Kui keegi arvab, et ma tahan endast niisama salapärast muljet jätta, et aktaaalteemadel ei räägi, siis see pole nii - ma lihtsalt ei tea millestki midagi. Presidendi vastuvõttu nägin umbes viis minutit, siis tegi L. näo nagu mulle oleks midagi rasket pähe kukkunud - "et nagu kavatsed seda vaatama hakata või?!" ja kuna me koos vaatame telekat ikka haruharva* ja temal oli just sel hetkel kavatsus telekas okupeerida ning sealt vendasid Grimsbysid vaadata (see on see film, mille treileri asemel näidati USA-s testvaatajate reaktsioone sellele, teatud põhjustel...), siis ma taandusin. Mu meelest on presidendi vastuvõtt aga säärane üritus, mida ei saa üksinda vaikselt arvutist vaadata, vaid ikka kõvahäälselt kommenteerides ja muljeid jagades, nii see siis jäi. Järelevaatama nüüd ka kuidagi ei kisu.
Põhimõtteliselt oli üks täiesti tavaline laupäev. Kuna juhtus ilus ilm olema, siis kutsuti Lätti. "Ega me ka selle kolonniga ei lähe, me lähme lihtsalt vaatame, mis seal toimub, hoopis teist teed pidi läheme!" Me ikka ei läinud, Läti on tegelikult tore ja käia seal meeldib, aga seesugune massivärk hakkab siiski vastu, pealegi tituleeriti üritus meedias üldiselt joodikute rongkäiguks (ega ma ka ausalt öeldes väga positiivselt sellele ei vaadanud) ning ise samal ajal loodust nautima minna oleks olnud üsna mõttetu tegu. Käisime niisama vanavanemaid külastamas, pidu ei peetud kuskil. Ahjaa, kogemata sattusime esmakordselt OM-i vaatama ja nägime ära selle, kuidas Eesti sealt oma kõrgeima koha sai.
Ja kui nüüd mõni põlglikult sülitab, et eestlane või asi, siis erinevalt niisama tilu-lilust, lugesin ma vabariigi aastapäeval üht viimastest Loomingu raamatukogu väljalaset, milleks oli "16 Eesti kirja" ja mis vähemalt algas väga hästi (lõpus oli paar nõrgemat etteastet ka, aga see ei kahjustanud märkimisväärselt tervikut) - soovitan soojalt.
Kontserdil käisin tegelikult ka, Mini kool esitas teatrilaval retrospektiivi Eestimaa ajaloost ning tuleb siinkohal nõustuda Kaja Kallasega, et äkki võiks mõne peo teha tõesti nii, et esinevadki lapsed. Lapsed ei esine muide sugugi alati nii, et plaksutada tuleb kohusetundest. Avastasin endal muidugi sama sündroomi, millest Morgie kirjutab kui ajukärbumisest - laske ainult (kõlaritest, ei pea üldse lapsi laulma sundima) "langes taat, memmeke, lapseeas vennake..", Henry Laksi "Õpetaja" (Villu Tamme versioon ei mõju) või "Mis maa see on?" (esimest korda kuulsin, muide) ja Pavlovi refleks töötab - kohe pisarad voolavad. Ma põhimõtteliselt krigistasin ise hambaid, lootes, et äkki rohkem ühtegi sellist laulu ei tule (või pähe mõtet, et "oh sa vaene Eestimaa"), tatt muudkui voolas ja isegi oma last seletas silm ainult läbi selle udu. Loodetavasti tegi ametlik fotograaf oma tööd korralikult. Õudne! Ja etendus ise ei olnud sugugi kurb või depressiivne, lihtsalt need laulud ja kogu see ajalugu...
*Miks? Siit tuleb nüüd kohutav ja taunimisväärne kriitika enda elukaaslase pihta, aga tema telekavaatamise harjumused on minu jaoks pehmelt öeldes talumatud - klõpsib kogu aeg pulti, jätab vaatamata filmide algused, pool keskosast ja enamasti ka lõpu, no ja vaatab üleüldse telekast mingit jama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar