Reede, veebruar 09, 2018

Leevike naist ei peksa

Vahel on kummaline vaadata, kuidas erinevad teemad mingis punktis omavahel kokku jooksevad. Leevikestest kirjutasin eelmisel korral ju täiesti juhuslikult, nüüd sain aga Konrad Lorenzi "Niinimetatud kurjuse" läbi ja leevikestest ei saa mööda vaadata temagi. Kui eelmise postituse kommentaarides avaldas Hundi ulg huvi, mida Feministeerium asjast arvata võiks, siis nüüd avasin Lorenzi raamatu arvustused Goodreadsis ja kohe jäi silma üks, mis tembeldas selle "rassistlikuks ja seksistlikuks."

Aga täpsemalt siis. Ainsa minu meelest võimaliku rassistlikult tõlgendatava seigana leidsin Lorenzi kirjelduse ühest indiaanihõimust, kes olla keskmisest agressiivsemad. Seksismi koha pealt aga pean selguse huvides lausa tsiteerima:
"Emase sotsiaalne eelisseisund on nii leevikestel kui ka hundilaadsete koerlaste esindajatel seega pelgalt näiline; selle kutsub esile isaste "rüütellik" pärssumus, mis takistab neil oma emaslooma löömast. Kui võrrelda loomade ritualiseeritud käitumist inimese kommetega, võib sarnast käitumist leida ka lääne kultuuride inimeste puhul. Isegi Ameerikas, naiste piiritu austamise maal, ei hinnata kuigivõrd tõeliselt alandlikku meest. Ideaalselt mehelt nõutakse, et tohutust vaimsest ja kehalisest üleolekust hoolimata, vastavalt rituaaliga reguleeritud seadustele, allutaks abikaasa ennast naise väikestele tujudele."  (lk 141).

Enne kui arvamust avaldada, taustainfoks seda, et raamat pärineb aastast 1963 ja on autori poolt pühendatud tema abikaasale.
Mida me siit välja loeme? Kas tõesti seda, et mees on naisest tohutult (!!!) vaimselt ja kehaliselt üle, mis kõlab enamvähem kui võrdlus inimene ja amööb? Õige radikaal väidaks, et otse loomulikult ja kõik mida ma järgmiseks väidan on pelgalt...oeh, ma ei mäleta kõiki neid kohustuslikke termineid...patriarhaalse ühiskonna ajupesu, ainult meessoole osakssaav väljavabandamine. Aga ma mõtlen siiski, kas loodusteadlane, loomade käitumist jälgiv teadlane, ütleks ealeski ühegi liigi, soo, isendi kohta, et too on teisest "tohutult vaimselt ja kehaliselt üle"? Loodusteadlane peaks olema kursis sellega, et igaühel on mingid kohastumused, mis teevad ta ainulaadseks ja kui oled ühes asjas keskmisest kehvem, siis leiduks kindlasti mõni muu ala, milles oled tugevam. Loodus tohutut vaimset ja kehalist vajakajäämist kaua ei hellitaks.
Lisaks räägitakse siin ideaalsest mehest, sellest, keda olemas ei ole. Kui paljud naised on väitnud, et nende ideaalmees peaks neist kohe kindlasti igas mõttes üle olema?! Mina olen küll paljudest kuulnud. Just siin tuleb see nali, sest just sellena ma Lorenzi sõnavõttu käsitleksin, mängu - ideaalne mees on justnimelt tohutult üle, aga sellest hoolimata peaks ta alama naise tujudega kaasa minema -  ega see ülemat meest ihaldav naine siis üliinimese lükata-tõugata ka ei taha olla! Aga mis huvi peaks ühel naisest tunduvalt targemal, tublimal jne mehel üldse sellise igas mõttes alama daamiga mehkeldada olema? Ehk siis naeruvääristamine teemal "tark ja tugev machomees vs pealiskaudne lehtsaba, keda too kangelane millegipärast jumaldab ja kelle mängud kaasa teeb". Ühe sakslase austerlase pilge selle üle, millised need ameeriklased on? Sellest, kuidas meil on kombeks teisi rahvaid demoniseerida, räägib see raamat küll.

Arvake sellest lõigust, mida tahate, raamat on tegelikult tore ja soovitan. Aeg-ajalt kipub küll natuke liiga palju ilmselgeid asju süvitsi seletama, aga no aasta siis oli 63 ka ja lõpp läheb veidi naiivseks kätte, aga loomalood on põnevad. Homohanede elukombed näiteks - peremudel kaks meest, naine ja lapsed on sellel liigil ammu järele proovitud ja töötab (paremini kui heteropaar muuseas). 


2 kommentaari: