Ma olen perfektsionist, mind jubedalt häirivad igasugused vead. Kuigi viimasel ajal tundub, et trendiks on just lohakus ja vigadele tähelepanu pööramist peaks hoopis häbenema. Kõik pidavat niigi aru saama, ei ole vaja juuksekarva pooleks ajada. Aga no tõesti kuidas on üldse võimalikud sellised asjad: "Tartu Ülikooli asutamise aastaga võib küll eksida, aga mitte samas Tartut käsitlevas raamatus kaks korda järjest, eriti kui raamatule on saatesõna kirjutanud ülikooli rektor ja linnapea." Pärit siit. Imesta või silmad peast...
Üks isiklik asi ka, mis mind häirib ja millest ma teistele vaevu julgen iitsatada, et nad mind ebanormaalseks ei peaks - kenasti eestikeelne nmängulelu laulab küpsistest, mida on "viite" sorti. Ma üritan seda kohta grammatiliselt korrektselt üle laulda, kuigi see on üsna keeruline ja võib-olla tõesti on ebakorrektne vorm sinna puht suulisest mugavusest sisse pandud. Ikkagi on tunne, et laps omandab nüüd selle mänguasja tõttu vale vormi. Mulle väideti, et koolis olevat muusikaõpetaja suisa öelnud, et lauludes võib kasutada muud kui kirjakeelt, aga minu arvates on suur vahe, kas öelda "langend lehed" või "viite sorti"...Luuletustes on jah igasugu keeleuuendused sees ja ilmselt olen mina jube pedant, aga see ei meeldi mulle ikkagi. Nii nagu ei meeldi mulle "püksikud", mis suisa ÕS-is nüüd sees. Eks pea tuleb ka "kampsik". No näed, vabandust, valetasin, ka see on juba sees...
Ah jaa, väga "vaimukas" kommentaar erinevatele artiklitele on: "Liiga pikk, ei viitsinud lugeda." Väga informatiivne. Ma vihkan lolle, tõesõna.
Tänane lollidevihkamine on tegelikult tingitud sellest, et mind diskrimineeriti (kui hästi ja õige nurga alt vaadata) - kvaliteedile eelistati kvantiteeti. Selle asemel, et kasutada minu abi ja töö kiiresti ning korralikult tehtud saada, kuid sealjuures teisi kõrvale jättes, kuid olles sunnitud neile selle eest maksma, kasutati neid teisi, et "neil oma raha eest ka midagi teha oleks." Selle kõige juures tehti saatuslik viga ja öeldi mulle, et kuna olen lapsehoolduspuhkusel, siis peaksin sokki kuduma ja puhkama. Loomulikult ei andnud ma naiselikult alla vaid saboteerisin kogu üritust ähvardades lahkumisavaldus kirjutada. Seda mul niikuinii teha ei lasta, kuna ei ole kedagi, kes tehtud töö üle oskaks kontrollida. Ehk siis selle sama töö, mida ma ise teinuna enam nii palju üle kontrollima ei peaks...Kui aga kvaliteet niikuinii enam hinnas ei ole, siis ei saa ka keegi minu vajalikkusest aru. Kuigi ma kahtlustan, et paljud peavad mind juba ammu lihtsalt suure egoga tegelaseks, kes teisi ei usalda. Nad ei tea küll seda, et tegelikult ei usalda ma isegi iseennast ja seda pean ma üheks inimese kõige kasulikumaks omaduseks. Ära usalda, kontrolli! Ahjaa, seda muidugi täpsust nõudvates asjades nagu töö, inimsuhetes ei ole mõtet paaniline olla. Aga see on juba üks vana jutt...
neljapäev, detsember 10, 2009
kolmapäev, detsember 09, 2009
Kas sa oled hull peast?
Niisiis, bingo: "Ei ole mingit selget kvalitatiivset vahet normaalse psühholoogilise muutlikkuse ja kliiniliselt diagnoositud vaimsete häirete vahel." (M.Rutter "Geenid ja käitumine. Looduse ja kasvatuse koosmõju.") Mis ei tähenda, et vaimseid häireid ei eksisteeriks vaid seda, et kusagil on mingi hall piirkond, kus toimub üleminek ja see ei ole täpselt määratletav.
Kui ma küsisin hüpoteetiliselt, et kus see piir läheb, vastati mulle, et tunned end puudutatuna või? Hmmm. No juba mu ema ütles, et psühhoneurost tuleks parem eemale hoida, sest igaühe jaoks meist on diagnoos olemas. Me kõik käitume ju nii erinevalt, et spektri teises osas asuva jaoks võib esimese otsa käitumine raudkindlalt hulluse alla liigituda. Hull on ju üldse tänapäeval moesõna. Mul hakkab õudne kui palju (minu meelest) normaalset loovust hulluse alla paigutatakse - kunagine tuttav tahtis oma last uurida lasta, sest see kasutas mänguasju neile mitte määratud rollides - a la nukuahi oli majaks ning mängis rollimänge, kus ennast mõne loomana esitles. Aga see ei ole ju õige, protesteeris ema...Nojah, erandeid, kus selline fantaasia ohtlikuks osustub, on (üks väike poiss, keda kutsuti põssaks ja kes oli südamepõhjani liigutatud kui sai teada, et suurena ei tule temast kesikut jõululauale vaid hoopis mees), kuid üldjoontes on loovus üks inimesele kõige kasulikumaid ande.
Kunagi ärritas mind üks Toe Tagi lugu, kus üritati väita, et lastekirjanikud on oma tegelased narkouimas välja mõelnud. Kas siis ilma keemilise stimulatsioonita loovust olla ei saa? On nad ise nii hädised, et ei kujuta ette kirjanike nö loomulikust intelligentsist tulenevat vaimulendu? Oh jah, ilmselt võib nüüd öelda, et mul ei ole huumorimeelt aga mulle tundus see tõesti kuidagi kohatu.
Loovus loovuseks, kuid kas pole mõeldav, et hüperaktiivne inimene peab introverti autistiks? Ja see introvert ekstraverti hüperaktiivseks? Kuivõrd objektiiveslt saab hinnata kellegi teise oletatavat vaimset häiret? Kas võimalikku vaimset häiret, mis ei kahjusta inimese toimetulekut, on vaja ravida? Lihtsam on täiskasvanute puhul - kui hääl peas häirib, siis saan ise ravile minna, aga lapsed? Lapsed ongi imelikud, enamik nende käitumisest ei allu täiskasvanutemaailma reeglitele - nad võivad nurgas istuda, ennast kõigutada, enda või mänguasjadega isikustatult rääkida, asjatult ringi joosta ja karjuda. Kas liigmuretsevad vanemad võivad sellistele "hulludele" lastele neid piirates ja nö normaalseks sundides kahju teha? Kui ka last arsti juurde ei viida ja seal vanemaid maha ei rahustata võib vanematest erinev temperament lapse mõistmisel ikkagi raskusi valmistada. Iga perekond on erinev ja nagu näha igasugustest naistevahetustest, peab enamik inimesi teistsuguseid ikka täiesti segasteks. Elukaaslane valitakse tavaliselt endasarnane, aga kui laps tuleb teistsugune? Kui paljude laste iseärasused kodus maha surutakse? Mõistvaid, tolerantseid ja intelligentseid inimesi tundub ju vähemuses olevat - seega surutakse võõrastesse raamidesse üle poolte lastest. Ega see leebemal juhul suunamine pruugigi alati vale olla - n. kui hüperaktiivne ja tormakas laps suunatakse mõne rahulikuma hobi juurde, sest ohtlikega tegeledes suureneks tema tõenäosus hukka saada, muidugi juhul kui laps ka ise rahulikumast hobist huvitatud on (kui mõelda nüüd, siis ilmselt üsnagi ebatõenäoline variant...).
Üks jubedamaid õudusklišeesid on ju see, kuidas omateada normaalne inimene kuulutatakse hulluks, väänatakse käed selja taha ja topitakse igaveseks ajaks kuhugi kinnisesse asutusse. Aga tegelikult? Kui palju on neid, kes arvavad, et teatud inimeste või suisa ühiskonnagruppidega tuleks nii teha või neid vähemalt natuke ravida? Kui palju julgust nõuab, et minna haiglasse kui tõesti tunned, et midagi on viltu, kahtlustes, et võib-olla ei tulegi enam tagasi või kui tuled, siis mitte enam endana? Kui paljud inimesed suruvad alla oma emotsioone ja lihvivad käitumist, et teistele mitte imelikena tunduda?
Me kardame vaimselt haigeid inimesi. Varem kardeti või vähemalt ei osatud kuidagi käituda ka füüsiliselt teistsuguste inimestega (ega praegugi olukord just kiita ei ole), kas tolerantsuse kasvatamiseks oleks kasulik ka vaimselt haiged tervete sekka lasta? Mõtlen siis neid, kes ohtlikud pole. Tegelikult on enamus neist ju ka praegu meie hulgas ning me ei märkagi neid, kui otseseid väliseid tunnuseid ei avaldu, kuid nii meile kui neile on parem diagnoosidest avalikult mitte rääkida, sest ikkagi kardetakse. Popilt hull või kreisi olemine ei ole mitte kuidagi seotud tõelise diagnoosi kandmisega.
Kui ma küsisin hüpoteetiliselt, et kus see piir läheb, vastati mulle, et tunned end puudutatuna või? Hmmm. No juba mu ema ütles, et psühhoneurost tuleks parem eemale hoida, sest igaühe jaoks meist on diagnoos olemas. Me kõik käitume ju nii erinevalt, et spektri teises osas asuva jaoks võib esimese otsa käitumine raudkindlalt hulluse alla liigituda. Hull on ju üldse tänapäeval moesõna. Mul hakkab õudne kui palju (minu meelest) normaalset loovust hulluse alla paigutatakse - kunagine tuttav tahtis oma last uurida lasta, sest see kasutas mänguasju neile mitte määratud rollides - a la nukuahi oli majaks ning mängis rollimänge, kus ennast mõne loomana esitles. Aga see ei ole ju õige, protesteeris ema...Nojah, erandeid, kus selline fantaasia ohtlikuks osustub, on (üks väike poiss, keda kutsuti põssaks ja kes oli südamepõhjani liigutatud kui sai teada, et suurena ei tule temast kesikut jõululauale vaid hoopis mees), kuid üldjoontes on loovus üks inimesele kõige kasulikumaid ande.
Kunagi ärritas mind üks Toe Tagi lugu, kus üritati väita, et lastekirjanikud on oma tegelased narkouimas välja mõelnud. Kas siis ilma keemilise stimulatsioonita loovust olla ei saa? On nad ise nii hädised, et ei kujuta ette kirjanike nö loomulikust intelligentsist tulenevat vaimulendu? Oh jah, ilmselt võib nüüd öelda, et mul ei ole huumorimeelt aga mulle tundus see tõesti kuidagi kohatu.
Loovus loovuseks, kuid kas pole mõeldav, et hüperaktiivne inimene peab introverti autistiks? Ja see introvert ekstraverti hüperaktiivseks? Kuivõrd objektiiveslt saab hinnata kellegi teise oletatavat vaimset häiret? Kas võimalikku vaimset häiret, mis ei kahjusta inimese toimetulekut, on vaja ravida? Lihtsam on täiskasvanute puhul - kui hääl peas häirib, siis saan ise ravile minna, aga lapsed? Lapsed ongi imelikud, enamik nende käitumisest ei allu täiskasvanutemaailma reeglitele - nad võivad nurgas istuda, ennast kõigutada, enda või mänguasjadega isikustatult rääkida, asjatult ringi joosta ja karjuda. Kas liigmuretsevad vanemad võivad sellistele "hulludele" lastele neid piirates ja nö normaalseks sundides kahju teha? Kui ka last arsti juurde ei viida ja seal vanemaid maha ei rahustata võib vanematest erinev temperament lapse mõistmisel ikkagi raskusi valmistada. Iga perekond on erinev ja nagu näha igasugustest naistevahetustest, peab enamik inimesi teistsuguseid ikka täiesti segasteks. Elukaaslane valitakse tavaliselt endasarnane, aga kui laps tuleb teistsugune? Kui paljude laste iseärasused kodus maha surutakse? Mõistvaid, tolerantseid ja intelligentseid inimesi tundub ju vähemuses olevat - seega surutakse võõrastesse raamidesse üle poolte lastest. Ega see leebemal juhul suunamine pruugigi alati vale olla - n. kui hüperaktiivne ja tormakas laps suunatakse mõne rahulikuma hobi juurde, sest ohtlikega tegeledes suureneks tema tõenäosus hukka saada, muidugi juhul kui laps ka ise rahulikumast hobist huvitatud on (kui mõelda nüüd, siis ilmselt üsnagi ebatõenäoline variant...).
Üks jubedamaid õudusklišeesid on ju see, kuidas omateada normaalne inimene kuulutatakse hulluks, väänatakse käed selja taha ja topitakse igaveseks ajaks kuhugi kinnisesse asutusse. Aga tegelikult? Kui palju on neid, kes arvavad, et teatud inimeste või suisa ühiskonnagruppidega tuleks nii teha või neid vähemalt natuke ravida? Kui palju julgust nõuab, et minna haiglasse kui tõesti tunned, et midagi on viltu, kahtlustes, et võib-olla ei tulegi enam tagasi või kui tuled, siis mitte enam endana? Kui paljud inimesed suruvad alla oma emotsioone ja lihvivad käitumist, et teistele mitte imelikena tunduda?
Me kardame vaimselt haigeid inimesi. Varem kardeti või vähemalt ei osatud kuidagi käituda ka füüsiliselt teistsuguste inimestega (ega praegugi olukord just kiita ei ole), kas tolerantsuse kasvatamiseks oleks kasulik ka vaimselt haiged tervete sekka lasta? Mõtlen siis neid, kes ohtlikud pole. Tegelikult on enamus neist ju ka praegu meie hulgas ning me ei märkagi neid, kui otseseid väliseid tunnuseid ei avaldu, kuid nii meile kui neile on parem diagnoosidest avalikult mitte rääkida, sest ikkagi kardetakse. Popilt hull või kreisi olemine ei ole mitte kuidagi seotud tõelise diagnoosi kandmisega.
teisipäev, detsember 08, 2009
Virgad hindavad soorolle, laisad tahavad vastutust jagada?
Soorollide puhul on tegemist niivõrd keerulise teemaga, et iga nurga tagant kargab välja uus "aga" - no näiteks mina olen pigem veendunud, et soorollid eksisteerivad rohkem inimeste peas, kuid samas on need siiski evolutsioonilselt välja kujunenud ja nii ei teki ju miski, mis kuidagimoodi liigile kasulik ei oleks. Sealt edasi on jälle mitu võimalust vaielda - oli ühiskondi, kus soorollid ei olnud ka tol iidsel ajal nö klassikalised ning teiselt poolt võib öelda, et soorollid on just tänapäeval devalveerunud. Selle vastu räägib omakorda see, et tegelikult on soorollid vaid teisenenud, mitte aga kuhugi kadunud. Seega - üldistada ei saa, aga vaatenurk, et igaühele oma, on ikkagi soorollide vastane. Mina protesteeriks kui mind lihtsalt soo tõttu mingisse rolli sunnitaks (karta on, et kui see nii oleks, ei oleks mul mingit võimalustki protesteerida) ja avalikult ma tavaliselt sülgan nö mehelikkuse ja naiselikkuse peale, mis ei tähendaks, et mingeid soole omaseid jooni ma ikkagi hindan - a la memmekad mehed ei meeldi mullegi.
Tahtsin aga jõuda selle seltskonnani, kes traditsioonilisi soorolle austab ja tähtsaks peab - niisiis on mul üks tuttav, kes ütleb uhkusega, et tema mees ei aita teda kunagi kodutöödes ja see oleks tema meelest ka jube, sest ta ei suudaks koristavat ja toitu valmistavat meest üldse meheks pidada. Mina ei saa sellest aru. Kas tõesti vabatahtlik enda elu raskemaks tegemine või siiski hapud viinamarjad? Minu maailmavaade sunnib mind teist kahtlustama. Aga võib-olla tõesti ta tunnebki nii? Teine asi on nende kuramuse kodutöödega - mis asjad need üldse on? Ma saan aru, et olen kohutavalt laisk ja räpane inimene, aga no ei saa mina aru, mis valu on igal nädalavahetusel 1 päev sunniviisiliselt kodu kraamida. Koristada tuleks siis kui miski häirib, pesu pesta siis, kui pole midagi selga panna ja süüa teha siis, kui kõht tühi. Aga mitte nii, et need on mingid konkreetsed ülesanded, mida tuleks mingi ajavahemiku järel täita. Mismoodi koosneb kodus oleva naise elu ainult vaaritamisest ja kraamimisest? Kellele on nii palju süüa vaja teha ja kelle tagant iga päev koristada? Mees tuleb õhtul koju viskab jalad seinale ja rahapaki kappi ning naine hakkab seletama kui palju ta täna kodus koristas? Brrrr...Minu arusaama järgi tuleks elada jooksvalt, mitte plaani järgi ja kui teele satub probleem, siis tuleks see mehel ja naisel ühiselt lahendada. Mitte aga uurida probleemi sellest küljest, kas see on naiste või meeste mure. Loomulikult esineb asju, mille lahendamiseks ühel poolel kompetentsi napib aga nn kodutööd ja lastekasvatus küll sinna alla käima ei peaks. Põhiline argument minu poolt oleks see, et nii on ju mitu korda mugavam. Kui ma peaks kokku sattuma (nii õnneks kokku ei satuta) mõne traditsioonilisi soorolle hindava mehega, oleks ma omadega plindris - kodukana roll mind ei rahulda, käsitööd ja kokandust ma ei valda, seega neid väljakutsetena kasutada ei saaks. Õnneks tunneb sellised "sünnitad mulle 5 last ja hoiad kodu korras" tüübid kergesti ära (inimestel on kombeks oma unistustest rääkida) ja samuti ei paelu mina neid. Niipidi võttes on ehk hoopis minu variant paratamatusest tingitud - korralikuks naiseks ei kõlba, seetõttu eitan soorolle? Poleks ma ometi nii saamatu näputöös ja muus naiselikus, oleks mul õnnelik elu traditsioone hindavas peres? Millegipärast on aga silma jäänud, et need samad traditsioonilisi naisi ihkavad mehed ei hinda neid samu naisi kuigi kõrgelt. No tuleb ju tuttav ette - naine sai peksa, kuna toit oli kõrbenud, mees käis lõbumajas, kuna oma naist näeb eelkõige laste emana jne. Juhtusin just kusagilt hiljuti lugema, et traditsioonilisi soorolle seostatakse madalama haridustasemega - madala haridusega naised on truumad, neil on vähem seksuaalpartnereid, nad abielluvad varem ja saavad rohkem lapsi. Meeste hulgas on asi aga hoopis vastupidine - rohkem seksuaalpartnereid on madalama haridusega meestel, haritud mehed hakkavad hiljem nö "elama" ja jõuavad seeläbi ka enne pere loomist vähem "ringi tõmmata". Ega jah - naiste harimises on ikka see kurja juur - -ja meeste omas ilmselt ka - haritud mees hakkab hiljem endale elatist teenima ja samas õpib enne naise leidmist ise süüa tegema ja nööpi ette õmblema st muutub naiselikuks. Nagu suurema osa asjade puhul sõltub ka soorollide (mitte)hindamine konkreetse inimese elukogemusest, enda omast erinevat me mõista ei suuda ega seeläbi ka hinnata. Seda, kas me enda omaga aga alati rahul oleme, selles ma ikkagi nii kindel ei ole.
Tahtsin aga jõuda selle seltskonnani, kes traditsioonilisi soorolle austab ja tähtsaks peab - niisiis on mul üks tuttav, kes ütleb uhkusega, et tema mees ei aita teda kunagi kodutöödes ja see oleks tema meelest ka jube, sest ta ei suudaks koristavat ja toitu valmistavat meest üldse meheks pidada. Mina ei saa sellest aru. Kas tõesti vabatahtlik enda elu raskemaks tegemine või siiski hapud viinamarjad? Minu maailmavaade sunnib mind teist kahtlustama. Aga võib-olla tõesti ta tunnebki nii? Teine asi on nende kuramuse kodutöödega - mis asjad need üldse on? Ma saan aru, et olen kohutavalt laisk ja räpane inimene, aga no ei saa mina aru, mis valu on igal nädalavahetusel 1 päev sunniviisiliselt kodu kraamida. Koristada tuleks siis kui miski häirib, pesu pesta siis, kui pole midagi selga panna ja süüa teha siis, kui kõht tühi. Aga mitte nii, et need on mingid konkreetsed ülesanded, mida tuleks mingi ajavahemiku järel täita. Mismoodi koosneb kodus oleva naise elu ainult vaaritamisest ja kraamimisest? Kellele on nii palju süüa vaja teha ja kelle tagant iga päev koristada? Mees tuleb õhtul koju viskab jalad seinale ja rahapaki kappi ning naine hakkab seletama kui palju ta täna kodus koristas? Brrrr...Minu arusaama järgi tuleks elada jooksvalt, mitte plaani järgi ja kui teele satub probleem, siis tuleks see mehel ja naisel ühiselt lahendada. Mitte aga uurida probleemi sellest küljest, kas see on naiste või meeste mure. Loomulikult esineb asju, mille lahendamiseks ühel poolel kompetentsi napib aga nn kodutööd ja lastekasvatus küll sinna alla käima ei peaks. Põhiline argument minu poolt oleks see, et nii on ju mitu korda mugavam. Kui ma peaks kokku sattuma (nii õnneks kokku ei satuta) mõne traditsioonilisi soorolle hindava mehega, oleks ma omadega plindris - kodukana roll mind ei rahulda, käsitööd ja kokandust ma ei valda, seega neid väljakutsetena kasutada ei saaks. Õnneks tunneb sellised "sünnitad mulle 5 last ja hoiad kodu korras" tüübid kergesti ära (inimestel on kombeks oma unistustest rääkida) ja samuti ei paelu mina neid. Niipidi võttes on ehk hoopis minu variant paratamatusest tingitud - korralikuks naiseks ei kõlba, seetõttu eitan soorolle? Poleks ma ometi nii saamatu näputöös ja muus naiselikus, oleks mul õnnelik elu traditsioone hindavas peres? Millegipärast on aga silma jäänud, et need samad traditsioonilisi naisi ihkavad mehed ei hinda neid samu naisi kuigi kõrgelt. No tuleb ju tuttav ette - naine sai peksa, kuna toit oli kõrbenud, mees käis lõbumajas, kuna oma naist näeb eelkõige laste emana jne. Juhtusin just kusagilt hiljuti lugema, et traditsioonilisi soorolle seostatakse madalama haridustasemega - madala haridusega naised on truumad, neil on vähem seksuaalpartnereid, nad abielluvad varem ja saavad rohkem lapsi. Meeste hulgas on asi aga hoopis vastupidine - rohkem seksuaalpartnereid on madalama haridusega meestel, haritud mehed hakkavad hiljem nö "elama" ja jõuavad seeläbi ka enne pere loomist vähem "ringi tõmmata". Ega jah - naiste harimises on ikka see kurja juur - -ja meeste omas ilmselt ka - haritud mees hakkab hiljem endale elatist teenima ja samas õpib enne naise leidmist ise süüa tegema ja nööpi ette õmblema st muutub naiselikuks. Nagu suurema osa asjade puhul sõltub ka soorollide (mitte)hindamine konkreetse inimese elukogemusest, enda omast erinevat me mõista ei suuda ega seeläbi ka hinnata. Seda, kas me enda omaga aga alati rahul oleme, selles ma ikkagi nii kindel ei ole.
reede, detsember 04, 2009
Poliitiliselt ebakorrektsest huumorist
"Kui sa tahad, et ta aru saaks, et ei tohi, tuleb kogu aeg ühtemoodi reageerida!"
"Ah, mis, niikuinii läheb aia taha."
Ehk siis Orbiku anekdoot igapäevaelust. Kunagi olid need julmad lood väiksest poisist nimega Orbik, kellel puudusid käed ja jalad ning kes lisaks oli veel ka pime, päris populaarsed. Vähemalt meie kooliajal ja eriti ühe tüdruku suu läbi räägituna, kes suutis neid niimoodi ette kanda, et rõvedat naeru jagus pikemaks ajaks. Tegelikult oli ju tegemist poliitiliselt absoluutselt ebakorrektsete anekdootidega puudega lapse teemal, mis ei tohiks kohe kuidagi naerma ajada - vanemad kinkisid Orbikule sünnipäevaks hüppenööri ja jalgratta, Orbik läheb silmaopile ja kui ta peale sidemete äravõtmist ikka midagi ei näe, ütleb ema "Aprill" või kui Orbiku pere auto sureb keset raudteed välja ja kõik põgenevad jättes vaese poisi üksi autosse ning appikarjetele vastab isa, et ega sust niikuini miskit oleks tulnud...Lapsed on üldse julmad - seda "trammiteele veereb pall, lapsed kõik on trammi all, ripub soolikas ja keel, väike jalg veel tõmbleb teel"-luuletust naersid ju ka kõik. Millegipärast ajab selline asi inimesi naerma, kuigi tegelikult ei peaks see üldse naljakas olema ju. No mina näiteks naersin kõht kõveras rassistlike anekdootide üle, mida ma kusagilt netist leidsin, samas, edasi ma neid saata ei julgenud - kes teab, mida keegi mõtleb. Kunagi sai argumenteeritud, et kuigi ma ei ole absoluutselt rassist, ei tohiks ma siiski selliste asjade üle naerda. Et kuidas mina ennast tunneksin, kui keegi venelane okupatsiooni üle nalja heidaks. Ok, ega ei tunneks end hästi küll. Samas mustanahalisele ma selliseid anekdoote lugema ei hakkaks. Üks päev just töökaaslane ütles, et ta on nüüd ühe meie mustanahalise kolleegiga nii heaks sõbraks saanud, et võib talle solvumist kartmata "Hey, nigger!" öelda...
Kas on teatud asju, mille üle naerda ei tohiks? Kindlasti on, aga kui tegemist on lihtsalt naljaga, fantaasiaga, mis ei puuduta ühtegi konkreetset inimest, siis oleks vist vale võltsvagadust teeselda. Et kui ajab naema, siis naera - ilmselt oledki moraalivaba ja ropp inimene ja kui naerma ei aja, siis ole õnnelik, et sinus suurem kogus moraali peitub kui teistes.
Jõulumeeleolu ka (hea, et oli omal ajal oidu üles kirjutada, kuigi sellised šedöövrid on tegelikult ka niisama meelde jäänud erinevalt kõigest kasulikust ja harivast):
Tuba täis on vlaget vatti
jõulumees sai vastu tatti
tüdruk Lumivalgukese moodi
küünlasäras üles poodi
päkapikke kaua naerdi
kuni lõpuks pooleks saeti
Naksitrallid kolmekesi
kutsus külla kaevuvesi
käredad need jõuluilmad
surnuks külmund joodik maas
vaade tühi sest ta silmad
varesed on nokkind taas
tulles kirikust mu pilku
püüdis pussitatu hanges
suuri kuumi veretilku
vaikselt jõululumme langes
hilisõhtul peale sööki
jõululaule mängis makk
akna taga samas rütmis
kõlkus poodu jäik kui pakk
"Ah, mis, niikuinii läheb aia taha."
Ehk siis Orbiku anekdoot igapäevaelust. Kunagi olid need julmad lood väiksest poisist nimega Orbik, kellel puudusid käed ja jalad ning kes lisaks oli veel ka pime, päris populaarsed. Vähemalt meie kooliajal ja eriti ühe tüdruku suu läbi räägituna, kes suutis neid niimoodi ette kanda, et rõvedat naeru jagus pikemaks ajaks. Tegelikult oli ju tegemist poliitiliselt absoluutselt ebakorrektsete anekdootidega puudega lapse teemal, mis ei tohiks kohe kuidagi naerma ajada - vanemad kinkisid Orbikule sünnipäevaks hüppenööri ja jalgratta, Orbik läheb silmaopile ja kui ta peale sidemete äravõtmist ikka midagi ei näe, ütleb ema "Aprill" või kui Orbiku pere auto sureb keset raudteed välja ja kõik põgenevad jättes vaese poisi üksi autosse ning appikarjetele vastab isa, et ega sust niikuini miskit oleks tulnud...Lapsed on üldse julmad - seda "trammiteele veereb pall, lapsed kõik on trammi all, ripub soolikas ja keel, väike jalg veel tõmbleb teel"-luuletust naersid ju ka kõik. Millegipärast ajab selline asi inimesi naerma, kuigi tegelikult ei peaks see üldse naljakas olema ju. No mina näiteks naersin kõht kõveras rassistlike anekdootide üle, mida ma kusagilt netist leidsin, samas, edasi ma neid saata ei julgenud - kes teab, mida keegi mõtleb. Kunagi sai argumenteeritud, et kuigi ma ei ole absoluutselt rassist, ei tohiks ma siiski selliste asjade üle naerda. Et kuidas mina ennast tunneksin, kui keegi venelane okupatsiooni üle nalja heidaks. Ok, ega ei tunneks end hästi küll. Samas mustanahalisele ma selliseid anekdoote lugema ei hakkaks. Üks päev just töökaaslane ütles, et ta on nüüd ühe meie mustanahalise kolleegiga nii heaks sõbraks saanud, et võib talle solvumist kartmata "Hey, nigger!" öelda...
Kas on teatud asju, mille üle naerda ei tohiks? Kindlasti on, aga kui tegemist on lihtsalt naljaga, fantaasiaga, mis ei puuduta ühtegi konkreetset inimest, siis oleks vist vale võltsvagadust teeselda. Et kui ajab naema, siis naera - ilmselt oledki moraalivaba ja ropp inimene ja kui naerma ei aja, siis ole õnnelik, et sinus suurem kogus moraali peitub kui teistes.
Jõulumeeleolu ka (hea, et oli omal ajal oidu üles kirjutada, kuigi sellised šedöövrid on tegelikult ka niisama meelde jäänud erinevalt kõigest kasulikust ja harivast):
Tuba täis on vlaget vatti
jõulumees sai vastu tatti
tüdruk Lumivalgukese moodi
küünlasäras üles poodi
päkapikke kaua naerdi
kuni lõpuks pooleks saeti
Naksitrallid kolmekesi
kutsus külla kaevuvesi
käredad need jõuluilmad
surnuks külmund joodik maas
vaade tühi sest ta silmad
varesed on nokkind taas
tulles kirikust mu pilku
püüdis pussitatu hanges
suuri kuumi veretilku
vaikselt jõululumme langes
hilisõhtul peale sööki
jõululaule mängis makk
akna taga samas rütmis
kõlkus poodu jäik kui pakk
neljapäev, detsember 03, 2009
Eidemöla
See teema lajatas mulle pähe Tiina Laanemi "Sidrunitest ja siilidest" (ei hakka linki panema kuna raamatul pikemalt peatuda ei kavatse, kes tahab võib enamjaolt õlgukehitavaid arvustusi teistest blogidest ka ise leida) - nimelt väidab seal keegi feministist tegelane, et segaseltskonnas hoiab 8 naist kümnest oma suu kinni. Raamatus tehakse see väide küll maha, kuid mul tekkis äratundmine. Meenus üks seltskond, kellega sai varem tihedamalt suheldud - oli nii mehi kui naisi, kuid need naised jäid mulle kuidagi võõraks, ma ei teadnud neist eriti midagi, kuigi veetsime tihti koos aega. Segaseltskonnas piirdus nende panus toidu lauale kandmise, oma mehe musitamise ja filmis õige koha peal kiljumisega, ainsad korrad kui nad suu rääkimiseks lahti tegid, oli siis kui nad kambakesi ühes toas millegi/kellegi (ehk minu :P) üle kihistamas käisid. Mulle tundus, et mul ei sobi ühineda. Kuigi ühe naise mees ütles mulle otse, et lähed ja vaatad ehk, mida tüdrukud teevad?..Heh, ma natuke siis solvusin, et ajate mind minema, sest ma pole mees? Selle väljenduseks üritasin viisakas olla ja kahtlesin, et kas ma võin ikka minna kui neil omad asjad ajada, selle peale kutsuti siis neiud kohale, kes mulle lahkesti loa andsid endaga ühineda. No comments. Meenub lugu esimesest klassist kui mul kellegagi mängida ei olnud ja õpetaja saatis mu paari plikaga sõprust sobitama ja nad käskisid mul millegipärast "eestikas" öelda, et nende kampa pääseda.
Aga jah - kui mehed vaidlevad, siis on naised vait. Üks mees arvas siis, et see sõltub inimese egost, et kes ennast kõvemini peale pressib ja samas meestel on tõesti kõvem hääl. Ise olen ka tähele pannud, et pigem lähevad häälepaelad lahti seltskonnas, kus on mehed ja mina, aga kui seltskonnas on veel naisi, siis eriti esinema ei kipu. Või siis on seltskonnas, kus kari naisi, teemad liiga igavad, et üldse midagi arvata? Mida suurem naiste kontsentratsioon seda väiksem keskmine IQ ja labasemad teemad? Hirmus mõelda aga tõesti - kui palju räägitakse ainult naistest koosnevas seltskonnas muust kui meestest, suhetest, tunnetest? Ok, tean ise ka, et teen osadele seltskondadele ja tuttavatele sellega liiga. Naised, kellega millestki rääkida on olemas, aga nad on vähemalt minu meelest vähemuses. Pole aga märganud meeste seltskonda, kus naistest räägitaks. Ausõna. Paar nädalat tagasi istus mul kõrvallauas kari tõsisesid kantpäid ja ka nende ainuke jutt naistest piirdus märkega, et ah Pille tuleb ka vä - ma olen Pillet pannud.
Eks ilmselt ole seltskondi igasuguseid ja tuleb ainult tänada või kiruda ennast, millistesse sattunud oled. Aga ikkagi on kuidagi õõvastav mõelda meestekambast, kes omavahel naiste voodivõimeid arutaksid - samasuguseid naistekarju aga tean küll. Minge või Buduaari. Kahju kohe meestest.
Ehk parem ongi, et mõni oskab vähemalt suuremas seltskonnas suud kinni hoida ja hiljem oma uudishimu mõnes foorumis maandab. A tegelt ka, mis on sinu kõige veidram, imelikum, jubedam jne? Ahh? Ahh? /väriseb erutusest ja limpsab keelt nagu Zorro Wremjast/
Aga jah - kui mehed vaidlevad, siis on naised vait. Üks mees arvas siis, et see sõltub inimese egost, et kes ennast kõvemini peale pressib ja samas meestel on tõesti kõvem hääl. Ise olen ka tähele pannud, et pigem lähevad häälepaelad lahti seltskonnas, kus on mehed ja mina, aga kui seltskonnas on veel naisi, siis eriti esinema ei kipu. Või siis on seltskonnas, kus kari naisi, teemad liiga igavad, et üldse midagi arvata? Mida suurem naiste kontsentratsioon seda väiksem keskmine IQ ja labasemad teemad? Hirmus mõelda aga tõesti - kui palju räägitakse ainult naistest koosnevas seltskonnas muust kui meestest, suhetest, tunnetest? Ok, tean ise ka, et teen osadele seltskondadele ja tuttavatele sellega liiga. Naised, kellega millestki rääkida on olemas, aga nad on vähemalt minu meelest vähemuses. Pole aga märganud meeste seltskonda, kus naistest räägitaks. Ausõna. Paar nädalat tagasi istus mul kõrvallauas kari tõsisesid kantpäid ja ka nende ainuke jutt naistest piirdus märkega, et ah Pille tuleb ka vä - ma olen Pillet pannud.
Eks ilmselt ole seltskondi igasuguseid ja tuleb ainult tänada või kiruda ennast, millistesse sattunud oled. Aga ikkagi on kuidagi õõvastav mõelda meestekambast, kes omavahel naiste voodivõimeid arutaksid - samasuguseid naistekarju aga tean küll. Minge või Buduaari. Kahju kohe meestest.
Ehk parem ongi, et mõni oskab vähemalt suuremas seltskonnas suud kinni hoida ja hiljem oma uudishimu mõnes foorumis maandab. A tegelt ka, mis on sinu kõige veidram, imelikum, jubedam jne? Ahh? Ahh? /väriseb erutusest ja limpsab keelt nagu Zorro Wremjast/
kolmapäev, detsember 02, 2009
Jälle sina siin? Kessu Sisselasi?
Kindlasti oleks uuesti alustamiseks palju intrigeerivamaid teemasid (üks on mul olemas ka, aga nimelt ei pannud seda siia) kui kirjandus, aga seekord siis nii. Avastasin ühe tõeliselt hea raamatu - Eia Uus "Kahe näoga jumal". Netist leidsin juurde vaid ühe arvustuse ja seegi ei ole just kiitev. Mina igatahes ei suutnud seda raamatut veiniklaasi kõrvale lugeda, tahtsin iga lauset ja lõiku täpselt tunnetada. Ekspressi arvustusest jäi silma üks koht - "Üleliia huvitav nende tegelaste keskel veedetud aeg just pole." Ma eeldan, et huvitavuse all mõeldakse seal siis põnevust. Kes ütles, et raamatud peavad põnevad olema? Et pidevalt peab mingi action käima? Ok, võib-olla on asi selles, et ka mu enda kirjanduslikele katsetustele on seda sama põneva tegevuse puudumist ette heidetud, kuid mina otsin raamatutest (ja ka igalt poolt mujalt) muud. Mulle on vaja emotsiooni - sellist seisvat hetke, mida nautida. Kui mägironimisest paralleeli tuua, siis hetk mäe tipus on väärtuslikum kui tipu poole rühkimine ja kõige parema meelega jätaks ma selle füüsilise osa üldse ära...Aga raamatud - just seetõttu suhtun ma umbusuga igasugu menukitesse, mille kohta öeldakse, et raske käest panna. Mitte, et mul ei oleks raske käest panna aga see on sama efekt nagu actionfilmidegagi - korra vaatad, on põnev aga ununeb sama kiiresti. Siinkohal peaks vist mainima, et mul on mingi jama selle unustamisega, mis võib teemat mõjutada - nimelt unustan ma kõik kogetu pea kohe ära - hiljem meenub vaid, et jah, ma olen seda näinud/lugenud, kuid mis seal toimus, ei tea...Ainus, mis meelde jääb on emotsioon, et asi kas meeldis või ei. Isegi väga hea asja puhul ei pruugi ma kogu tegevust mäletada. Kahtlustan "errori" taga liigset lühimälu kurnamist kooliajal - mul jäi kõik korraks külge ja seejärel ununes - tollal oli see positiivne, kuna pikemaajalist mäletamist ei olnud vaja (ega osanud siis ette näha, et seda võiks vaja olla). Naljakas on vahel kellelegi mõnd raamatut soovitada - ikka küsitakse, et mis seal on siis põnevat - kriminaalromaan, ajalooline romaan? Mida siis vastata? Kui nii juba küsitakse, siis on tegelikult selge, et minu soovitatud raamat niikuinii ei sobi - kellel ikka tekiks huvi kui ma ütlen, et ei, see on nagu, noh, lihtsalt romaan, ilukirjandus noh. Aga mis seal toimub? Eee..no ma täpselt ei mäleta, aga see oli jube hea, mulle meeldis, seal on huvitavad mõtted. Ma olen ikka üks verbaalne õnnetusehunnik vahel. Aga palju lihtsam oleks ju kui mulle meeldiks krimi- või armastusromaanid - ütleks ilusti, et seal üks mutt lüüakse maha ja kahtlustatakse tema meest aga tegelt ei ole asi üldse nii või siis et üks tibi abiellub oma arust ideaalse itaallasega, aga pärast tuleb mängu maffia. No mulle meeldib Bukowski - mis ma ütlen siis, et seal terve raamatu peategelane joob ja paneb naisi? Keda see huvitaks? Või noh, SEE huvitaks ilmselt paljusid aga SEE ei ole see, miks Bukowski meeldib ja miks teda lugeda võiks.
Aga miks kirjutada? Mind näiteks mõjutas sissekande alguses nimetet raamatust arvamus, et elu on hirmus tühi selleta. Et teisiti ei saa, seda ka, aga tegelikult isegi saab teisiti, kuid elu on tõesti koledasti tühi.
Aga miks kirjutada? Mind näiteks mõjutas sissekande alguses nimetet raamatust arvamus, et elu on hirmus tühi selleta. Et teisiti ei saa, seda ka, aga tegelikult isegi saab teisiti, kuid elu on tõesti koledasti tühi.
neljapäev, veebruar 19, 2009
Su mehel on armuke?!
Igal neljandal Eesti mehel on armuke!
Loomulikult ei tähenda see, et Sinu mehel armuke on ja Sa Tema järele nuhkima peaks.
Seade, mida me Sulle soovitame aitab hädast välja ka siis, kui Su mees purjus peaga ei oska koju tulla!
Kui Sul meest ei ole siis XXXXXXXXXX on palju rakendusi: auto, lemmikloom, laps, kodune vara, vanur jpm.
Vot sellise reklaamkirja sain täna. Kas Teile mõjuks? Või paneks pigem mõtlema, et päris kole kui eesti meest nähakse ainult kui liiderlikku ja/või joodikut?
Loomulikult ei tähenda see, et Sinu mehel armuke on ja Sa Tema järele nuhkima peaks.
Seade, mida me Sulle soovitame aitab hädast välja ka siis, kui Su mees purjus peaga ei oska koju tulla!
Kui Sul meest ei ole siis XXXXXXXXXX on palju rakendusi: auto, lemmikloom, laps, kodune vara, vanur jpm.
Vot sellise reklaamkirja sain täna. Kas Teile mõjuks? Või paneks pigem mõtlema, et päris kole kui eesti meest nähakse ainult kui liiderlikku ja/või joodikut?
reede, jaanuar 23, 2009
Paar filmi
Mõnest filmist siis, mida vahepeal nähtud -
4/5 "Seitse elu" - mina vist sattusin eriliste tümikatega ühele seansile, aga mulle tundus erinevalt Liiast ,et ma olin vist ainuke, kes nina löristas...Filmi algus ei olnud eriti paljulubav, kuid tegelikult oli tegemist äärmiselt südamliku looga, kahju et alles filmi lõpus lugu elama hakkas. Nii hea loo oleks kindlasti ka algusest peale kaasaelatavana teha saanud.
4/5 "Naised" - kui tahate head meelelahutust, siis minge kindlasti vaatama. Selline "Seksi ja linna" tüüpi lõbus naistekas. Filmis ei tee kaasa muuseas mitte ühtegi meesnäitlejat, isegi ei näidata ka ühtegi meest (va 1 väike erand lõpus).
5/5 "Vicky Cristina Barcelona" - minu selle aasta 1 meeldejäävamaid filmielamusi kui mitte kõige meeldejäänuim, sest hetkel ühtegi teist ei meenu :P Lasin ennast alguses segada hävitavast arvustusest Postimehes, aga tõesti, pigem oli pealiskaudne see arvustuse kirjutaja kui film (päris huvitavad kommentaarid ka arvustusel). Film siis kõigest sellest, mis elu nii keeruliseks teeb - inimsuhetest ja sellest, kuidas õigeid vastuseid ega õnnelikku lõppu ei pruugigi olla. Vähemalt minul oli küll äratundmist küllaga. No näiteks selline situatsioon, kus sa proovid ilmselgelt ühekülgsete kavatsustega meesolendile viisakalt, kuid piisavalt sarkastiliselt ära öelda ja siis su sinisilmne sõbrannake tõstab oma blondi pea ja teatab täiesti siiralt: "But I'd love to go with you!" (ei ole ühtegi konkreetset blondi sõbrannat, selline on see sõbranna filmis). Aga peale selle filmi äravaatamist saad aru, et ei ole see sinu tee sugugi palju siivsam ja mõistlikum kui selliste sinu arvates pilvedel hõljuvate naiivitaride oma. Ja mis veel hullem - õigus pole teil kummalgi ja õnne leidmine sõltub hoopis sajast muust asjast kui sellest, milliseid valikuid teha. Ja kui teile ka kasvõi ainult soe kliima, hea vein, reisimine jms meeldib, siis tasub vaadata :)
4/5 "Seitse elu" - mina vist sattusin eriliste tümikatega ühele seansile, aga mulle tundus erinevalt Liiast ,et ma olin vist ainuke, kes nina löristas...Filmi algus ei olnud eriti paljulubav, kuid tegelikult oli tegemist äärmiselt südamliku looga, kahju et alles filmi lõpus lugu elama hakkas. Nii hea loo oleks kindlasti ka algusest peale kaasaelatavana teha saanud.
4/5 "Naised" - kui tahate head meelelahutust, siis minge kindlasti vaatama. Selline "Seksi ja linna" tüüpi lõbus naistekas. Filmis ei tee kaasa muuseas mitte ühtegi meesnäitlejat, isegi ei näidata ka ühtegi meest (va 1 väike erand lõpus).
5/5 "Vicky Cristina Barcelona" - minu selle aasta 1 meeldejäävamaid filmielamusi kui mitte kõige meeldejäänuim, sest hetkel ühtegi teist ei meenu :P Lasin ennast alguses segada hävitavast arvustusest Postimehes, aga tõesti, pigem oli pealiskaudne see arvustuse kirjutaja kui film (päris huvitavad kommentaarid ka arvustusel). Film siis kõigest sellest, mis elu nii keeruliseks teeb - inimsuhetest ja sellest, kuidas õigeid vastuseid ega õnnelikku lõppu ei pruugigi olla. Vähemalt minul oli küll äratundmist küllaga. No näiteks selline situatsioon, kus sa proovid ilmselgelt ühekülgsete kavatsustega meesolendile viisakalt, kuid piisavalt sarkastiliselt ära öelda ja siis su sinisilmne sõbrannake tõstab oma blondi pea ja teatab täiesti siiralt: "But I'd love to go with you!" (ei ole ühtegi konkreetset blondi sõbrannat, selline on see sõbranna filmis). Aga peale selle filmi äravaatamist saad aru, et ei ole see sinu tee sugugi palju siivsam ja mõistlikum kui selliste sinu arvates pilvedel hõljuvate naiivitaride oma. Ja mis veel hullem - õigus pole teil kummalgi ja õnne leidmine sõltub hoopis sajast muust asjast kui sellest, milliseid valikuid teha. Ja kui teile ka kasvõi ainult soe kliima, hea vein, reisimine jms meeldib, siis tasub vaadata :)
esmaspäev, jaanuar 12, 2009
Raport
Huh, ma olen nüüd puhkusel, tegelikult juba aasta algusest, aga noh nagu puhkusel ikka, on pidevalt kiire. Mitte et ma mööda Beebimaailmu ja muud sellist tuiskaks. Hunnik riideid on ainult olemas, enamus sellest teiste pärand. Ükspäev sattusin mingisse poodi, mis pealtnäha paistis uute asjade pood aga lähedalt vaadates ilmnes, et ilmselt on enamik asju siiski nii umbes korra kantud - aga no kamoon - H&M, Marks & Spencer! Mida üks tartlane veel tahab. Eriti kui keskmine hind asjadel oli 20.- Ostsin siis 150.- terve garderoobi ulatuses roosasid hilpe kokku. Ja kui juhtub nüüd see ebaselge 5% olema, siis tuleb ilmselt Angela Aak. Ahjaa Kaupsis on hetkel see "ülinummi" roosa kuni kahekuusele mõeldud karvane mantlike 699.- pealt 499.- peale hinnatud ;)
Üldiselt elame siin nö viimsepäeva ootuses - tormame mööda meelelahutusasutusi, õgime sushit ("issand jumal, toorest kala sööd vä? sellest võib ju listeeria bakteri saada!" jah, nagu ka sinihallitusjuustust, kassi paitamisest jne 1 juhul tuhandest), vahime ööd otsa üleval jne. Ei, ma ei räägi endast mitmuses. Laupäevase pungiürituse suhtes muutsin küll meelt, sest mind ähvardati sellega, et varsti olen nagu need kahepäevase titega mööda säästupäevi tormavad emad...Kuigi tänapäeval on ju trendikas sünnitada Marilyn Mansoni kontserdil ja pensioniameti sabas.
Aastavahetus tuli ka väga lõbusalt, mitte süldilauas ila suunurgast tilkumas, kell 10.30 tukastades (kellelgi Perekoolis tuli niimoodi). Kelgutasin ("kle, sa võiksid minna demonstratiivselt kuhugi reisibüroosse ja küsida uuemate suusareiside kohta!") ja mängisin õhukitarri koos väga ebakainete inimestega.
Üldiselt elame siin nö viimsepäeva ootuses - tormame mööda meelelahutusasutusi, õgime sushit ("issand jumal, toorest kala sööd vä? sellest võib ju listeeria bakteri saada!" jah, nagu ka sinihallitusjuustust, kassi paitamisest jne 1 juhul tuhandest), vahime ööd otsa üleval jne. Ei, ma ei räägi endast mitmuses. Laupäevase pungiürituse suhtes muutsin küll meelt, sest mind ähvardati sellega, et varsti olen nagu need kahepäevase titega mööda säästupäevi tormavad emad...Kuigi tänapäeval on ju trendikas sünnitada Marilyn Mansoni kontserdil ja pensioniameti sabas.
Aastavahetus tuli ka väga lõbusalt, mitte süldilauas ila suunurgast tilkumas, kell 10.30 tukastades (kellelgi Perekoolis tuli niimoodi). Kelgutasin ("kle, sa võiksid minna demonstratiivselt kuhugi reisibüroosse ja küsida uuemate suusareiside kohta!") ja mängisin õhukitarri koos väga ebakainete inimestega.
kolmapäev, detsember 17, 2008
Positiivsust advendiaega
Nii - mida me siis eelmisest postitusest ja kommentaaridest õppisime? Mulle tundub, et kokkuvõtteks võib öelda midagi sellist nagu - naiselikkus on defineeritav kui eneseväärikuse puudumine ning millegipärast on enamik naisi koledasti mehelikud?
Tegelikult on jube kõrini neist "suhteekspertidest", kes igalpool suure suuga sõna võtavad. Ei viitsi isegi mitte erutuda. Kes tahab, võib näiteks seda siin lugeda. Ehk siis vaene väike rikas eesti mees, keda kurjad eesti naised ära kasutavad. Võrratu üldistamisoskus ja traagiline lugu - "lausa pissu tuleb silma" (tsiteerides üht Perekooli dementset, kes nagu hilisemal vaatlusel ilmsiks tuli, pidas pissu all silmas pisarat. Nii nummi.) Vähemalt tore, et elus nii palju huumorit leidub :)
"Millises vaimses seisundis peab olema inimene, kes selliseid asju siia foorumisse kirjutab???" (Pissujutu kohta)
"Tibu on kana laps." (Sarkastiline kommentaar enamlevinud sünonüümile lapse kohta)
"Mina ei taha välja näha nagu poegiv emis." (Inimene, kes peab loomulikuks ka keerulises olukorras kauni välimuse säilitamist)
Nii et ärge öelge, et Perekoolis ainult hullud koos on. Täitsa siiralt kohe on seal ka päris paigas mõistusega tegelasi. Ega lolle siis niisama loodud - ikka teistele rõõmuks!
Kui poleks lollide pöörast armeed, kas tõuseks siis tarku, kes näitaksid teed?
(Singer Vinger - Vastandite ühtsus ja võitlus)
Mina olin juba 15-aastaselt väga erudeeritud ning laia silmaringiga tüüp. Sõbrustasin ainult õpetajatega ja nende hulgast ka ainult valitud helg-peadega. Vaimukused stiilis "julge hundi riist on rasvane" ja "häda ajab härja kusele" olid mulle juba mürsikuna mõeldamatult labased.
(Reijo Roos, tegelane Orkutist)
Tegelikult on jube kõrini neist "suhteekspertidest", kes igalpool suure suuga sõna võtavad. Ei viitsi isegi mitte erutuda. Kes tahab, võib näiteks seda siin lugeda. Ehk siis vaene väike rikas eesti mees, keda kurjad eesti naised ära kasutavad. Võrratu üldistamisoskus ja traagiline lugu - "lausa pissu tuleb silma" (tsiteerides üht Perekooli dementset, kes nagu hilisemal vaatlusel ilmsiks tuli, pidas pissu all silmas pisarat. Nii nummi.) Vähemalt tore, et elus nii palju huumorit leidub :)
"Millises vaimses seisundis peab olema inimene, kes selliseid asju siia foorumisse kirjutab???" (Pissujutu kohta)
"Tibu on kana laps." (Sarkastiline kommentaar enamlevinud sünonüümile lapse kohta)
"Mina ei taha välja näha nagu poegiv emis." (Inimene, kes peab loomulikuks ka keerulises olukorras kauni välimuse säilitamist)
Nii et ärge öelge, et Perekoolis ainult hullud koos on. Täitsa siiralt kohe on seal ka päris paigas mõistusega tegelasi. Ega lolle siis niisama loodud - ikka teistele rõõmuks!
Kui poleks lollide pöörast armeed, kas tõuseks siis tarku, kes näitaksid teed?
(Singer Vinger - Vastandite ühtsus ja võitlus)
Mina olin juba 15-aastaselt väga erudeeritud ning laia silmaringiga tüüp. Sõbrustasin ainult õpetajatega ja nende hulgast ka ainult valitud helg-peadega. Vaimukused stiilis "julge hundi riist on rasvane" ja "häda ajab härja kusele" olid mulle juba mürsikuna mõeldamatult labased.
(Reijo Roos, tegelane Orkutist)
reede, detsember 12, 2008
Diskreetsus on naiste puhul hälve, mida tuleks ravida?
Leidsin täna hommikul netiavarustest sellise arvamusavalduse (see oli anonüümne, seega loodan, et autor ei pahanda):
"Teile on sõnum."
Kas peaksin...? Või pigem mitte?
Ma pole kunagi diskreetsusest lugu pidanud. Kui keegi tahab midagi
saladuses hoida, siis peab ta seda minu eest varjama. Ja kui ta seda
piisavalt hästi ei varja, siis ei tohiks ta minu peale pahandada, kui ma
selle välja uurin. See on alati olnud minu põhimõte.
Hea küll, mul on kalduvus nuhkimisele, ma tunnistan seda. Ja ma ei tea
ühtegi naist, kes seda kalduvust minuga ei jagaks. Ma julgen isegi väita,
et diskreetsus on naiste puhul hälve, mida tuleks ravida.
Kujutlege vaid, et naine jätab lugemata käsitsi maalitud südametega
postkaardi, mis on tema meessõbrale adresseeritud. Haiglane.
Kujutlege vaid, et naine _ei viigi_ end kurssi oma armsama avatult
vedelevas märkmikus kirjapandud kohtumisega. Kahtlane.
kujutlege vaid, et naine leiab mehe kirjutaslaualt ümbriku märkega
"isiklik" ja jätab selle sisuga tutvumata. Või kuuleb mehe telefonist "
Teile on sõnum" ja jätab selle kuulamata. Täiesti ebanaiselik, täiesti
ebareaalne.
Mina isiklikult pean nuhkimist laiduväärseks siis, kui sellest jäljed
jäävad. Ma ei rebiks kunagi ümbrikke lahti, ei loeks kunagi võõraid
e-maile, kui ei oleks olemas funktsiooni "Mark as unread", ja ei otsiks
kunagi tema rahakotist kahtlaseid kviitungeid, kui ei oleks täiesti
kindel, et ta parasjagu väga sügavalt magab.
Ei, ma ei ole umbusklik. Olen uudishimulik ja tahan midagi uut teada
saada. Nuhkimine on tore, kuna sealjuures võib ju midagi avastada, see aga
enam nii tore ei ole.
See on loogika, millest kahtlemata kõik aru ei saa. Enamasti jõutaksee ju
niikuinii järeldusele, et mehel polnudki midagi varjata. _Ja millegipärast
ei rahulda see enamikku naisi._ Selles suhtes oleme lihtsalt kohutavad
dialektilised. Olgem ausad, kes tahab endale truud meest? Kes tahab
sellist, keda võib saata neljaks nädalaks Türki Ronisoni-klubisse ja talle
lahkudes " Lõbutse hästi!" soovida?
Sinu mees on truu? No palju õnne! Võibolla sellepärast, et keegi teine ei
taha teda?
Kõik teevad seda, kõik luuravad ja otsivad. Ainult mõned oskavad seda
suurepäraselt varjata. Selles pole kahtlust. Ja kui te arvate, et teie
elukaaslane on laitmatult aus ja teid kinnisilmi usaldab, kunagi ei vaata
salaja teie telefoni ja ei piilu teie taskusse väites, et tahtis seda
lihstalt pessu panna, ei terita oma kõrvu, kui telefonist kostub mahe
hääl, ei ürita sisse logida teie postkasti, siis on asjal kolm varianti.
Esimene, mis minu arvates ka kõige hullem, on lihtne: te ei huvita põrmugi
enam oma elukaaslast ja tal on teist lihstalt ükskõik. Ta pavetab niigi
iga päev, et teil keegi tekiks, nii saab ta rahus mängida ohvrid, keda on
mahajäetud.
Teine, mis on minu meelest ka kõige põnevam: teie kõrval on suurepärane
näitleja, kes oskab teid kõike uskuma panna, isegi seda, et te ise pole
kunagi nuhkinud.
Ja kolmas, mis on kõige lühem: teie kõrval on kuivik.
...Neljas variant? Ta ei nuhigi, kuna te pole andnud talle selleks
põhjust. Veel!
Algul see vihastas mind, aga tegelikult peaks vist teema üle järele mõtlema. Mida see nuhkimine siis annab? Põnev on kindlasti, aga tulemuseks tavaliselt ju ebamäärased kahtlused, millele kinnituse leidmiseks või ümber lükkamiseks peab veel nuhkima. Lõpuks muutud paranoiliseks hulluks, milliste kohta meeste hulgas legende liigub. Neid elavaid legende olen isegi kohanud - tibid, kes peavad 24/7 oma mehe kõrval passima, 8 korda päevas neile töö juurde helistama, väiksemagi kahtluse korral kõik mehe sõbrad üle kuulama jne. Ise nad kusjuures nimetavad seda tõesti armastuseks ja leiavad, et sinu tunded pole piisavalt tugevad kui sa samuti ei talita. Vaesed mehed seevastu ei tea, mida häbi pärast teha, vannuvad pisarsilmil, et nad tahavad tõepoolest ainult paar pudelit viina juua, aga nüüd tekib neil juba trotsist tunne, et peaks lõbumajja minema. Kõige hullem on see, et lõpuks usuvad ka need jälitatavad mehed, et selline see naise-mehe suhe olema peabki ning kahtlustavad ka kõiki teisi sellises käitumises. Ehk siis siit koorub välja ka põhiline põhjus, miks minu arvates nuhkimine jube on - see on alandav. See alavääristab mind ennast enda silmis justkui ei usuks ma, et keegi üldse minuga koos soovib olla. Asi ei ole mingis usaldamises, asi on just nimelt selles, et see paneb mind iseennast odavana tundma. Mitte kuidagi eriliselt naiselikuna nagu loo autor leiab. Minu eneseväärikus kahaneb läbi selle, et ma tunnen end asuvat sama pulga peal kui need paranoilised kanad, kellest varem juttu oli. Sellised, kelle üle tegelikult kõik naeravad.
Ah et kes tahab endale truud meest? Kuidagi koledasti "viinamarjad on hapud" suhtumine? Ja siis kui keegi teine mu meest ei taha - ma pole ka veel ühtegi "teise naise meest" kohanud, keda ma tahaks. Sitt maitse noh, ilmselt.
Kas tõesti on võõras selline mõtlemine, et kui keegi teine hakkab rohkem huvitama, siis lõpetaks kõige pealt esimesega suhted ära? Võib-olla olen loll, aga olen sellist käitumist ka teistelt eeldanud. Petmine ei ole põnev, see on alandav. Ja mitte ainult petetule. Ah jaa, see kui mees vaatab tänaval kellelegi järele või räägib mõne naissoost inimesega ei ole põhjus nuhkimiseks. Järele jääb variant, et olen tõepoolest jube kuivik. Ma millegipärast aiman, et selle all peab loo autor siiski väheke teist tüüpi inimest silmas.
"Teile on sõnum."
Kas peaksin...? Või pigem mitte?
Ma pole kunagi diskreetsusest lugu pidanud. Kui keegi tahab midagi
saladuses hoida, siis peab ta seda minu eest varjama. Ja kui ta seda
piisavalt hästi ei varja, siis ei tohiks ta minu peale pahandada, kui ma
selle välja uurin. See on alati olnud minu põhimõte.
Hea küll, mul on kalduvus nuhkimisele, ma tunnistan seda. Ja ma ei tea
ühtegi naist, kes seda kalduvust minuga ei jagaks. Ma julgen isegi väita,
et diskreetsus on naiste puhul hälve, mida tuleks ravida.
Kujutlege vaid, et naine jätab lugemata käsitsi maalitud südametega
postkaardi, mis on tema meessõbrale adresseeritud. Haiglane.
Kujutlege vaid, et naine _ei viigi_ end kurssi oma armsama avatult
vedelevas märkmikus kirjapandud kohtumisega. Kahtlane.
kujutlege vaid, et naine leiab mehe kirjutaslaualt ümbriku märkega
"isiklik" ja jätab selle sisuga tutvumata. Või kuuleb mehe telefonist "
Teile on sõnum" ja jätab selle kuulamata. Täiesti ebanaiselik, täiesti
ebareaalne.
Mina isiklikult pean nuhkimist laiduväärseks siis, kui sellest jäljed
jäävad. Ma ei rebiks kunagi ümbrikke lahti, ei loeks kunagi võõraid
e-maile, kui ei oleks olemas funktsiooni "Mark as unread", ja ei otsiks
kunagi tema rahakotist kahtlaseid kviitungeid, kui ei oleks täiesti
kindel, et ta parasjagu väga sügavalt magab.
Ei, ma ei ole umbusklik. Olen uudishimulik ja tahan midagi uut teada
saada. Nuhkimine on tore, kuna sealjuures võib ju midagi avastada, see aga
enam nii tore ei ole.
See on loogika, millest kahtlemata kõik aru ei saa. Enamasti jõutaksee ju
niikuinii järeldusele, et mehel polnudki midagi varjata. _Ja millegipärast
ei rahulda see enamikku naisi._ Selles suhtes oleme lihtsalt kohutavad
dialektilised. Olgem ausad, kes tahab endale truud meest? Kes tahab
sellist, keda võib saata neljaks nädalaks Türki Ronisoni-klubisse ja talle
lahkudes " Lõbutse hästi!" soovida?
Sinu mees on truu? No palju õnne! Võibolla sellepärast, et keegi teine ei
taha teda?
Kõik teevad seda, kõik luuravad ja otsivad. Ainult mõned oskavad seda
suurepäraselt varjata. Selles pole kahtlust. Ja kui te arvate, et teie
elukaaslane on laitmatult aus ja teid kinnisilmi usaldab, kunagi ei vaata
salaja teie telefoni ja ei piilu teie taskusse väites, et tahtis seda
lihstalt pessu panna, ei terita oma kõrvu, kui telefonist kostub mahe
hääl, ei ürita sisse logida teie postkasti, siis on asjal kolm varianti.
Esimene, mis minu arvates ka kõige hullem, on lihtne: te ei huvita põrmugi
enam oma elukaaslast ja tal on teist lihstalt ükskõik. Ta pavetab niigi
iga päev, et teil keegi tekiks, nii saab ta rahus mängida ohvrid, keda on
mahajäetud.
Teine, mis on minu meelest ka kõige põnevam: teie kõrval on suurepärane
näitleja, kes oskab teid kõike uskuma panna, isegi seda, et te ise pole
kunagi nuhkinud.
Ja kolmas, mis on kõige lühem: teie kõrval on kuivik.
...Neljas variant? Ta ei nuhigi, kuna te pole andnud talle selleks
põhjust. Veel!
Algul see vihastas mind, aga tegelikult peaks vist teema üle järele mõtlema. Mida see nuhkimine siis annab? Põnev on kindlasti, aga tulemuseks tavaliselt ju ebamäärased kahtlused, millele kinnituse leidmiseks või ümber lükkamiseks peab veel nuhkima. Lõpuks muutud paranoiliseks hulluks, milliste kohta meeste hulgas legende liigub. Neid elavaid legende olen isegi kohanud - tibid, kes peavad 24/7 oma mehe kõrval passima, 8 korda päevas neile töö juurde helistama, väiksemagi kahtluse korral kõik mehe sõbrad üle kuulama jne. Ise nad kusjuures nimetavad seda tõesti armastuseks ja leiavad, et sinu tunded pole piisavalt tugevad kui sa samuti ei talita. Vaesed mehed seevastu ei tea, mida häbi pärast teha, vannuvad pisarsilmil, et nad tahavad tõepoolest ainult paar pudelit viina juua, aga nüüd tekib neil juba trotsist tunne, et peaks lõbumajja minema. Kõige hullem on see, et lõpuks usuvad ka need jälitatavad mehed, et selline see naise-mehe suhe olema peabki ning kahtlustavad ka kõiki teisi sellises käitumises. Ehk siis siit koorub välja ka põhiline põhjus, miks minu arvates nuhkimine jube on - see on alandav. See alavääristab mind ennast enda silmis justkui ei usuks ma, et keegi üldse minuga koos soovib olla. Asi ei ole mingis usaldamises, asi on just nimelt selles, et see paneb mind iseennast odavana tundma. Mitte kuidagi eriliselt naiselikuna nagu loo autor leiab. Minu eneseväärikus kahaneb läbi selle, et ma tunnen end asuvat sama pulga peal kui need paranoilised kanad, kellest varem juttu oli. Sellised, kelle üle tegelikult kõik naeravad.
Ah et kes tahab endale truud meest? Kuidagi koledasti "viinamarjad on hapud" suhtumine? Ja siis kui keegi teine mu meest ei taha - ma pole ka veel ühtegi "teise naise meest" kohanud, keda ma tahaks. Sitt maitse noh, ilmselt.
Kas tõesti on võõras selline mõtlemine, et kui keegi teine hakkab rohkem huvitama, siis lõpetaks kõige pealt esimesega suhted ära? Võib-olla olen loll, aga olen sellist käitumist ka teistelt eeldanud. Petmine ei ole põnev, see on alandav. Ja mitte ainult petetule. Ah jaa, see kui mees vaatab tänaval kellelegi järele või räägib mõne naissoost inimesega ei ole põhjus nuhkimiseks. Järele jääb variant, et olen tõepoolest jube kuivik. Ma millegipärast aiman, et selle all peab loo autor siiski väheke teist tüüpi inimest silmas.
neljapäev, detsember 04, 2008
Abielu annab turvatunde?
Eilses Postimehe abielu-artikli kohta siis minu arvamused. Mina kuulun ilmselt sellesse seltskonda, kes vastaks küsimusele, miks inimesed abielluvad, et nii on kombeks. Ma tõepoolest ei oska ühtegi nö ratsionaalset põhjust välja tuua (jah, ma ei ole väga kursis abielu juriidilise poolega) ning millegipärast tundub mulle "paadunud romantikuna" (hööhööhöö), et seda olekski kuidagi imelik teha. Antud artikli osa "Maailmapraktika" toob aga välja rea põhjusi, miks siis ikka see abielu parem peaks olema. No ma ei tea, igatahes mina arvan hoopis nii:
- "Eluase: kaitsta vaba kooselu partnerit ja lapsi ning nende õigusi eluasemele. Vältida olukordi, kui kooselu lõppemise korral partner, kelle hooldada jäävad lapsed, tõstetakse nende ühisest kodust välja, sest kinnisvara on teise partneri nimel. Samuti võib tekkida olukord, kus eluase on ühe partneri nimel, ent aastate jooksul on eluasemelaenu tasunud teine." Ja te ütlete, et selle ohu vältimiseks on vaja justnimelt abielu? Ilmselt olen ma kohutavalt paranoiline tüüp aga ma ei julgekski "võõral territooriumil" poegima hakata. Minu arvates tuleks sellised küsimused kohe suhte alguses ära lahendada, mitte loota igavesele armastusele. Just see, et ma olen naine ja seoses sellega füüsiliselt nõrgem, võimalikult majanduslikult rumalam ja võimalikult haavatavamas seisukorras (saan näiteks lapsi) pean ma olema hoolikam oma tagala kindlustamisega. Liiga palju on juba vanemas põlvkonnas näiteid, kus ema ei saa ebarahuldavast suhtest lahkuda just seetõttu, et "kuhu ma oma palga ja lastega lähen". Selline tulevik on minu arvates üks koledamaid. Ja sõltumist on siiski turvalisem ise vältida, kui abielutunnistusele lootma jääda.
- "Elatis: anda vähem soodsas olukorras olevale, näiteks lastega kodus olnud ja mittetöötavale partnerile õigused elatisele, kui kooselu lõpeb." Põhimõtteliselt sama asi. Kogu vähemalt nii palju raha, et suudad ilma sissetulekuta mõned kuud vastu pidada. Teine asi muidugi see, et tõesti on ebaõiglane kui üks lapsevanem ühel päeval oma käed lihtsalt "asjast" puhtaks pühib. Millegipärast usun ma, et inimest tundes ei ole see nii tavaline ja teiseks saab minu teada meil elatist välja nõuda ka abielus mitte olles.
- "Vara ja pärandus: kaitsta nõrgemal positsioonil olevat partnerit kooselu lõppemise või partneri surma puhul. Vältida olukorda, kus testamendi puudumisel ei ole kooselupartneril mingit õigust pärandusele ning kogu vara läheb automaatselt partneri sugulastele või et lahkumineku korral jääb üks pool varatuks." No vara puhul jälle sama jutt, mis enne ja pärandus on nii nö "kauge" teema, et vaevalt keegi sellega abiellumisel arvestab. Ahjaa..igasugu Anna Nicole Smithid küll.
- "Immigratsioon: hõlbustada kodaniku või seadusliku residendi partneril elamisloa saamist." OK, selle reegleid ma täpselt ei tea. Ilmselt siis see läheks arvesse, kuigi absoluutselt ebaromantiline põhjus.
- "Lähisuhtevägivald: laiendada paarisuhtevägivalla korral ohvrile seaduslik kaitse ja õigused." Sellest ma ei saa aga üldse aru - kas siis abieluvägivald on keelatud aga kooselus peksa palju tahad? Minu arvates on igasugune vägivald karistatav ega sõltu sellest, kas peksja on su abikaasa või korterinaaber.
- "Meditsiiniline eriolukord: tagada, et inimese äkilise haigestumise või õnnetuse korral käsitletakse kooselupartnerit lähima sugulasena." Ma tõesti ei kujuta seda ette, et libisen tänaval, kaotan meelemärkuse ja siis ei leita muidu kedagi, kes mu identifitseeriks? Või siis on suhted vanemate ja elukaaslase vahel nii halvad, et üks pool salatakse maha? Kui vanemaid ja sõpru ei ole, siis ei hakka keegi otsima ja tekib oht tundmatuna maha maetud saada? Ilmselt ei ole neid olukordi eriti palju, kus ma ise ei suuda öelda, keda ma enda haigevoodi kõrvale seisma tahan. Või et keegi püüab minu lähisugulasena esinedes mu voodi kõrvale seisma tulla.
Pigem on abiellumise puhul teema selles, et laste sündides ei saa Eestis lapsele panna mõlema vanema perekonnanime (huvitav, miks - mitmetes teistes riikides ju küll saab?) ja vabaabielus jääb üks pool justkui perekonnast välja. Mingit kindlustunnet see paber aga küll rohkem ei anna, et nüüd tõesti mina see "happily ever after" väljavalitu olen.
- "Eluase: kaitsta vaba kooselu partnerit ja lapsi ning nende õigusi eluasemele. Vältida olukordi, kui kooselu lõppemise korral partner, kelle hooldada jäävad lapsed, tõstetakse nende ühisest kodust välja, sest kinnisvara on teise partneri nimel. Samuti võib tekkida olukord, kus eluase on ühe partneri nimel, ent aastate jooksul on eluasemelaenu tasunud teine." Ja te ütlete, et selle ohu vältimiseks on vaja justnimelt abielu? Ilmselt olen ma kohutavalt paranoiline tüüp aga ma ei julgekski "võõral territooriumil" poegima hakata. Minu arvates tuleks sellised küsimused kohe suhte alguses ära lahendada, mitte loota igavesele armastusele. Just see, et ma olen naine ja seoses sellega füüsiliselt nõrgem, võimalikult majanduslikult rumalam ja võimalikult haavatavamas seisukorras (saan näiteks lapsi) pean ma olema hoolikam oma tagala kindlustamisega. Liiga palju on juba vanemas põlvkonnas näiteid, kus ema ei saa ebarahuldavast suhtest lahkuda just seetõttu, et "kuhu ma oma palga ja lastega lähen". Selline tulevik on minu arvates üks koledamaid. Ja sõltumist on siiski turvalisem ise vältida, kui abielutunnistusele lootma jääda.
- "Elatis: anda vähem soodsas olukorras olevale, näiteks lastega kodus olnud ja mittetöötavale partnerile õigused elatisele, kui kooselu lõpeb." Põhimõtteliselt sama asi. Kogu vähemalt nii palju raha, et suudad ilma sissetulekuta mõned kuud vastu pidada. Teine asi muidugi see, et tõesti on ebaõiglane kui üks lapsevanem ühel päeval oma käed lihtsalt "asjast" puhtaks pühib. Millegipärast usun ma, et inimest tundes ei ole see nii tavaline ja teiseks saab minu teada meil elatist välja nõuda ka abielus mitte olles.
- "Vara ja pärandus: kaitsta nõrgemal positsioonil olevat partnerit kooselu lõppemise või partneri surma puhul. Vältida olukorda, kus testamendi puudumisel ei ole kooselupartneril mingit õigust pärandusele ning kogu vara läheb automaatselt partneri sugulastele või et lahkumineku korral jääb üks pool varatuks." No vara puhul jälle sama jutt, mis enne ja pärandus on nii nö "kauge" teema, et vaevalt keegi sellega abiellumisel arvestab. Ahjaa..igasugu Anna Nicole Smithid küll.
- "Immigratsioon: hõlbustada kodaniku või seadusliku residendi partneril elamisloa saamist." OK, selle reegleid ma täpselt ei tea. Ilmselt siis see läheks arvesse, kuigi absoluutselt ebaromantiline põhjus.
- "Lähisuhtevägivald: laiendada paarisuhtevägivalla korral ohvrile seaduslik kaitse ja õigused." Sellest ma ei saa aga üldse aru - kas siis abieluvägivald on keelatud aga kooselus peksa palju tahad? Minu arvates on igasugune vägivald karistatav ega sõltu sellest, kas peksja on su abikaasa või korterinaaber.
- "Meditsiiniline eriolukord: tagada, et inimese äkilise haigestumise või õnnetuse korral käsitletakse kooselupartnerit lähima sugulasena." Ma tõesti ei kujuta seda ette, et libisen tänaval, kaotan meelemärkuse ja siis ei leita muidu kedagi, kes mu identifitseeriks? Või siis on suhted vanemate ja elukaaslase vahel nii halvad, et üks pool salatakse maha? Kui vanemaid ja sõpru ei ole, siis ei hakka keegi otsima ja tekib oht tundmatuna maha maetud saada? Ilmselt ei ole neid olukordi eriti palju, kus ma ise ei suuda öelda, keda ma enda haigevoodi kõrvale seisma tahan. Või et keegi püüab minu lähisugulasena esinedes mu voodi kõrvale seisma tulla.
Pigem on abiellumise puhul teema selles, et laste sündides ei saa Eestis lapsele panna mõlema vanema perekonnanime (huvitav, miks - mitmetes teistes riikides ju küll saab?) ja vabaabielus jääb üks pool justkui perekonnast välja. Mingit kindlustunnet see paber aga küll rohkem ei anna, et nüüd tõesti mina see "happily ever after" väljavalitu olen.
kolmapäev, detsember 03, 2008
Üldistame ja hirmutame
Ma ei saa, ma pean plärtsuma nüüd! Blog.tr.ee enimloetud postitus on jälle sinna samma auku jutt, mida patravad põhimõtteliselt 95% üldistavatest "eneseabiõpikutest". Ehk siis nagu ajusid omavam osa naistest rangelt soovitab tuleks ennast sellest eemal hoida. OK, konkreetse blogis esitatud teema kohta ei saa ma 100% väita, et see nii ei ole, kuid minu kogemuse kohaselt ei ole ükski asi kehtiv KÕIGI inimeste puhul ja mis kasu saadakse siis KÕIGI inimeste hirmutamisest? Kellele toob kasu see kõigi asjade mustas värvides nägemine - "kõik mehed on sead ja petavad", "kõik naised on litsid" jne? Ma saan aru jah, et jube tore on end nii lohutada kui juhtumisi see üks ja sulle sattunud mees või naine seda olid, aga äkki peaks mõtlema ka nö järeltulevale põlvkonnale? Nagu ei ole ka kena minna punasega üle tee, väike laps kõrval, ei maksaks noortele ja kogenematutele pidevalt kaagutada kui õudne 1 või teine asi on.
Mis mõnu saab keegi sellest, kui kuulutab maailmale, et tema sünnitas 40 tundi, oli nabast kaenlaaukudeni lõhki, verd ja muud lendas laias kaares, 25st lisakilost ta enam lahti ei saanud, ükski mees teda enam ei tahtnud ja üleüldse on ta elu põhimõtteliselt läbi ning ilmselt ka sinu oma kui sa samasuguse Kolgata tee ette peaks võtma. Kui tahate, et iive tõuseks, siis olge vait! Mitte, et ma usuks, et just nii see lähebki, aga nõrgema närvikavaga inimesi võib see tõesti kahtlema panna.
Positiivsust inimesed!
Mõned näited:
- saledaks saamiseks ei pea 24/7 treenima ja kapsajuurikat närima
- targaks ei saa raamatukogus elades ja seltsielust loobudes
- kõik rasedad ei oksenda ega muutu elevandisarnasteks olevusteks, kes pidevalt vigisevad ning hammustavad igaühte, kes sõna "seks" mainidagi julgeb
- kõik lapsevanemad ei sulgu pärast maimukese sündi ekskrementide põnevasse maailma ega lähe üle pudikeelele
- kõik inimesed ei vihka oma tööd
- kõik ilusad inimesed ei ole lollid
- kõik paljulapselised ei ole asotsiaalid
- kõik rikkad ei ole varastamise teel oma vara kokku ajanud jne jne
Nalja kah, stseen ööklubist:
Noormees: "Oo neiu, milline kena figuur - mis trenni siis ka teete?"
Neiu: "Ma ei tee trenni, ma joon ja suitsetan."
Mis mõnu saab keegi sellest, kui kuulutab maailmale, et tema sünnitas 40 tundi, oli nabast kaenlaaukudeni lõhki, verd ja muud lendas laias kaares, 25st lisakilost ta enam lahti ei saanud, ükski mees teda enam ei tahtnud ja üleüldse on ta elu põhimõtteliselt läbi ning ilmselt ka sinu oma kui sa samasuguse Kolgata tee ette peaks võtma. Kui tahate, et iive tõuseks, siis olge vait! Mitte, et ma usuks, et just nii see lähebki, aga nõrgema närvikavaga inimesi võib see tõesti kahtlema panna.
Positiivsust inimesed!
Mõned näited:
- saledaks saamiseks ei pea 24/7 treenima ja kapsajuurikat närima
- targaks ei saa raamatukogus elades ja seltsielust loobudes
- kõik rasedad ei oksenda ega muutu elevandisarnasteks olevusteks, kes pidevalt vigisevad ning hammustavad igaühte, kes sõna "seks" mainidagi julgeb
- kõik lapsevanemad ei sulgu pärast maimukese sündi ekskrementide põnevasse maailma ega lähe üle pudikeelele
- kõik inimesed ei vihka oma tööd
- kõik ilusad inimesed ei ole lollid
- kõik paljulapselised ei ole asotsiaalid
- kõik rikkad ei ole varastamise teel oma vara kokku ajanud jne jne
Nalja kah, stseen ööklubist:
Noormees: "Oo neiu, milline kena figuur - mis trenni siis ka teete?"
Neiu: "Ma ei tee trenni, ma joon ja suitsetan."
Uus ja popp muusika aastast 2008
Avastasin eile, et last.fm on koostanud 2008. aasta TOP 10, mis baseerub portaali kuulajate enimkuulatud muusikal. Kuigi ma ei leidnud otsest statistikat, peaks valim päris suur olema, portaalil on kasutajaid ju igast maailma otsast. Toon siia ära ainult artistide TOP 10-ne:
1. MGMT
2. The Ting Tings
3. Sara Bareilles
4. Fleet Foxes
5. Katy Perry
6. The Last Shadow Puppets
7. Foals
8. Bon Iver
9. Does It Offend You, Yeah?
10. Santogold
Nii - mitut esitajat teie siit varem kuulnud olite? Ütlen ausalt, et mina olin kolme. Ja neilt kolmelt igaühelt põhiliselt ühte ja halba lugu.
Kas on üldse võimalik hõlmata kogu muusikat? Keskendudes ainult uuele, jääb unarusse vana ja hea ning nostalgitsedes jääme ilma uuest ja heast? Ma ei tea, kui palju on Eestis inimesi, kes kõiki neid bände teaksid, kuid kahtlustan, et peale muusikakriitikute on neid tavakuulajate hulgas üsna vähe. Juhtusin nägema mingit lõiku telesaatest, kus reastati üles Eesti selle aasta tuntumad hitid ja ega sealgi tegin ma mitu korda üllatunud näo, et mis lugu see veel on? Ma ei kuula nimelt peaaegu üldse Eesti raadioid, kui ma seda teeks, oleks mul ilmselt hoopis teised lemmikud. Mitte reklaami teha soovides ütlen, et peamise osa minu muusikast moodustab see, mida last.fm mulle soovitab, läbi selle "sinu lemmikutega sarnasuse" süsteemi olen enda jaoks palju uusi (tegelikult sageli iidvanu) bände avastanud. Ainus kanal, mille kaudu uue muusikaga kursis olen, on tv muusikakanalid, kus aga kõlab peamiselt uuem popmuusika, mis aga ei ühildu alati sellega, mis meie raadiotes kõlab või kuhugi "tõsiseltvõetavatesse" tabelitesse jõuab. Mida ma öelda tahan on see, et muusikaeelistused sõltuvad tegelikult suurel määral sellest, millise kanali kaudu me oma muusikat tarbime. Sellepärast ei osalegi ma juba mitu aastat näiteks Aastahiti küsitluses - ma justkui ei saa seal päris aus olla, sest mis kasu on saata sinna lugusid, mis on minu jaoks aasta meeldejäävaimad, kuid mis erinevad keskmise kuulaja arvamusest nii palju, et tabelisse neil niikuinii asja ei ole saades heal juhul kuni 5 häält, seetõttu peaksin sinna lugusid saates silmas pidama saate üldist formaati ja nimetama ainult lugusid, mille poolt hääletamine ka arvesse läheks.
Lõppu ka üks sel aastal avastatud hea bänd:
1. MGMT
2. The Ting Tings
3. Sara Bareilles
4. Fleet Foxes
5. Katy Perry
6. The Last Shadow Puppets
7. Foals
8. Bon Iver
9. Does It Offend You, Yeah?
10. Santogold
Nii - mitut esitajat teie siit varem kuulnud olite? Ütlen ausalt, et mina olin kolme. Ja neilt kolmelt igaühelt põhiliselt ühte ja halba lugu.
Kas on üldse võimalik hõlmata kogu muusikat? Keskendudes ainult uuele, jääb unarusse vana ja hea ning nostalgitsedes jääme ilma uuest ja heast? Ma ei tea, kui palju on Eestis inimesi, kes kõiki neid bände teaksid, kuid kahtlustan, et peale muusikakriitikute on neid tavakuulajate hulgas üsna vähe. Juhtusin nägema mingit lõiku telesaatest, kus reastati üles Eesti selle aasta tuntumad hitid ja ega sealgi tegin ma mitu korda üllatunud näo, et mis lugu see veel on? Ma ei kuula nimelt peaaegu üldse Eesti raadioid, kui ma seda teeks, oleks mul ilmselt hoopis teised lemmikud. Mitte reklaami teha soovides ütlen, et peamise osa minu muusikast moodustab see, mida last.fm mulle soovitab, läbi selle "sinu lemmikutega sarnasuse" süsteemi olen enda jaoks palju uusi (tegelikult sageli iidvanu) bände avastanud. Ainus kanal, mille kaudu uue muusikaga kursis olen, on tv muusikakanalid, kus aga kõlab peamiselt uuem popmuusika, mis aga ei ühildu alati sellega, mis meie raadiotes kõlab või kuhugi "tõsiseltvõetavatesse" tabelitesse jõuab. Mida ma öelda tahan on see, et muusikaeelistused sõltuvad tegelikult suurel määral sellest, millise kanali kaudu me oma muusikat tarbime. Sellepärast ei osalegi ma juba mitu aastat näiteks Aastahiti küsitluses - ma justkui ei saa seal päris aus olla, sest mis kasu on saata sinna lugusid, mis on minu jaoks aasta meeldejäävaimad, kuid mis erinevad keskmise kuulaja arvamusest nii palju, et tabelisse neil niikuinii asja ei ole saades heal juhul kuni 5 häält, seetõttu peaksin sinna lugusid saates silmas pidama saate üldist formaati ja nimetama ainult lugusid, mille poolt hääletamine ka arvesse läheks.
Lõppu ka üks sel aastal avastatud hea bänd:
neljapäev, november 27, 2008
Appi - hurraaa! Padar läheb vanemahüvitise kallale
Padar plaanis vanemahüvitiste kallale minna ja perekool läks kihama
Probleem iseenest ei olegi nii suur, sest päris ära ei taheta midagi kaotada, asi on alles mahaöeldud arvamuse vormis jne ja ega otseselt sellest kisa ei tõusnudki. Kisa ikka vanal teemal: madala hüvitise saajad sõimavad kõrgepalgalisi, kellele ainsana see muudatus negatiivselt mõjub ainult rahas arvestamises ja nõuavad võrdsust kõigile. Vanemad inimesed pahandavad, et nemad pidid nii ehk naa hakkama saama ja ärgu praegused üldse vigisegu. Kõrgepalgalised oigavad, et neil juba kõik planeeritud ja laenud kaelas ning mis õigusega võrdseks kui tegemist ei ole "emapalgaga" vaid palgahüvitisega, mis loomulikult ongi seotud palga suurusega. Ma ei hakka oma arvamust siia üldse panema, sest sellel teemal ei saagi olla ega tulla mingit konsensust. Igaüks kisab oma mätta otsast, sest oma särk ja rahakott on kõige lähemal. Mõni ju ütleb suisa otse, et ma olen nõus ise vähem saama kui ainult keegi teine rohkem ei saaks. Teine kaitseb, et miks pean mina kinni maksma teiste laiskuse, madala haridustaseme jms. Ehk siis vaesus teeb kadedaks, rikkus ihneks? Eks ma ise kaldu ka ühele poole, aga tundub, et see on paratamatu ja sõltub ainult sellest, millist elukogemust omad. Omasugused peaks omasugustega lävima - rikkad häärberitesse, vaesed getodesse ja nii et kokku ei puutu - kõige vähem konflikte?
Kõige suurem surmade põhjus pidi ju kah kadedus olema - inimene elab muidu normaalselt ära aga hakkab end siis naabriga võrdlema ja vaatab, et tollel ikka suurem auto ja kobedam maja ning töötab/stressab/joob ennast haigeks.
Tegelikult saab ka kavalusega - üks neiu, kes muidu suht keskpärases kohas sekretärina töötas, kuulutas alati igal võimalusel, et "kui palju see vanemahüvitise ülempiir ikka järgmisest aastast on, järsku ma kaotan veel raha muidu!". Iseasi, kas ta oli selle palga kuidagi sahkerdades nii kõrgeks ajanud või siis oli lihtsalt uhke tunne seda kuulutada ja mõelda, kuidas teised hinges kadestavad.
Probleem iseenest ei olegi nii suur, sest päris ära ei taheta midagi kaotada, asi on alles mahaöeldud arvamuse vormis jne ja ega otseselt sellest kisa ei tõusnudki. Kisa ikka vanal teemal: madala hüvitise saajad sõimavad kõrgepalgalisi, kellele ainsana see muudatus negatiivselt mõjub ainult rahas arvestamises ja nõuavad võrdsust kõigile. Vanemad inimesed pahandavad, et nemad pidid nii ehk naa hakkama saama ja ärgu praegused üldse vigisegu. Kõrgepalgalised oigavad, et neil juba kõik planeeritud ja laenud kaelas ning mis õigusega võrdseks kui tegemist ei ole "emapalgaga" vaid palgahüvitisega, mis loomulikult ongi seotud palga suurusega. Ma ei hakka oma arvamust siia üldse panema, sest sellel teemal ei saagi olla ega tulla mingit konsensust. Igaüks kisab oma mätta otsast, sest oma särk ja rahakott on kõige lähemal. Mõni ju ütleb suisa otse, et ma olen nõus ise vähem saama kui ainult keegi teine rohkem ei saaks. Teine kaitseb, et miks pean mina kinni maksma teiste laiskuse, madala haridustaseme jms. Ehk siis vaesus teeb kadedaks, rikkus ihneks? Eks ma ise kaldu ka ühele poole, aga tundub, et see on paratamatu ja sõltub ainult sellest, millist elukogemust omad. Omasugused peaks omasugustega lävima - rikkad häärberitesse, vaesed getodesse ja nii et kokku ei puutu - kõige vähem konflikte?
Kõige suurem surmade põhjus pidi ju kah kadedus olema - inimene elab muidu normaalselt ära aga hakkab end siis naabriga võrdlema ja vaatab, et tollel ikka suurem auto ja kobedam maja ning töötab/stressab/joob ennast haigeks.
Tegelikult saab ka kavalusega - üks neiu, kes muidu suht keskpärases kohas sekretärina töötas, kuulutas alati igal võimalusel, et "kui palju see vanemahüvitise ülempiir ikka järgmisest aastast on, järsku ma kaotan veel raha muidu!". Iseasi, kas ta oli selle palga kuidagi sahkerdades nii kõrgeks ajanud või siis oli lihtsalt uhke tunne seda kuulutada ja mõelda, kuidas teised hinges kadestavad.
teisipäev, november 25, 2008
Inimlikkusest
Lõpetasin just Remarque'i "Elusädeme" lugemise. Väga kole raamat, nõrganärvilistele ei soovita. Kole ei tähenda siis siinkohal aga mitte halba. Huvitav on see, et tavaliselt kuulun ma ka ise nõrganärviliste kogukonda ja tean, et igasugused lingid selle hoiatusega ei ole mulle avamiseks (nädal tagasi tegin just selle vea ja üks tõsiselt võigas pilt tiirleb siiani silme ees...), kuid millegipärast kardan ainult visuaalseid jälkusi, lugeda see-eest suudan.
Igatahes, seoses raamatuga kerkib üles inimlikkuse teema ehk siis nagu raamatus - mis muudab ühed inimesed teatud olukorras kiskjaks. Mina olen suhteliselt veendunud, et teatud olukordades muutume kõik kiskjateks, kas just sadistideks, kuid ka see pole välistatud. Millegipärast tembeldas mu kunagine kirjandusõpetaja mu selle seisukoha eest "inimeseks, kes kõnnib tänaval mööda kui kellelegi nuga selga lüüakse". Üllatav arvamus minu meelest kui võtta arvesse, et mina püüdsin vaid öelda, et keegi ei suuda näha teiste ega enda olemuse pimedamatesse soppidesse ja kui kedagi on ikka pool elu alandatud, siis ei ole võimatu, et ta ühel hetkel endast nõrgemate peal oma musti tunge välja elama hakkab. Korralik koolilaps oleks pidanud siiski igasuguse vägivalla joonelt hukka mõistma ega mitte sellele nö "õigustusi" otsima. Ikkagi on minu arvates põnevam mõelda "miks?" kui hoobilt asju must-valgeks tembeldada. Jah, tegu on ebahumaanne ja tegija väärib karistust, aga miks see nii läks?
Võib-olla olen ka haige, aga millegipärast tunnen põlgust nõrkade ja minu ees lömitavate inimeste vastu. Ei teki tunnet, et peaks appi minema ja pead paitama, pigem ütleks midagi vastikut. Paralleel elust - kunagi kiusas üks õpetaja üht tüdrukut minu jaoks põhjendamatult taga (kas saab põhjendatult kiusata?). Tüdrukul oli puudumistõend, kuid õpetaja pani enne seda nägemata talle põhjuseta puudumise kirja. Tüdruk ütles, õpetaja vihkab mind niikuinii, pole mõtet minna talle tõendit näitama. Mina siis läksin ise tema eest õiglust nõutama. Õpetaja ütles mulle, et miks mina ennast selle pärast pingutan, tulgu tüdruk ise ja ma võtan tõendi arvesse. Seisku, krt, enda eest!
See tüdruk oligi selline seina ääres väriseja, teine lugu on nendega, kes moe pärast ennast pisendavad - oh ei, mis nüüd mina ja kui lõpuks kellelgi villand saab siis ohivad ja puhivad, et kuidas küll nii. Mul oli üks selline sõber, kes alati kui ma teda kuhugi kutsusin ajas sõrad vastu, et mis nüüd tema ja kindlasti ta ainult segab ja on nõme jne. Me ei suhtle enam, sest ühel hetkel sai mul mõõt täis ja ma karjusin ta peale, et mis krdi snoobiks ta mind peab, et mul kohe kindlasti ei kõlba temaga suhelda. Ta hakkas ulguma ja mul tekkis vastupandamatu soov talle vastu kõrvu anda.
See on iseenesest kole tunne kui sa hakkad mõtlema, et ei, ma ei lähe sellele äpule oma abi pakkuma, las kannatab ja siis tunned järsku magusat mõnu sellest, et teine kannatab. Ma ei tea, mis piirist ei tundu enam kohatu ja ebamoraalne kedagi tema äbaruse tõttu lüüa. Koolikiusamise teemal ei saagi minu arvates seetõttu lahendust olla - alati on nõrku ja alati on tugevaid. Nõrkust haistetakse juba kaugelt, tugevat ei kiusa kunagi keegi. Ma ei ütle, et kiusatav on ise süüdi - normaalse psüühika ja elukogemusega inimene ei ela end teise peal välja, aga minu arvates ei saa öelda, et see on puhtalt kasvatuse küsimus. Instinktid löövad lastel teatavasti tugevamini välja kui täiskasvanutel. Loomariigis tapetakse nõrk teiste poolt ära.
Kõik need "Kärbeste jumalad", koonduslaagrikogemused ja muu peaksid näitama kui õhuke on see humaansuse kiht inimkonna peal. Piisab üsna vähesest - kellele võim, kellele võimalus ellujäämiseks, et see unustada. Ei tasu mõelda, et maailm on must-valge, ühed jumalast, teised saatanast. Igaühes on mõlemat ja sõltub ümbritsevast, kumb neist võimaluse saab. Ilmselt ei saaks igaühest julma natsidoktorit, kuid olukord määrab, et selleks saab just nö "kõige õigemate" eeldustega inimene.
Igatahes, seoses raamatuga kerkib üles inimlikkuse teema ehk siis nagu raamatus - mis muudab ühed inimesed teatud olukorras kiskjaks. Mina olen suhteliselt veendunud, et teatud olukordades muutume kõik kiskjateks, kas just sadistideks, kuid ka see pole välistatud. Millegipärast tembeldas mu kunagine kirjandusõpetaja mu selle seisukoha eest "inimeseks, kes kõnnib tänaval mööda kui kellelegi nuga selga lüüakse". Üllatav arvamus minu meelest kui võtta arvesse, et mina püüdsin vaid öelda, et keegi ei suuda näha teiste ega enda olemuse pimedamatesse soppidesse ja kui kedagi on ikka pool elu alandatud, siis ei ole võimatu, et ta ühel hetkel endast nõrgemate peal oma musti tunge välja elama hakkab. Korralik koolilaps oleks pidanud siiski igasuguse vägivalla joonelt hukka mõistma ega mitte sellele nö "õigustusi" otsima. Ikkagi on minu arvates põnevam mõelda "miks?" kui hoobilt asju must-valgeks tembeldada. Jah, tegu on ebahumaanne ja tegija väärib karistust, aga miks see nii läks?
Võib-olla olen ka haige, aga millegipärast tunnen põlgust nõrkade ja minu ees lömitavate inimeste vastu. Ei teki tunnet, et peaks appi minema ja pead paitama, pigem ütleks midagi vastikut. Paralleel elust - kunagi kiusas üks õpetaja üht tüdrukut minu jaoks põhjendamatult taga (kas saab põhjendatult kiusata?). Tüdrukul oli puudumistõend, kuid õpetaja pani enne seda nägemata talle põhjuseta puudumise kirja. Tüdruk ütles, õpetaja vihkab mind niikuinii, pole mõtet minna talle tõendit näitama. Mina siis läksin ise tema eest õiglust nõutama. Õpetaja ütles mulle, et miks mina ennast selle pärast pingutan, tulgu tüdruk ise ja ma võtan tõendi arvesse. Seisku, krt, enda eest!
See tüdruk oligi selline seina ääres väriseja, teine lugu on nendega, kes moe pärast ennast pisendavad - oh ei, mis nüüd mina ja kui lõpuks kellelgi villand saab siis ohivad ja puhivad, et kuidas küll nii. Mul oli üks selline sõber, kes alati kui ma teda kuhugi kutsusin ajas sõrad vastu, et mis nüüd tema ja kindlasti ta ainult segab ja on nõme jne. Me ei suhtle enam, sest ühel hetkel sai mul mõõt täis ja ma karjusin ta peale, et mis krdi snoobiks ta mind peab, et mul kohe kindlasti ei kõlba temaga suhelda. Ta hakkas ulguma ja mul tekkis vastupandamatu soov talle vastu kõrvu anda.
See on iseenesest kole tunne kui sa hakkad mõtlema, et ei, ma ei lähe sellele äpule oma abi pakkuma, las kannatab ja siis tunned järsku magusat mõnu sellest, et teine kannatab. Ma ei tea, mis piirist ei tundu enam kohatu ja ebamoraalne kedagi tema äbaruse tõttu lüüa. Koolikiusamise teemal ei saagi minu arvates seetõttu lahendust olla - alati on nõrku ja alati on tugevaid. Nõrkust haistetakse juba kaugelt, tugevat ei kiusa kunagi keegi. Ma ei ütle, et kiusatav on ise süüdi - normaalse psüühika ja elukogemusega inimene ei ela end teise peal välja, aga minu arvates ei saa öelda, et see on puhtalt kasvatuse küsimus. Instinktid löövad lastel teatavasti tugevamini välja kui täiskasvanutel. Loomariigis tapetakse nõrk teiste poolt ära.
Kõik need "Kärbeste jumalad", koonduslaagrikogemused ja muu peaksid näitama kui õhuke on see humaansuse kiht inimkonna peal. Piisab üsna vähesest - kellele võim, kellele võimalus ellujäämiseks, et see unustada. Ei tasu mõelda, et maailm on must-valge, ühed jumalast, teised saatanast. Igaühes on mõlemat ja sõltub ümbritsevast, kumb neist võimaluse saab. Ilmselt ei saaks igaühest julma natsidoktorit, kuid olukord määrab, et selleks saab just nö "kõige õigemate" eeldustega inimene.
reede, november 21, 2008
Peldikuteema
Nii, eile, olles äsja eelmise sissekande lõpetanud, läksin wc-sse ja avastasin, et keegi oli jätnud vee peale tõmbamata. Mul endal on sageli kahtlus, et äkki unustasin selle ära, olen isegi paar korda kontrollimas läinud, kuid siiamaani on see ainult paranoiaks osutunud. Inimene ei pane tegelikult teadlikult selliste rutiinsete tegevuste sooritamist tähele, see ilmselt ongi põhjuseks, miks ma kunagi ei mäleta, kuhu ma juukseklambri, telefoni või muu sellise jublaka koju tulles pistan. Ja kui veel miski segama juhtub, siis ei mäleta hiljem iialgi, mis järjekorras nüüd asju tegema pidi - nt pesen ma ennast teatud kindlas järjekorras ja kui ma vahepeal pean midagi muud tegema, siis võin vabalt näiteks hambad pesemata jätta. Ilmselt juhtus selle õnnetu veetõmbamisega samuti, mis ei välistanud muidugi võimalust süüdlast otsima hakata. Peale minu kasutab antud tualetti veel 5 meest meie korruselt - üks neist (ja me juba teame, kes) jätab pidevalt prilllaua üles, tule põlema jne. Tema oli muidugi esmane kahtlusalune. Ehk siis - kui sul on üks halb harjumus, ole kindel, et ka kõik ülejäänu kallatakse sulle kraesse!
Muidu on meil wc-ga normaalne olukord, mitte nagu ühes teises asutuses, kus lõpuks lausa silt tuli uksele kinnitada, et enda järelt paluks koristada...Seal asutuses kasutasid wc-d ainult naised, va üks mees, kellele patud muidugi kohe omistati. Ega me lõpuks ei saanudki teada, kes pidevalt poti triibuliseks jättis. Igatahes meie kabineti neiud hoiatasid teineteist alati ette kui jälle "triibutaja" käinud oli. Peale teda oli ju päris riskantne vetsu minna, sest väljudes võis keegi sind märgata ja nõnda hoopis sind triibutajaks pidama hakata. Teiste s*** koristamiseni me ju ka ei laskunud! Siis oli veel üks frukt seal, kes alati oma järjekorda oodates vastu ust nõjatus ja sulle väljudes rõõmsalt naeratas. Kuulas kõrv kikkis ukse taga? Ei tahtnud järjekorra kaotamisega riskida tagasi oma kabinetti minnes? Igatahes oli kohutavalt ebamugav. Karistuseks lasid tibid kõlaka lahti, et ukse taga passija on buliimik...
Keeruline teema selle wc-ga. Kunagi keegi lausa arutas, et peab ikka imelik olema kui ametikoha wc-s midagi muud peale pissimise teed, et kas siis kodus ei saa, teine jälle väitis vastu, et miks ometi kodus vett raisata kui töö juures saab tasuta...
Mind hirmutavad peamiselt ainult inimesed, kes ukse lahti unustavad (ma ei tea, miks MINUL just piinlik on, aga on) ning naisterahvad, kes oma hügieenitarbed vedelema jätavad. Viimasega seoses on ka ainuke kord kui ma teiste järelt kasima pidin - meie peamiselt meestest koosnevad kollektiivis oli tollal 2 naist ja see teine oli oma hügieenitarbe (mitte mingi verise asjanduse küll) prügikasti kõige peale asetanud, ma siis kaapisin hunniku paberit sellele peale. Et jumala eest keegi ei mõtleks, et see mina olin! Sellest, et avalikes käimlates palju hullemaid asju näha võib, ma parem ei räägi. Ma tõesti ei saa aru, mis loomad seal käivad. Ja mina ju külastan tavaliselt siiski naiste poolt.
Muidu on meil wc-ga normaalne olukord, mitte nagu ühes teises asutuses, kus lõpuks lausa silt tuli uksele kinnitada, et enda järelt paluks koristada...Seal asutuses kasutasid wc-d ainult naised, va üks mees, kellele patud muidugi kohe omistati. Ega me lõpuks ei saanudki teada, kes pidevalt poti triibuliseks jättis. Igatahes meie kabineti neiud hoiatasid teineteist alati ette kui jälle "triibutaja" käinud oli. Peale teda oli ju päris riskantne vetsu minna, sest väljudes võis keegi sind märgata ja nõnda hoopis sind triibutajaks pidama hakata. Teiste s*** koristamiseni me ju ka ei laskunud! Siis oli veel üks frukt seal, kes alati oma järjekorda oodates vastu ust nõjatus ja sulle väljudes rõõmsalt naeratas. Kuulas kõrv kikkis ukse taga? Ei tahtnud järjekorra kaotamisega riskida tagasi oma kabinetti minnes? Igatahes oli kohutavalt ebamugav. Karistuseks lasid tibid kõlaka lahti, et ukse taga passija on buliimik...
Keeruline teema selle wc-ga. Kunagi keegi lausa arutas, et peab ikka imelik olema kui ametikoha wc-s midagi muud peale pissimise teed, et kas siis kodus ei saa, teine jälle väitis vastu, et miks ometi kodus vett raisata kui töö juures saab tasuta...
Mind hirmutavad peamiselt ainult inimesed, kes ukse lahti unustavad (ma ei tea, miks MINUL just piinlik on, aga on) ning naisterahvad, kes oma hügieenitarbed vedelema jätavad. Viimasega seoses on ka ainuke kord kui ma teiste järelt kasima pidin - meie peamiselt meestest koosnevad kollektiivis oli tollal 2 naist ja see teine oli oma hügieenitarbe (mitte mingi verise asjanduse küll) prügikasti kõige peale asetanud, ma siis kaapisin hunniku paberit sellele peale. Et jumala eest keegi ei mõtleks, et see mina olin! Sellest, et avalikes käimlates palju hullemaid asju näha võib, ma parem ei räägi. Ma tõesti ei saa aru, mis loomad seal käivad. Ja mina ju külastan tavaliselt siiski naiste poolt.
neljapäev, november 20, 2008
Welcome to My Nightmare
"Noh, kas ostad juba väikseid tekikesi ja sokikesi kokku?"
"Ei, ma loen raamatuid Saksa koonduslaagritest."
Loen jah, kusjuures. Ja jube kõrini on sellest, et maailm peaks nüüd järsku ainult ühe teema ümber keerlema. Teistpidi on kõrini ka neist, kes üldse aru ei taha saada, et ma tõesti ei viitsi 2km jala läbi lörtsi ja sita kõndida ja mingeid akrobaatilisi harjutusi teha. Lugesin mingit päris lõbusat ja natuke (liiga vähe) sarkastilist raamatut selle kohta, kuidas ma peaks nüüd mingisse nö "salajasse naiskonda" kuuluma hakkama. No tere talv! Ma tunnen küll, et mind sinna tirida üritatakse aga tavaliselt peletan ma nad eos juttudega sellest, kuidas ma üle 20ne aastasena pidin umbes neljaaastast onulast hoidma ja nutsin enne seda haledalt ja lubasin ükskõik, mida teha, et mind sellest säästetaks. Õnneks laps magas kõik need 2 jubedat tundi, mil ma teda valvama pidin.
Teine asi, millega teisi hirmutada on see, et mu ema ütles, kuidas temal on küll neist tittedest nii siiber, et ei taha ühtegi näha. Jumal tänatud, et mul normaalne ema on! No ja nüüd on ju selge, miks ma lihtsalt PEAN lapse saama - nii häid geene ei saa raisku lasta! /Õel irve/ Vähemalt tean ma, et siiamaani on minuga kõik korras ja mingit koletut instinkti pole kusagilt välja löönud. Ja mul ei ole raseduspsühhoosi, mille all "tarkade" raamatute järgi kõik kannatama peaks - ma olen kogu aeg selline olnud. No kust võtab mingi EMT, et mulle jubedalt meeldib, kui mu telefon iga kord Villu Reiljani häälega teatab: "0,5 - pole paha" kui mulle mõni e-mail laekub? Ja seda salakavalat teavitust saab maha võtta ainult läbi wap-lehekülje ning kodulehelt selle jama kohta midagi ei leia. Krt, mul oli pool sõimukirja juba valmis! Kahju tõesti, et ma avastasin selle mahavõtmise nii ruttu...Aga see ei ole seotud minu kalli postkastiga nagu üks tüüp siin üritas mulle selgeks teha ka peale seda kui ma olin talle enda arvates 5 korda öelnud, et see nii ei ole. Ja mind üldse ei huvita, et ma lõpuks ühe koleda sõna ütlesin talle, mida ilmselt kuulis ka meie uus töötaja, kellel sel hetkel vist kõrvaklappe peas ei olnud. Ainus miinus on see, et inimesed mõtlevad nüüd automaatselt, et ah - see on tema seisundist tingitud. Brrr, ei ole!!!!
Varsti ei julge enam süüa ka, sest mingid müüdid räägivad, et rasedad õgivad nagu nuumloomad ja kui mind söömas nähakse, siis võidakse ka mind kaastundliku pilguga vaadata või öelda, et "Sina sööd ju meil ju nüüd kahe eest!". Ma tõesti tahaks seda Hesburgeri suitsujuustuburgerit proovida ja mul on ainult loetud päevad jäänud, mil ma maskeerununa seda õgima saan minna! Ma ausõna ostaks ainult ühe ja ilma Maxi-eineta! Kookide või jäätise poole ei julge üldse vaadatagi - siis pandaks ju kohe diagnoos.
Näh, jälle hakkas liiga lõbus ja peab adekvaatse minapildi säilitamiseks lõpetama.
"Ei, ma loen raamatuid Saksa koonduslaagritest."
Loen jah, kusjuures. Ja jube kõrini on sellest, et maailm peaks nüüd järsku ainult ühe teema ümber keerlema. Teistpidi on kõrini ka neist, kes üldse aru ei taha saada, et ma tõesti ei viitsi 2km jala läbi lörtsi ja sita kõndida ja mingeid akrobaatilisi harjutusi teha. Lugesin mingit päris lõbusat ja natuke (liiga vähe) sarkastilist raamatut selle kohta, kuidas ma peaks nüüd mingisse nö "salajasse naiskonda" kuuluma hakkama. No tere talv! Ma tunnen küll, et mind sinna tirida üritatakse aga tavaliselt peletan ma nad eos juttudega sellest, kuidas ma üle 20ne aastasena pidin umbes neljaaastast onulast hoidma ja nutsin enne seda haledalt ja lubasin ükskõik, mida teha, et mind sellest säästetaks. Õnneks laps magas kõik need 2 jubedat tundi, mil ma teda valvama pidin.
Teine asi, millega teisi hirmutada on see, et mu ema ütles, kuidas temal on küll neist tittedest nii siiber, et ei taha ühtegi näha. Jumal tänatud, et mul normaalne ema on! No ja nüüd on ju selge, miks ma lihtsalt PEAN lapse saama - nii häid geene ei saa raisku lasta! /Õel irve/ Vähemalt tean ma, et siiamaani on minuga kõik korras ja mingit koletut instinkti pole kusagilt välja löönud. Ja mul ei ole raseduspsühhoosi, mille all "tarkade" raamatute järgi kõik kannatama peaks - ma olen kogu aeg selline olnud. No kust võtab mingi EMT, et mulle jubedalt meeldib, kui mu telefon iga kord Villu Reiljani häälega teatab: "0,5 - pole paha" kui mulle mõni e-mail laekub? Ja seda salakavalat teavitust saab maha võtta ainult läbi wap-lehekülje ning kodulehelt selle jama kohta midagi ei leia. Krt, mul oli pool sõimukirja juba valmis! Kahju tõesti, et ma avastasin selle mahavõtmise nii ruttu...Aga see ei ole seotud minu kalli postkastiga nagu üks tüüp siin üritas mulle selgeks teha ka peale seda kui ma olin talle enda arvates 5 korda öelnud, et see nii ei ole. Ja mind üldse ei huvita, et ma lõpuks ühe koleda sõna ütlesin talle, mida ilmselt kuulis ka meie uus töötaja, kellel sel hetkel vist kõrvaklappe peas ei olnud. Ainus miinus on see, et inimesed mõtlevad nüüd automaatselt, et ah - see on tema seisundist tingitud. Brrr, ei ole!!!!
Varsti ei julge enam süüa ka, sest mingid müüdid räägivad, et rasedad õgivad nagu nuumloomad ja kui mind söömas nähakse, siis võidakse ka mind kaastundliku pilguga vaadata või öelda, et "Sina sööd ju meil ju nüüd kahe eest!". Ma tõesti tahaks seda Hesburgeri suitsujuustuburgerit proovida ja mul on ainult loetud päevad jäänud, mil ma maskeerununa seda õgima saan minna! Ma ausõna ostaks ainult ühe ja ilma Maxi-eineta! Kookide või jäätise poole ei julge üldse vaadatagi - siis pandaks ju kohe diagnoos.
Näh, jälle hakkas liiga lõbus ja peab adekvaatse minapildi säilitamiseks lõpetama.
teisipäev, november 18, 2008
Kust mehed tulevad?
Ükspäev sai arutatud, et mis hetkel ometi sai ühesugulisest ja rõõmsalt poolduvast vihmaussist kahesooline inimene. Milleks see mutatsioon kasulik oli? Ärge hakake kohe rääkima kui igav elu ilma meesteta oleks vaid mõelge ka kui palju jama ära jääks! Nagu ma mitu korda öelnud olen, siis soorollid on minu silmis pigem ühiskondlikult pealesunnitud kohustus mitte miskit loomulikult kujunenut ja sama hästi võiksime kõik võrdsed olla - kupli all pole erinevatel sugudel niivõrd radikaalseid erinevusi. Kas tänapäeval üha enam igapäevaseks muutuv geikultuur ja unisex wc-d ei näita ka, et tegelikult ei ole sooküsimus nii oluline? Mingid muudatused tekivad evolutsioonis ja arenevad edasi siis, kui need kuidagi populatsionnile kasulikuks osutuvad. OK - pidevalt rasedal ürgnaisel oli keeruline endale toitu hankida, aga enne seda? Miks ei arenenud ühesugulisus edasi? Miks nö arenenumad eluvormid omavad endas isas- ja emaspoolt? Minu arvates oleks täitsa ok praeguses mõistes "vastavalt vajadusele sugu vahetada". See imelik y-kromosoom, mis kangesti ühe jalaga x-kromosoomi meenutab (kas ei näita selle "kahtlast" päritolu ka see, et enamus mitte eluvõimelistest loodetest omab just y-kromosoomi?), kust see tuli ja miks teda vaja oli? (Mul ei ole meeste vastu mitte midagi, absoluutselt neutraalselt mõtlen seda, vabalt võiks y ka naist tähistada, kui see nii oleks). Y - kui kole mutant, kes ise oma sugu jätkata ei suuda ja vajab selle jaoks nö "peremeeslooma"? Ma jõuan jah tavaliselt oma arutlustega kohutavate järeldusteni...
***********************
Buduaari foorumist: Rase tibi:"Mis te arvate, kas rasedana peaks käima tööl või istuma kodus?"
Tark tibi nr 1: "Loomulikult istu kodus, milleks sul siis mees on?????"
Tark tibi nr 2: "Raseduse ajal tuleb sind kohelda nagu kuningannat, ära tööle küll mine!!"
Sellepärast ma nüüd polegi ammu kirjutanud, et istun kodus (oma vabast ajast ju blogi ei kirjutaks) ja lasen ennast ümmardada. NOT. Tegelikult on seoses igasuguste ümberkorraldustega kole palju tööd, mitu uut inimest välja õpetada jne. Minule kui autistlike kalduvustega tibile on selline rutiini murdmine üsna piinarikas.
***********************
Buduaari foorumist: Rase tibi:"Mis te arvate, kas rasedana peaks käima tööl või istuma kodus?"
Tark tibi nr 1: "Loomulikult istu kodus, milleks sul siis mees on?????"
Tark tibi nr 2: "Raseduse ajal tuleb sind kohelda nagu kuningannat, ära tööle küll mine!!"
Sellepärast ma nüüd polegi ammu kirjutanud, et istun kodus (oma vabast ajast ju blogi ei kirjutaks) ja lasen ennast ümmardada. NOT. Tegelikult on seoses igasuguste ümberkorraldustega kole palju tööd, mitu uut inimest välja õpetada jne. Minule kui autistlike kalduvustega tibile on selline rutiini murdmine üsna piinarikas.
kolmapäev, oktoober 29, 2008
Natural Born Killers
Ei hakka konkreetset teemat üldse lahkama, lihtsalt üks tähelepanek vaatenurga kohta, millest seal artiklis ka peamiselt juttu on - kuidas sõltuvalt vaatenurgast ühte ja sama asja absoluutselt erinevalt näha võib. Mina kui pragmaatiline pessimist loen sealt välja, et äkki oleks siis aeg endale tunnistada, et mingit eetikat ja moraali ei eksisteerigi? Inimene ongi omakasupüüdlik olend, kes iseenda heaolu nimel mitte millegi eest ei kohku. Osad inimesed seda tunnistavad (mis sest, et siis artiklis toodud võltseetika varjus - "naise enesemääramisõigus" jne), teised püüavad aga väevõimuga eetilisust kehtestada (keelame kõik abordid). Ja mismõttes "meie maailm liigub inimeste kui tühjade anumate, materiaalsete ja vaimutute pakendite suunas, kellele inimelu pühadus on tundmatu kategooria." Nagu artiklis välja toodud ajaloolised faktid näitavad, siis oleme me alati sellised olnud. Sama meelt on ju ka kõikvõimalikud tsivilisatsiooni hävimise teoreetikud - kui küsimus on ellujäämises, siis ei huvita inimest mingi moraal - kõik nõrgemad lüüakse maha ja süüakse ära. On see miinus? Loomulikult on sellele kõhe mõelda, aga kui seda instinkti üldse ei oleks, jääks siis inimkond üldse püsima? Lennukis tuleb ju ka kõigepealt endale hapnikumask pähe tõmmata ja seejärel teiste abistamist kaaluda. Mõnel loomaarmastajal on ka nii suur süda, et ta endale koju paarkümmend koeravolaskit võtab, kelle eest ta siis enam hoolitseda ei suuda - on see siis hea? Asi on kindlasti keerukam kui lihtne dilemma kvaliteedi ja kvantiteedi vahel, aga äkki tasuks sellele siiski mõelda?
reede, oktoober 24, 2008
Piinlik teema
Astume siis ka intiimsete teemade libedale rajale. Üritades siiski delikaatseks jääda - seoses vältimatult lähenevate sündmustega hakkas mul taas kummitama vana teema sellest, mida inimene ise tahab ja mida ühiskond talle peale surub. Kas kõik, mis vanasti oli tabu, oli seda ainult "kurja kommunismi" pärast või oli selles ka kübeke tõtt? Kas mina olen imelik kui tunnen väikest võõristust asjade ees, mida tänapäeval kui täiesti loomulikku asja serveeritakse? Et kui ma sisimas tunnen, et publikut pole vaja, ja kui "publik" ka just uksest sisse ei murra, siis tunnen end ikkagi kuidagi mahajäetuna, et näed kõigil teistel ju on teisiti (mis sest, et kõigil kindlasti pole). Kui teil on paha ja ilmselt ka piinlik (ei, ei saa ju piinlik olla - see kõik on loomulik), kas te siis soovite kedagi nö kätt hoidma? Surute hambad ristis, et ma ei tohi piinlikkust tunda, sest keegi teine ei tunne? Kas kuskilt läheb või peaks minema ka mingi piir? Kas liigne avameelsus/lähedus põhjustab probleeme? Minu isiklik arvamus on, et jah. Ma tõesti ei saa aru paaridest, kus üks peseb hambaid ja teine istub samal ajal poti peal. Kui ma tean inimesest absoluutselt kõike, kas ta siis tõmbab mind enam? Kas selline lähedus, et ma saadan mehe poodi tampoone tooma lähendab mind temaga mingis vajalikus suunas? Lähendab see kindlasti, kuid kas ta ei muutu mulle siis kellekski isa/venna/parima sõbra sarnaseks? Või juhtub see muutumine varem või hiljem niikuinii hoolimata sellest kas ta teab iga detaili sinust?
Need suure läheduse loomulikuks pidajad imestavad sageli, et mis suhe see üldse selline on, kui mees su menstruaaltsüklit ei tea (näide elust). Ehhh...Mul liigituvad sellised inimesed jälle sinna gruppi, kuhu ka iga päev emale helistajad. Muidu pole viga, aga kole kui ise sellise otsa satud. Tema süüdistab sind eemalehoidmises ja sina kardad, et ühel päeval teab kogu tema suguvõsa sinu intiimprobleeme.
Ma ei ole mingi vagatseja aga häirib kui keegi seltskonnas oma intiimelu lahkab - tavaliselt kui selle inimese teine pool sama laua taga on, püüab ta kõige selle juures veel rõõmsat nägu teha. No vähemalt minu meelest "püüab", sest ma ei suuda uskuda, et nii võib mugav olla. Ma tõesti ei taha teada, mida Mart ja Pille voodis teevad! Ilmselt on mul mingi hälve - saunapidusid ma ka ei kannata. Aga ma ei tunne, et ma selle "hälbe" all kannataksin ja abi vajaksin.
Need suure läheduse loomulikuks pidajad imestavad sageli, et mis suhe see üldse selline on, kui mees su menstruaaltsüklit ei tea (näide elust). Ehhh...Mul liigituvad sellised inimesed jälle sinna gruppi, kuhu ka iga päev emale helistajad. Muidu pole viga, aga kole kui ise sellise otsa satud. Tema süüdistab sind eemalehoidmises ja sina kardad, et ühel päeval teab kogu tema suguvõsa sinu intiimprobleeme.
Ma ei ole mingi vagatseja aga häirib kui keegi seltskonnas oma intiimelu lahkab - tavaliselt kui selle inimese teine pool sama laua taga on, püüab ta kõige selle juures veel rõõmsat nägu teha. No vähemalt minu meelest "püüab", sest ma ei suuda uskuda, et nii võib mugav olla. Ma tõesti ei taha teada, mida Mart ja Pille voodis teevad! Ilmselt on mul mingi hälve - saunapidusid ma ka ei kannata. Aga ma ei tunne, et ma selle "hälbe" all kannataksin ja abi vajaksin.
pühapäev, oktoober 19, 2008
"Kuuskend kilo kaaluda on ikka ilgelt nõme"*
Vahepeal on kuulda olnud, et igasugu pahadest asjadest nagu narko, nälgimine või koolitulistamine tuleks vähem rääkida, et neid mitte noorte jaoks ahvatlevaks muuta. Ma ei tahaks sellise konservatiivse seisukohaga küll nõustuda, kuid tuleb tunnistada, et tegelikult olen nendega ühes paadis.
Viimasel ajal ilmunud raamatud ja linastunud filmid - mina kui maalt ja hobusega (või pigem valest põlvkonnast) imestan küll siiralt selle üle, et kas tõesti ongi sellised asjad igapäevad. No võtame "Mina olin siin", "Magnus", "Mõru maik" jne. Viimatinimetatud raamatu just lõpetasin ja hoolimata kraanikaussi ummistavatest vereklompidest tunduvad söömishäired kuidagi "glamuursed". Ilmselt on viga siiski minus ja enamikes noortes ei peaks selline asi ahvatlust tekitama. Eile hakkas mul Säästumarketis väga paha, nii paha, et istusin põrandale maha (mis kena riim...). Külm higi kattis keha ja silme ees sähvisid tähekesed. Sama tunne kui tavaliselt enne oksele hakkamist. Aga mulle meeldib - tunda mingeid äärmuslikke tundeid, mida tavaliselt ei tunne. Avalikus kohas ka artistlik rõõm selle üle, et nad ei saa iialgi teada, mis mul viga ja võivad mind jumal-teab-kelleks pidada. Eile oli ilmselt tegemist söömatusest tingitud reaktsiooniga, sest vererõhk on mul korras ning hemoglobiinitase ainult natuke madal. Tavaliselt selliseid asju ju minuga ei juhtu ja kui juhtub siis olen nii erutatud? Kui iga päev juhtuks, siis ilmselt läheks see nö teravate elamuste otsimise kihk üle? Kevadel oli mul nii kole valus haigus, mille tagajärjel valedest avaustest valesid asju tuli, karjusin valust, aga samas oli jube põnev...Vastik olek peab olema nii terav, et ohustab eksistentsi, siis on huvitav, niisama uimane pohmell on jama - pea peab lõhkuma ning magu streikima. Seetõttu ma toitumishäiretega ilmselt lähedalt sõbraks ei saagi - enne terava halva tundmist tuleb tavalises näljas vireleda. Muidu oleks ju jube glämm hommikusöögiks peotäis tablette neelata?
Millised saledustööstuse ohvrid me ikkagi oleme - ma olen hetkel nii 3 kilo juurde võtnud ja kaugel pole hetk, mil ma saab ületatud maagiline 60 kilo piir. Ei saa öelda, et isegi kõiki objektiivseid põhjuseid silmas pidades see mind ei häiriks.
Nalja kah - "I personally despise grammar mistakes"-rubriigist: neiu, koolitatud politseinikuks, kirjutab oma töökogemusest, et "olin müüa". Enne karjääri riigistruktuuris elatasid ennast prostitutsiooniga? Mul oli kohutav kiusatus see küsimus ära saata...
*Kurjam - "Kaalujälgija"
Viimasel ajal ilmunud raamatud ja linastunud filmid - mina kui maalt ja hobusega (või pigem valest põlvkonnast) imestan küll siiralt selle üle, et kas tõesti ongi sellised asjad igapäevad. No võtame "Mina olin siin", "Magnus", "Mõru maik" jne. Viimatinimetatud raamatu just lõpetasin ja hoolimata kraanikaussi ummistavatest vereklompidest tunduvad söömishäired kuidagi "glamuursed". Ilmselt on viga siiski minus ja enamikes noortes ei peaks selline asi ahvatlust tekitama. Eile hakkas mul Säästumarketis väga paha, nii paha, et istusin põrandale maha (mis kena riim...). Külm higi kattis keha ja silme ees sähvisid tähekesed. Sama tunne kui tavaliselt enne oksele hakkamist. Aga mulle meeldib - tunda mingeid äärmuslikke tundeid, mida tavaliselt ei tunne. Avalikus kohas ka artistlik rõõm selle üle, et nad ei saa iialgi teada, mis mul viga ja võivad mind jumal-teab-kelleks pidada. Eile oli ilmselt tegemist söömatusest tingitud reaktsiooniga, sest vererõhk on mul korras ning hemoglobiinitase ainult natuke madal. Tavaliselt selliseid asju ju minuga ei juhtu ja kui juhtub siis olen nii erutatud? Kui iga päev juhtuks, siis ilmselt läheks see nö teravate elamuste otsimise kihk üle? Kevadel oli mul nii kole valus haigus, mille tagajärjel valedest avaustest valesid asju tuli, karjusin valust, aga samas oli jube põnev...Vastik olek peab olema nii terav, et ohustab eksistentsi, siis on huvitav, niisama uimane pohmell on jama - pea peab lõhkuma ning magu streikima. Seetõttu ma toitumishäiretega ilmselt lähedalt sõbraks ei saagi - enne terava halva tundmist tuleb tavalises näljas vireleda. Muidu oleks ju jube glämm hommikusöögiks peotäis tablette neelata?
Millised saledustööstuse ohvrid me ikkagi oleme - ma olen hetkel nii 3 kilo juurde võtnud ja kaugel pole hetk, mil ma saab ületatud maagiline 60 kilo piir. Ei saa öelda, et isegi kõiki objektiivseid põhjuseid silmas pidades see mind ei häiriks.
Nalja kah - "I personally despise grammar mistakes"-rubriigist: neiu, koolitatud politseinikuks, kirjutab oma töökogemusest, et "olin müüa". Enne karjääri riigistruktuuris elatasid ennast prostitutsiooniga? Mul oli kohutav kiusatus see küsimus ära saata...
*Kurjam - "Kaalujälgija"
reede, august 15, 2008
Õudne kiusatus on panna mingi ninnu-nännu pealkiri
Tere!
Mind pole ammu näha olnud. Mul on uudiseid ka. Mäletate, et ma ütlesin, kuidas see aasta on väga kummaline, täis igasuguseid ootamatuid pöördeid ja juhtumisi? No neid ikka jagub jah.
Ma kardan, et edaspidi ei saa ma seda blogi endistviisi jätkata. Asi selles, et ma ju nii ausalt oma nime all kirjutan siin, aga ma ei tahaks kirjutada inimestest, kes pole selleks mulle luba andnud ning keda oleks lihtne minuga seostada. Ma ei saa kuidagi luba küsida ka ja ega ma ei teagi, kas tahan sellest isikust väga kirjutada. Aga ilmselt ta hakkab mind mõjutama ja kes tahaks ometi lugeda järjekordsest "kruusimaalijast"? Või noh, eks ma salamisi loodan, et äkki mina jään normaalseks, mis omakorda annaks mulle ainukordse võimaluse ülejäänud "kruusimaalijaid" aasida, ilma et nad mulle "kui sa ise ka, küll sa siis näed" öelda saaks. Ses mõttes oleks ehk tore parooli all jätkata. Ma ei tea ise ka. Äkki keegi annab nõu?
Muidu on kõik ok, sõidan mootorrattaga ja teen muid "normaalseid" asju.
Mind pole ammu näha olnud. Mul on uudiseid ka. Mäletate, et ma ütlesin, kuidas see aasta on väga kummaline, täis igasuguseid ootamatuid pöördeid ja juhtumisi? No neid ikka jagub jah.
Ma kardan, et edaspidi ei saa ma seda blogi endistviisi jätkata. Asi selles, et ma ju nii ausalt oma nime all kirjutan siin, aga ma ei tahaks kirjutada inimestest, kes pole selleks mulle luba andnud ning keda oleks lihtne minuga seostada. Ma ei saa kuidagi luba küsida ka ja ega ma ei teagi, kas tahan sellest isikust väga kirjutada. Aga ilmselt ta hakkab mind mõjutama ja kes tahaks ometi lugeda järjekordsest "kruusimaalijast"? Või noh, eks ma salamisi loodan, et äkki mina jään normaalseks, mis omakorda annaks mulle ainukordse võimaluse ülejäänud "kruusimaalijaid" aasida, ilma et nad mulle "kui sa ise ka, küll sa siis näed" öelda saaks. Ses mõttes oleks ehk tore parooli all jätkata. Ma ei tea ise ka. Äkki keegi annab nõu?
Muidu on kõik ok, sõidan mootorrattaga ja teen muid "normaalseid" asju.
teisipäev, juuli 08, 2008
Suviseid märkmeid
Kuna suvel on kiire, siis lihtsalt noppeid toimunust.
Lellel sai käidud. Tänapäeva noorus on ikka rämedalt hukas. 18-aastased tüdrukud joovad hommikul kell 9 viina, keeravad endale plotskit ja arutavad rahumeeli, kes seekord politseisse viidi ja kui palju võrreldes eelmise aastaga trahvi saadi. Ja meie veel arvasime, et meie oleme hukas...Ei, uus ja tugevam põlvkond kasvab peale. Mulle muidugi dekadents meeldib ja ausalt öeldes ei ole ma armsamaid lapsi ammu näinud kui need seal olid :) Ja see, et nad öösel mulle paar korda pähe astusid (otseses mõttes siis) ei ole ka märkimisväärne.
Ja see liiga suur empaatiavõime alkoholi tarbivate inimeste seltskonnas, millest Carry kirjutab kehtib minu puhul ka. Muuseas, ma suutsin isegi solidaarsusest oksendada...Nippe ka - alkoholi saab üritustele sisse smugeldada jala ümber teibituna. Jube valus on need meetrid kõndida aga kui asi seda väärt, siis tuleb kannatada. Ja 2 ühes kasu ka ei saa - paberteip ei eemalda jalakarvu eriti efektiivselt.
Eile sai mulle osaks üks elu meeldivamaid teenindusi kui Suudlevate Tudengite baarman meile sõbrannaga baari kulul joogid tahtis tuua, kuna me olime väidetavalt seal kõige kauem aega veetnud külastajad. No mida teha, kui vihm üle minna ei taha! Me olime liigselt viisakad ega võtnud pakkumist vastu.
Meeldiva õhtu suutis rikkuda mingi debiilik musta Lexusega, kes meile (või noh, kuna sõbranna seda ei näinud, siis ilmselt mulle) autoaknast ilma igasuguse põhjuseta keskmist sõrme näitas. Ma ei peaks südamesse võtma, aga tõesti selline nõmedus häirib. Oleks pidanud auto numbri üles kirjutama. Otsides asjast positiivset (iroonilises toonis) siis "fuck you" tähendab ju, et vägistan su ära. Äkki mõne meelest on see kompliment? Et igaühte kah vägistada ei tahaks?
Lellel sai käidud. Tänapäeva noorus on ikka rämedalt hukas. 18-aastased tüdrukud joovad hommikul kell 9 viina, keeravad endale plotskit ja arutavad rahumeeli, kes seekord politseisse viidi ja kui palju võrreldes eelmise aastaga trahvi saadi. Ja meie veel arvasime, et meie oleme hukas...Ei, uus ja tugevam põlvkond kasvab peale. Mulle muidugi dekadents meeldib ja ausalt öeldes ei ole ma armsamaid lapsi ammu näinud kui need seal olid :) Ja see, et nad öösel mulle paar korda pähe astusid (otseses mõttes siis) ei ole ka märkimisväärne.
Ja see liiga suur empaatiavõime alkoholi tarbivate inimeste seltskonnas, millest Carry kirjutab kehtib minu puhul ka. Muuseas, ma suutsin isegi solidaarsusest oksendada...Nippe ka - alkoholi saab üritustele sisse smugeldada jala ümber teibituna. Jube valus on need meetrid kõndida aga kui asi seda väärt, siis tuleb kannatada. Ja 2 ühes kasu ka ei saa - paberteip ei eemalda jalakarvu eriti efektiivselt.
Eile sai mulle osaks üks elu meeldivamaid teenindusi kui Suudlevate Tudengite baarman meile sõbrannaga baari kulul joogid tahtis tuua, kuna me olime väidetavalt seal kõige kauem aega veetnud külastajad. No mida teha, kui vihm üle minna ei taha! Me olime liigselt viisakad ega võtnud pakkumist vastu.
Meeldiva õhtu suutis rikkuda mingi debiilik musta Lexusega, kes meile (või noh, kuna sõbranna seda ei näinud, siis ilmselt mulle) autoaknast ilma igasuguse põhjuseta keskmist sõrme näitas. Ma ei peaks südamesse võtma, aga tõesti selline nõmedus häirib. Oleks pidanud auto numbri üles kirjutama. Otsides asjast positiivset (iroonilises toonis) siis "fuck you" tähendab ju, et vägistan su ära. Äkki mõne meelest on see kompliment? Et igaühte kah vägistada ei tahaks?
neljapäev, juuni 26, 2008
Suvilas pole muud teha kui juua
"Ma lähen siis Jaanipäevaks suvilasse."
"Kuhugi sa ei lähe, eelmine kord oli kõik ära lagastatud!"
"Mis mõttes? Mina ei teinud midagi, koristasin kõik enda järelt ära."
*********************************************************************************
"Kuule, mis ta mõtles sellega, et suvila oli ära lagastatud?"
"No, et keegi oli ta voodi ära reostanud."
"Reostanud? Keegi s***us voodisse vä???"
"No enam-vähem selline plekk oli jah!"
"???!!!!"
*********************************************************************************
Pistan mina käe oma suvilas oma voodi alla ja mis mulle kätte satub - tühi kondoomipakk! Kohe on kõik selge, millele vihjati ja mis teema tegelikult oli. Ja no ausõna, mina ei tea sellest mitte midagi! Rõve rõve. Inimestel võiks ikka mõistust olla enda tagant ära koristada kui nad teiste omandit ekspluateerivad. Nagu kolme karu muinasjutus, aga seal vist pesi tibi pärast linad ikka ära...
Veel Jaaninalju:
"Ma tahtsin sulle ainult sellepärast helistada, et öelda, et sa ei jooks."
"???"
"Sul ju tõmmati tarkusehammas välja ja see võib mädanema minna kui sa jood."
"Sellepärast helistasidki? Olen ma mingi tuntud alkohoolik vä?"
"Ei, no ma mõtlesin, et homme on Jaanipäev ja kui te seal..."
Hääl taustalt: "No puhast viina võib ju ikka juua!"
Ahjaa, mul tõmmati tarkusehammast niimoodi välja, et mu käsivars ja teksad olid vereplekke täis, nägu paistes nagu morsal ja 3,5 päeva elasin valuvaigistite peal :)
"Kuhugi sa ei lähe, eelmine kord oli kõik ära lagastatud!"
"Mis mõttes? Mina ei teinud midagi, koristasin kõik enda järelt ära."
*********************************************************************************
"Kuule, mis ta mõtles sellega, et suvila oli ära lagastatud?"
"No, et keegi oli ta voodi ära reostanud."
"Reostanud? Keegi s***us voodisse vä???"
"No enam-vähem selline plekk oli jah!"
"???!!!!"
*********************************************************************************
Pistan mina käe oma suvilas oma voodi alla ja mis mulle kätte satub - tühi kondoomipakk! Kohe on kõik selge, millele vihjati ja mis teema tegelikult oli. Ja no ausõna, mina ei tea sellest mitte midagi! Rõve rõve. Inimestel võiks ikka mõistust olla enda tagant ära koristada kui nad teiste omandit ekspluateerivad. Nagu kolme karu muinasjutus, aga seal vist pesi tibi pärast linad ikka ära...
Veel Jaaninalju:
"Ma tahtsin sulle ainult sellepärast helistada, et öelda, et sa ei jooks."
"???"
"Sul ju tõmmati tarkusehammas välja ja see võib mädanema minna kui sa jood."
"Sellepärast helistasidki? Olen ma mingi tuntud alkohoolik vä?"
"Ei, no ma mõtlesin, et homme on Jaanipäev ja kui te seal..."
Hääl taustalt: "No puhast viina võib ju ikka juua!"
Ahjaa, mul tõmmati tarkusehammast niimoodi välja, et mu käsivars ja teksad olid vereplekke täis, nägu paistes nagu morsal ja 3,5 päeva elasin valuvaigistite peal :)
Kohustuslik ülesanne
Mul ka kole kiire, aga üritan siiski täita Marjaka antud ülesannet:
1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Pikkade arutluste ja arvutuste tulemusena tuleb välja, et see oli siis suvi 10nda ja 11nda klassi vahel ehk siis viimane aeg, mil ma ei tundnud peaaegu ühtegi inimest, kes mulle "halba mõju" oleks avaldanud. Imelik, aga ma arvasin, et see oli enne 10ndat klassi. Igatahes oli see üks äärmiselt murranguline aasta. Muuseas, mingi numeroloogia vms ütleb, et mul olevatki murrangulised aastad iga 10 aasta tagant. Peab täitsa paika siis.
2. Viis asja "Vaja teha" nimekirjast?
Üldiselt mul sellist nimekirja ei eksisteeri...Ma ei suudaks seda välja kannatada kui miski suruks kolbas, et VAJA teha..või siis on kõik, mis vaja olemas?
No päikest oleks vaja saada, mere äärde oleks tagasi vaja, depillatsioonis oleks vaja ära käia (aga ma panin juba aja kinni :p), sõbranna(de)ga oleks vaja pudel veini ära juua, ilma kahtlusteta õnnelik võiks kah osata olla.
3. Lemmiksnäkid?
"Give me ALL the food!!!" Oliivid, sinihallitusjuust, valgehallitusjuust, oh, kõik juustud, pärlsibulad, pistaatsiad, muud pähklid, vinnutatud liha, küüslauguleivad. No üldiselt kõik, mis on rasvane, soolane jne. Ei sellerivartele.
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
"Ära Argentiinasse kohe peale viit." Ei hakkaks laenu tagasi maksma ega midagi soetama. Sõltub ka, kas see miljon oleks ühekordne pakkumine või ma oleks "jätkusuutlik" miljonär? Kui ma palmi alla Cuba Libret libistama põrutaks, siis ilmselt see esimene variant...
5. Kohad, kus oled elanud?
Kahes kohas Tartus ja Tallinnas Pelgulinnas.
Kuna enamik blogirahvast on sellele juba vastanud, siis las vastavad need, kes ise tahavad.
1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Pikkade arutluste ja arvutuste tulemusena tuleb välja, et see oli siis suvi 10nda ja 11nda klassi vahel ehk siis viimane aeg, mil ma ei tundnud peaaegu ühtegi inimest, kes mulle "halba mõju" oleks avaldanud. Imelik, aga ma arvasin, et see oli enne 10ndat klassi. Igatahes oli see üks äärmiselt murranguline aasta. Muuseas, mingi numeroloogia vms ütleb, et mul olevatki murrangulised aastad iga 10 aasta tagant. Peab täitsa paika siis.
2. Viis asja "Vaja teha" nimekirjast?
Üldiselt mul sellist nimekirja ei eksisteeri...Ma ei suudaks seda välja kannatada kui miski suruks kolbas, et VAJA teha..või siis on kõik, mis vaja olemas?
No päikest oleks vaja saada, mere äärde oleks tagasi vaja, depillatsioonis oleks vaja ära käia (aga ma panin juba aja kinni :p), sõbranna(de)ga oleks vaja pudel veini ära juua, ilma kahtlusteta õnnelik võiks kah osata olla.
3. Lemmiksnäkid?
"Give me ALL the food!!!" Oliivid, sinihallitusjuust, valgehallitusjuust, oh, kõik juustud, pärlsibulad, pistaatsiad, muud pähklid, vinnutatud liha, küüslauguleivad. No üldiselt kõik, mis on rasvane, soolane jne. Ei sellerivartele.
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
"Ära Argentiinasse kohe peale viit." Ei hakkaks laenu tagasi maksma ega midagi soetama. Sõltub ka, kas see miljon oleks ühekordne pakkumine või ma oleks "jätkusuutlik" miljonär? Kui ma palmi alla Cuba Libret libistama põrutaks, siis ilmselt see esimene variant...
5. Kohad, kus oled elanud?
Kahes kohas Tartus ja Tallinnas Pelgulinnas.
Kuna enamik blogirahvast on sellele juba vastanud, siis las vastavad need, kes ise tahavad.
pühapäev, juuni 15, 2008
Kui mehed võiksid rasestuda, oleks abordid pühitsetud?
Lugesin aprillikuu Lilitist artiklit "Feministide eraelu" (ausõna, täiesti loetav ajakiri, netist teda veel ei leidnud, seega linki ei saa anda). Seal on kirjas ühe rahvusvahelise naisliikumise eestvedaja, Gloria Steinemi seesugused karmid sõnad: "Kui mehed võiksid rasestuda, oleks abordid pühitsetud." OK, see on šokeeriv, aga kui mõtlema hakata - äkki ongi nii? Ma olen kohanud päris mitut meest, kes väidavad, et nad ei tahaks naised olla peamiselt seetõttu, et naised PEAVAD sünnitama (jah, ma olen tõesti selliseid teemasid meestega lahanud). Ja minu imestuseks kohtab ikka veel rohkem abordivastaseid mehi kui naisi. Ma olen täiesti nõus, et lapse sünd on mõlemapoolne asi ja meest sellest välja jätta oleks ebaõiglane, kuid mismoodi saab mingi võõras mees väita terve vastassoo kohta, et nad ei tohiks aborti teha ja see on igal juhul kuritegu? Pealegi, olgem ausad, lapse esimestel eluaastatel on ta siiski rohkem emaga seotud kui isaga ning ema on see, kes last 9 kuud enda sees kandma peab ja kõik sellega seonduvad muutused üle peab elama. Loomulikult on osa mehi sellest ka aru saanud ja arvab, et kogu vastutus ongi naisel, sh raseduse ära hoidmine - nemad lihtsalt ei taha lapsi, kuid kuidas selle eest hoolitseda, et neid ei tuleks, nemad oma pead ei vaeva.
Kunagi vaatasin ise ka viltu neile, kes olid aborti teinud lihtsalt põhjusel, et a la "pill läks meelest ära" ja kes siis kahe kuu pärast jälle sama portsu otsas olid. Ma ei tea, kas ma olen nüüd vanemaks ja targemaks või siis hoopis rumalamaks saanud, aga nüüd usun ma pigem, et igaüks peaks tegema seda, mis talle antud hetkel õige tundub. Kui naine tõesti seda last ei taha, siis peaks tal olema võimalus lapsest loobuda - ka sel juhul kui tal on kõik olemas, et laps üles kasvatada. Kõik need abordivastaste koledad pildid veristest loodetest ja loosungid, et loode on inimene, ei mõju, sest need seavad veel sündimata inimese õigused suuremaks sellest, kes juba elab. Operatsioonil, kus tuleb valida, kas päästetakse ema või loode, valitakse alati ema, sest temal on elu olemas - on olemas suhted, ta on kellelegi oluline, teda on millekski vaja jne. Loode ei saaks üksinda hakkama.
Põhimure on vist selles, et nii meeste kui naiste hulgas on inimesi, kes lihtsalt ei soovi lapsi, kuid õnnetuseks satuvad paljud neist kokku sellistega, kes soovivad. Ma ei tea, kui palju on neid, kes tõesti mingi hinna eest lapsi ei taha ja kui palju on selliseid, kes ütlevad, et ei taha, kuid kui laps olemas oleks, siis nad lepiks olukorraga või siis veel hullem, laste mittesoovimise avalik kuulutamine on lihtsalt poos või kompleks. Teistpidi leidub ka nende õnnetute hulgas, kes ise lapsi tahavad, aga kelle partner ei taha, palju neid, kes loodavad, et see laste mittetahtmine on poos või mööduv tuju. Aga kui ei ole ja nö salaja siginenud laps (meest ei huvitanud, kas midagi võeti ette ja naine lootis, et ehk siis ei ole see lastevastasus nii suur) mehele kohe üldse rõõmu ei tee? Vastupidisel paaril, kus mees lapsi tahab ja naine ei taha, on veidi lihtsam (kui tunded mängus, siis lihtne see just pole, aga) - kui naine ei muutu, siis otsitakse uus. Huvitav, milline oleks olukord siis, kui mõlemad sood saaks sünnitada?
Kunagi vaatasin ise ka viltu neile, kes olid aborti teinud lihtsalt põhjusel, et a la "pill läks meelest ära" ja kes siis kahe kuu pärast jälle sama portsu otsas olid. Ma ei tea, kas ma olen nüüd vanemaks ja targemaks või siis hoopis rumalamaks saanud, aga nüüd usun ma pigem, et igaüks peaks tegema seda, mis talle antud hetkel õige tundub. Kui naine tõesti seda last ei taha, siis peaks tal olema võimalus lapsest loobuda - ka sel juhul kui tal on kõik olemas, et laps üles kasvatada. Kõik need abordivastaste koledad pildid veristest loodetest ja loosungid, et loode on inimene, ei mõju, sest need seavad veel sündimata inimese õigused suuremaks sellest, kes juba elab. Operatsioonil, kus tuleb valida, kas päästetakse ema või loode, valitakse alati ema, sest temal on elu olemas - on olemas suhted, ta on kellelegi oluline, teda on millekski vaja jne. Loode ei saaks üksinda hakkama.
Põhimure on vist selles, et nii meeste kui naiste hulgas on inimesi, kes lihtsalt ei soovi lapsi, kuid õnnetuseks satuvad paljud neist kokku sellistega, kes soovivad. Ma ei tea, kui palju on neid, kes tõesti mingi hinna eest lapsi ei taha ja kui palju on selliseid, kes ütlevad, et ei taha, kuid kui laps olemas oleks, siis nad lepiks olukorraga või siis veel hullem, laste mittesoovimise avalik kuulutamine on lihtsalt poos või kompleks. Teistpidi leidub ka nende õnnetute hulgas, kes ise lapsi tahavad, aga kelle partner ei taha, palju neid, kes loodavad, et see laste mittetahtmine on poos või mööduv tuju. Aga kui ei ole ja nö salaja siginenud laps (meest ei huvitanud, kas midagi võeti ette ja naine lootis, et ehk siis ei ole see lastevastasus nii suur) mehele kohe üldse rõõmu ei tee? Vastupidisel paaril, kus mees lapsi tahab ja naine ei taha, on veidi lihtsam (kui tunded mängus, siis lihtne see just pole, aga) - kui naine ei muutu, siis otsitakse uus. Huvitav, milline oleks olukord siis, kui mõlemad sood saaks sünnitada?
laupäev, juuni 14, 2008
Sex and The City
Sai ka käidud ja kultusfilm ära vaadatud. Pole juba ammu nii palju rahvast kinos näinud, eriti veel sellist kanakarja :) Üksikud häbelikud mehed olid ka muidugi ära eksinud või õigemini kaasa tiritud.
Tulime kinost välja ja sõbranna ütles, et polegi ammu näinud sellist filmi, kus lihtsalt naerda saab. Ütlejaks oli siis see sõbranna, kes end depressiivseks peab...Nojah, ma olin vist kinos ainuke, kes nutta löristas. No õigemini küll ei löristanud vaid näpistas ennast Rosa Garcia moel käsivarrest ja neelatas kahtlaselt tihti. Äratundmiskurbust põhjustas ilmselt see, et kõik oli nii reaalne, olgugi et mingid meessoost kommenteerijad imestasid, kuidas küll naised saavad nii lihtsameelsed olla. Saavad, ja ongi. Ja mida need mehed paremad on? Ma oskaks küll nimetada tüüpe, kes käituks täpselt nagu Big ja õnnetuseks just nende hulgast, kellega midagi loodaks. Tegin seda testi ka sealt filmilingi alt ja loomulikult saingi tulemuseks, et "my match" on Big. Mitte, et ma seda kohe aimanud ei oleks. Ma ei teagi, kas see on mingi kindel mehetüüp selline, kellega kõik tundub ideaalne ja siis järsku läheb kõik paugupealt peesse või on tegemist sugudevahelise arusaamatusega ehk siis naispool oleks pidanud ammu aru saama, et asi peesse kisub? Noh, õigupoolest ju naispool saabki aru, aga ta keeldub seda endale tunnistamast (nagu filmiski).
Kas pole õudne kujutada ette, kuidas istud ise vana-aasta õhtul üksi kodus ja luristad kiirnuudleid ning isegi helistada pole enam kellelegi? Mingitel hetkedel ei ole seda eriti raske ette kujutada...
Filmis läks ju lõpuks kõik hästi ja nö õpetlik lõppsõna kulus ka mulle ära - elada võib nii nagu sa ISE tahad, elama ei pea nii nagu sulle tundub, et peaks elama. Minu mure on ainult see, et kuidas kindel olla, mismoodi ma siis ISE elada tahan...ja kui võimalik on siiski õnnelik olemine elades elu, mis ei lähe päris kokku ühiskonna/perekonna/sõprade ootustega. Nojah, aga mida mina ka tean - 20 smth naine, kui 50 on uus 25. Oh, oleks ma juba vanem ja targem, eks :)
Samal teemal kirjutas ka ajakiri Lilit, mis üle ootuste loetavaks osutus. Et siis mille järgi me mingis vanuses endale mehi valime ja millised mehed selle tulemusna saame. Ma natuke refereerin, kuna netis Lilitil kodukat pole ja number, mida lugesin on ka juba 2 kuud vana:
20ndad - valime esimese enam-vähem sümpaatse mehe, kes meie vastu huvi ilmutab. Ei armuta mingite eriliste väärtuste tõttu vaid lihtsalt sellesse, kelle silmades enda peegelpilti nähakse. Ja selle "elu armastuse" nimel ollakse nõus ükskõik, mida tegema, isegi kui kõik ülejäänud ütlevad, et mees on nõme, loll, vaene jne. Kohutav, aga oi kui tõsi...
30ndad - bioloogiline kell tiksub, romantilised tunded tagaplaanil, kaine arvestus - klassikaline isane (reaalsed väärtused ja kindel majanduslik seljatagune). Jube fakt, mis meid tegelikult ju hirmutama ei peaks aga alateadlikult millegipärast solvab - 65% meestest, kes naist esimesel kooseluaastal ära ei võta, ei tee seda kunagi.
40ndad - et saada klaasikest piima, ei pea tingimata kodus lehma pidama. Sul on kõik olemas ja sa oskad ennast väärtustada, kellegi teise nimel sa ennast enam ei ohverda. Mehi oskad juba ka valida ja pole vaja otsida sellist, kes sind ülal peaks pidama.
Oh, oleks juba sealmaal...Ainuke asi see, et kuidas neisse õnnelikesse 40ndatesse jõuda kui enne seda selline jama läbi elatud ja eeldatavasti ka kaasa tassitud - mida sa 40ndates enam rõõmustad kui kodus 20ndatest kaasa saadud süüdimatu tossike või 30ndates hoovi tõmmatud rikas aga tüütu mees? Hoiduda enna 40ndaid igasugustest suhetest? Kahtlane.
Filmist veel, minu lemmikmees oli sealt kindlasti Smith. Ja mitte ainult SELLE pärast! :P Ja kui te jumaldate sushit ja Starbucksi jääkohvi (mida ma loomulikult vaid ühe korra elus saanud olen...) siis on teil filmi valus vaadata :)
Ja seal oli veel minu roll ka sees - see tsikk, kes Carriele ennast assistendiks pakub: "No, I don't lift boxes, no, definitely not"; "Oh my God - this is not fatfree!!!" Oi, ma oleks tahtnud seda mängida, absoluutselt geniaalne roll mu meelest :P
Tulime kinost välja ja sõbranna ütles, et polegi ammu näinud sellist filmi, kus lihtsalt naerda saab. Ütlejaks oli siis see sõbranna, kes end depressiivseks peab...Nojah, ma olin vist kinos ainuke, kes nutta löristas. No õigemini küll ei löristanud vaid näpistas ennast Rosa Garcia moel käsivarrest ja neelatas kahtlaselt tihti. Äratundmiskurbust põhjustas ilmselt see, et kõik oli nii reaalne, olgugi et mingid meessoost kommenteerijad imestasid, kuidas küll naised saavad nii lihtsameelsed olla. Saavad, ja ongi. Ja mida need mehed paremad on? Ma oskaks küll nimetada tüüpe, kes käituks täpselt nagu Big ja õnnetuseks just nende hulgast, kellega midagi loodaks. Tegin seda testi ka sealt filmilingi alt ja loomulikult saingi tulemuseks, et "my match" on Big. Mitte, et ma seda kohe aimanud ei oleks. Ma ei teagi, kas see on mingi kindel mehetüüp selline, kellega kõik tundub ideaalne ja siis järsku läheb kõik paugupealt peesse või on tegemist sugudevahelise arusaamatusega ehk siis naispool oleks pidanud ammu aru saama, et asi peesse kisub? Noh, õigupoolest ju naispool saabki aru, aga ta keeldub seda endale tunnistamast (nagu filmiski).
Kas pole õudne kujutada ette, kuidas istud ise vana-aasta õhtul üksi kodus ja luristad kiirnuudleid ning isegi helistada pole enam kellelegi? Mingitel hetkedel ei ole seda eriti raske ette kujutada...
Filmis läks ju lõpuks kõik hästi ja nö õpetlik lõppsõna kulus ka mulle ära - elada võib nii nagu sa ISE tahad, elama ei pea nii nagu sulle tundub, et peaks elama. Minu mure on ainult see, et kuidas kindel olla, mismoodi ma siis ISE elada tahan...ja kui võimalik on siiski õnnelik olemine elades elu, mis ei lähe päris kokku ühiskonna/perekonna/sõprade ootustega. Nojah, aga mida mina ka tean - 20 smth naine, kui 50 on uus 25. Oh, oleks ma juba vanem ja targem, eks :)
Samal teemal kirjutas ka ajakiri Lilit, mis üle ootuste loetavaks osutus. Et siis mille järgi me mingis vanuses endale mehi valime ja millised mehed selle tulemusna saame. Ma natuke refereerin, kuna netis Lilitil kodukat pole ja number, mida lugesin on ka juba 2 kuud vana:
20ndad - valime esimese enam-vähem sümpaatse mehe, kes meie vastu huvi ilmutab. Ei armuta mingite eriliste väärtuste tõttu vaid lihtsalt sellesse, kelle silmades enda peegelpilti nähakse. Ja selle "elu armastuse" nimel ollakse nõus ükskõik, mida tegema, isegi kui kõik ülejäänud ütlevad, et mees on nõme, loll, vaene jne. Kohutav, aga oi kui tõsi...
30ndad - bioloogiline kell tiksub, romantilised tunded tagaplaanil, kaine arvestus - klassikaline isane (reaalsed väärtused ja kindel majanduslik seljatagune). Jube fakt, mis meid tegelikult ju hirmutama ei peaks aga alateadlikult millegipärast solvab - 65% meestest, kes naist esimesel kooseluaastal ära ei võta, ei tee seda kunagi.
40ndad - et saada klaasikest piima, ei pea tingimata kodus lehma pidama. Sul on kõik olemas ja sa oskad ennast väärtustada, kellegi teise nimel sa ennast enam ei ohverda. Mehi oskad juba ka valida ja pole vaja otsida sellist, kes sind ülal peaks pidama.
Oh, oleks juba sealmaal...Ainuke asi see, et kuidas neisse õnnelikesse 40ndatesse jõuda kui enne seda selline jama läbi elatud ja eeldatavasti ka kaasa tassitud - mida sa 40ndates enam rõõmustad kui kodus 20ndatest kaasa saadud süüdimatu tossike või 30ndates hoovi tõmmatud rikas aga tüütu mees? Hoiduda enna 40ndaid igasugustest suhetest? Kahtlane.
Filmist veel, minu lemmikmees oli sealt kindlasti Smith. Ja mitte ainult SELLE pärast! :P Ja kui te jumaldate sushit ja Starbucksi jääkohvi (mida ma loomulikult vaid ühe korra elus saanud olen...) siis on teil filmi valus vaadata :)
Ja seal oli veel minu roll ka sees - see tsikk, kes Carriele ennast assistendiks pakub: "No, I don't lift boxes, no, definitely not"; "Oh my God - this is not fatfree!!!" Oi, ma oleks tahtnud seda mängida, absoluutselt geniaalne roll mu meelest :P
neljapäev, juuni 05, 2008
Õnnelik
Minu ideaalsed plaadid:
1) Courtney Love - America's Sweetheart
2) Hole - Celebrity Skin
3-4) Hole - Live Through This
3-4) Marilyn Manson - Golden Age of Grotesque
5) Betty Blowtorch - Are You Man Enough?
Ehk siis plaadid, millel on kõik lood ideaalsed. Häid plaate on veel ja isegi selliseid, mida ma tahaks siin üles lugeda, aga pean ikka mingeid mööndusi tegema (n. Hole´i "Pretty On The Inside", mida enamik nende kõige paremaks albumiks peab, kuna see tehti enne nende populaarseks saamist, aga mulle meeldib siiski produtseeritud ja vähem underground variant veidi rohkem, kuigi ka Pretty.. on ikkagi super plaat; Iron Maiden, kellel on lihtsalt nii palju albumeid, millest juba parimate valimine oleks raske, igal plaadil on super lugusid (no vähemalt neil, kus Dickinson vokaaliks) aga ka vähe nõrgemaid; Bitch Alerdilt saaks "...rriot"ist ja "I Can Feel Your Bones"ist ideaalse albumi kokku panna; Rob Zombie "Educated Horses" peal võib ka ikkagi eristada super- ja lihtsalt häid lugusid; Shampoo "We Are Shampood" kuulates on mõne loo ajal veidi igav hakanud...).
Igatahes teema siis selles, et nüüd on mul top viiest juba 3 olemas. Jah, mul on lisaks Iron Maideni, Metallica ja Nirvana diskograafiale nüüd ka Hole'i ja Bitch Alerdi kõik albumid olemas. R.E.M. ja Placebo olid ka kunagi aga kuna ma neilt kõike ei kuula, siis tegin arvutis ruumi. Kahjuks jah, on mul ainult Iron Maideni puhul tegemist käega katsutavate originaalplaatidega (ok, remastered variandid siiski vanematest albumitest). Aga Hole ja Bitch Alert on raskesti kättesaadavad isegi mujal maailmas, Eestist rääkimata. Kuidas ma sain? Orkuti brasiillaste kaudu...Naisbrasiillaste kaudu ikka. God Bless Brazil! Jah, sellepärast mul oligi msn-is "Happiest Day Of My...". Paar pisarat tilkus vist isegi...Boonuseks sain ma paar lugu "America's Sweetheart"i pealt (3 olemas, 9 to go...) ja mõned demod uue veel ilmumata "Nobody's Daughter"i pealt.
Courtney on ka Youtube's üleval live's uue plaadi lugudega:
Enamus kommentaare on muidugi Courtney välimuse kohta, mis tõepoolest üsna ehmatav on...Aga ta on ikkagi...nagu üks neiu last.fm'is ütles: "Courtney is God. Or, if there was a god, it'd be her." Sama neiu ütleb veel seda ka: "Courtney is a bitch, but she's my bitch, and the most amazing one ever to walk this planet!" :) Nuuuks, nii armas!
Nalja kah Youtube'st:
Kommentaar 1: "You're just jealous because she can have anyone she wants. You didn't even spell 'whore' right either. And that's such a simple word to spell any 3rd grader can do it. "
Vastulause esimesele: "im not from england or america so i dont care if i spell it right, its not like i learn in school to spell whore, whos stupid now? "
1) Courtney Love - America's Sweetheart
2) Hole - Celebrity Skin
3-4) Hole - Live Through This
3-4) Marilyn Manson - Golden Age of Grotesque
5) Betty Blowtorch - Are You Man Enough?
Ehk siis plaadid, millel on kõik lood ideaalsed. Häid plaate on veel ja isegi selliseid, mida ma tahaks siin üles lugeda, aga pean ikka mingeid mööndusi tegema (n. Hole´i "Pretty On The Inside", mida enamik nende kõige paremaks albumiks peab, kuna see tehti enne nende populaarseks saamist, aga mulle meeldib siiski produtseeritud ja vähem underground variant veidi rohkem, kuigi ka Pretty.. on ikkagi super plaat; Iron Maiden, kellel on lihtsalt nii palju albumeid, millest juba parimate valimine oleks raske, igal plaadil on super lugusid (no vähemalt neil, kus Dickinson vokaaliks) aga ka vähe nõrgemaid; Bitch Alerdilt saaks "...rriot"ist ja "I Can Feel Your Bones"ist ideaalse albumi kokku panna; Rob Zombie "Educated Horses" peal võib ka ikkagi eristada super- ja lihtsalt häid lugusid; Shampoo "We Are Shampood" kuulates on mõne loo ajal veidi igav hakanud...).
Igatahes teema siis selles, et nüüd on mul top viiest juba 3 olemas. Jah, mul on lisaks Iron Maideni, Metallica ja Nirvana diskograafiale nüüd ka Hole'i ja Bitch Alerdi kõik albumid olemas. R.E.M. ja Placebo olid ka kunagi aga kuna ma neilt kõike ei kuula, siis tegin arvutis ruumi. Kahjuks jah, on mul ainult Iron Maideni puhul tegemist käega katsutavate originaalplaatidega (ok, remastered variandid siiski vanematest albumitest). Aga Hole ja Bitch Alert on raskesti kättesaadavad isegi mujal maailmas, Eestist rääkimata. Kuidas ma sain? Orkuti brasiillaste kaudu...Naisbrasiillaste kaudu ikka. God Bless Brazil! Jah, sellepärast mul oligi msn-is "Happiest Day Of My...". Paar pisarat tilkus vist isegi...Boonuseks sain ma paar lugu "America's Sweetheart"i pealt (3 olemas, 9 to go...) ja mõned demod uue veel ilmumata "Nobody's Daughter"i pealt.
Courtney on ka Youtube's üleval live's uue plaadi lugudega:
Enamus kommentaare on muidugi Courtney välimuse kohta, mis tõepoolest üsna ehmatav on...Aga ta on ikkagi...nagu üks neiu last.fm'is ütles: "Courtney is God. Or, if there was a god, it'd be her." Sama neiu ütleb veel seda ka: "Courtney is a bitch, but she's my bitch, and the most amazing one ever to walk this planet!" :) Nuuuks, nii armas!
Nalja kah Youtube'st:
Kommentaar 1: "You're just jealous because she can have anyone she wants. You didn't even spell 'whore' right either. And that's such a simple word to spell any 3rd grader can do it. "
Vastulause esimesele: "im not from england or america so i dont care if i spell it right, its not like i learn in school to spell whore, whos stupid now? "
neljapäev, mai 29, 2008
Huumorinurk ehk olen seest tark ja tugev
Nii - lugege nüüd kõik, kes mind ilusaks või naiselikuks on julgenud pidada:
- Oled mehelik naine! Sinu käitumine ja olemine on mehelikud. Võiksid enda eest rohkem hoolitseda ning rõhku panna ka välisele. Kindlasti oled seest tark ja tugev, ent veidi peaks rõhku panema ka sellele, mis välja paistab. Õpi selgeks mõned naiselikud nipid, see kuidas meestega rääkida või see kuidas meeste seltskonnas daamina paista.
Ja mida ma vastasin siis?
Kas kannad tihemini pükse või seelikut?
a) Kannan tihemini seelikut
b) Kannan tihemini pükse
c) Kannan alati pükse
Kuna meie kliimas ei ole võimalik eriti sageli seelikuga käia, siis statistiliselt ikkagi b.
Kuidas sa istud?
a) Jalg üle põlve või põlved koos
b) Jalad harkis või rätsepistes
c) Kuidas juhtub, ma ei jälgi oma istumist
No selle vastasin vast "õigesti" ehk siis a.
Millist jooki eelistad:
a) Siidrit või veini
b) Õlut
c) Mul kama kaks, peamine et promill sees
No kui pole lemmikjooki, siis on ju variant c!
Räägid tavaliselt:
a) Vaikse häälega
b) Kõva häälega
c) Ma ei tea, ma ei kontrolli oma häält
No ma ei tea, ema ütleb, et ma karjun...b
Millist omadust pead enda puhul oluliseks?
a) Õrnust ja nutikust
b) Jõudu ja teotahet
c) Oma karmikäelisust
Mis variandid need sellised on? Õrnust ja jõudu ei ole, seega c :P
Kas sa meigid ennast?
a) Jah, mõõdukalt
b) Jah, päris ohtralt
c) Ei meigi, olen just selline nagu loodus mu lõi ja olen sellega rahul
Ma arvan, et lähen vist b alla. Loomulik ilu - lühianekdoot.
Milline on sinu füüsiline vorm?
a) Piisav, et tervis korras oleks ja keha vormis püsiks
b) Olen suhteliselt vormist väljas
c) Võiksin härja murda
Tagantjärele mõeldes vastasin selle vist valesti, sest võrdlesin selle härja murdmisega...sellele vastandiks oleks ju vist vormist väljas ja b? Füüsiline vorm paneb mind millegipärast kohe spordile mõtlema ja selles mõttes olen jah vormist väljas, aga kui niisama peale vaadata, siis ei saa eriti aru õnneks...
Kas sa süüa oskad teha?
a) Oskan loomulikult
b) Oskan pizza ahju panna ja pelmeenid keema
c) Ütlen ausalt- ei oska
b, sest mingi kokkaja ma küll ei ole, aga kui vaja siis teen koogi valmis.
Test muidugi Buduaarist, kust siis veel.
P.S. Huvitav, kuidas õppida seda, kuidas meestega rääkida?
- Oled mehelik naine! Sinu käitumine ja olemine on mehelikud. Võiksid enda eest rohkem hoolitseda ning rõhku panna ka välisele. Kindlasti oled seest tark ja tugev, ent veidi peaks rõhku panema ka sellele, mis välja paistab. Õpi selgeks mõned naiselikud nipid, see kuidas meestega rääkida või see kuidas meeste seltskonnas daamina paista.
Ja mida ma vastasin siis?
Kas kannad tihemini pükse või seelikut?
a) Kannan tihemini seelikut
b) Kannan tihemini pükse
c) Kannan alati pükse
Kuna meie kliimas ei ole võimalik eriti sageli seelikuga käia, siis statistiliselt ikkagi b.
Kuidas sa istud?
a) Jalg üle põlve või põlved koos
b) Jalad harkis või rätsepistes
c) Kuidas juhtub, ma ei jälgi oma istumist
No selle vastasin vast "õigesti" ehk siis a.
Millist jooki eelistad:
a) Siidrit või veini
b) Õlut
c) Mul kama kaks, peamine et promill sees
No kui pole lemmikjooki, siis on ju variant c!
Räägid tavaliselt:
a) Vaikse häälega
b) Kõva häälega
c) Ma ei tea, ma ei kontrolli oma häält
No ma ei tea, ema ütleb, et ma karjun...b
Millist omadust pead enda puhul oluliseks?
a) Õrnust ja nutikust
b) Jõudu ja teotahet
c) Oma karmikäelisust
Mis variandid need sellised on? Õrnust ja jõudu ei ole, seega c :P
Kas sa meigid ennast?
a) Jah, mõõdukalt
b) Jah, päris ohtralt
c) Ei meigi, olen just selline nagu loodus mu lõi ja olen sellega rahul
Ma arvan, et lähen vist b alla. Loomulik ilu - lühianekdoot.
Milline on sinu füüsiline vorm?
a) Piisav, et tervis korras oleks ja keha vormis püsiks
b) Olen suhteliselt vormist väljas
c) Võiksin härja murda
Tagantjärele mõeldes vastasin selle vist valesti, sest võrdlesin selle härja murdmisega...sellele vastandiks oleks ju vist vormist väljas ja b? Füüsiline vorm paneb mind millegipärast kohe spordile mõtlema ja selles mõttes olen jah vormist väljas, aga kui niisama peale vaadata, siis ei saa eriti aru õnneks...
Kas sa süüa oskad teha?
a) Oskan loomulikult
b) Oskan pizza ahju panna ja pelmeenid keema
c) Ütlen ausalt- ei oska
b, sest mingi kokkaja ma küll ei ole, aga kui vaja siis teen koogi valmis.
Test muidugi Buduaarist, kust siis veel.
P.S. Huvitav, kuidas õppida seda, kuidas meestega rääkida?
reede, mai 23, 2008
Ikka ei taha konkureerida!
Olen sel teemal kunagi juba kirjutanud aga seoses Ramloffi postituses kõlanud mõttega ühiskonna rate'stumisest tahaks veel kraaksuda.
Tõepoolest, miks peab igale poole tekitama võimalusi midagi hinnata (fotosid, blogisid, kommentaare jne)? Miks peab tekitama mingeid pingeridasid (kes on popim)? No mul on ka lehekülje statistika olemas, aga mind ei huvita selle juures kui palju, vaid miks. Niisama lõbus vaadata. Varsti tuleb tikutulega otsida kohti, kus sind keegi hindama ei tuleks. Orkutisse saab veel pilte panna, ilma et neid hinnata saaks. Kommenteerimisvõimalus sinna nüüd loodi, loodetavasti ei järgne varsti ka hindamine.
Ma ei salli sporti, ma ei salli konkurentsi. Konkurssidel olen ma osalenud küll, aga enamasti ainult siis kui sealt midagi muud lisaks võidule ka välja kooruda võib - n mingi valdkonna ekspertide hinnang. Aga igasugused ilma žüriita valimised, no ei. Põhjustest olen juba kirjutanud varem.
Enamik konkursse toob välja vaid inimeste halvema poole (iga hinnaga esimeseks), kuigi algselt oli konkursside mõte pigem üldise kvaliteedi parandamine. Mass ja kvaliteet on aga pigem vastandid ja seega kaob igasuguste suurte konkursside puhul kvaliteedi olulisus üsna kiiresti ning asendub kavaluse, populaarsuse, äraostmise ja muu labasega.
Kui võtta laiemalt, siis näiteks igasuguste müügiboonustega tasustatud ametikohtadel töötamine oleks mulle vist samamoodi vastunäidustatud.
Ja see spordivõistluste diviis, et tähtis pole võit, vaid osavõtt - mõtlesin ka kunagi Elioni rattamaratoni matkasõidule minna. Hea, et mind hoiatati, et matkaga pole seal küll midagi ühist. Ikka kaigas kodarasse ja kaks kohta ettepoole.
Tõepoolest, miks peab igale poole tekitama võimalusi midagi hinnata (fotosid, blogisid, kommentaare jne)? Miks peab tekitama mingeid pingeridasid (kes on popim)? No mul on ka lehekülje statistika olemas, aga mind ei huvita selle juures kui palju, vaid miks. Niisama lõbus vaadata. Varsti tuleb tikutulega otsida kohti, kus sind keegi hindama ei tuleks. Orkutisse saab veel pilte panna, ilma et neid hinnata saaks. Kommenteerimisvõimalus sinna nüüd loodi, loodetavasti ei järgne varsti ka hindamine.
Ma ei salli sporti, ma ei salli konkurentsi. Konkurssidel olen ma osalenud küll, aga enamasti ainult siis kui sealt midagi muud lisaks võidule ka välja kooruda võib - n mingi valdkonna ekspertide hinnang. Aga igasugused ilma žüriita valimised, no ei. Põhjustest olen juba kirjutanud varem.
Enamik konkursse toob välja vaid inimeste halvema poole (iga hinnaga esimeseks), kuigi algselt oli konkursside mõte pigem üldise kvaliteedi parandamine. Mass ja kvaliteet on aga pigem vastandid ja seega kaob igasuguste suurte konkursside puhul kvaliteedi olulisus üsna kiiresti ning asendub kavaluse, populaarsuse, äraostmise ja muu labasega.
Kui võtta laiemalt, siis näiteks igasuguste müügiboonustega tasustatud ametikohtadel töötamine oleks mulle vist samamoodi vastunäidustatud.
Ja see spordivõistluste diviis, et tähtis pole võit, vaid osavõtt - mõtlesin ka kunagi Elioni rattamaratoni matkasõidule minna. Hea, et mind hoiatati, et matkaga pole seal küll midagi ühist. Ikka kaigas kodarasse ja kaks kohta ettepoole.
Palju rahvast, vähe inimesi
Hirmus raske on inimestele "ei" öelda, eriti kui on õpetatud, et tuleb viisakas olla.
Mõttetu mees: "Sa oled jah mingi sleepaholic, tookord peol tundus ka, et sa jääd kohe magama."
Minu mõte: "Krt, selle nõmeda peo kohta pidasin ma isegi hästi vastu ja mis mõttes nägin välja nagu jään magama???"
Minu sõnad: " No sorry, see pidu oli üsna igav ka ju..."
Mõttetu mees: "Nonii - mina olin seal, järelikult oli igav. Olen igav inimene jah? Nuuuuuuks :´("
Minu mõte: "No mida? Mainisin ma sind poole sõnagagi? Kuigi ega sa tõesti just karbi kirkaim kriit ei ole. Mis ma nüüd siis ütlema pean, et ega sa minu maitse ei ole jah? Liiga julm? Think, baby, think - midagi neutraalset."
Minu sõnad: "Ei, lihtsalt see muusika seal ei olnud väga minu maitse...Ma kuulan rohkem rocki ja sellist muusikat."
Mõttetu mees: "Oi, mina ka! Bon Jovi thumbs up!"
Minu mõte: "Bon Jovi! Bon Jovi??? Beavis ja Butthead tuleb meelde: "I liked Bon Jovi when they were cool!"; "They were never cool, asswipe!"; "Oh yeah, right!". Mida sa poed, mees!"
Minu sõnad: "OK :)"
Kuidas öelda inimesele, et ma tõesti suhtlen sinuga ainult viisakusest? Mul ei ole sinuga tegelikult mitte millestki rääkida, eriti olukorras, kus sa igast lausest mingit flirti välja üritad pigistada. Kuidas seda öelda, ilma teist solvamata? Siiamaani olen ainukese võimalusena MSN-i blokeerimist kasutanud...sest mul on komme kähvama hakata. Kähvata on mitu korda lihtsam kui kenasti seletada, et "you and me - not in a million years." Mittekähvamise käigus on kole lihtne võltslootusi toita. Tegelikult ei teinud tema ju midagi valesti - tema on lihtsalt tema ise ja mulle see juhtumisi ei sobi. Kui ma kähvan, siis olen mina vastik ja rikun mõttetult (mõttetud) suhted. Mina jätan endast halva mulje. Võib-olla ei oleks seda vaja. Võib-olla "in a million years" on mul teda mingis situatsioonis vaja? Rusikareegel - ära lisa juhututtavaid MSNi või väldi üldse pinnapealset viisakusest suhtlemist. Huvitav, et just need pealiskaudsed "sõbrad" tahavad alati järgmisel nädalal minuga abielluda...
Nagu X. ükskord põhjapanevalt leidis - mul olevat krdi raske endale meest leida, sest mul on sügavust vaja. Sügavuse mõõtmiseks on vaja aastatepikkust tutvust ja sügavusest ujuvad tavaliselt deemonid välja...(Ma ütlesin selle vähe luulelisemalt välja kui originaal, seepärast asendasin õige nimetähe X-ga, et originaal ei solvuks. Loomulikult ma usun, et õiges olukorras oleks ka tema nii öelda suutnud.../sarkastiline irve ;)/)
Mõttetu mees: "Sa oled jah mingi sleepaholic, tookord peol tundus ka, et sa jääd kohe magama."
Minu mõte: "Krt, selle nõmeda peo kohta pidasin ma isegi hästi vastu ja mis mõttes nägin välja nagu jään magama???"
Minu sõnad: " No sorry, see pidu oli üsna igav ka ju..."
Mõttetu mees: "Nonii - mina olin seal, järelikult oli igav. Olen igav inimene jah? Nuuuuuuks :´("
Minu mõte: "No mida? Mainisin ma sind poole sõnagagi? Kuigi ega sa tõesti just karbi kirkaim kriit ei ole. Mis ma nüüd siis ütlema pean, et ega sa minu maitse ei ole jah? Liiga julm? Think, baby, think - midagi neutraalset."
Minu sõnad: "Ei, lihtsalt see muusika seal ei olnud väga minu maitse...Ma kuulan rohkem rocki ja sellist muusikat."
Mõttetu mees: "Oi, mina ka! Bon Jovi thumbs up!"
Minu mõte: "Bon Jovi! Bon Jovi??? Beavis ja Butthead tuleb meelde: "I liked Bon Jovi when they were cool!"; "They were never cool, asswipe!"; "Oh yeah, right!". Mida sa poed, mees!"
Minu sõnad: "OK :)"
Kuidas öelda inimesele, et ma tõesti suhtlen sinuga ainult viisakusest? Mul ei ole sinuga tegelikult mitte millestki rääkida, eriti olukorras, kus sa igast lausest mingit flirti välja üritad pigistada. Kuidas seda öelda, ilma teist solvamata? Siiamaani olen ainukese võimalusena MSN-i blokeerimist kasutanud...sest mul on komme kähvama hakata. Kähvata on mitu korda lihtsam kui kenasti seletada, et "you and me - not in a million years." Mittekähvamise käigus on kole lihtne võltslootusi toita. Tegelikult ei teinud tema ju midagi valesti - tema on lihtsalt tema ise ja mulle see juhtumisi ei sobi. Kui ma kähvan, siis olen mina vastik ja rikun mõttetult (mõttetud) suhted. Mina jätan endast halva mulje. Võib-olla ei oleks seda vaja. Võib-olla "in a million years" on mul teda mingis situatsioonis vaja? Rusikareegel - ära lisa juhututtavaid MSNi või väldi üldse pinnapealset viisakusest suhtlemist. Huvitav, et just need pealiskaudsed "sõbrad" tahavad alati järgmisel nädalal minuga abielluda...
Nagu X. ükskord põhjapanevalt leidis - mul olevat krdi raske endale meest leida, sest mul on sügavust vaja. Sügavuse mõõtmiseks on vaja aastatepikkust tutvust ja sügavusest ujuvad tavaliselt deemonid välja...(Ma ütlesin selle vähe luulelisemalt välja kui originaal, seepärast asendasin õige nimetähe X-ga, et originaal ei solvuks. Loomulikult ma usun, et õiges olukorras oleks ka tema nii öelda suutnud.../sarkastiline irve ;)/)
teisipäev, mai 20, 2008
Everybody hates us, that's ok - who needs friends anyway!*
Sai MSN-is ära blokitud üks tüüp, kes liiga palju nõu andis ja kommenteeris. Mulle tundus, et ta ei teinud seda päris omakasupüüdmatult. Üks sõber ütles kord, et sõbrad ei ole selleks, et sind kritiseerida vaid selleks, et sinuga tingimusteta nõustuda. Ma ise olen ka pigem selle poolt. Sa võid anda mulle nõu, kui ma seda küsin, kuid ära tule kommenteerima stiilis: "Miks sa ei tee nii või naa, sulle üldse ei sobi see või too." Kui mina ei ütle esimesena, et keegi on tõepoolest viimane ahv, siis ei tasu uskuda, et kuigi too võib nõnda käituda, ma teda ahviks nimetaksin. Pigem mõtlen, et mis sina ka tead ja et sa ei mõista mind üldse ning järgmine kord kaalun, kas üldse midagi räägin. Ma ei tea, võib-olla mõni minu sõpradest vajab konkreetset suunamist, aga ma ise ei suuda seda samuti anda. Isegi karmimatel juhtudel kui sõbranna mees teda peksab - mina ei saa olla see ütleja, et jäta ta ometi maha. See on tema elu, mina ei tea kõiki detaile ja tundeid tegude taga. Olen ise kunagi lasknud sõbrannal enda suhete üle otsustada - a la "ma ei julge ega oska talle ise seda öelda". Siiamaani on sellest paha tunne, kuigi oleksin lõpuks ise sama lahenduseni jõudnud. Aga siis oleksin seda ise teinud.
Pool-irooniliselt pool-tõsiselt öeldes - ma ei taha sõpra, kes on minust targem, ilusam ja elukogenum. Endasugust lolli tahan. Et oleks naljakas ja et saaks vajadusel koos enesetappu planeerida (romantiline nali). Lõppude lõpuks ei saa sind keegi peale su enda aidata. Jah, emal on alati õigus, kuid see selgub alles peale kõigi vigade tegemist ja valede valikute järele proovimist. Ah, et miks sõber ilusam ei või olla? Rumal küsimus juba iseenesest...
* Shampoo laulis nii - kuigi, mis neil viga, neid oli ju 2
Pool-irooniliselt pool-tõsiselt öeldes - ma ei taha sõpra, kes on minust targem, ilusam ja elukogenum. Endasugust lolli tahan. Et oleks naljakas ja et saaks vajadusel koos enesetappu planeerida (romantiline nali). Lõppude lõpuks ei saa sind keegi peale su enda aidata. Jah, emal on alati õigus, kuid see selgub alles peale kõigi vigade tegemist ja valede valikute järele proovimist. Ah, et miks sõber ilusam ei või olla? Rumal küsimus juba iseenesest...
* Shampoo laulis nii - kuigi, mis neil viga, neid oli ju 2
esmaspäev, mai 19, 2008
Pidu kloostris*
Homme saab siis kuu aega viimasest päevast, mil ma (normaalne? õnnelik? midagi sinnapoole...) olin. Jess!
Tegelikult pole see enam teema, millest jahuda, liiga igapäevane.
Reedel käisin üle pika aja põrgu eeskojas peol. Ei ole midagi uut siin päikese all (põrgukatla ümber). Vana tõde - näita mulle kõige sügavamas joobeastmes ja hullumeelsemalt käituvat tüüpi ja ma saan temaga kindlasti õhtu jooksul tuttavaks. Vana tõde 2 - peale tutvumist ütlen ma tema kohta "tegelikult on ta täitsa normaalne inimene". Vana tõde 3 - keegi ei usu mind millegipärast.
Seekordsesse hullude arsenali kuulub tüüp, kellel olid ID-kaardi fotol mõlemad silmad rullis. Ah et miks? No ta kakles oma isaga aga ta õnneks võitis, kuna lõi isa ahjuroobiga. Ja tänu sellele meheteole on tal nüüd kolmeks kuuks korter. Mul on ta aadress kui keegi peaks huvitatud olema... :P
Now lets meet bachelor nr 2! Oli üks selline "kas ma võin teid lapsendada"-eas noormees, kes rääkis imelikku keelt, millest me sõbrannaga kumbki aru ei saanud. See on see reidipõlvkond oma slängiga. Meie vestlus piirdus sellega, et ta küsis iga sõna püüdlikult välja hääldades: "Why do they make pictures with this motorcycle?" (iga sõna vahel vähemalt 3 sekundit pausi) ja mina vastasin sama tempokalt: "I don't know". Ehk me oleks sobinud? Grammatiliselt oli ju kõik korrektne :P
Bachelor nr 3 oli päris tõsiselt enam-vähem kombes, kuigi esimest korda kohtasin teda koos Bachelor nr 1ga, mis iseenesest suuri kahtlusi tekitab. Vabandas isegi joobeastme pärast. Armas, eks. Ja tal oli see Antonio Banderase laul peas. Kuigi meesterahvas, kes armastab latiinomuusikat (nagu ta ise väitis) on siiski kahtlane.
Kuna mina pelgan tantsivaid mehi ja nemad ilmselgelt mind ka, siis ei jäänud mul muud üle kui baarileti taha maanduda. Kui juba, siis juba ja otsustasin kalleid kokteile jooma hakata. See oli viga. Raha läks nagu putru aga kasu ei mingit! Sõbranna alkovaba Mojito oli muuseas isegi parema maitsega kui minu originaal. Hiljem lasin enda omale kah vetsus kraanist vett peale ja mekkis tõesti paremini. Raspberry Kiss oli maitselt hea, aga kah limonaadide klassi jook. Lõpuks pätsasin mingilt tibilt Galliano shoti ära, see maitses kõigist etemini, eriti vahukoor. Pätsamise koha pealt siis seda, et 1 rikas poiss ostis tibile selle, aga tibi ei tahtnud ja pani selle otse minu nina ette letile ning kõndis minema. Ausõna. Oot-oot - järelikult tegi isegi mulle mingi mees välja ju...kuigi ta ise seda ei teadnud.
Peale seda kui Bachelor nr 1 oli lubanud mu koju saata (ma küsisin loomulikult enne, kas tal ahjuroop ikka on kaasas) ja sõbranna leidis, et mind tuleb vist päästa (ta pärast tagasihoidlikult küsis, et onju sa ei tahtnud ikka temaga koos olla...) läksime koju. Kell oli 4, väljas valge, mina kaine, und ei olnud, jalad valutasid kohutavalt.
Ei ole maailm ilus, ei ole :P
P.S. Ükspäev juhtus peaaegu ime - üks eesti mõistes rikas ärimees pööras mulle tähelepanu. Kahjuks on see ärimees juba pikemat aega kohtu all ja midagi head sealt enam loota ei ole.
Aga peaaegu sai kummutatud väide, et ükski kõndiv rahakott minu poole ei vaata. Nüüd ei teagi, kas see läks arvesse või mitte...
* Push Upi vähetuntud lugu
Tegelikult pole see enam teema, millest jahuda, liiga igapäevane.
Reedel käisin üle pika aja põrgu eeskojas peol. Ei ole midagi uut siin päikese all (põrgukatla ümber). Vana tõde - näita mulle kõige sügavamas joobeastmes ja hullumeelsemalt käituvat tüüpi ja ma saan temaga kindlasti õhtu jooksul tuttavaks. Vana tõde 2 - peale tutvumist ütlen ma tema kohta "tegelikult on ta täitsa normaalne inimene". Vana tõde 3 - keegi ei usu mind millegipärast.
Seekordsesse hullude arsenali kuulub tüüp, kellel olid ID-kaardi fotol mõlemad silmad rullis. Ah et miks? No ta kakles oma isaga aga ta õnneks võitis, kuna lõi isa ahjuroobiga. Ja tänu sellele meheteole on tal nüüd kolmeks kuuks korter. Mul on ta aadress kui keegi peaks huvitatud olema... :P
Now lets meet bachelor nr 2! Oli üks selline "kas ma võin teid lapsendada"-eas noormees, kes rääkis imelikku keelt, millest me sõbrannaga kumbki aru ei saanud. See on see reidipõlvkond oma slängiga. Meie vestlus piirdus sellega, et ta küsis iga sõna püüdlikult välja hääldades: "Why do they make pictures with this motorcycle?" (iga sõna vahel vähemalt 3 sekundit pausi) ja mina vastasin sama tempokalt: "I don't know". Ehk me oleks sobinud? Grammatiliselt oli ju kõik korrektne :P
Bachelor nr 3 oli päris tõsiselt enam-vähem kombes, kuigi esimest korda kohtasin teda koos Bachelor nr 1ga, mis iseenesest suuri kahtlusi tekitab. Vabandas isegi joobeastme pärast. Armas, eks. Ja tal oli see Antonio Banderase laul peas. Kuigi meesterahvas, kes armastab latiinomuusikat (nagu ta ise väitis) on siiski kahtlane.
Kuna mina pelgan tantsivaid mehi ja nemad ilmselgelt mind ka, siis ei jäänud mul muud üle kui baarileti taha maanduda. Kui juba, siis juba ja otsustasin kalleid kokteile jooma hakata. See oli viga. Raha läks nagu putru aga kasu ei mingit! Sõbranna alkovaba Mojito oli muuseas isegi parema maitsega kui minu originaal. Hiljem lasin enda omale kah vetsus kraanist vett peale ja mekkis tõesti paremini. Raspberry Kiss oli maitselt hea, aga kah limonaadide klassi jook. Lõpuks pätsasin mingilt tibilt Galliano shoti ära, see maitses kõigist etemini, eriti vahukoor. Pätsamise koha pealt siis seda, et 1 rikas poiss ostis tibile selle, aga tibi ei tahtnud ja pani selle otse minu nina ette letile ning kõndis minema. Ausõna. Oot-oot - järelikult tegi isegi mulle mingi mees välja ju...kuigi ta ise seda ei teadnud.
Peale seda kui Bachelor nr 1 oli lubanud mu koju saata (ma küsisin loomulikult enne, kas tal ahjuroop ikka on kaasas) ja sõbranna leidis, et mind tuleb vist päästa (ta pärast tagasihoidlikult küsis, et onju sa ei tahtnud ikka temaga koos olla...) läksime koju. Kell oli 4, väljas valge, mina kaine, und ei olnud, jalad valutasid kohutavalt.
Ei ole maailm ilus, ei ole :P
P.S. Ükspäev juhtus peaaegu ime - üks eesti mõistes rikas ärimees pööras mulle tähelepanu. Kahjuks on see ärimees juba pikemat aega kohtu all ja midagi head sealt enam loota ei ole.
Aga peaaegu sai kummutatud väide, et ükski kõndiv rahakott minu poole ei vaata. Nüüd ei teagi, kas see läks arvesse või mitte...
* Push Upi vähetuntud lugu
kolmapäev, mai 14, 2008
"Lemmikraamatut ei ole ega tule!*" "Ei tea ega taha teadagi!"
Punase Hanrahani poolt taas üks väga hea postitus, millega kahel käel nõus olen.
Paljude pealiskaudsete jaoks on aga just nende maailmavaade õige ja igasugused "tähenärijad" ja "targutajad" võiksid ükskord "elama" hakata. Elus on nende jaoks oluline vaid see, mida käega katsuda saab ja muuga pole mõtet end vaevata. Sõber ütles kunagi, et loll räägib alati ainult sellest, mis silma all, kujutlusvõime tal puudub. Suust väljub see, mida sülg sinna toob - ahv näeb, ahv kommenteerib. Ise olen ka tähele pannud, et mõne inimesega linna peal jalutades saad rääkida ainult sellest, mis mõnel vastutulijal seljas või kuhu uus pood on tehtud, teisega koos ei tule ümbritseva kommenteerimine pähegi. Pealiskaudsed plätravad, et vältida ebameeldivat vaikust ja mitte kuulda kõminat enda peas? Pea ei ole prügikast on kitsa silmaringiga inimeste vabandus.
Pealiskaudsed ei ole ainult Võsa-Petsi saate tegelased, väikelinnade mehed, ehitajad ja agraarbeibed, ülikoolideski istub neid karjade kaupa. Neil on oma eesmärk, mille poole püüelda - materiaalne kindlustatus, ja selleks vajavad nad hädasti mingit paberit, millega karjääriredelil lehvitada. Haridus on ju vaid vahend omamaks enne surma võimalikult palju asju. Sellised vaidlevad näiteks õppejõuga, et eksamis küsiti asju, mille äraõppimist eelnevalt ei toonitatud, nad küsivad loengu ajal, et kas see oli nüüd näide või pidi selle ka üles kirjutama või seda, kas nüüd pidi punkti panema või läheb lause veel edasi. Ja mul ei ole kahjuks nii elav fantaasia, et seda kõike vaid ette oleksin kujutanud. Ma olin isegi hämmeldunud kui nägin, et tõepoolest eksisteerib tüüpe, kes isiksusetestis väitele: "Mulle meeldib arutleda maailma asjade üle" vastavad "Ei, mitte kunagi". Nad tahavad su esseesid laenata, nad unustavad referaatidesse valed nimed ja aastaarvud sisse ja kui sa neile kirjandi valmis kirjutad, siis nad ütlevad, et pane paar komaviga ka sisse, muidu saab õpetaja aru. Viimane on mu lemmiknäide "Kuristikust rukkis". Sinu ja tema vahel on tema arvates vaid komavead st. sina oled ilmselt reeglid paremini pähe tagunud.
Mulle tundub, et sügavamalt mõelda viitsivad ja pisiasjade kallal "norijad" on üks väljasurev liik kõigi nende "mul on suva ja mind ei huvita" tüüpide kõrval. Või vähemalt karjuvad need viimased kõvemini. Ja sel ajal kui mittepealiskaudsed arutavad, kuidas pääseda ülerahvastatuse põhjustatud probleemide eest, jõuavad pealiskaudsed maa lastega täita.
* Lause ühe praeguseks kõrgharidusega kolmelapseema suust. Ja ei, ta ei pidanud silmas seda, et ta ei suuda raamatute vahel valida.
Paljude pealiskaudsete jaoks on aga just nende maailmavaade õige ja igasugused "tähenärijad" ja "targutajad" võiksid ükskord "elama" hakata. Elus on nende jaoks oluline vaid see, mida käega katsuda saab ja muuga pole mõtet end vaevata. Sõber ütles kunagi, et loll räägib alati ainult sellest, mis silma all, kujutlusvõime tal puudub. Suust väljub see, mida sülg sinna toob - ahv näeb, ahv kommenteerib. Ise olen ka tähele pannud, et mõne inimesega linna peal jalutades saad rääkida ainult sellest, mis mõnel vastutulijal seljas või kuhu uus pood on tehtud, teisega koos ei tule ümbritseva kommenteerimine pähegi. Pealiskaudsed plätravad, et vältida ebameeldivat vaikust ja mitte kuulda kõminat enda peas? Pea ei ole prügikast on kitsa silmaringiga inimeste vabandus.
Pealiskaudsed ei ole ainult Võsa-Petsi saate tegelased, väikelinnade mehed, ehitajad ja agraarbeibed, ülikoolideski istub neid karjade kaupa. Neil on oma eesmärk, mille poole püüelda - materiaalne kindlustatus, ja selleks vajavad nad hädasti mingit paberit, millega karjääriredelil lehvitada. Haridus on ju vaid vahend omamaks enne surma võimalikult palju asju. Sellised vaidlevad näiteks õppejõuga, et eksamis küsiti asju, mille äraõppimist eelnevalt ei toonitatud, nad küsivad loengu ajal, et kas see oli nüüd näide või pidi selle ka üles kirjutama või seda, kas nüüd pidi punkti panema või läheb lause veel edasi. Ja mul ei ole kahjuks nii elav fantaasia, et seda kõike vaid ette oleksin kujutanud. Ma olin isegi hämmeldunud kui nägin, et tõepoolest eksisteerib tüüpe, kes isiksusetestis väitele: "Mulle meeldib arutleda maailma asjade üle" vastavad "Ei, mitte kunagi". Nad tahavad su esseesid laenata, nad unustavad referaatidesse valed nimed ja aastaarvud sisse ja kui sa neile kirjandi valmis kirjutad, siis nad ütlevad, et pane paar komaviga ka sisse, muidu saab õpetaja aru. Viimane on mu lemmiknäide "Kuristikust rukkis". Sinu ja tema vahel on tema arvates vaid komavead st. sina oled ilmselt reeglid paremini pähe tagunud.
Mulle tundub, et sügavamalt mõelda viitsivad ja pisiasjade kallal "norijad" on üks väljasurev liik kõigi nende "mul on suva ja mind ei huvita" tüüpide kõrval. Või vähemalt karjuvad need viimased kõvemini. Ja sel ajal kui mittepealiskaudsed arutavad, kuidas pääseda ülerahvastatuse põhjustatud probleemide eest, jõuavad pealiskaudsed maa lastega täita.
* Lause ühe praeguseks kõrgharidusega kolmelapseema suust. Ja ei, ta ei pidanud silmas seda, et ta ei suuda raamatute vahel valida.
kolmapäev, mai 07, 2008
Sa ei meeldi mulle!
Eelmisele teemale jätkuks..ah, mida ma keerutan. Kui teile tundub, et ma olen selline vaikne ja tagasihoidlik tütarlaps, siis tähendab see ainult ühte - teie ei meeldi mulle. Seltskond, kus mina vaikin ei paku mulle kas pinget või on siis absoluutselt vastukarva.
"Kle, kas see eit rääkida ka oskab?"
"Kle, sa oled venelane vä, et midagi ei räägi?"
Need olid muide näited reaalsusest ja arvake ära, kui huvitatud ma selliste tüüpidega suhtlemisest olin. Parem olla juba viisakas ja vait kui tõtt näkku öelda. Noh, õigemini, ma ütleks ikka väga hea meelega sellistes seltskondades tõtt aga siis tuleks mul ilmselt füüsiliste vastuargumentidega arvestada...
"Kle, kas see eit rääkida ka oskab?"
"Kle, sa oled venelane vä, et midagi ei räägi?"
Need olid muide näited reaalsusest ja arvake ära, kui huvitatud ma selliste tüüpidega suhtlemisest olin. Parem olla juba viisakas ja vait kui tõtt näkku öelda. Noh, õigemini, ma ütleks ikka väga hea meelega sellistes seltskondades tõtt aga siis tuleks mul ilmselt füüsiliste vastuargumentidega arvestada...
esmaspäev, mai 05, 2008
Kes siis tahaks normaalne olla?
Täna taheti mulle vist komplimenti teha ja öeldi, et olen üks väheseid normaalseid ja vaikseid eesti tütarlapsi. No misasja? Normaalsuses mind küll süüdistada ei saa ju! Ilmselt üritaks suur osa inimesi vastu vaielda, kui neid normaalsuses süüdistataks - ei mina küll normaalne ei ole - ma olen ikka täitsa hull ju. Kõik on nii veendunud enda erilisuses. Orkut on täis igasugu kommuune a la "Mina olen imelik". Halli massi põhimõte ongi selles, et kõik peavad end jube erilisteks. Eks tegelikkuses me olegi kõik ju omamoodi erilised aga ega me ainult sellega siis lepi - ei, ei, mina olen ikka see KÕIGE erilisem, eks.
Mina suudan vist lihtsalt hea esmamulje jätta..või siis väga halva (halva näiteks ülikoolide sisseastumiseksamite vestlusvoorud, kus ma peale kirjalikku osa mitu korda paarkümmend kohta allapoole põruda oskasin. Erinevalt näiteks mõnest, kes samapalju tõusis, kuid ei suutnud poole tunni jooksul vestluse toimumise ruumi üles leida.)
Sage on ka see, et hea esmamulje jätnud tüüpi teist korda kohates sama muljet ei jää - ta räägib sulle täpselt sama juttu, mida eelmine kord ega mäleta üldse, et oleks sind varem kohanud. Head suhtlejad pidid vaatluste kohaselt sageli äärmiselt pealiskaudsed inimesed olema.
Eks see, mind normaalseks ja vaikseks eesti tüdrukuks pidanu, kohtus minuga ka ainult 1 korra (või siis 2, mälu pole enam see...). Minu kogemuse järgi ei piisa inimese lahterdamiseks ka ühest kuust. Mul on terve kari sõpru, keda ma ühte ruumi saata ei saa, sest igaüks neist teab minust erinevat tahku ja nii lõhestunud isiksus ma ka ei ole, et samas ruumis mitut rolli täita suudaksin. Vastasel juhul aga saab mingi osa inimesi suure pettumuse osaliseks. Nagu ka mina alati kui keegi mõne minu pärisossa kuuluva käitumisjoone või omaduse üle imestust avaldab - sa ju peaksid mind tundma! ahjaa.. sa oled ju alati ainult paremalt küljelt jälginud...
Ainult, et...minu arvates on see täiesti normaalne. Mitte märk minu bipolaarsusest, jubedast erilisusest või vääramatust märgist Prozaci puuduse kohta. Teistpidi saan ma alati kreepsu ka siis kui keegi mind nö "eriliseks" peab, eriti kui ta sinna juurde veel poogib, et mul on mingid elukeerdkäigud, - sündmused või inimesed, kes selles süüdi peaksid olema. Jumal küll! Neist olukordadest ja inimestest olen ma alati pajatanud kui nalja allikatest või lihtsalt nö jutu jätkuks, mitte aga selleks, et põhjendada oma "ebanormaalsust"!
Mina suudan vist lihtsalt hea esmamulje jätta..või siis väga halva (halva näiteks ülikoolide sisseastumiseksamite vestlusvoorud, kus ma peale kirjalikku osa mitu korda paarkümmend kohta allapoole põruda oskasin. Erinevalt näiteks mõnest, kes samapalju tõusis, kuid ei suutnud poole tunni jooksul vestluse toimumise ruumi üles leida.)
Sage on ka see, et hea esmamulje jätnud tüüpi teist korda kohates sama muljet ei jää - ta räägib sulle täpselt sama juttu, mida eelmine kord ega mäleta üldse, et oleks sind varem kohanud. Head suhtlejad pidid vaatluste kohaselt sageli äärmiselt pealiskaudsed inimesed olema.
Eks see, mind normaalseks ja vaikseks eesti tüdrukuks pidanu, kohtus minuga ka ainult 1 korra (või siis 2, mälu pole enam see...). Minu kogemuse järgi ei piisa inimese lahterdamiseks ka ühest kuust. Mul on terve kari sõpru, keda ma ühte ruumi saata ei saa, sest igaüks neist teab minust erinevat tahku ja nii lõhestunud isiksus ma ka ei ole, et samas ruumis mitut rolli täita suudaksin. Vastasel juhul aga saab mingi osa inimesi suure pettumuse osaliseks. Nagu ka mina alati kui keegi mõne minu pärisossa kuuluva käitumisjoone või omaduse üle imestust avaldab - sa ju peaksid mind tundma! ahjaa.. sa oled ju alati ainult paremalt küljelt jälginud...
Ainult, et...minu arvates on see täiesti normaalne. Mitte märk minu bipolaarsusest, jubedast erilisusest või vääramatust märgist Prozaci puuduse kohta. Teistpidi saan ma alati kreepsu ka siis kui keegi mind nö "eriliseks" peab, eriti kui ta sinna juurde veel poogib, et mul on mingid elukeerdkäigud, - sündmused või inimesed, kes selles süüdi peaksid olema. Jumal küll! Neist olukordadest ja inimestest olen ma alati pajatanud kui nalja allikatest või lihtsalt nö jutu jätkuks, mitte aga selleks, et põhjendada oma "ebanormaalsust"!
kolmapäev, aprill 30, 2008
Mental Malibu Barbie
Taaskord Buduaar ei valeta - välimus on kõik. Ehk siis kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi - "fuck me outfit" ja "killer-heels" aitavad. Lisaks tuleb muidugi leppida keskeas signaalitavate truckdriveritega...aga see on väike kannatus kõige positiivse kõrval. Olgugi, et alandav, lõpetab see vähemalt halva tuju ja ajab lõpuks mõrudalt naerma ka. Mina hakkasin naerma siis kui mu ees seisis mingi hommikul kell 9 poodi saadetud õnnetu pereisa, 2 suurt kilekotti mõlema käe otsas, vaatas oma suurte siniste silmadega mulle otsa, lasi käed rippu, naeratas kõige lollemat naeratust ja ütles, justkui oleks jumalat ennast näinud, selge ja kõlava häälega "Tere!". Halearmas. Hea, et on kevad.
Tegelikult oli nii tore, et esimest korda elus läks mul liigsest kiikumisest süda pahaks. Õnneks ei olnud seal ühtegi kibestunud noort isa, kes oleks oma lapsele öelnud, et oota kuni tädid ära kiiguvad. Ei ole ma mingi tädi sulle. Oma viga, et mingile tädile tite tegid :P Muuseas sain teada, et kiikumine soodustab ajupoolkerade koostööd ja see omakorda parandab loovust. See selgitab miks mul alati kiikudes head mõtted tulevad või muusika taktis ennast õõtsutades. Ja mind üritati lapsepõlves sellest võõrutada, et tee miskit kasulikku, mis kõigud siin. Mis minust oleks võinud tulla kui ma 4 tunni asemel 8 kiikunud oleks!
Olenemata kõigest jääme siiski iseendaks:
"Lahe maja tegelikult, mõnusad rõdud - vaata, kui hea oleks siit enesetappu sooritada!"
"Seda küll...kuigi natuke liiga madal vist..ei pruugi surma saada."
Ja see ka:
"Marca, kui sa tahad, sa võid meie praed ka ära süüa!"
Tegelikult oli nii tore, et esimest korda elus läks mul liigsest kiikumisest süda pahaks. Õnneks ei olnud seal ühtegi kibestunud noort isa, kes oleks oma lapsele öelnud, et oota kuni tädid ära kiiguvad. Ei ole ma mingi tädi sulle. Oma viga, et mingile tädile tite tegid :P Muuseas sain teada, et kiikumine soodustab ajupoolkerade koostööd ja see omakorda parandab loovust. See selgitab miks mul alati kiikudes head mõtted tulevad või muusika taktis ennast õõtsutades. Ja mind üritati lapsepõlves sellest võõrutada, et tee miskit kasulikku, mis kõigud siin. Mis minust oleks võinud tulla kui ma 4 tunni asemel 8 kiikunud oleks!
Olenemata kõigest jääme siiski iseendaks:
"Lahe maja tegelikult, mõnusad rõdud - vaata, kui hea oleks siit enesetappu sooritada!"
"Seda küll...kuigi natuke liiga madal vist..ei pruugi surma saada."
Ja see ka:
"Marca, kui sa tahad, sa võid meie praed ka ära süüa!"
pühapäev, aprill 27, 2008
Paranoia
Flirtisin rõdul naabri kassiga. Tundub, et ma vist meeldin talle.
Hole
Miss World
I am the girl you know, can't look you in the eye
I am the girl you know, so sick I cannot try
And I am the one you want, can't look you in the eye
I am the girl, you know I lie, I lie and lie
I'm Miss World, somebody kill me
Kill me pills
No one cares, my friends
My friend
I'm Miss World, watch me break and watch me burn
No one is listening, my friend
Now I've made my bed, I'll lie in it
I've made my bed, I'll die in it
I've made my bed, I'll lie in it
I've made my bed, I'll die in it
Cute girls watch when I eat ether
Suck me under
Maybe forever, my friend
Now I've made my bed, I'll lie in it
I've made my bed, I'll die in it
I've made my bed, I'll cry in it
I've made my bed, I'll lie in it
I am the girl you know, can't look you in the eye
Hole
Miss World
I am the girl you know, can't look you in the eye
I am the girl you know, so sick I cannot try
And I am the one you want, can't look you in the eye
I am the girl, you know I lie, I lie and lie
I'm Miss World, somebody kill me
Kill me pills
No one cares, my friends
My friend
I'm Miss World, watch me break and watch me burn
No one is listening, my friend
Now I've made my bed, I'll lie in it
I've made my bed, I'll die in it
I've made my bed, I'll lie in it
I've made my bed, I'll die in it
Cute girls watch when I eat ether
Suck me under
Maybe forever, my friend
Now I've made my bed, I'll lie in it
I've made my bed, I'll die in it
I've made my bed, I'll cry in it
I've made my bed, I'll lie in it
I am the girl you know, can't look you in the eye
Tellimine:
Postitused (Atom)