esmaspäev, detsember 28, 2020

Morbiidset biiti hoides

Unustage ära, mida ma siin ja seal (varjamatu promo postitustele, mis mu enda hingele lähimad, aga mida keegi lugeda ei taha) rääkinud olen, aasta parim album on vaieldamatult see:

 

Ehk siis jõulukingitustega läks sel aastal nii, et enne kui uued kõrvarõngad kätte sain, leidis mees saunalava alt vana kõrvarõnga üles ja enne kui Kosmikute plaadi arvutisse jõudsin tõmmata, oli see juba Spotifys ka üleval. Aga ma ei kahetse, ei. 

See on ülihea plaat! Ma leiutasin selle jaoks isegi omaette määratluse - raevukalt morbiidne! Ferociously (mu lemmik ingliskeelne sõna!) morbid! Kui muidu ollakse morbiidne melanhoolselt, siis siin jätkavad Kosmikud võimsalt rada, mille esimesteks pääsukesteks loeksin ma "Öö ei lase magada" albumilt lugusid "See lend veab tänagi meid alt" ja "Üks võimalus kuuest" - kõik läheb sinnasamusesse niikuinii, mingu siis juba pea püsti ja pauguga! Uuel albumil on kohe üsna mitu sellest tundest laetud lugu: "Tantsin kaua tantsin" (iseenesestki mõista), "Ma põlen tules" (ehk krematoorium meid ootab), "Valu" (tuleks juba!). No nii tore! Ainuke lugu, mida ma rohkem ei kuula, on albumi nimilugu. Saaks kuidagi vokaali instrumentaalist lahutada, siis ehk... Nimelt seisneb selle vokaalne osa lämbuvas köhas. Ma olen inimene, kes ei kannata köhimist, seda juba ammu enne käesolevat katku, nagu ka aevastusi, röginaid, muid ebameeldivaid inimlikke häälitsusi. Olgu öeldud, et teiste poolt tehtuna ikka. Õudne mölakas olen, kuskil oli pealkiri, et selline sättumus olla suisa vaimne häire. Tuleb leppida sellega. Mul on muide diagnoositud astma, rääkides pindudest ja palkidest siis.

Mõtlesin veel, miks mind morbiidsus nõnda kütkestab. Välja mõtlesin ka, suisa kalambuuritsedes - mulle ei meeldi elu, sest mulle ei meeldi inimesed. Ära tappa ka ennast ei saa, sest äkki ei meeldi mulle surnuaialgi mitte üks põrm? Mulle meeldivad tegelikult inimesed, niimoodi ükshaaval, lähemalt uurides, aga kaugemalt...kui nad moodustavad inimkonna, ühiskonna, mingi grupi, kõik see on puhtalt kole vaadata, kõik see halb, mis niimoodi võimendub. Sellele mõeldes on surm veetlev lahendus ise mitte selles süsteemis osaline olla. Ega ma sellega ka lõpuni ei lähe, ma ei ole mingi Caitlin Doughty, mind asja praktiline pool üldse ei huvita, ma olen siiski teoreetik. Caitlin'i raamatu "Kas kass paneb mu silmamunad nahka?" lugesin ma läbi, see ei olnud ei õudne ega ka silmiavav kogemus, lihtsalt paar huvitavat fakti (mille ma praeguseks ammu unustanud olen...) ja muu selline info, mida ma üldjoontes enne ka teadsin või mille teadasaamine mind lihtsalt ei huvitanud. Aga kui minna, siis ikka püstipäi ja hoiakuga "ei suutäitki teie poolt pakutavat toitu ega silmatäitki teie poolt pakutavat und!" Phäh - ei lind ega loom! Muide, sõbranna kinkis mulle jõuluks nahkhiirega helkuri, olla mind meenutanud, mul jäi suu üllatusest lahti, sest muidugi mina ju! 

Ma olen siin ennegi öelnud, kuidas mu hingeloom on see nõukaaegsest multikast pärit nahkhiir, kes vedeleb üksi koopas ja käratab, et ei tema ole lind ega loom, sest lihtsalt ei viitsi mingeid lillekesi kokku tassida ja jääd sulatada. Käige kuradile oma peoga, ei tahtnudki sinna!

/Tantsib üksi Morbiidi taustal./

6 kommentaari:

  1. Ka mulle meeldib väga "Morbiit" (plaat, mitte laul, sest ma ei suuda samuti köha kuulata) ja morbiidsus üleüldse. Mu meelest on naljakas, et kui ma vahel kellelegi mainin, et mulle meeldivad morbiidsed laulud ja raamatud, siis tihti vaadatakse mind ettevaatlikult, justkui tahaksin ise ka endale köie kaela panna. Aga see selleks: kas oled lugenud Hendrik Groeni raamatuid, just neid vanadekodu omi? Küsin sellepärast, et ka neis lähenetakse surmale huvitaval ja omamoodi humoorikal viisil.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei ole, aga ma olen plaaninud küll neid lugeda, lihtsalt kartnud, et äkki on mingi jama või roosamanna, vanainimeste teemale on lihtne niimoodi läheneda ju. Aga kui sa ütled, et pole nii, siis ma kindlasti otsin need üles ja loen, aitäh soovitamast!

      Kustuta
    2. Roosamannast on asi tõesti kaugel :) Ja samas pole need raamatud ka selline elukauge fantaasia, millega on keeruline samastuda (nagu nt "Saja-aastase" lood veits olid). Soovitan tõesti – ma veetsin jõuluaja Groeni seltsis ja olen rahul.

      Kustuta
  2. Veider,
    väga veider.
    Sel J ajal tahan vaikust.
    Äratuskella raadio ainult sees
    ja edastab koroonauudiseid kui...
    Emad Tuhad, Isad Söed ühel hetkel
    R2 sellest J horrusest üles äratas.
    Pööripäev oli see äkki või...
    Muidu muud kui morbiidne.

    VastaKustuta
  3. Sain ka selle plaadi jõuluks. Ise tellisin, muidugi :) Jõuluõhtul panin lapsed magama, klapid kõrva ja kõndisin küünlasäras surnuaiale. Vot seal oli plaadil õige mekk! "Valu" ja "Emad tuhad, isad söed" olid juba varasemad lemmikud, aga "Tantsin kaua tantsin" ja "Pimedad ööd" ja "Lõpp on siis selline" on uued hurmurpalad. No tegelikult meeldisid kõik lood peale "Morbiidi". Mitte et mul midagi köhimise vastu oleks, mulle lihtsalt ei meeldi eriti instrumentaalmuusika :) Minu kiiks.

    *Läheb morbiidselt tantsides eemale.

    Kaasmorbiitnik

    VastaKustuta
  4. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta