Pühapäev, veebruar 04, 2018

Kellele see kriitika vajalik on?

Kuna päris paljud blogijad kirjutavad raamatutest, siis arvan, et nii mõnelegi on sattunud ette ka need kaks artiklit - Keiu Virro krimikirjanduse ülevaade ja Katrin Pautsi vastus sellele koos Virro kommentaaridega. Mulle meeldib alati lugeda, mida teised inimesed raamatutest arvavad ja ma usun, et ei ole ainus, kuidas siis muidu Goodreads nii populaarne on. Ma küll ei tea, kas seesugused arvamused üldse kriitika alla käivadki (Pautsi meelest mitte), aga teisalt pöörab Pauts neile piisavalt tähelepanu, leides, et säärast kriitikat autorile vaja pole - niisiis justkui ikka kvalifitseeruks. Õige kriitik kirjutab analüüsivalt, tal on selleks olemas õige haridus ja võimed ning õige arvustus tõuseb isikliku maitse õigustamisest kõrgemale. Goodreads ja enamik blogijaid jäävad seega kohe kõrvale,  meediaportaalide suvaliste ajakirjanike treitud arvustused samamoodi. Ei ole seda intelligentsi ega kogemust, et olulisi arvustusi kirjutada...

Ometi ma loen ja kirjutan, mõne inimese maitset ma usaldan - kui talle meeldis, meeldib küllap mullegi, mõni kirjutab huvitavalt, tekitab isu ka ise üle lugeda. Just personaalsus on see, mis päris palju määrab. Sisukirjeldused ei anna tavaliselt midagi juurde, võrdlused muude teostega kõnetavad ainult juhul, kui ka need mulle tuttavad on. Kuhu antud teos kirjandusteoorias paigutub - eks seda on ka huvitav teada, aga lugema see just ei meelita. Tahaks ikka teada, mis tunde raamat kelleski tekitas. Pauts taunib arvustaja egoismi, mu meelest on see pigem tervitatav - see, et mõnele ei meeldinud, ei tähenda ju, et raamat kehv oleks, maitsed on lihtsalt erinevad. Erapoolikus? Selles mu meelest nö lihtrahvast süüdistada ei saa. Kui tõepoolest juhtub tuttav autor olema, saab mittemeeldimist ka viisakalt formuleerida või arvustamisest hoiduda.

Aga võib-olla ongi isiklikuks minemine see, mida Pauts karta oskab, sest mu meelest ta täpselt seda ise teeb. Kuidas teie mõistate lauset: "Enda meelest ma ei saakski näiteks Birk Rohelennuga ühte patta mahtuda – ma ei kirjuta psühholoogilist naistekas-krimithrillerit, nagu tema teeb (menuautorite Gillian Flynni ja Paula Hawkinsi algatatud ja praeguseks juba taanduma kippuv trendiröögatus). Kuidas meid üldse võrrelda saab?" Eks mind saab muidugi süüdistada selles, et poogin tekstile oma peas juurde nüansse, mida seal ei ole, aga kas siin pole mitte öeldud seda, et Rohelend tegeleb aegunud moeröögatuse otsas sõitmisega? Selline tavaline ussitamise teema, pärast saab ripsmeid volksutada ja süütult öelda, et "pole minu süü, kui teie siit midagi seesugust välja lugesite, otsesõnu pole ma midagi öelnud!".

Oeh, sellist minu jaoks üleolevat osatamist leidub mujalgi: "Arvustajal oleks tähtis endale aru anda, mis on žanri funktsioon." Kui see pole patroniseeriv kõnepruuk, siis ma ei teagi. "Põhjendamatult ründav stiil"? Minu jaoks on. Ja on väga vähe kriitikat, mis selliselt kõlavad (Jüri Pino tuleb hetkel ainsana meelde oma üleolevate naljade ja teemast mööda kirjutamisega), minu meelest arvustajad pigem austavad kirjanikke. Pauts küll leiab, et Virro on oma algses arvustuses "rahvakirjanike" Väljaste ja Vaheriga üleolevalt käitunud, kuid mu meelest kritiseerib ta lihtsalt teoseid, mitte isikuid ja lugedes seda, mille Virro välja on toonud, siis põhjust ka leidub. Milleks avaldada toimetamata raamatuid? Ma olen absoluutselt nõus Virroga, kui ta ütleb "Aga kas see, kui miski on mõeldud eelkõige meelelahutusena, tähendab, et see ei pea olema kvaliteetne? " 

Loomulikult pole ka kogu kriitika (või arvamused raamatute kohta) kvaliteetne, kuid eeldada, et kõik arvajad peaksid suutma Sirbi-väärilisi analüüse kokku seada ja asjast huvitatud neid ka lugeda, on ehk ikka liiga palju. Inimesed loevad tegelikult väga palju ning infot erinevate teoste kohta on paratamatult alati liiga vähe. Tihti seisad raamatukogus riiuli ees ja mõtled, mida nüüd ning teed selle otsuse just selle põhjal, et keegi vist kusagil kirjutas sellest raamatust, pole oluline, kui akadeemiliselt see arvustus üles ehitatud oli, peaasi et mainiti. Mina olen igati egoistlike arvustuste poolt, juhul, kui arvustatakse raamatut, mitte aga selle kirjutanud isikut. 

5 kommentaari:

  1. Minule
    on see kriitika oluline.
    Sest ma ei loe ühtegi raamatut.
    Ainult arvustused meeldivad mulle.

    Kriitika ei olegi see õige sõna, sest
    tavaliselt avab arvustus sisu autorist paremini
    ja, minu lugematuse põhjal, on see hoopis huvitavam.

    Ehk, kellegile meeldib kepp, kellelegile jälle selle vaatamine,
    aga minule meeldib hoopis vaatajate vaatamine, ehk siis kriitika,
    mis meie raamatute arvustamise kontekstis, ongi kade pealtvaatamine.
    ...

    Ma ei ole emotsionaalne tüüp, tavaliselt, aga eile
    tuli Vikerraadiost Kaarin ja Pearu (tekst Andrus Kivirähk) juhuslikult.
    "Tõde ja õigust" ei ole ka teadlikult kunagi lugenud, ehkki keskkool ja
    rauakool on käidud, aga Katariina Unt oma teksti omapärase keelerõhuga
    sai mul ikka silma niiskeks, ehhki Tammsaare ega Kivirähk seda mõelnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma loen filmiarvustusi, aga filme ei vaata. Kahjuks enamik arvustajaid püüab maru salapäraselt kirjutada, et mitte kõike kaarte avada, õnneks mõned avameelsemad räägivad ikka lõpu ka välja.

      Kustuta
  2. Nii tore, et keegi võttis kirjutada. Ma ise ei jaksanud. Mul jäi Pautsi kirjatükist üsna samasugune üleolev mulje. Tema arvates ei ole autorile ega lugejale sellist kriitikat vaja. Aga just nimelt sedasama enda hurjutatud erapoolikust ta siin ju näitabki. See, et talle pole vaja, ei tähenda, et teistele pole vaja. Minule lugejana on küll kõiksugust kriitikat hädasti vaja. Ja pigem just seda erapoolikut ja isiklikku, mitte Sirbi kõrgelt üle pea käivaid arvustusi (Sirbis on muidugi ka väga head kriitikat).

    VastaKustuta
  3. Eks see õiendamine, kes mida kirjutas,
    algas pihta paljundamise võimalusest,
    ehk siis kui trükipress leiutati,
    enne seda kirjutati ju sulega, ja
    autor ei olnud oluline, kesse muu
    kui inimene seda ikka tegi.
    Nii kirjutati kirikuraamatud.

    Siis, ühel hetkel avastati autoriõigused,
    ja igasugune vaba väljendusviis sai äkki
    rahalise väärtuse ja mõõtme endale.
    Kesse sa niisugune oled, et siin kirjutad :D

    Ma ei lähe vabatahtlikult kinno film vaatama,
    mille sisu, algus ja lõpp on on eelnevalt teada,
    et istuda maisi närivate hirnuvate teismelistega
    poolteist tundi kõrvulukustavas müras filmi nautides.

    VastaKustuta
  4. Mhmh. Ma ka tahan ja palun "madalat" kriitikat. Sellist maalähedast, mille pealt ma ise otsustada oskaks, kas lugeda jah/ei. Blogistiilis nohh :)

    VastaKustuta