Reede, veebruar 02, 2018

Pideva magamatuse režiimist

Hetkel käib mul magamine nii, et kõigepealt tuleb ära oodata, millal Mikro pooletunnine köhahoog taandub, seejärel oodata, mil kass aru saab, et pole veel ärkamisaeg, siis tõuseb L., et vetsu minna ja enamasti peale seda asub tööle vastasmaja lumevihkaja, kes kraabib labidaga kive ja asfalti nii kaua, et enam ühtki lumekübet kõnniteel pole. Vahel saabub seejärel veel prügiauto. Samas on tunne, et need unesutsakad, mis seal vahel tehtud saavad, on kuidagi eriti kvaliteetsed.

See kõik tõi mulle meelde selle (mõttetu lühi)artikli ööune kokkuleppelisusest ja järsku lõi pähe, et kohe-kohe saab ju viis aastat minu suurest uneeksperimendist, millest ma vist isegi kirjutanud ei ole. Viie aasta tagused sündmused hakkavad juba hägustuma, ilmselt on viimane aeg kirja panna.

Igatahes sündis siis ootamatult, 2,5 kuud enne oodatavat aega Mikro, kes samal ajal, kui mul kõhtu kokku õmmeldi, kiiruga lastehaiglasse ära viidi. Alguses, kui ta intensiivis oli, sai teda ainult vaatamas käia, aga kui ta umbes nädal hiljem haigla tavakorrusele viidi, sai ka ise sinna kaasa minna. Ka seal olid palatid jaotatud patsientide olukorra tõsidust arvestades ja teekond sai alguse suurest üldpalatist, kus tited klaaskastides ja lapsevanemad (emad, ühe erandiga, aga sellest ma olen juba kirjutanud) kõrvalpalatis mitmekesi koos. Emad ei olnud seal mitte mingiks moraalseks toeks, vaid kohe tuli ka tööle hakata - ööpäev läbi oli iga kolme tunni tagant lapse toitmine ja mähkme kaalumine, kord päevas ka lapse kaalumine ja üldine kasimine. Intensiivis siis kell 12, 15, 18, 21, 00, 03 (selle tegid õed), 06, 09 ja otsast peale. Kui juba palatisse lapsega kokku said, tegid ka kelle kolmese ise. Mis seal ikka erilist? Enamik vastsündinuid tahab sama tihti süüa ja muud tähelepanu?

Erinevus oli selles, et sügavalt enneaegsed nimelt ei ole võimelised ise sööma, ei rinnast ega lutist, neile on see liiga raske pingutus ja seetõttu tuleb neid toita sondiga nina kaudu ja mõne grammi haaval. Praktikas nägi see välja nii, et umbes pool tundi enne söögiaega tuli toit lapse jaoks välja pumbata, õige kogus (iga lapse jaoks koostasid arstid isikliku graafiku) valmis panna, lisada sellele mingi "jõupulber", ülejäänud piim sügavkülma viia, seejärel toit süstlasse võtta, süstal difuuserisse panna, ühendada sondiga, oodata, kuni sond toidu lapsele manustab, sond puhastada. Lisaks anda lapsele rauapreparaati, mis nirises alati suust välja ja määris kogu ümbruse. Mähe tuli samuti vahetada ja seda kaaluda, sest sellest oli näha, kas lapse soolestik käib läbi või mitte. Ahjaa, iga kord tuli veel last kraadida ka. 12 tunnise intervalliga (kell 12 ja 00, ma tõesti ei tea, miks mitte 09 ja 21 näiteks) tuli lapsele teha hapnikusõltuvust vähendavat auru, neil kel suurem sõltuvus, isegi tihedamini. Kogu see trall kokku võttis oma tunnikese. Hiljem veel rohkem, sest siis üritati juba last lutist või rinnast sööma saada, mis oli lahing kuubis, mis sageli lõppes sellega, et kogu toit oksendati lõpus lihtsalt välja, lisaks tuli arvutada, mitu grammi hinnanguliselt sisse jäi ja palju sondiga juurde lükkama peaks. Ma isegi imestasin, kuidas selline täppistöö meie kätte usaldati, kogu see arvutamine magamata peaga ja ilmses stressiolukorras...aga ilmselt polnud kunagi miskit juhtunud.

No näiteks kui sa kella kolmese tralli poole neljast lõpetasid (algas see ju ettevalmistutega poole kolmest), siis kella pidid äratama panema poole kuueks. Maksimaalselt 2 tundi vaba aega uneks või päeva ajal ka millekski muuks. No näiteks söömiseks, pesemiseks, pesu pesemiseks (kuna eriti pisikesed riided olid defitsiit, siis oli kavalam nende määrdudes asjad ise ära pesta kui ühispessu anda, kust keegi teine need endale võis saada), poes käimiseks (mähkmed tuli ise osta ja ekstraväikseid mähkmeid ei müüdud mitte kõigis poodides). Selle vaba ajaga oli muidugi see konks ka, et last valvama pidid vannutama selleks ajaks oma palatikaaslase või mõne muu kaaskannataja, lapsed muidugi magasid 90% ajast, aga neil võis ette tulla hapnikupuudust, millest masinad küll teada andsid, kuid meditsiiniline personal ei pruukinud seda koridori kuulda.

Huvitav on aga see, et mingit erilist unepuudust ma sellest ajast ei mäleta, enamasti ärkasin üles mõned minutid enne äratuskella, keha harjus režiimiga ära. Pigem oli raske kodus, kus sellist täpset režiimi enam ei pidanud hoidma ja iial ei saanud olla kindel, kui paljuks seda und seekord antakse. Eks see ole vist inimesele omane rutiinivajadus - mõtled küll, kui tore oleks sellest vaba olla, aga tegelikkuses mingeid pidepunkte ikkagi vajad. Ilmselt on organisatsioonid -  sõjavägi, haiglad, vanglad, sellest ka aru saanud, et eriti just stressisituatsioonides aitab kindel režiim rajal püsida (ei ole aega oma mõtetesse süüvida ja ennast haletsema hakata). Palju piinarikkamalt mäletan esimesi päevi sünnitusmajas, kus olin üksinda palatis ja ainsad tähthetked päevas olid söögiajad ja arstikülastused.
Loomulikult ma seda eksperimenti korrata ei tahaks ega soovi ka kellelegi teisele, et see läbi elada tuleks, aga tagantjärele huvitav mõelda, kuidas tegelikult suudad üsna valutult kohaneda kui vaja. Seda muidugi ilmselt piiratud aja jooksul, minul kestis see kokku umbes kuu aega, mõnel emal aga pea pool aastat, neid lasti küll vahepeal nädalavahetusteks koju taastuma.

Jah, ma tean, et leidub inimesi, kelle mitte-enneaegsed lapsed ei maga ühtki ööd korralikult enne nii viieaastaseks saamist ja vot see on tõeliselt jube. Kuidas nemad hakkama saavad, ma tõesti ette ei kujuta.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar