Millist häält sa teed?

Avastasin siin mingisuguse kummalise Integratsiooni SA uuringu, milles üllatutakse, et "Balti riikides suureneb nende inimeste arv, kes eri põhjustel ei tunneta end laulurahvana." Ok, laulurahvas, jah, vist oleme, ei vaidle vastu, aga edasi: "Oleme harjunud mõtlema, et kollektiivis laulmine kaasab kõiki ning tundub, et Eestis, Lätis ja Leedus laulavad kõik." No seda küll ju mitte?! Minu jaoks on koorilaul lihtsalt üks inimeste võimalikest hobidest ja kindlasti mitte selline, millega "kõik" tegelevad. Mu meelest oleks midagi sellist arvata ka äärmiselt naiivne. Saaks aru, kui see oleks mingisugune väga lai üldistus, aga paistab, et mitte, sest edasi räägitakse lausa nii: "On ka inimesi, kes tahaksid küll laulmisest rõõmu tunda, kuid kelle lauluhääl pole kiita. Tuleks välja mõelda platvorm ka neile, kes tunnevad, et nende kunstiline tase pole piisavalt kõrge, kuid kes sooviksid siiski osaleda" Päriselt või? Mitte minu kõrvalmajja, ma loodan :) See võib päris valus olla. Tahate, ma laulan teile? Hästi mööda ja hästi kõva häälega?

Väidetavalt saab viisipidamist õppida. Ma pole viitsinud, aga viimasel ajal olen oma häält püüdnud avastada küll. Üksinda autos :) Lihtsalt ühel hetkel tundus kummaline, et kui mul on tugev ja madal hääl, siis ei ole ju loogiline, et mu hääl lauldes on hoopis teistsugune. Selline hiirelik ja värisev. No ja siis mul tekkis teooria, et ilmselt ma ei julgenud noorena iial oma enda häälega laulda, sest see ei olnud selline, nagu tüdrukutelt oodataks. Ja kujutate ette, isegi praegu osutub oma häälega laulmine peaaegu võimatuks missiooniks - karjuda ja nalja teha ma võin, aga päriselt, laulda nii nagu torust tuleb - väga raske. "Mul on nii kole hääl" tiksub kuklas. Äkki peaks ikka proovima kuidagi õrnema häälega? Minusuguse tämbriga äkki ei saagi normaalseid, naistele mõeldud laule laulda? Peaks proovima meeskoori repertuaariga või siis üldse death growli harjutama? 

Lihtsalt üllatav, et ma ka selles teemas jälle selle paganama soostereotüübini jõudsin. Ja hääl ON stereotüüpne, hiljuti siin oli just väike skandaalike, kus üks ajakirjanik heitis teisele hääletämbrit ette ja mul jäi suu lahti, sest juhtumisi ma tean, et see ajakirjanik ise teeskleb oma ninnu-nännu häälekest. Ma olen teda kuulnud ka normaalse inimese häälega rääkimas, ausõna. Hääl võib väga sageli olla kaalutlemise küsimus, see lastega nämmutamine näiteks ja koduloomadega (ma teen teist, esimest ei teinud, kah huvitav). Teismeliseeas mõnedel tüdrukutel muutus lisaks käitumisele ka hääl, kui keegi vastassoost ruumi astus. Vähestel küll, aga siiski.  

Igatahes, no ma pean ikka need stereotüübid jälle mängu tooma - hiljutises "Käbi ei kuku..." saates oli noorpoliitik Sandra Laur, kes pole kohe kindlasti inimene, kelle vaateid ma jagaks, seega ma üldse ei kujuta ette, kuidas tema sellele intervjuule vaatas, aga mul (ja Feministeeriumil) jäi ikka suu lahti küll. 

Ehk siis ikkagi - naine = habras, õrn ja haavatav. Muidu - mittenaine.  Isegi kui sa oma töös pead olema kalkuleeriv, range ja jäine, siis tekib meestel Suur Hirm, et äkki sa ei ole õrn ja habras nendega ka eraelus. Hissand kui hõudne! Päriselt mulle jäi sellest intervjuust mulje, et saatejuht tahtis külalist tahtlikult alandada. Samas, miks ta pidanuks? Ja see on mu meelest veel hullem. 

Ehk siis sorry, not sorry, ei ole õrn, habras helbeke, ei viitsi teeselda ka, et olen - järelikult polegi naine. No ju siis ei ole, kurat temaga.  

 Ahjaa, muidu selline konkurss on käimas! Tehke häält! 

View this post on Instagram

A post shared by Feministeerium (@feministeerium)

Karl Ove Knausgård. Kolmas riik

Lõpuks ometi on ilmunud mu lemmiksarja kolmas osa ka eesti keeles! Eelmistest osadest muljetasin siin ja siin. Vahepeal sai algselt räägitud triloogiast pentaloogia, nüüd vaatan, et Goodreadsi andmetel peaks sel nädalal ilmuma sarja seitsmes osa. Autor on kirjutanud sagedusega üks tellis aastas, eesti keelde tõlkimine on võtnud kaks. See seitsmes (ja Wikipedia andmetel väidetavalt viimane) peaks meile jõudma aastal 2034...On, mille nimel elada vähemalt. Inglise keeles mulle lugeda ei meeldi ja ega neid ingliskeelseid poleks kuskilt võtta ka ning neidki on siiani tõlgitud alles viis. 

Kolmas osa jätkab esimese osa tegelastega ja kuigi ma mingit mandalat ei koostanud (esimeses oli tegelasi 9, siinses umbes sama vist, ei lugenud üle), siis üllatuslikult oli midagi ikka meeles ka. Teine osa nimelt oli hoopis vahelugu, millesse enamik esimese osa rahvast üldse ei puutunud. Sama pidi olema muide ka järgmise osaga. 

Mulle tundub, et Knausgårdi käivitab eelkõige mõte sellest, et kui usul on niivõrd oluline osa inimeseks olemises, ei ole vist ühtki inimühiskonda, mis oleks leidnud, et kõik see, mis käegakatsutav, ongi ainus, mis olemas. Me oleme alati uskunud teispoolsust, head ja kurja, ingleid, deemoneid, jumalaid - ja need kõik on olenemata usutunnistusest ikkagi üsna sarnased uskumused, siis kas ei või olla nii, et kus suitsu, seal tuld? Samas toob ta sisse sellegi, et tänapäeva "modernne" kristlane Piiblit ikka päris sõna-sõnalt ei usu küll. Jumalasse on lihtne uskuda, ta võib olla ka üle Maa hõljuv hea vaim, aga et kuskil päris kurat ringi kepsutaks, see tundub liiga muinasjutu moodi. Võib isegi öelda, et vanasti usuti kuradisse ikka kõvasti rohkem - usk kuradisse on üha kahanenud ja see on murettekitav fenomen :) Viimasteks tõelisteks uskujateks on vaid Norra black metal bändid ja isegi neist on enamik tühjad poserid. Ainult Varg tegi "päris" asju ja tema loost on raamatus ka inspiratsiooni saadud, seal istub keegi Nõid mõrvade ja kirikupõletamiste eest kinni. Norra black metalisse on raamatus ka kiirkursus antud koos ühe väga vinge kontserdikirjeldusega.

Varg Smiling GIFfrom Varg GIFs

Seda õõva novembriõhtusse raamatus ikka jätkub, eriti mõjus on kolmandas osas kunstnik Tove vaikselt ligi hiiliva psühhoosi kirjeldus. See on ilmselt hirmutavamgi kui okste vahelt vilksatav saatan, sest Tove sisehääled ja dilemmad on väga tuttavad ning tema valikud tunduvad üsnagi loogilised, kuid Knausgård doseeribki sisseimbuvat hullust tilgahaaval, kuni ühel hetkel avastad ängistavalt, et Tove on päriselt segi ja sina ei pannudki tähele, kuidas see juhtus. Ehk siis väga realistlik kirjeldus. Iseasi muidugi see, kas Tove selle raamatu kontekstis ikka on hull või hoopis see ainus, kellele tõde end avaldab. Eks ole ju inimühiskondade vana tõde seegi, et hullud on need, kes näevad päriselt. Meie siin peame hullust häbiväärseks ja väljaravimist vajavaks, varem "kasutati" hulle meediumitena suhtluseks "teise maailmaga". 

Miks ma ütlen, et see sari on mu lemmik? Mulle meeldib, kui mulle antakse muinasjutt, mis on päriselt mõistust stimuleeriv ja mitte mingi valmislahendus. Knausgårdi lugu põhineb tegelikel faktidel-teooriatel ja samas täiendab ta tegelikkust väga laia pintslitõmbega. Selle looga tahetakse midagi öelda, aga me veel ei tea, mida, teekond kulminatsioonini on täis erinevaid teeharusid, ilmselt need kuidagi põimuvad, aga siiani oleme teada saanud veel väga vähe. Ja muidugi on oluline ka toimumiskoht - minu jaoks maailma kõige ilusam riik Norra. Norra, kus juba loodus on iseenesest eepiline, majesteetlik ja samas oma võimsuses ka hirmutav - perfektne müstiliste sündmuste toimumispaik.

Aitäh Varrakule raamatu eest! 

 

Louis-Ferdinand Céline. Semmelweis

 

Tegelikult on see ju lausa jätk eelmisele postitusele reeglitest. 

Céline kirjutas oma doktoriväitekirja (!) ungari-saksa sünnitusarstist Ignaz Philipp Semmelweisist, kes oli siis see inimene, kes avastas kätepesu kasulikkuse nurgavoodipalaviku vältimiseks ning keda ei võetud oma kolmkümmend aastat kuuldagi, enne kui tuli Pasteur ja avastas bakterid. Nurgavoodipalavik oli muidugi omaette huvitav nimetus surmaga lõppevale infektsioonile...

Kõlab täiesti jaburalt - väga lihtne meede, mis säästnuks tuhandeid elusid, aga sellest keelduti. Céline üritabki näidata, kuidas seesugune õudus juhtuda võis. Huvitav on see, et eelkõige leiab ta põhjuse Semmelweisis peituvat - too oli andekas, aga vat inimestega suhelda tema väga ei osanud, ta ei pidanud inimestevahelisi suhtlusreegleid mitte millekski ja sellega vihastas ta välja paljud, kellest talle oma idee elluviimisel palju kasu oleks olnud ning leidis neis hoopis vaenlased. Loogiliselt mõeldes peaks ju eesmärk pühitsema abinõu, aga paraku inimkarjas see nii pole. Opositsioon võib esitada eelnõu maailma päästmiseks, aga kui see tuleb valest suust, siis ei, me ei taha seda. Ja nii ongi. Semmelweisi häda oli tema kirglikkus, ta päriselt hoolis patsientidest, kes paraku olid seal kliinikus valdavalt kõige madalamast klassist pärit vallasemad ja no otse loomulikult nähti nende suurt suremust osati ka "õiglase karistusena". Semmelweis hoolis inimesest rohkem kui kliinikus olevast korrast ja hierarhiast, aga oleks siis need teised arstid mingid harimata matsid olnud, ei, need, kes hoolisid reeglitest olid ju samuti oma aja kohta haritud inimesed. Ometi sai valdavaks kius ja põlastus ning totaalne eitus Semmelweisi ideede suhtes. Ja neid teisi oli loomulikult rohkem. Kokkuvõttes hoomamatu õudus kuubis, kus kambavaim lämmatab eos tõeliselt revolutsioonilise ja päästva mõtte. Kohe tekib küsimus, et palju selliseid juhtumeid tegelikkuses veel on olnud, ei ole ju tõenäoline, et vaid see üks kord...

Raamatu teine üllatus on muidugi selle vorm. Jah, see on päriselt Céline´i doktoriväitekiri. Lugema hakates ja seda teades eeldad mingit kuiva aruannet akadeemiale, aga no see on ju puhas ilukirjandus. Mõtle, olid ajad, mil sellise asja eest meditsiinidoktoriks sai. Tänapäeval vist naerdaks välja - ei ole reeglitekohane! Teine teema on fiktsiooni ja tegelikkuse põimumisega, sellest saame alles raamatu lõpus teada. Doktoriväitekiri, mis tegelikult ikkagi oli osaliselt väljamõeldis? Kui oled lugenud varasemalt Céline´i "Reisi öö lõppu", siis Semmelweis on väga hea sissejuhatus või isegi põhjendus tema tuntumaile teosele. Oli ju "Reis öö lõppu" samuti üks tulutu ja kurvalt lõppenud võitlus ratsionaalse maailmaga, kus üksikisik, kes karjaga kaasa ei ulu, oma vääramatu ja koleda lõpu leiab. Kuigi see kole lõpp on pigem kirjanduslik liialdus, tegelikkus on proosalisem ja seda enam õudne mu meelest.  

Reeglid

Hiljuti viskas Insta mulle ette mingi õudse lehekülje "Elegantne naine". Ma kaua sellel ei peatunud, sest siis ju jääbki seda ette viskama, aga no natuke ikka piilusin, sest kes ei tahaks olla elegantne naine? Maailmas on reegleid, mis on vajalikud, no näiteks liikluseeskirjad, sellised reeglid on tavaliselt seadustes kirjas. Siis on veel mingid reeglid, mis muudavad elamise mugavamaks stiilis ela, aga ära teisi sellega kahjusta. No ja siis on selline väljamõeldud jama, mis väljendab lihtsalt kuuluvust kuhugi klassi. Ma nägin konkreetselt kahte elegantse naise "reeglit" ja mõlemad neist olid absoluutselt mõttetud ehk siis ei saanud neist kasu ei järgija ega hõlpu teised. Reegel number üks: elegantne naine ei aita restoranis teenindajat sellega, et a la ulatab talle oma taldriku või klaasi. Ok, sellel võib mingi mõte olla - ei teki mingit sebimist, las teine inimene teeb rahulikult oma tööd. Teisalt, see ei saa olla kivisse raiutud reegel, sest mõnikord lihtsalt saab asjad mugavamalt aetud, kui veidi kaasa aitad. Ma nüüd jälle ei suuda meenutada, aga oli mingi klipp või film või raamat, kus üht naist, kes aktiivselt laua koristamisele kaasa aitas ülejäänute poolt "nii Ida-Euroopaks" kuulutati. Milline sobimatu käitumine! Mulle jäi pigem mulje, et oluline oli eristada härrasrahvast teenijatest. Elegantse naise teine reegel oli veel jaburam - ta mitte kunagi ei lükka päikseprille pealaele. Näide oli naisest, kes märkab tuttavat ja läheb teda tervitama. Ma ei tea, kas õige oleks siis mustad prillid ette jätta või hakata kohmitsema nende kuhugi ära panemisega? Mugavus on jah elegantsi vastand vist üldiselt. 

Teine asi, mis seoses reeglitega tuttav ette tuli, pärines Katariina blogist, kus ta kirjeldas riietumisreegleid kristlikus perekonnas. See tuli mulle nii tuttav ette ja mina isegi ei kasvanud kristlikus peres, aga nagu aamen kirikus (pun intended) - pruutkleit ei tohtinud olla a) lühike b) paljastada õlgu c) omada dekolteed. Ma alati imestusega vaatasin mingite staaride pulmapilte, et kuidas nii - ei tohi ju! Ikka jube labane - öeldi kodus selle peale. Inimesed üldse enam reeglitest kinni ei pea! Teine ja veel rangem reegel, mida ma vist kelleltki teiselt polegi kuulnud, on see, et rase või lapsega naine ei tohi mitte kunagi abielluda valges kleidis. Sest valge on süütuse värv. Mis iseenesest on isegi vastutulek, sest süütusekontrolli enam ette nähtud ei olnud, aga kõht ees või lapsed taga - see oli ikka liiga ilmne märk määritusest. Minu ema pidas sellest kenasti kinni ja abiellus hästi ilusas violetses valgete lilledega kleidis. Ma leidsin alati, et see on kõige ilusam pulmakleit, mida ma näinud olen. Valge lihtsalt ei ole minu värv. No valge ju polegi üldse värv. 

Matustele minnakse siiski üsna üksmeelselt mustas. Ma arvan, et see veidi lihtsustab meie valikuid sellel raskel ajal ja on seetõttu püsima jäänud komme. Jääb ära see "mida ma ometi selga panen". Midagi musta. 

Huvitav on see, kuidas me alles oma päritoluperest välja saades avastame, et mingid reeglid ei olegi üldised vaid kehtisid ainult meie kodus, teised pole neist ilmselgetest asjadest isegi kuulnud! Ja siis vahel avastame mõne enda "hingesugulase", kes ka "meie" reeglitest teab ja peab - oh, ometi üks mõistlik inimene ka! Ehk siis ikkagi reeglid kui kuuluvuse määrajad. Meie peres on nii. Kui tahad huntidega koos elada, pead õppima ulguma. Tahad elegantne olla, õpi reeglid ära, muidu teised elegantsed sind enda sekka ei võta. Ütle "eestikas!" - siis saad mängu!*

*Seda viimast öeldi mulle esimeses klassis tüdrukute poolt, kellega ma mängida tahtsin, ma ei saanud aru, et misasja ja läksin küsisin õpetaja käest üle, mida see tähendama peaks. Õpetaja imestas jälle omakorda ja ütles, et no öelgu ma ometi see "eestikas!" siis! No ütlesin, võeti mängu ka, aga ikka kuidagi imelik oli :) 

"Muvvame maha!"

Jälle olen ma see imelik vist. Tulin eile tööle ja tänaval vaatasid mulle vastu Reformierakonna uued reklaamid, mõtlesin, et appi kui piinlik - kuidas ometi millegi seesuguse peale tuldi?! Need on ju konkreetselt patroniseerivad, macho-mentaliteeti kandvad ja valijat ähvardavad?! Kellel käes poksikindad, kellel hantel, naised kaamerasse muskleid pingutamas. Ma saan aru, et aasta 1996 oli ilgelt ammu, aga ma veel mäletan poksikinnastes Savisaart:

"Edgar Savisaar poksikinnastega on üks Eesti poliitikaajaloo tuntumaid ja ikoonilisemaid valimisreklaame. See pärineb 1996. aasta kohalike omavalitsuste valimiste eelsest ajast, kui Keskerakond kasutas plakatit, kus erakonna esimees Edgar Savisaar poseeris poksiringis, käes suured poksikindad ja seljas spordisärk. Reklaami eesmärk oli näidata Savisaart kui "rahva kaitsjat" ja sitket võitlejat, kes on valmis poliitilises areenis teiste erakondade (toonaste konkurentide Siim Kallase ja Mart Laari) vastu kindlalt välja astuma ning inimeste õiguste eest võitlema."

Iga uus on ammu unustatud vana? No ja siis täna tuleb suur ning sisuturunduse järele lehkav ülevaade ERR-ist selle oravate kampaania kohta. Ausalt, ma ei saa aru, kuidas saab keegi selle kampaania puhul rääkida mingist "värskest hingamisest" ja "sügavast sõnumist". Ok, sõnum võib ennast sügama panna küll...Artiklis ütleb Tanki loovjuht:"See on tõenäoliselt üks esimesi Eesti valimiskampaaniaid, kus poliitikud kuulavad, mitte ei räägi ise kogu eetrit täis." Visuaalne pool ei toeta seda ideed ju absoluutselt! Jaa, ma ei viitsi neid videoreklaame vaadata, äkki sealt tuleb mingi teistsugune sõnum, aga ma eeldan, et enamik ei viitsi, seega peamiseks jääb ikkagi plakat, mis selgelt näitab mulle, et "kellel jõud, sellel õigus". Ja Reformierakond ei ole kindlasti see erakond, kelle sõnumist võiks välja lugeda rahva õiguste eest võitlemise (Savisaare puhul sai seda teha, tema seisis meil "lihtrahva" eest) - oravad on selgelt kinnistanud arusaama endast kui "eliidiparteist". Pigem võib sellisest kampaaniast välja lugeda soovi rahval suu kinni lüüa. 

Aga mida ma ka tean, mulle väga meeldis see sibulagrilli reklaam näiteks (va AI tehtud kujundus). See oli "värske hingamine" mu meelest.  

Rahune nagu normaalne inimene

Hakkasin mõtlema, et kas ma olen ka üks eriti konfliktne inimene või? Või kas ollakse üldse konfliktne seetõttu, kui reageeritakse kellegi teise provokatsioonile? Aga normaalne inimene läheks ikkagi vaikides mööda? Kunagi ammu ma Orkutis ka kirjutasin ühest vastuseisust mingi mutiga, kes tänitas minuga seetõttu, et mina (toona alaealine) olevat tema kärus maganud lapse üles ajanud. Kärkis, et vaadaku ma ise, kui kord emaks saan, küll ma siis alles näen. Ma vastasin, et kavatsen hoopis isaks saada. Mutt kohkus ära ja jäi vait. Aga vot seal Orksis sain selle eest mingi teise tibi käest puid alla - oled oma arust jube kõva mutt jah? Häbi peaks olema, mitte kehkama sellega siin internetis. Vastik kasvatamatu jõnglane! Et kas avalikult sellest rääkimine, et oled kellegagi konflikti sattunud, on kuidagi tabu või? Omab eputamise maiku? 

Ma nimelt suutsin nädalavahetusel rabas kah konflikti sattuda. Rabas, saate aru! Õigemini ma olin sealt juba peaaegu välja saanud, kui eemalt kostis räme tümakas ja oli näha mingit seltskonda kõlar õlal rabapoole astumas. Nagu jah, ma tõesti ei talu inimesi, kes arvavad, et vaikus on avalikus kohas saadanast ja nad peavad selle oma muusikaga, mis absoluutselt 100% kordadel on ikka mingi mahe tümm (mida see näitab teatud muusikažanri fännide kohta?), hävitama. Kõlar põhja ja loodusesse! Ma olin üsna kindel, et mingi teismeliste poiste kamp on see, aga suur oli mu üllatus, kui selgus, et tegemist oli nelja naisterahvaga ja mitte enam päris teismeliste, vaid pigem 30+ inimestega. Ma vist jõudsin jah L.-le midagi "õumaigaad" sarnast ohkida, aga pigem nad seda ei kuulnud, ju siis "mul oli juba selline nägu ees", aga igatahes meie lähenedes pandi makk kinni ja üks eit kiunus: "Ei no mõni siin tahab äkki loodust nautida või midagi!" Mille peale kolm ülejäänud mamslit meie peale suuga peeruhääli hakkasid tegema. Nagu - teate, ei tule sina mulle peeruhäält tegema! Näitasin keskmist näppu neile, mõlema käega. Aga vot L.-l on piiiiinlik - miks mina pean nii madalale laskuma?! Sest ma olen madal? Sest ma ei kannata debiile, kes sellest toituvadki, et keegi viisakas kunagi ei reageeri? Sest ma tahan? Sest ma lihtsalt olen selline? Eks L. selle viimasega on vist leppinud ka, igatahes võttis ta mul käest kinni ja siis tippisime rõõmsal sammul nagu Tipp ja Täpp sealt rabast minema. Ei läinud mudaloopimiseks ja kisaks stiilis: "Mu mees annab teile kõigile tappa!". Väärikus sai säilitatud ju?!

Üldse oli kole nädalavahetus. Seda ma tean, et lõunamaades tuleb enne jalanõude jalga surumist neisse sisse piiluda ega seal mõnd skorpioni või muud elukat varjus ei ole, aga Eestis. Hoidke oma hobuseid, eks - mul oli mõlema MÕLEMA matkasaapa sees hiiiiiiiiglaslik koivik...olnud. Avastasin, kui rabaservas matkakaid kummikute vastu vahetasin ja sokkide küljest mingid võikad jäänused leidsin. Süda läks hetkega pahaks ja kaalusin jalgade amputeerimist. L. arvas, et seda tuleks päikselisema poole pealt vaadata - kättemaks oli juba toimunud ju.  Ma olin veel pool päeva häiritud ega tahtnud jalgadele mõeldagi.

Ja siis oli poes meie järel see "tore" poliitikuonu, kes nõusolekuseaduse arutelul tõsimeeli välja pakkus, et jaanipäeva jaoks tuleks ikkagi erand teha ju, eks?! Üks kord, kui ma ei kasuta iseteenindust ja kohe on kokkupuude kauneima osaga inimkonnast...Aga vat siis tundsin küll, et ma ei ole konfliktiks parimas vormis - riides nagu Orissaare seeneline ja korvis peamiselt õlu - sellelt positsioonilt juba ei lajata. Vältisin vastiku vanamehe pilku ja kobisin oma õlledega kauplusest kiirelt välja. 

Minge rappa, see rahustab...

 

9 filmi

Kõigepealt tahaks jagada tähelepanekut, et ma olen neid "9 albumit" postreid nüüd FB-s juba omajagu näinud ja päriselt, ainult kahel korral on need naiste tehtud olnud (VVN ja Tikker, mõlemad blogijad). Nagu, mis mõttes? Naisi päriselt ei huvita muusika? Naised postitavad muudel teemadel? Naised postitavad vähem kui mehed? See oleks päris huvitav välja uurida, aga suht võimatu teostada vist, sest sinu algoritm ei ole minu algoritm ja ilmselt sa näed teisi postitusi kui mina. A ikka tahaks kiuslikult öelda, et mulle tõesti tundub, et muusika on mingi meeste monopoolne teema. Teine hüpotees on see, et naised postitavad pigem teemasid päris elust ja mehed tegelevad rohkem eneseesitlusega. Üldiselt. Mitte kõik siis, aga tendents on selline. Aga mina kui blogija tegelen vaieldamatult palju eneseesitlusega, aga seda üldiselt blogis, mitte FB-s (sest see on nii toksiline keskkond). 

Tegelikult on lisaks üheksale albumile samal lehel olemas ka võimalus üheksa filmi ritta laduda ja ma ei tea, miks see viraalseks pole läinud. Kas selle tõttu, et inimesed vaatavad hoopis rohkem filme ja raskem valida? Mul näiteks ei olnud, sest ma olen jube vähe filme vaadanud. Enim on rahva poolt nimetatud muidugi Pulp Fictionit, ma paraku olen seda vaid korra näinud ja ei mäleta eriti midagi, ju siis see mind nõnda palju ei mõjutanud. Ristiisa pole näinud. Star Wars ja Sõrmuste isand on vaadatud, aga need on pigem kvaliteetne meelelahutus, kui kuidagi sügavamalt korda läinud filmid. Lõbus fakt - L. pole näinud ei Star Warsi ega Sõrmuste isandat, tundub haruldane just meesterahva kohta. Matrixist on meeles muusika, sisu vajas vanemlikku nooremlikku selgitust. 

Minu tabel sai hoopis selline:

Enamik filme tulid välja 90ndatel - ma muul ajal polegi nii palju filme vaadanud kui siis. Varasemad ja hilisemad filmid on minust täiesti mööda läinud põhimõtteliselt. Üheksast 3 on vampiirifilmid, lisaks veel üks, kus toimetab verejanuline ghuul...Jaa, ma olen see inimene, kes põhimõtteliselt juba õudukaid ei vaata :) Neljas filmis mängib Brad Pitt. Kahes Juliette Lewis. 

"Kaklusklubi" on vist ainus film, mis on parem kui raamat. Ma mäletan, et tulin kinost välja ja nõudsin, et pean paki suitsu ostma ja mul oli tunne, et see film oli midagi nii teistsugust, olulist ja raputavat ja et ma pole üksi selles, et inimkond on üks nõme ja naeruväärne kooslus. 

"Ehast koiduni" läksin vaatama kui olin 13, filmi vanusepiirang oli 14. Värisesin, et kas ikka lastakse sisse. Loomulikult lasti. Visuaalselt üliäge film, kole, a samas selline südamlik nagu Tarantinol ikka. Et noh, märulit saab teha ka nii, et on huvitav vaadata ja tegelased on sümpaatsed. 

"Sügislegendid" on vist ainuke film, mida ma olen kaks korda vaadanud. Jumal, kuidas ma ei kannatanud seda Julia Ormondi oiget olekut, kuidas sihuke üldse kellelegi meeldida võis, siin lausa kõigile, aga muidu on film siuke eepiline traagika hingematvalt kauni looduse taustal, et lihtsalt ei saa muidu kui otsatult nutta ulguda :) Olime sõbrannaga jõrmid teismelised, irvitasime, kui keegi kinos kuuldavalt nutta kõõksus, meie mõlemad kinnitasime üksteisele, et oleme vist külma saanud, nina tilgub. Brad Pitti tohutu metamorfoos filmi käigus, ilusast poisist mingiks loomastunud karvikuks. Hea film. 

"Intervjuu vampiiriga". Seda filmi oli füüsiliselt raske vaadata, sest ma ju ei salli verd, aga pagan kui hea film see oli. Mitte mingi oi, kas vampiir nüüd kargab kuskilt välja ja hammustab, vaid pigem eetilised dilemmad, kuidas lahendada igavene elu, süütunne, kelle sa tapaks jms. Ma unistasin aastaid peale seda, kuidas ma ühel ööl vampiiriks muutun. Igavene elu igaveses öös, mis võiks olla kaunim? Anne Rice'i samanimelise raamatu lugesin ka läbi, see oli veel rajum - naispeategelane oli seal nelja-aastane, mitte umbes kümme nagu Kirsten Dunst filmis oli. Homoseksualism ja pedofiilia filmi mu meelest ei jõudnud, raamat pani loost veel kummalisema tahu alt mõtlema. Selline väga häiriv, aga väga hea film. Ah ma pean siia ikka panema ka selle ikoonilise 94. aasta esilinastuse foto - jumal kui kaunid nad siin kõik on (isegi Cruise, keda ma ei kannata muidu ja mõelda, et Slateri asemel oleks pidanud tema osa mängima River Phoenix, mis siis veel oleks olnud)

"Bram Stokeri Dracula" oli toona kõigi ägedate tüdrukute hulgas kultuslik. Ma ei julgenud seda kohe vaadata (see tuli välja mainitud filmidest kõige varem 1992, ma olin alles 10-11 siis, ime pole), nägin kunagi hiljem. Kõige esteetiliselt ilusam film üldse. Mis kostüümid, mis meik, mis maailm. Dracula pruudid, milline morbiidne ilu, mitte üheski teises Dracula filmis pole midagi ligilähedastki olnud:

"Jennyfer's Body" - ma pidin seda nägema, sest miks ometi on ühel filmil ühe Hole'i loo pealkiri? Põhjus oligi vist lihtsalt selles, et tegemist oli režissööri lemmikbändiga, aga samas on seos ka sügavam. "Hell is a teenage girl". Kuigi vormilt justkui teismeliste nalja-õudukas, siis tegelikult hoopis tabav sisevaade teismeliste tüdrukute ängistavasse maailma, selline osav feministlik spinn, mida pole varem ega hiljem kusagil kohanud. Ja Megan Fox oma ilu tipul. Kui sa oled nii ilus, et see on jube ja kuidas see ilu on hukutav, nii sulle, kui neile, kes sind ümbritsevad, ajal, mil ilu on ainus, mis loeb. 

"Surmakindel" - kas see võib olla Tarantino kõige vähem tuntud linateos? Näe, jaa, siin keegi targalt kirjutab sellest filmist! Ehk siis Tarantino on tuntud feminist ja pakuks, et see on tema kõige feministlikum teos üldse. Ilusa visuaaliga tüdrukutefilm, aga pühendusena kõigile neile seksikate peategelastega ajaloolistele slasherfilmidele, siin tüdrukud lõpus võidavad.  Kusjuures ma isegi ei mäleta, et filmis midagi õudset oleks olnud. Huvitav mäluauk slasheri kohta...

"Kalifornia" - see film oli nii sünge, et mulle tundub, et ta oli must-valge, aga ei olnud ju. Kaks kõrgema klassi taustaga haritud noort inimest teevad filmi Ameerika sarimõrvaritest ja et reisi kulusid katta, võtavad endaga kaasa ühe ebastabiilse white-trash paarikese. Mis võiks minna valesti? Pitt ja Lewis mängivad jälle nii pagana hästi. Tüdruk, kes päriselt tahaks olla ka nagu see haritud ja rikas neiu ja poiss, kes suudab neid ainult vihata ega suuda oma viha talitseda või milleks seda tehagi, niikuinii on nendesugustel kõik perses. Ma ei tea, arvustustes viidatakse talle kui psühhopaadist sarimõrvarile, aga mu meelest need asjad tal lihtsalt "juhtusid", ei olnud ta midagi ettekavatsetud plaaniga mõrtsuk. Aga hea film, näitab seda, kuidas me sageli oma tsiviliseerituses ignoreerime elevanti toas kuni on juba liiga hilja. 

"Romy ja Michele'i kooli kokkutulek" - lõpuks ka midagi lõbusat. Või noh, teoreetiliselt. Ma vaatasin toona neid Hollywoodi komöödiaid ikka lademetes ja eks seal paljudes oli ka mingi iva, see ilmselt kõige südamelähedasem. Kaks kunagist autsaiderit lähevad peole ja üritavad oma kunagistele ülevalt-alla vaatajatele muljet avaldada. Tegelikult jube kurb ju, ja kõik läheb neil mokka ka. Ja siis see suure kõhuga trad.wife ikka naerab su üle, kes omal ajal jalgpallikapteniga leivad ühte kappi pani ja isegi kui see kõik on suur fassaad, nad ikkagi naeravad su üle täpselt samamoodi nagu siis. Jah palun, kõigi koolikokkutulekute essents. 

9 albumit

Tahtsin ka seda "üheksa albumit, mis on sinust sinu teinud" teha, aga liiga keeruline on. Esiteks ei kuulanud ma õrnas eas kunagi mingeid albumeid, ma kuulasin mixtape'e, mille mu isa oli kusagilt kassettide peale lindistanud. Ta vist küll üritas sarnast sarnasega (stiili osas siis) klapitada, aga no ikka mäletan, et see oli hetkehittide paraad pigem - Status Quo, Queen, Kylie Minogue, INXS, Van Halen ja siis Phil Collins - "Another day in Paradise" - ja ma lihtsalt kerisin seda vaest kassetti Phili koha peale kümneid kordi tagasi, sest see oli niiii hea laul. Ei, ma ei saanud sõnakestki aru, millest seal lauldakse, meloodia meeldis nii väga. Ehk siis see on mu esimene teadlik vau-elamus muusikast. 

Aga ega ma edaspidisest ka ei mäleta, et meil oleks kodus eriti albumeid originaalkassettide kujul olnud, ikka ise lindistati lugude haaval. Toona olevat eksisteerinud tõesti ka tervete albumite kopeerimise teenus, aga ma ei tea, et me seda oleks kunagi kasutanud. Sain vanemaks, avastasin raadio (kus mängiti loomulikult ainult tollast peavoolumuusikat) ja hakkasin ise lugusid kassettidele salvestama. No ja siis ühel hetkel tuli Must Q. Ilmselt esimene album, mille ma pidin saama. Sain ka. Kuna Kose tegi toona R2-s hip-hopi saadet "Linnadžungel", siis kohustasin ennast seda kuulama ja sealt tulid juba mõjutused räpi suunas. Mulle meeldis ikka selline kurjem kraam nagu NWA, Public Enemy ja House of Pain, soul ja funk mõjutustega hip-hop ei istunud. Samas ma ei saa öelda, et räpp oleks täielikult minu muusika olnud üldse. Ainus album, mida ma mõõdutundetult ketrasin oli kodumaine pärnakate Daraba Bastadz ja nende "C us in tha Underground" ja see tundus mulle toona kuidagi "liiga kuri", et olla hip-hop.

Seda, et hip-hop raskema muusikani viis, olen kuulnud päris mitmelt tuttavalt. Kõigepealt tuli muidugi kodumaine punk. J.M.K.E.-d teadsime muidu küll, aga ilmselt vaid "Tere Perestroikat" ja sinna see kuidagi jäi. Aga siis oli klassiõel vanem sugulane, kes kuulas Vennaskonda ja see läks kohe palju kergemini peale. Sest seal oli see fantaasiamaailm kuidagi, unistamine mingist romantilisest tulevikust kuskil mahajäetud surnuaial, tegelased, kes on suuremad kui elu. "Võluri tagasitulek" on siiani mu lemmik. Kinkisin sõbrannale Vennaskonna kogumikalbumi "Priima" (ülikõva kujundus!) ja hakkasin ka ise alles alates sellest kuulama, siis juba tagantjärele ka vanemaid albumeid. 

Need on ühed vähesed muusikalised avastused, mille tagamaid ma mäletan, enamikul mitte. Kuidas me näiteks teadsime koolidiskol Metallica "One" mängima panna ja siis kahekesi tantsuplatsile jääda, kõik diskotajad hapu näoga seina ääres vahtimas? Ja väidetavalt oli Tamme karvaste kool, no meie põlvkonnas ilmselt enam mitte. Metallica söötis ette raja, kust järgnesid Motörhead (mingi piraatkogumik, mille  ma Anne turult ostsin ja mida tegelikult bändi diskograafias olemaski pole), Black Sabbath ja Iron Maiden. A kes neid kuulas, kust ma neid kuulda sain (raadios ju ei mängitud)? Ei tea. Ometi ühel hetkel olid mul mingid klassivennad ukse taga (seda ei juhtunud tavaliselt, olin täitsa šokis) ja pakkusid The Offspringi "Smash" albumit müüa, sest "ma ju kuulan igasugu imelikku muusikat". Ostsin ära ja hakkasin välismaa punki ka kuulama. Kuigi The Offspring oli üldiselt meie põlvkonna tavaline peomusa, siis ma avastasin selle tuules ka muud alternatiivset (my9albumsis enim märgitud Radioheadi "OK Computer" albumi näiteks, mis mul küll toona kuidagi kõrvust alla ei taht minna, kuigi väidetavalt maailma parim album...) Ja päris tihedam side pungiga, mil ma ka kontsertidel käima hakkasin, sai alguse sellest, et avastasin Kurjami - taaskord olid laulusõnad need, mis mu ära võlusid. Ega ma vist väga neid hirmus tõsiseid bände ei talu jah, iseasi, kui nad võõrkeeles soiuvad ja ma aru ei saa, aga kohalikus keeles võiks ikka natuke keel põses huumorit ka olla. 

Marilyn Mansoni avastasin ka tänu sõnadele, mitte et ma teda varem teadnud ei oleks, aga enne kui sõnadesse süüvisin, jäi ta kuidagi kaugeks mulle. "Golden Age of Grotesque" oli see avastamisalbum. Need olid mu hümnid ja telefonihelinad kuni selle ajani, kui neid veel ise valida sai. Ah, saab vist siiani, aga siis tuleb mingi fail kuhugi tõmmata ja ain't nobody got time for this. Ja Shampoo, mu teismeliseea iidolid inglise muusikaajakirjast The Smash, kus nad peksid intervjuudes sedasi segast, keegi neist aru ei saanud, kuigi nad ju ütlesid otse, et "We Play Dumb". Samuti hümnid - "everybody hates us, that's ok, who need friends anyway!" Oleks mul kunagigi sellised sõbrad olnud! Ja mis on Girl Power - "I don't wanna go to college Don't wanna get a job Wanna sit 'round the house and act like a slob!" No ja siis tuli see pagana Spice Girls ja kaaperdas selle termini mingite laulude kohale, kus ülistati oma emmet ja nuteti taga peigmeest. Öäkk!

Ja kõige hilisem mõjutaja, kelle ma avastasin vist alles 20ndates - Hole, kellest on siin ennegi palju juttu olnud. Hole lõi minu jaoks ukse lahti naismuusikute osas - peale Shampoo ju oli "normaalseid" naisi maru vähe või vähemalt neid peavool ei mänginud. Mängiti ainult mingeid diskotibusid või oigeid ballaaditare, a kurja naist meile ei näidatud :) Ok, Garbage, Alanis Morrisette (tal on osad lood küll ebameeldivad), Skunk Anansie olid enne ka olemas. 

Raudselt jäi midagi tähtsat välja ja ma krt mõtlesin, et see postitus tuleb mingi kolm rida. Nagu tavaliselt kui ma muusikast jahuma jään :)

Plakat ise on siin siis, FB-sse ma ei pane, sest ma peaks ju sinna ka kogu selle täpsustava jutu juurde panema, et inimesed ikka aru saaks, mis sest, et ma tean, kedagi ei huvita ja keegi ei loe rohkem kui kaks lauset. Ja ega need ilma albumipildita augud ka ilusad ei ole, a mis ma teen, kui eesti plaatide kujundusi valikus pole. 

 

Pettust on lihtne ära tunda?

Ma olen alati olnud see, kes nii arvab üldiselt. Kõik need õngitsuskirjad, mida somes jagatakse, seal on alati mingi vigane lauseehitus, trükivead jms. Sa lähed õnge, kui sa ei ole tähelepanelik. 

A nüüd ma ei teagi. Tundub, et inimeste lohakus on jõudnud juba sellisele tasemele, mis neid kohmakast robotist sugugi ei erista. 

L. siin irvitas, et pagana petturid, jälle vist see skeem, kus üritatakse kirjavahetusse sisse imbuda ja mingi oma arve vahele sokutada. Tema ja meie vana raamatupidaja, kellega me juba üle paari aasta koostööd ei tee, said nimelt mingi arve, mille saatjaks meie emafirma Suur Boss, tavaline konsultatsioonitasu, aga esiteks üks selline pärisarve juba tuli, teiseks miks saata see inimesele, kes meie firmaga enam ammu ei tegele, kolmandaks seal oli mitmeid trükivigu, millest üks näiteks inimese nimes i vahetumine l-ga, mis võib robotil kergelt juhtuda, aga päris inimene peaks ju teadma. Teine kummaline viga oli Reverse Charge asendumine Reberce Changega, mis on ka täiesti loll viga ju. Kusjuures arvega on kaasas kummaline kiri arusaamatu sisuga "I have change system, Is this invoice ok?" Saatsime siis naerutamiseks emafirmasse edasi, et vahi aga pätte. Sealselt kontaktilt tuleb vastu, et aga miks, tundub tõeline kõik. Seletame siis. Ja nad reaalselt ütlevad, et see arusaamatu kiri ongi Suure Bossi stiil ning ka see, et ta ei pruugi raamatupidaja vahetumist mäletada, samuti. Mulle lõi kohe pähe paralleeli ühe teise Suure Bossiga, kes üle ookeani toimetab ja natuke suuremates mahtudes, aga no kas meil kõik tähtsad mehed ongi sellised nüüd või?! Me oleme muidugi varem ka tähele pannud, et meie tüübil oli komme mingitele pikematele arupärimistele vastata a la pöial püsti ja superfine! kui sa tegelikult midagi sisulist talt teada tahtsid, aga no nüüd on päris Arnoldiks kätte läinud "you. stupid. me angry!" Jumala õudne. Päriselt ka. Mis me arvega tegime? Ei maksa, öeldi, et kui õige arve, küll siis seda paneb härra ikka tähele, kui raha ei laeku. 

Diagnoosime

Sain kah diagnoosi, või noh, ise panin endale nagu trendikam ongi. Võtke seda kui musta huumorit, ei näita näpuga kellegi peale. Olete ehk ka kuulnud, et hambaarstid soovitavad just ühe teatud firma hambapastasid, sest need on fluoriidiga ja alati on selliste artiklite all mõni kommenteerija, kes pahandab, et fluoriid on ju mürgine, miks seda soovitatakse. Ma pole ausalt öeldes kunagi sellesse süvenenud, ostan pastat, mis hetkel soodukaga, siiani pole hammastega probleeme olnud. Saate aru, ma olen suutnud üles kasvatada inimese, kes saab peagi täiskasvanuks ja kellel pole siiani hammastesse mitte ühtegi auku tekkinud?! Lugedes, kui pekkis on arstide sõnul tänapäeva väikelaste hambad, siis antagu mulle medal või midagi. Eks ilmselt mingi osa on geenides ka, aga ma arvan, et mingid tingimused on loonud ikkagi ka söömisharjumused. Mikro näiteks sai siin hiljuti kahtluse tekkivas hambaaugus ja tema on meil see, kes magusa suhtes piiri ei oska pidada. Üldiselt meil mingeid komme kodus üldse ei leidugi, sest milleks, kellele see jama maitseb? Nagu ausalt, lapsepõlves tundusid mulle ka kommid head, aga praegu küll enam mitte. Ja kui ka mingi tähtpäeva puhul miskit kingitakse, siis seisaks see mitu kuud, kui Mikro küüsi taha ei saaks. Näiteks hiljuti ostis L. ühele üritusele kaasavõtmiseks karbitäie küpsiseid, mis jäid sinna üritusele kaasa võtmata, no ja mu meelest hea oligi, sest need küpsised olid täielik jama - pudisev maitsetu lehttaigen ja mingi läila siirup seal peal. Ok, ma suudan paar tükki kohvi kõrvale võtta, aga Mikro sööb isegi neid kahe suupoolega ja suvalisel ajal, sest magus ju ikkagi. Ju ei ole standardid veel välja kujunenud. Ma sellist virtsa küll ei ihalda. 

Ahjaa, hambapastast siis - saime Mikroga hambaarsti juurest selle arstide poolt kiidetud pasta kingiks kaasa ja paar päeva peale kasutamist tunnen, et olen vist jälle iget vigastanud, kuigi ei mäleta. Päev päevalt aina hullemaks läheb, selline tunne, nagu oleks okastraati mööda igemeid vedanud. Õnneks meenus, et see jama sai alguse uue pasta kasutuselevõtuga. Eks siis lugesin, kas fluoriidiallergia on võimalik ja muidugi, täpselt minu sümptomid. Huvitav, et mul siis limaskestad tundlikud, sest ka see antibiootikum, millele allergiline olen, tekitab eelkõige suhu haavandeid, nii ka fluoriidiga hambapasta. 

Siis veel kahtlusi. Loen jälle üht artiklikogumikku, kus räägitakse sellest, kuidas nii hea on aeg maha võtta, õppida molutama jne, sest miks, oo miks, ei suuda me istuda niisama, miks tunneme end süüdi, kui tegevusetult passime, vaba aega millekski kasulikuks ei kasuta jne. Ja ma lähen närvi, sest mina olen see, kes pole iial tundnud, et molutamine kuidagi kellegi pilku riivaks, et mul oleks kohustus alati näputööd käepärast hoida ja oma olemasolu õigustada kasulik olemisega. Viimasel ajal on üha rohkem kirjutatud rabelemise ja rähklemise vastu toonil, et see oleks justkui norm ja halleluuja, kus nüüd ollakse avastanud, et tegelikult ei olegi - puhakem kodanikud töönarkomaanid ja kasulikolijad! Mina tunnen aga just selles varjatud propagandat, et nimelt läbi selliste artiklite toodetakse rähklemist ja rööplemist juurde - no selline tagurpidi-psühholoogia, et "oh, oleks ma ka nii vabameelne kui teie, aga paraku minul on ikka kohustused ka". Kõigepealt ikka see, kuidas mina ei suuda minutitki tegutsemata, oh mis tubli mina! Nagu need inimesed, kes kohtuvad korra kolme aasta jooksul ja siis ohivad, kuidas täiega peaks tihemini kokku saama, aga kogu aeg on ju kiire ja kohustused, kuigi tegelikult on kõik prioriteetides kinni. 

Kas te olete ka märganud, et mida vanemaks saate, seda raskem on aru saada, kas olete kibestunud või siis lihtsalt terve mõistusega? :) 

Pettumus

Oh, mis positiivsed pealkirjad viimasel ajal! Seekord vähemasti täiesti subjektiivne teema, ei kuku taevas alla ega midagi. 

Kehv seeneaasta olevat, keegi mükoloog olevat Maalehes rääkinud. Mul mees miskipärast on kursis seal toimuvaga. Ma olen muidu see kukeseenespetsialist, teisi seeni pigem kardan korjata, ei taha perekonda ära mürgitada oma rumalusest, aga viimasel ajal oleme märganud, kuidas inimesed leiavad suuri sirmikuid. Mitu korda on autod tee ääres peatunud ja inimesed neid hiiglaslikke kübaraid kokku korjanud. Mäletan lapsepõlvest, kuidas vanaema rääkis, et suur sirmik on kõige suurem delikatess üldse. Prae pannil nagu šnitslit ja keele viib alla. Ainuke häda, et neid sirmikuid ju ei leia kusagilt. Sama ütlevad retseptid - lihtne valmistada, aga katsu sa see seen üles leida!

Ja siis ühel päeval hõikab L., et mingid imelikud suured seened on suvila taga tärganud. 

Alguses oli nii

Mulle tundus kohe, et siit nagu lubab sirmikut. L. muidugi mind ei uskunud, aga kui AI mu juttu kinnitas, siis oli nõus. AI lisas kavalalt, et kui omas aias, siis lase kübaral kasvada, kui mujal - krahma kohe ära! Ma läksin järgmisel hommikul ja voilà!

Pärast oli naa

Meesterahva käsi noaga skaalaks

Krabasime siis ära ja vedasime koju. Vaatasime neid retsepte ja videoid ja arutasime kas praadida niisama või paneerida. Kuna paneerimine tundus põnevam, siis tegime seda. 

Haruldane hetk - Marca köögis

No ma ei tea. Ma eeldasin mingit spetsiifilist hõrku maitset, aga see maitses nagu suvaline vegankotlet, ei mingit eripära. Aga inimesed rääkisid veiselihast, pähklitest ja vürtsikusest - möhh? Äkki poleks pidanud paneerima? Ma tundsin eelkõige jahu, muna ja riivsaia maitset. Peab järgmisel aastal uuesti katsetama vist, vaevalt, et need seened järgmise nädalani püsivad seal aias. 

Te olete proovinud? Kuidas valmistasite? Kuidas maitses? 

 
 

Ma olen niiii kole!

Ei, mina ei ole. Mina olen kõige ilusam. Seda tasub endale öelda ja uskuda. Siis võid mõnikord vihase tujuga peeglist mööda marssida ja peegelpildile käratada, et "mida sa, siga, vahid!?" Ise samal ajal teades, et sa siga ei ole. Ma tean, see on loll komme, eriti kui sul on lapsed - nemad võivad seda tõsiselt võtta kui sa jälle end paksuks, lolliks ja koledaks sõimad, kusjuures ma isegi ei eelda, et keegi hakkaks selle peale vastupidist väitma, iial pole hakatud ja ma ise oma sõnu ka ei usu, aga millegipärast on selline kena komme küljes. Vist seepärast ma hästi ei usu ka neid teisi, kes ennast avalikult materdavad - küllap nemadki sisimas teavad, et nad on täiesti talutavad tegelased. 

Aga lapsed, eelkõige teismelised on üks keeruline kamp. Ma arvan, et selles eas arvasin ka mina tõsimeeli, et elu oleks lill, kui ma vaid normaalne välja näeks. Ma ei mäleta, kas ma end kunagi päriselt koledaks oleksin pidanud - selliseks tegid mu prillid, kole soeng ja hambaklambrid, mis olid mulle kurjade täiskasvanute poolt külge poogitud, aga ma tahtsin olla just nimelt ilusaks hinnatud. Kusjuures ma teadsin, et ilu on subjektiivne - ma ei saanud nõustuda, et need, keda tolles eas ilusaks peeti, seda päriselt üle teiste olnud oleks - nad lihtsalt vastasid mingile hetkel kehtivale standardile. Koledus oli üldse selline Ugly Betty stiil - valed riided, vale soeng, mingid asjad, mida koledaks peeti (a la tedretähnid), tagasihoidlik iseloom. Üks "kole" tüdruk sai meil pärast missiks. Ehk siis teismeliseea ilu on absoluutselt mõttetu kategooria. A sa seleta neile seda. Neile, kes ohivad klassipilti vaadates, et issand, ma näen välja nagu ristkülik! Ma hämmastusin, et ruut või ring olla oleks veel kummalisem ju? Kuidagi mäletan, et meil oli tol ajal majanduslikult üks nirumaid ajastuid, 90ndate algus, aga ometi olid kõik lapsed klassipildil erinevad, tänapäeval on kõik ühesugused ristkülikud - mitte keegi ei ole pildil teistest erinevate riietega, kõigil on teksad, tossud, dressikas - vähestel juhtudel mingi pluus - kombo. Täielik sooneutraalsus võiks öelda. Ma ei kritiseeri, lihtsalt kummaline on. Sama ühetaolisus oli ka põhikooli lõpuaktusel, kus 90% tüdrukutest kandis ühesugust kleiti - ühevärviline, maani, läikivast kangast. 

Enda koledaks pidamine oli teema tegelt. No ma siis imestasin sellele omast arust sookollile, et kuidas saad sina nõnda kole olla, kui meie su isaga nõnda kaunid oleme? Ta vastas tõsiselt, et geenid ei avaldu enamasti üks-ühele. No mis sa teed sellisega. Mulle otseselt keegi "kole" ei öelnud, ja kui öeldi, näiteks hiljem Rate.ee-s, siis oli ju selge, et see on lihtsalt trollimiseks, kuigi vihaseks ajas küll jah. Aga isegi kui otse ei öeldud, siis imestama pani fakt, et kedagi ju peeti ilusaks. Miks mitte mind? See vist oligi see, mis tekitas soovi "ilus" olla. Ehk siis teadmine oli olemas, et krt, olen ju ilus küll, aga miks nemad seda ei näe siis?! Ikka see vaata-vaata-vaata mind! Vanusega tuli teadmine, et ilusaks saada on maru lihtne - pea püsti ja läheb. Lihtsam on kindlasti neil, kellele maast madalast on kinnitatud, et nad on jube kaunid printsessid, kuigi sellega on see paradoks, et vananemine tuleb neile enamasti šokina. Teadmine, et oled ilus, peab tulema su enda seest, mitte teiste suust, siis ei saa seda miski kõigutada. A tee sa seda teismelisele selgeks.

Mõtlen, et ehk sõltub palju ka kollektiivist, kuhu satud. Ei mäleta, et Minil iluga mingit teemat oleks olnud, ta on alati julgenud oma teed käia ja omamoodi olla nagu terve nende klass. Nad olid (ja on see uus klass ka suures plaanis) omavahel toetavad, mitte võistlevad nagu Mikro klass.  

Masendav

Eile ma sain üsnagi šoki, sellise masendava, mis paneb tundma, et maailm on veel koledam paik, kui varem tundus. See klassikaline - temast ma seda küll ei oleks oodanud-hetk. Lugesin ka tolle postituse kommentaarid läbi, et veenduda, ega ma millestki valesti aru saanud, aga ei. Keegi naine ütles ka: "Varem ma austasin teid" ja kõik, kõik kommentaarid olid negatiivselt üllatunud. Mis iseenesest on ju tegelikult hea märk - on ikka normaalseid, empaatilisi inimesi küll. Aga et postitaja seda ei ole, see tuli sahmaka külma veena. Ma jätsin tol hetkel asja sinnapaika, mõtlesin, et äkki ikka ongi mingi sotsiaalne eksperiment? No aga kuidas ta on, miks, ei ole loogiline. Täna on postitus kustutatud. 

Ma ei usalda ühtki inimest, kes oma postitusi kustutab. Punkt. 

Kogu lugu pani mu ikka mõtlema sellele vanale heale autori isiku ja tema loomingu vahelisele seosele. Nojaa, kõik ütlevad ju, et autor paneb ikka väga palju endast oma loomingusse, neid ei saa eraldada jne. Aga, aga. See inimene on konkreetselt nii palju head kirjutanud! (Jajah, kui nüüd hästi järele mõelda, siis eks tekstides ole ka kohati seda empaatiat vajaka olnud, aga ma mõtlesin koguaeg, et see on poos, stiilivõte - ei saa ju olla nii hea kirjanik ilma empaatiat omamata, aga no näed, saab küll..) Ma nüüd mõtlen, et äkki need "pahad kultuuriinimesed", kes on millegi jõledaga vahele jäänud ja ära tühistatud, on ikkagi vaid veepealne osa. Äkki kui veidi uurida, selgub, et väga paljud on samasugused mädaõunad, lihtsalt pole vahele jäänud? Kas siis poleks mõistlik lihtsalt sellega leppida, tunnistada, et ok, eks ta üks siga oli, a vähemalt kirjutab/näitleb/laulab/luuletab hästi? Muidu ei jäägi varsti enam kedagi alles? 

Süvenemisest, nii et piinlik

Lugesin ka seda Lendava head ja mitmeid mõtteid tekitavat postitust.  Ja hakkasin mõtlema selle süvenemise üle, et miks on mõnel inimesel kombeks kuhugi jäneseurgu kukkuda ja seal rapsima hakata, selle asemel, et "normaalse inimese" kombel tegelda vaid sellega, mis praktilist kasu toob ja sedagi teatud mõistlikkuse piirini. Üks mu hobikaaslane muuseas väitis väga targalt, et on suur privileeg tegeleda tänapäeva maailmas millegagi, mis mitte mingit materiaalset hüve sisse ei too. Nimelt oma hobist hakkasingi mõtlema. Ega ma alustasin L-i kõrvalt selle geopeitusega ka kuidagi skeptiliselt, seejärel tuli veidi entusiasmi, aga no mitte sel tasemel, et oleks end iga ilmaga välja ajanud ja mingeid maatrikseid täita püüdnud. Ehk siis selline tavakasutaja tase - kui on ilma ja kena koht, eks vaatame, kas siin mõni aare ka end peidab. Ma ei teagi, millal see asi tuurid taha võttis, vist siis kui avastasin, et on olemas statistika. Oo, statistika, mu arm! Ega ma teoorias tugev ole, lihtsalt hirmsasti meeldivad igasugu graafikud, keskmised (vaadata, kuidas need kõiguvad...) jms. Jumal teab, miks. Väiksena ju koostasin nimekirju. Lihtsalt niisama. Igatahes praegu on asjad juba niikaugel (ehk miks ma blogima ei jõua), et on vaja täita maatrikseid, väljakutseid jne - just sellel päeval on vaja leida teatud parameetritega aare. L. vahel teavitab, palju auto aastane läbisõit jälle suurenenud on, sest no ega kodu lähedalt enam palju võtta pole. Ja imelik on ka, kui keegi küsib, et mis te nädalavahetusel teete või kus olete, no ja kuidas sa ütled siis, et Tallinnas, teine arvab, et šoppate või käite teatris, aga meie oleme kuskil Männiku karjääri taga võsas. Jääme ebamääraseks ühesõnaga. Mõned on juba aru saama hakanud, et "ah, te jälle kuskil võsas, jah?" Ja siis on kaasmängijad. Need päris hullud. Need, kes sõidavad mingi aarde järele Albaaniasse näiteks. Kellel on maatriks paarkümmend korda täis saadud. Meil sai esimest korda 2500 päevaga. Nendega on nii hea rääkida, nemad ju saavad aru. Kusjuures ei ole mingit kindlat mängija-tüüpi. Inimesi on absoluutselt erinevatelt elualadelt, lihtsam on muidugi neil, kes saavad endale nomaadi elustiili lubada töö tõttu, aga on ka teistsuguseid. Eesti üks produktiivsemaid peitjaid on näiteks tipp-kirurg. Ma ei tea, mismoodi ta seda teeb. Aga jah, otsimisaega graafikuga inimestel nii palju muidugi pole. Huvitav ongi see, et ega ma ei suuda välja mõelda, mis meid peale selle mängukire veel ühendaks, kõiki meid aktiivseid mängijaid, kelledest paljudega oleme nüüd aastate jooksul tuttavaks saanud. Ma kujutan ette, et sama asi on paljude muude kirglike huvidega - mingi rahvas käib mööda maratone, keegi mööda kalastusvõistlusi. Kindlasti on ka geopeituses sotsiaalsus mõne jaoks oluline komponent, paljude jaoks aga absoluutselt mitte. Korraldatakse kohtumisi, aga kõik neil kindlasti ei käi, me ka algul ei julgenud, aga selgus, et sarnaste huvidega inimestega on täitsa tore vestelda. Aga jah, praegu on dilemma, kas sõita striigi jätkamiseks paariks tunniks bussiga pealinna või on see ikka ebamõistlik, sest vahemaad on ka seal aja möödudes ühe suuremaks läinud (varem oli pealinnas pea iga 300 meetri tagant midagi leida, nüüd on juba enamik üles leitud) ja need neli tundi bussis on pagana tüütud. Kas normaalne inimene teeks seda? Normaalne inimene koristaks vabal päeval kodu või läheks šoppama ja spaasse. Ja ma isegi ei hakka rääkima varustusest, mille iga hardcore-geopeitur endale soetama peab (mängu moto on muide "tegemist on tasuta hobiga!") - meil on SUP laud, õng, ronimisvarustus, räätsad, sukeldumas on L. käinud + igasugu pisividinad nagu UV-lamp jms. Ehk siis annab korralikult sinna jäneseurgu kaevuda. Aga ma olen seal urus õnnelik! See on täielik paralleelmaailm päris maailma kõrval, ma saan täiskasvanuna lihtsalt mängida. Ma tahan puhata ja mängida! Ma tahan, et kogu mu elu oleks üks puhkamine ja mäng, kas see on tõesti palju tahetud? Aga jah, ma möönan, et teatud piirini on see siiski suur privileeg, omada aega hobidega tegelemiseks. Ometi mingi vaba aeg on meist enamikul olemas, aga suurem osa kasutab ka seda sihipäraselt pärismaailmas, mitte ei kaevu jäneseurgudesse. Miks see nii on, seda ma ei oska seletada. 

Ega blogimine on ju ka sarnane "imelik" hobi - et no miks sa loed võõraste inimeste mõtteid, mis see sulle annab, loe parem erialast kirjandust, sellest on kasu :) Eriti, meiesuguste, raha mitte teenivate "sisuloojate" puhul - mis see motivatsioon on, sa ei teeni ju sellega midagi?! Paralleelmaailm, oma mull, safe-space , kus vältida pärismaailma?

Ohh ja ahh, ei mäleta, kumb oli kumb, aga pigem see teine

Viimase aja ohhoo-hetki - Silvia Ilves olevat 34-aastaseks saanud. Ma põrnitsesin šokeeritult ekraani, sest olin teda alati endast nii paar aastat vanemaks daamiks pidanud. Aga et üle kümne aasta noorem?! Ja ma muuseas ei taha öelda, et "näeb nii vana välja", üldse mitte, ta lihtsalt tundub selline...täiskasvanu. Edukas daam - lapsed, karjäär - järelikult ikka vanem inimene, eks. Mul on ilmselt mingi sündroom küljes, mis sunnib iseend lapseks pidama ja "suuri inimesi" pelgama. Ja ma alati rõõmustan, kui leian, et tegelikult on suur osa eakaaslasi sarnased enda meelest "eluks kõlbmatud" ja kuidagi ehku peale oma eluga toime tulevad indiviidid. 

No ja siis vastukaaluks kõik need purulollid, aga enesekindlad, kes eluga imehästi toime tulevad. Mikro vaatas suvi läbi järelvaatamisest erinevaid mälumängusaateid ja sealt ikka pudenes neid pärleid. Selle koha peal, kus üks enesekindel meesterahvas teatas, et "see enne surma Eva Brauniga abiellunud meesterahvas" oli James Bond, lasin ma teleka suisa pausi peale panna, et seda fakti nüüd natuke seedida. Mismoodi? Kuidas palun? Jah, ma olengi viimasel ajal see, kes suure häälega parastab, kui mõni on jälle oma pin-koodid petturitele andnud, lugesin seda Kunstnike liidu juhtumit ja ma lihtsalt ei või, kui tähtsaks mingid pisikesed inimesed ennast tegelikult peavad. Politsei kasutab teid salaoperatsiooniks! Kellelegi rääkida ei või! Kuidas sa usud sellist asja?! Kuidas sa usud, et sa lähed nii palju korda? Mingi lapsepõlvetrauma - ära sa kellelegi räägi, et ma sulle käe püksi panin, see on meie ühine saladus ja kui räägid, siis pannakse su emme vangi! Sama tase ju. A näe, toimib. Lihtsad asjad ongi geniaalsed. 

Suve lõpp tuli Valgerannas, mis ongi mu lemmikrand tegelikult. Meeldejäävaimatest olukordadest ei jää alati häid pilte:

Bookingu ülevaated on mõneti informatiivsed ikka, olekski peaaegu minemata jäänud, sest lähima majutuskoha kommentaaridest leidsin sellise, kus öeldi, et kõik muu oli kena, aga need suured ämblikud laes...Kindel ei. Ma ei kaalu ka sellist kohta. Õnneks leidus teine, kus puhtuse hinne oli üle 9. Ma ei ole mingi cleanliness is Godliness tüüp ju ja enamasti mõeldakse vist puhtuse all ka seda, et pole liiva põrandal ja karvu kraanikausis, millest mul on enam-vähem suva ja mu enda kodu võib muus osas olla koristamata, aga vot mingid ämblikuvõrgud kuskil, seda ma ei talu, kuigi need võivad käia käsikäes täieliku puhtusega. Mu kunagine ämm näiteks keeldus ämblikke häirimast, sest nood ju kenad loomad...brrrrr. 

Üldse sügis on ses osas õudne aeg, pikalt peksis FB mulle teateid vanalt head Inglismaalt, kus parajasti on käimas majaämblike invasioon. God save the Queen! Ma olin neli päeva suvilas ja iga kuradima päeva kohta oli üks koivik kraanikausi seinal. See sein on tumerohelist värvi ja need õudused ei paista sealt esimese hooga kättegi ja kui sa juba oled oma käe sirutanud kohvitassi järele...brrrrr. 

Eile käisime Meelva rabas. L. ostis omale räätsad ja tahtis neid proovida. Tagantjärele tarkusena ei proovinud, vaid tassis lihtsalt terve maa seljas. Süüa ei olnud enne aega, vee kaasa võtmine tundus liigse koormana. Oehh, see oli jube. Meelva pole mingi laudteedega raba sul ja enamasti käiakse seal talvel vist. Palav oli, sumpama pidi, kärbsed. Pulss pani mul raudselt üle 200, L.-il on kell, mis näitas tal keskmiseks südame sageduses 155 ja max 188. Põhimõtteliselt ma tundsin oma südant kurgus. Ma ei tea, kas selle tulemusena või veepuudusest sain ma sellise tuumapeavalu auto juurde tagasi jõudes, et oli. Lühikesed pingutused peaks südamele hästi mõjuma, kuskilt lugesin. No ei tundunud küll. Kõigest tund ja 15 matka ja nii läbi omadega. Ahjaa, ilus oli vist ka:

Pildilt tundub nagu jalutuskäik pargis

Sihtkoht, kus oleks tahtnud laukasse karata, aga energiat oli vaja tagasiteeks säilitada

 

Majandusvõhik

Lugesin just Steinbecki "Me tusameele talve" ja olin sunnitud keskpärase hindega piirduma, sest kuigi kirjutatud on ju hästi, siis ma lihtsalt ei saanud süžeest aru. Täpselt sama jama oli selle "Rahamaaga", mida ma ei vaadanud etendusena, vaid lugesin tekstiraamatut. Kui asi puutub rahasse, siis ma lihtsalt ei saa aru - mismõttes mahhinatsioonid, mida tähendab "raha pesema", mis onupojapoliitika, öelge otse palun, kes see keda pettis ja millega, ma ei saa ikka pihta, palun selgemalt. Sama jama on igasuguste põnevikega, ma olen nii mõnegi lõpuni lugenud ja tõdenud, et ei mina, krt, aru saa - vihjatakse millelegi, aga kes too, miks ja mida tegi, ikka päris selgelt välja ei öelda. Ja ärge tulge ütlema, et jäetakse mõtlemisruumi - põnevikud ju selleks ei ole, mõelda saan ma motiivide üle alles siis, kui ma aru saan, mis üldse toimus, aga no näiteks "Me tusameele talves" ei saanud ja see pole isegi põnevik. Ju siis ma ei saa üldse aru, mis elus toimib ja kuidas elu toimub.

Eile käisin poes ja avastasin mingi toote, "söödavad lilleõied", pisike karp, sees kümmekond õiekest. Maksis natuke alla 8 euro. Kahju, et üles ei pildistanud. Kuidas saab selline asi olemas olla? Ma saan täiesti aru, et kui sul on mingi peen bankett tulemas, siis sa tellid kuskilt raske raha eest need lilleõiekesed oma toite kaunistama, aga see oli suvaline toidupood. Kui kaua need lilleõied säilivad? Kui palju kulub nende pakendamisele plastikkarpi? Kes krt neid toidupoest ostab? Sellise hinnaga? Kuidas sai kellelegi pähe tulla, et see on mõistlik äriidee? Aga äkki on? Äkki teenib sellega maru hästi, maksab kinni liisingud ja päiksereisid? Äkki tegelt elu ongi selline? 

Või on ikka nii, et 90% sellest kaubast lendab prügikasti, keegi on kuskil juba selle eest maksnud ja tal on sügavalt pohh, müüb see või mitte. No nagu need ilusalongid, mis päevi tühjana seisavad. Granaatõun maksab ju ka poes mingi euro ringis, aga kui tahad ilma ise lägastamata seemneid kätte saada, siis osta plastikusse pakendatud variant, umbes 5 eurot poole granaatõuna seemnete eest. Kas keegi ostab neid? Mulle kunagi räägiti koolis, et eksisteerib nõudlus ja pakkumine, mida kõrgem hind, seda rohkem järelikult tahetakse. Elus ringi vaadates tundub mulle, et see ei kehti. Üritatakse mingit asja hingehinnaga maha parseldada, aga kui ostjaid ei leidu, siis läheb see lihtsalt prügikasti. Suva sellega. Proovime homme jälle. Kindlasti mitte odavama hinnaga, siis ei osteta üldse, arvatakse, et nii odav ei saa hea olla. 

Loomad kaelas

Hetkel on trendikas kanapidajaks hakata, ma sain olude sunnil endale mesilased kaela. No eks ma vaatasin jah, et mingid tiivulised tikuvad suvila veranda alla, aga loll nagu ma olen, pidasin neid paariks herilaseks, mis pole seal midagi uut. Vat eelmisel aastal roomas sealt samast meetrine nastik välja, see juba oli midagi, aga peale seda ei kutsu kedagi väga sinna verandaaluse eluga tutvuma. Enne seda oli L. seal just ise roomanud, et netikaablit paigaldada, aga rohkem teda ei kutsunud. Igatahes istusin ma seal verandal oma ripptoolikeses ja vaatasin, kuidas neid tiivulisi ikka rohkem ja rohkem sealt august sisse ja välja käis ja kui lõpuks L. laksu ära sai ja näitas, et pool mesilinnu tagumikku oli koos nõelaga sees, siis oli selge, kellega tegu. Muidu rahulikud linnud, aga kui ikka liiga lähedale satud, panevad siraka ära, ei hellita. L. on juba kolm pauku kirja saanud. Kassile taheti kah kambakas teha, kui too verandalt põgeneda tahtis, ullike ise ei saanud midagi aru, kui ta mummude poolt ümber piirati, pidin ta kaenlasse haarama ja ära päästma. Peavad veel meemaiaks karuks või midagi. 

Lugesin, et tuleks mesinik kutsuda, kes sülemi ära viiks, aga no ilma verandat lahti lõhkumata ei saa kuidagi. Talve nad ilmselt seal üle ei ela, maja ju ei anna sooja, sest talvel seal kedagi ei käi. Samas räägiti netis, et kui koht sisse elatud, tulevad uuesti. Iseenesest oleks põnev näha, milline see pesa neil seal on, aga nad ei lase ju. Ma teadaolevalt allergiline pole, aga see ju võib elu jooksul muutuda ja ma väga ei tahaks riskida. Allergiatabletid on nüüd igaks juhuks suvilas kaasas. 

Üsna totud tunduvad need mesilased olevat kui eemalt vaadata - lendavad üksteisele otsa, kui üritavad tarru (kas meie verandat tuleks nüüd nii nimetada?) pääseda, mõni täristab niisama mitu minutit ühes kohas üritades end läbi seina puurida vist. Mõni mu arust teeb korjelendudest täiega poppi - töllerdab niisama avause juures ja teeb näo, et tuli just lennu pealt. A mõni on tige ka, üks haakis end mulle niimoodi sappa, et tuli lausa tuppa järgi, konkreetse sooviga mind karistada. Selle olime sunnitud maha lööma. Igaks juhuks hoiatasin esivanemaid ka, et nad jumala eest ei mürgitaks (vanade eestlaste kena komme igasuguse loodusega kohtudes, naabrid on meil näiteks kõik kuklaste pesad ära mürgitanud ja ema tahtis nastiku pärast veranda mürgiga üle külvata...), sest sel juhul hakkab pesa mädanema ja koledat haisu levitama ja seda on jõledam taluda kui elus mesilasi.  

Selle suve hetki

Nojah, kaks kuud pole kirjutanud, kes oleks arvanud. Esimest korda elus oli mul juulis puhkus, ärge teie nii tehke, nüüd on tunne, et suvi läbi. Kooliasjad tulid tänavu müüki 21. juulil. See ei ole normaalne. Raudselt on praeguseks juba parkad ja botikud ka pakkumises. 

Aga alustagem meenutustega. Mina olen nüüd see, kes Virtsu praami peale kihutades järsku röögatab, et "Jää seisma!" ja siis vaevalt pidurdanud auto uksest välja ropsib. Ossi klassika. Ja pole vaja muretseda, et mis hirmus haigus, ei, tavaline alkoholimürgitus. Kolmest kokteilist. Mind ei usuta, aga jah, selline mu organism kord on. Mismoodi inimesed päevi joovad, mina ei tea, sest minuga juhtub nii. Ainus asi, et minu vanuses võiks juba teada, et tühja kõhu peale ei jooda, aga no ma sõin joogi kõrvale ju, lootsin, et see päästab. Kui ma oleks jõudnud enda peale vihane olla,  ma oleks olnud. Autos oli üks pooltuttav meesterahvas ka. Oleks jõudu olnud piinlikkust tunda, oleks ilmselt tundnud. Kõige suurem hirm oli praami ees, punusin otse autost praami peldikusse ja istusin kabiinis prügikasti peale, näoga poti poole. Vist jäin isegi magama, kuigi mõtlesin, et hea koht, kus kuulujutte ammutada, igasugu kuulsaid ja kummalisi pageb ju suvel Saaremaale. Ei kuulnud midagi huvitavat. Peldikust väljudes suutsin paarile tuttavale vahele jääda. Ime, et nad mu ära tundsid, ma nägin ikka arutult rõlge välja. Õnneks nägin hirmu nende silmis. Pärast õhtul paitati pead ja tunti kaasa, ma ise kobisin varakult magama ja seltskondlikust olemisest ei tulnud midagi erilist välja. Ja muidugi siis, kui ma järgmisel päeval taas reipust ja teotahet täis olin, pühkis üle Saaremaa äikeselaine, mis mitte midagi teha ei lasknud. Siiamaani niru tunne sellest reisist, nõuan revanši, aga seks puhuks oleks vaja üks vaba reede orgunnida ja ilmataadiga kokkuleppele saada. Aga no kes tegi, ikka ise. Koirohutinktuur päästis muide taas päeva.

Viha on edasiviiv jõud ja kuna üks saar alistamisele vastu punnis, valisin järgmise. Polnudki kunagi varem Aegnal käinud. Läksime ratastega. Kui rattaga minna, saab saarele nii ruttu ringi peale, et tuleb sadamas kolm tundi õhtust praami oodata. Seda siis, kui keset nädalat minna, nädalavahetusel on lõunane praam ka olemas. Sadamas maksab pulgajäätis kolm eurot ja kõik söödav neli, vahet pole, kas kartulivahvlid või kanasigarid, muud toitu peale snäkkide pole. Et sellega arvestage, meil polnud midagi peale vee kaasas endal. Aegnal on muide klooster, üldse ei teadnud. 

Munk kaob traktoriga just kaadrist

Vaade Aegna sadamast Tallinna peale

Minu lemmikvaade Eestis

Noh, siis sai käidud veel Haapsalus, Narvas ja Riiaski, aga kuidagi see Aegna jäi kõige erilisemana meelde. Kuigi juunis sai sumbatud Laagri tunnelistes ja see oli ka äge, ma muidu sellistesse kohtadesse väga ei roni, sest kahtlustan ämblikke, aga seal ma ühtki ei näinud ja tol päeval oli kohvikutepäev ka ning rahvast tunnelites liikvel. Omaette ei tahaks seal olla. Vesi oli tol korral põlvini, aga nägime pilte ka sellest, et mõnikord on rinnuni. Hullud, kes siis lähevad.

Mina tunnelis

Peeter I juurde jäädes (sest need tunnelid on tema merekindluse omad), murdsime Ungru lossi juures läbi õudse rapiku väidetavalt tema istutatud tammeni välja. Tamm oli aus, aga tee tammeni õudus üle langenud puude, mille all pehme muld, mis kohati pahkluuni kerkis. Palav ja putukad lisaks. No ja siis peaaegu end teele välja murdnuna L. järsku röögatab, mingi oks olla silma torganud. Eks ikka mingi mudru oksast silma jääb, aga no järgmiseks päevaks ta muudkui hõõrus seda, puru välja ei saanud. Soovitasin duši all seista või ujuma minna. Veest läks asi hullemaks, silm jooksis pidevalt vett. Läksime Tartus erakorralisse, kus selgus, et silmamuna on Z-kujuliselt puruks...Ja no vesi on kõige hullem asi, mida sinna haava sisse lasta. Mingi nädal antibiootikume silma tilgutada ja õnneks mingeid liblikaid sealt silmast kooruma ei hakanud, aga ikkagi rabav teadmine, et silm võib niimoodi kergelt puru minna. 

No ja siis läks katki meie sõber. Jääb meelde hetk keset üht parki Riias, kui saime teada, et teda enam ei ole. Minu jaoks selle aasta kolmas surm tutvusringkonnas, kõik need on olnud ootamatud, aga see siiski kõige hullem, sest nii noor inimene ja vaid ülemöödunud päeval oli L. inimesega koos istunud, lobisenud ja naernud. Eks see kõik pane mõtlema, et mis pagana valemi järgi need õnnetused inimeste vahel jagunevad. Ja miks need eriti suured ebaõnned tunduvad tabavat just neid äärmiselt meeldivaid inimesi? Vanasti räägiti, et Jumal tahab parimaid enda juurde, no mis mulje see Jumalast jätab? Ja kuidas käituda, kuidas lohutada, kas üldse saab midagi teha? Mis mõttes "kaastunne?" Mina ei tunne ju seda valu, mida päris lähedane. Ma vihkan, kui elu midagi niisugust teeb. Me pidime ju kõik koos vanaks saama. 
 

Elu õied, raisk!

Bad Luck Brianna tegutseb taas. Läksin mina täna sel suvel esimest korda ujuma. Ise ka ei uskunud, sest Kunda rannas näitas veetemperatuuriks +19 ja see ei andnud palju lootust, aga välistemperatuur oli +29 ja ei olnudki nii hirmus see vetteminek. Ega kaua ei olnudki vaja, paar tõmmet siia ja sinna ning hakkasin juba tagasi sammuma, kui järsku kuulen midagi sellist nagu "Roheline lits!" Noh, peale minu rohelistes bikiinides väga palju rahvast perimeetris polnud, paar 10-12 aastast poisikest eemal ainult. Esimene mõte oli ikka, et ju kuulsin valesti. Lapsed mängivad lihtsalt ja hõiguvad midagi, millest vääralt aru saan. Aga siis kõlas ikka kohe täitsa selgelt, et "Roheline lits, näita tissi!" ja ma jäin seisma. Mida kuradit? Kui kõva see karistamatuse tunne peab olema, et mingi pägalik julgeb midagi sellist avalikus kohas täiskasvanule öelda? L. pärast ütles, et tema ema oleks tatile kohe vastu molu äsanud, aga ma mõtlesin, et sel juhul lähen ilmselt ise kinni - last lööma, võeh! Vahepeal helistas mu enda ema, rääkisin tallegi oma "seiklusest", ta arvas ka, et oleks tulnud lõuga sõita - mis laps, see pole ju laps, see on mingi elajas! Aga möönis, et tänapäeval on see keeruline jah. Niisiis, ma ei läinud lööma, aga ma manasin ette oma kõige mehelikuma hääle (ja see on mul päris hea) ning sõimasin esimese poisi läbi. See oli madalam kui muru väike paksuke, kes kiunus, et tema see ei olnud. Uskusin, tema see tõesti olla ei saanud. Eemal oli veel kaks nagamanni, keda ma ennist miskipärast märganud olin ja nende käitumisest tuletanud, et üks neist on "boss" ja teine teener. See teener pistis ka kohe kisama, et tema ei teinud midagi, sõber tegi! Käratasin, et kui sa sellise vennaga sõber oled, siis ega sa ise parem ei ole. Tollele "bossile" ütlesin, et enne kasvata omale karvad sinna, kui nii kõva mees tahad olla ja vaata ette, ma olen suht paberiteta hull, aga kui sa suud kinni hoidma ei õpi, võid hoopis hullemate otsa sattuda. Ässitaja minus arvas, et hea mõte oleks poisil püksid maha tõmmata, aga ilmselt enda õnneks ma seda ei teinud (seksuaalne ahistamine, tempel mällu igaveseks jne), sest ei saanud 100% kindel olla, et just see poiss oli ütleja. Tüüp ise püsis muie näol vait ja üritas vee alla sukelduda. Vähemalt veest välja nad kohe peale intsidenti tulla ei julgenud. 

Rannas ootasid mind L. ja Mikro, kellest viimane teatas, et "kõik meie klassi poisid on sellised!". Hea töö, Andrew Tate, hea töö! L. arvas, et kui tema nüüd reageeriks, läheks see kah paragrahvi alla ja samas mul oli natuke hea meel ka, et ta ei reageerinud, sest muidu jääb ikka kehtima see mõte, et naise omanik saab pahaseks kui vahele jääd, eit ise ei julge midagi teha. 

Hiljuti just lastega töötav sõber (mees) rääkis, kuidas talle tuli ka lõpuks see "Käi p***i!" ära, mille peale ta tolle suupruukija koheselt trennist minema saatis keeluga sinna enam mitte kunagi naasta, samas kui naisõpetajad, kes lapsi sinna trenni saadavad, pidavat alatasa sellist kohtlemist vaikides taluma. 

Viimati tembeldati mind muidu litsiks 16-aastaselt, kui mingi jorss käratas, et "Õu lits, tule siia!". Ma siis läksin ja lõin talle vihmavarjuga vastu pead. Kahjuks murdis tüüp vihmavarju pooleks ja ma lõin kartma ning komberdasin kiirkõnnis kõrgetel kontsadel kogu tee lauluväljakult koju kartes, et ta mind jälitab. 

Muidu on suvi olnud nii ja naa, eks ma kunagi ehk kirjutan.  

Hääletamistest

Ei ole reaktsioonipostitus üldse, mäletasin, et tahtsin millestki kirjutada ja avastasin siis, et VVN on just täpselt sel teemal kirjutanud. Ja ma ei kirjuta Stalkerist, ühest teisest aasta parimate hääletusest hoopis. Ja sellega seoses sellistest hääletustest üldse. Lisaks ütlen kohe ka selle ära, et see pole mitte mingil juhul vastulause VVN-ile, kelle seisukohta ma aktsepteerin.

Minu, kah väikeses, hobikogukonnas korraldatakse samuti aasta parimate valimist ning nagu Stalkerilgi, on ka seal iga hääl kaalukas. Sel aastal juhtus aga nii, et esikoha määras üks hääl, mis oli...antud iseendale. Teada sain ma seda grupichatist, kus teisele kohale platseerunu teatas, et oleks ta vaid teadnud, et ka endale tohib häält anda. No alati on tohtinud, lihtsalt see info, kes kellele andis, on hiljem avalik. Kusjuures ma eeldasin, et see info on ka praegu avalik, aga täna portaali sisse logides avastasin, et ei, seekord polegi, teine koht oli selle spetsiaalselt välja uurinud. See oli natuke....üllatav. Esimene koht kaitses end sellega, et no kui endale ka ei meeldi, kellele siis veel? Aus. Paraku ma arvan, ta lihtsalt ei teadnud, et tegemist pole anonüümse hääletusega. 

Sealt edasi minu juurde. Ma olen see hirmus inimene, kes küll avab linke, mida tuttavad jagavad -  "hääleta pliis mu lapse/kodulooma/kunstišedöövri poolt", aga valib sealt isikliku lemmiku hoolimata sellest, et oleks pidanud selle tuttava oma laikima.  Miks ma nii teen? Ma ei ole hea sõber? Ma ei ole inimeste inimene? Ilmselt midagi sinnapoole. Ma valin ka seal enda hobikogukonnas just neid, kelle tegemised on meeldinud, hoolimata, kes nad inimestena on.* Seal on muidu viis võimalust häält anda, kõik võrdsed, ja on palju neid, kes leiavad, et see on ebaõiglus, sest parim saab olla vaid üks ja kui sa annad hääle rohkemale kui ühele, sa vähendad parima šansse. Mu seisukoht on toetada võimalikult paljusid. Mitte selgitada parimat. See on niikuinii võimatu, maitsed on erinevad. 

Aga hoolimata sellest, kuidas keegi hääletab ja kas üldse, on mu kõige suurem mure see, kas me, palun, saaksime olla sõbrad edasi ka pärast hääletusi? Et kui sa tungivalt soovitasid mul enda poolt hääletada, aga ma paraku avastasin, et oli paremaid kandidaate ja andsin hääle neile, siis sa ei pea mu peale viha. Käratada ja nina peale visata võid, sellest ma saan aru, aga no see ei ole ju nii suur asi ometigi, et suhteid mõjutaks? (Kas ma olen see inimene, kes keerab teistele igasugu jama kokku ja siis loodab sinisilmselt, et nad mind ikka armastavad? Vist küll...) **

 *Sellega oli ka teema. Üks koos tegutsenud paar läks lahku (asjaolusid ei tea) ja meespool otsustas naispoole osaluse ühiselt tehtud asjades lihtsalt ära kustutada. Lisaks omastada kõik koos tehtu. Naispool siis kirjutas foorumisse, et võiks seesugust alatust parimate hindamisel arvesse võtta. Nõus, et alatus. Need koos tehtud asjad ei olnud ju enda ego upitamiseks vaid teistele kogukonna liikmetele, samas kui mõni neist oleks olnud ekstra vinge, ma vist oleks ikka hääletanud. 

**See oli muide iroonia, ma päriselt imestan kui tõsistelt inimesed igasugu "paremus"järjestusi võtavad.