimesed seda sugugi ei järgi, ju siis nii ainult tundub.
Kustuta