Pane mulle diagnoos!*

Oeh, ma pean sageli sõnaraamatu appi võtma, kui hakkan endale pandud diagnoose lahkama. Inimestele ikka meeldib mind kuhugi lahtrisse lükata, ise ma püüan sellest tegevusest hoiduda aga ei saa öelda, et õnnestunult. Eks ma ikka õhka mõne "10 märki, et oled hull/ideaalne naine/feminist/seksijumalanna"-artikli juures, et täpselt minust, aga avastan siis järgmine päev, et ma olen absoluutne vastand sellele, kes ma eile olin. Ühte jõkke kaks korda ei astuta jms. Ma olen kogu aeg mõelnud, et kas teised inimesed ka nii tunnevad, aga siiamaani on enamus selle peale vaid naernud ega saanud aru KUI tõsiselt ma seda "isiksuse kahe(saja)stumist" mõtlen.
Igatahes  - seekordne diagnoos siis - lapsik, ebakindel ja alaväärsuskompleksist puretud. Mulle tundus see kuidagi tuttav, otsisin isegi, kas olen sellest juba kunagi kirjutanud aga paistab, et ei ole. Panite tähele - ma pidin igaks juhuks enne guugeldama, et teada saada, mis arvamus mul varem võis sellest teemast olla, sest tegelikult ma ei tea. Sellest, et ma põhimõteteta inime olen, olen ma raudselt kirjutanud, aga otsing vist ei tööta siin  blogis normaalselt. Lapsik olen ma kindlasti - ma ju tegin testigi, et mu mental-age on 16 ja sinna ta ilmselt jääb kah surmatunnini. Aga, et see kuidagi häbiasi oleks? Kas te siis ei tea, et meestele meeldivad drama-queenid?! Cosmo lausa soovitas mehe töö juurde minna ja seal skandaal korraldada - pidavat suhtele hästi mõjuma. Mees ei olnud kahjuks samal arvamusel...Näe, olengi ebakindel - tahan meestele meeldida! Vot siit tulebki sisse minu jaoks vastuolu minu ebakindel ja kompleksides olemise ning reaalelu vahel. Kas ebakindlusel ei peaks mitte mingisugune põhjus olema? Kompleksid millegi tekitatud? No, et kooli ajal olin puseriti hammastega vinninägu, keda poisid tahvlilapiga loopisid ja kodus ema kah mind ei armastanud. Mitte, et ma nüüd naeraks selliste inimeste üle. Puseriti hambad mul isegi olid. Vinnid on siiamaani. Tahvlilapiga olen ehk ka pihta saanud ja ema ei ole mulle vist kunagi öelnud, et ta mind armastab, aga see ei tähenda, et ta ei armastaks. Ehk siis  ma peaks kaevama kuskilt üles midagi, mis mind sügavalt puudutanud on, ja jätnud tunde, et ma olen kuidagi kehvem kui teised (ja seetõttu nüüd neile kõrri kargan). Seda blogi lugedes pole raske tähele panna, et ma tegelen siin üsna tihti soorollide teemaga - kas see on mind kuidagi kannikast kaksanud? On. Ma tahtsin väiksena kangesti poiss olla, sest poistele olid kõik normaalsed asjad lubatud, tüdrukud pidid seevastu viksilt istuma, vait olema ja puhta põllega kodutöid tegema. Ma mõtlesin juba siis, et "f*** that s***!" AGA - ma ei tundnud end kunagi seetõttu halvemana, et mind need "naiselikud voorused" ei tõmba, ma tundsin end hoopis paremana...Mina olen see, kes šokeerib, kes troonib bazooka õlal, kodukanade kohal! Ma tunnistan pattu, et ma olen naiselikesse omadustesse alati halvustavalt suhtunud ja röökinud kui keegi mind naiselikuks on julgenud nimetada. Sest kõik naiselik on nõrk ja halb. OMETI olen ma kõrvaltvaatajale igati naiselik - seda lihtsam on šokeerida. Alaväärsuskompleks oleks mängus mu meelest siis, kui ma tegelikult sisimas kangesti tahaks teistsugune olla - aga no "cut me open!" - ei ole sihukest asja. Kui ma tahaks nüüd õel olla, loeks ma üles kõik enda head omadused, mille poolest ma teistest parem olen, aga no seda ei jõuaks ju keegi ära lugeda...
Aga, miks kurat, on vaja siis "lapsikult" käituda ja mitte viisakalt argumenteeritud vestlust pidada? Geenid (just lugesin GEOst artiklit selle kohta, kuidas psühhopaatidel ajus afekte taltsutav piirkond ei tööta ja noogutasin kaasa - muuseas, ka seal nenditakse, et psühhopaatide saatus sõltub oluliselt nende sots.maj päritolust ehk nagu mullegi psühholoog rõõmsalt teatas:"ühiskonnas saate te ju kenasti hakkama "- haridus, töö, pere  - kõik on olemas), harjumus (see on lihtsalt minu viis lõpetada tüütav vestlus), rõõm teiste šokeerimisest. Mida on veel õnneks vaja? :P Ah, üldse küsivad inimesed liiga tihti, et miks? Because F*** Y**, that's why - nagu ütleb kiri mu särgil.

*ei, ma ei loosi midagi välja

Asi on maitses

Ostsin eile sama kuupäeva kanaliha, seda, mida alla hinnatakse. Kuna mul on kerge nohu, siis lõhnade ja maitsete tundmisega on hetkel kehvapoolne. Igatahes, tegemist oli paneeritud kanalihaga, viskasin pannile, laps kiitis, et jube hea söögi lõhn olevat. Muidu ta liha eriti ei fänna. Natuke hiljem tuli L. ja küsis, et misasi siin haiseb? Ei osanud vastust anda. Hakkasid siis kõik sööma, va mina, kes samal ajal Mikrot söötis. Laps sõi ja matsutas. L. tahtis kangesti kanaliha pakendit näha, et vaadata, mida see küll sisaldab. Küsis, et kas see oli mingi keefiriga kanaliha. Ei olnud. Laps sai esimesena söödud, mida suht harva ette tuleb. L.-l millegipärast liha ei läinud. Sain siis Mikro söödetud ja istusin ise ka lauda. Kana...kana maitses nagu keegi oleks keefirit praadinud...või noh, ütleme otse - okset praadinud. Selle aja peale kavatses ka L. oma portsjoni minema visata, millest ta pool oli suutnud endale sisse ajada. Ma võtsin igaks juhuks teise ampsu veel, et ikka kindel olla, et see tõepoolest süüa ei sünni (ega ma siis nii kergelt ka alla ei anna). Ei sündinud. Küsisin lapse käest, kuidas maitses, ta vastas, et väga hea oli (ma sõin täpselt sama tükki, mida laps, see oli pooleks lõigatud). Hommikul keegi kõhuhäda ei kaevanud. Ega ma teadlikult halvaks läinud liha varem söönud ei ole, seega ei teagi nüüd öelda, kas asi oli lihtsalt maitses või oli ikkagi tegemist halvaks läinud asjaga. Peaasi, et lapsele maitses...

Paljuga te ennast müüte muidu?

Ükspäev juhtusin millegipärast vaatama FB postkasti kausta "Muud" ja leidsin sealt säärase kirja: "Tere, loodan et ma ei eksi ja oled kena, ma olen diskreetse sõbranna otsingul, sponsoreeriks 800 eur -ga kuus. Kohtuda sooviks Tartus või Tallinnas kord nädalas tunnike..." Kirja saatjaks oli keegi valenimega keskealine onuke, poseeris teine valge jahi taustal. Esimese ehmatusega virutasin postkasti kinni ja raporteerisin Zuckerbergile, et häirivaid kirju saadetakse. Zuckerberg reageeris ja tänaseks ongi see konto kadunud. Issand, milline pealekaebaja ja jube inimene ma olen! Ma ei tea, miks, aga mind panevad sellised kirjad end alati odavalt tundma, eriti kui mõni veel targutab, et see on kõik seepärast, et mul on enda foto profiilipildiks. No oleks ma seal siis bikiinides vms, ei, portreefoto on. Oleks ju võinud vastata ka, et kahjuks te siiski eksite ja ma olen päriselus ikka täielik peletis ning kui te just pole nõus alati paberkotti kaasa võtma, siis jääb kaup katki. Aga arvestades seda, mis organiga selliste kirjade saatjad mõtlevad, vastaks ta ilmselt, et "a muidu olete nõus vä?" Teisest otsast on jälle huvitav mõelda, et keegi on nõus nelja tunni eest nädalas 800 eurot välja käima (huvitav summa üldse, kuidas ta selle paika pani?), ma kahtlustan küll, et ta hakkaks keerutama ja lõpuks näeks potentsiaalne "sõbranna" seda raha sama palju kui oma kõrvu. Pealegi hakkaks ma mõtlema, et mis paganat tal ikkagi viga on, et seksi eest sihukese summa on nõus välja käima - ma ei usu, et enam-vähem välimusega ja kõva rahakotiga (ma ei usu, et ta selle 800 eurot iga kuu kõhu kõrvalt kokku hoiab) mees kuskilt seda tasuta ei saaks. Kui meeleheitel peab olema inimene, kes võhivõõrale sellise sisuga kirja saadab? Igasugu tutvumissaite peaks ju meil olema, miks otsida kedagi FB-st, kus enamasti suheldakse vaid tuttavatega? Isegi FB-s on omaette tutvustesobitamisgrupid, ühinegu nendega, mitte ärgu tüüdaku normaalseid inimesi! Sellised ilmselt arvavad, et eks igal inimesel ole hind ja igaüks on äraostetav. Ses suhtes on mul hea meel, et vihahoos miskit vastama ei hakanud, muidu arvabki, et küsimus on lihtsalt summas.

Tallinkil kehtib hundiseadus

Vahvaid uudiseid üha potsatab. Tegin Postimehe lahti ja selline imeline mehike hüppas ette. Ühe šovinistliku seaga võiksime ju veel leppida aga vähemalt pooled kommentaatorid jagavad tüübi arvamust. Eks see Rootsi ju ongi mingi feministide poolt ülevõetud võrdõiguslik riigike, kus õrnahingelised tõde kuulda ei taha. Meie riigis kehtib ikka hundiseadus - nõrgem tuleb võimalusel maha murda. Eriti kui ta veel ise seeliku selga paneb ja paar drinki teeb, eks see ju viitab, et ta lausa küsib vägistamise järele. Selliselt mõtlevaid inimesi kõnnib siis ilmselt hulgakesi meie keskel ringi. Ei ole midagi India ohtlik maa, meil siin kõik samamoodi. Loogika nagu moslemitel, et lihtsam on naine kui ihatekitaja, süüdlane, kinni katta, kui õpetada meestele, et vägistamine ei ole mitte mingil juhul ok. No ei usu mina, et mehed nüüd kõik nii loomad on, et ennast talitseda ei suuda. Usun pigem, et enamik mehi ei tahaks säärase kuvandiga samastuda. Miks õpetatakse väikestele tüdrukutele, et peole minnes tuleb end kinni katta ja tänaval üksi jalutada ei tohi, sest keegi võib su ära vägistada, poistele aga ei öelda, et vägistamine on alati vale? Isegi siis kui sulle tundus, et umbjoobes neiu mõmises midagi "jah"-i sarnast.
Et mitte ainult vägistamisest rääkida (jah, ma usun, et on olemas ka vägistamisega manipuleerijaid, kuid nende olemasolu ei peaks muutma suhtumist vägistamisse), siis üldse on mulle silma hakanud osade inimeste poolne ohvrite süüdistamine. No mida sa läksid läbi pargi, ime ka, et peksa ei saanud, no miks sa jätsid ratta trepikotta, ime ka, et ära ei varastatud, miks sa lasid võõra korterisse, ime ka, et see hiljem tühjaks ei tehtud jne. Mulle tundub see lihtsalt argpükslik - ohvrit süüdistada on ju lihtsam kui hirmsa kurjategijaga miskit ette võtta. Sealt edasi seondub ohvri süüdistamine juba ka ohvri abita jätmisega - näe, peksavad joodikut, mis ta siis jõi ennast täis, mina küll vahele ei lähe, saan ise kah veel. Isegi ühed korterivargad olla hiljem tunnistanud, et sel ajal kui nemad mitte eriti vaikselt raudust maha murdsid, pandi kõrvalkorteris lihtsalt muusika kõvemaks. Loomulikult tuleb enda eest seismist õpetada ja ega paha ei tee kui oled teadlik, et purjus inimene on kurjategijale kerge saak, kuid vastutust kuriteo ohvriks saamise eest ei saa kindlasti ohvrile lükata.
Tallinkil pole näiteks mingit vastutust - nende laevas ju Rootsis kehtiv seadus, et umbjoobes tegelastele rohkem ei müü, ei kehti. Justkui ei saakski midagi teha, eks? Naine, püsi kaine, hoia jalad koos ja tuleta enesekaitsevõtted meelde, sest siin laevas seisad sa üksi vägistamishimulise meestekambaga! Tõeliselt kutsuv reklaam ühele ettevõttele. Ilma naljata leiab muide mõni kommenteerija, et eks see olegi enamike naiste unistus....

Tabuteema - toit ja kaal

Veetsin üleeile 2,5 tundi laste EMO-s ja eile 2 tundi lastehaiglas erinevate uste taga. (Ei, lapsel pole midagi häda, lihtsalt osav väike simulant). Minuga kaasas olnud inimene väitis, et see oli päris põnev kogemus jälgida inimesi, milleks muidu aega ei ole (ehk miks vanainimesed juba hommikul arsti ukse taga passivad kui neil aeg pärastlõunaks on...). Igatahes väitis ta, et tema vaatluste tulemusena selgus, et iga teine inimene on ülekaaluline. Eriti paksud olevat noored emad ja puberteediealised lapsed. Eks vaatasin siis isegi veidi ringi ja tõsi ta oli. Ülekaalulisus põhjustab muidugi terviseprobleeme ka ja sellega on ehk seletatav paksude noorte hulk lastehaiglas. Emadus teadagi põhjustab samuti kaalutõusu. Teiselt poolt lugesin Eesti Ekspressi lugu sellest, kuidas ajakirjanik end 200-kiloseks maskeeris ja siis alandust pidi tundma. Või teine äärmus - Liis Lass on viis päeva pärast sünnitust supervormis ja artikli all olevad sapised kommentaarid. Väga paks olla on alandav, sale olla on ebaviisakas paksude suhtes ning anoreksiapropaganda. Kas normaalne on siis tänapäeval olla 5-10 kilo ülekaalus? Ülejäänu on juba äärmused? Mina kui õel kõrend ei tea siiski mitte ühtegi juhtu, kus selline ülekaal ei oleks toitumisega seotud. Trenni ei sunni ma kedagi tegema, sest ise ka ei tee ja nälgima ka ei õhuta, kuid ikkagi ei usu ma seda "geenid on  mu paksuses süüdi"-juttu. Paksus tuleneb ikkagi sellest palju kaloreid sa endale sisse sööd ja palju neist ära kulutad, tee või tina. Tuleb kas vähem ja/või kalorivaesemalt süüa või siis rohkem liikuda. Kui seda teha ei taha/ei suuda pole vaja end petta geenide jutuga. (See käib siis nende kohta, kes kaaluga hädas on, loomulikult on ka neid, keda kaal üldse ei häiri ja see on igatahes targem variant kui kõhnu kiruda ja kreemikooke suust sisse ajada). Söögil, mida suust sisse aetakse on ka oma roll, sest kuigi ma ise ökot taga ei aja, hämmastab mind ikkagi mõne enamiku toiduvalik. Näiteks oli poes tugevalt rasvunud ema koos tugevalt rasvunud 3-aastasega, nendega kaasas olnud (tugevalt rasvunud) tädi pani korvi paki kartulikrõpse, mille peale ema ütles, et võta parem suurem pakk, sest laps pole õhtust söönud...Kas need ongi need meie alatoidetud lapsed, kellele kodus õhtusööki ei anta? Mu meelest on odavam osta kilo kartulit ja need ära praadida kui krõpse suust sisse ajada. Nii tervisefanatt ma ei ole, et praekartuli surmatoitude alla liigitaks aga krõpsude (väike)lastele pakkumist ma ka ei mõista. Lapsed nõuavad üldiselt seda, mida neile pakutud on - paljud ütlevad, et no mis sa teed kui laps krõpsu ja koolat nõuab. Laste sünnipäevadel on eranditult krõpsud ja limonaad laual - nii näebki laps, et see on mingi ihaldusväärne värk, mida peo ajal saab. Nii nagu meil omal ajal olid kartulisalat ja viinerid. Tänapäeva lapsed kartulisalatis midagi imelist ei näe - seda ostetakse Selverist iga nädal.
Kuskil oli huvitav fakt, et sale aitab olla ühekülgne toit. Meie peres pole keegi eriti kokakunsti armastanud ja seega olen ma harjunud vähemalt korra nädalas kartuleid ja hakklihakastet sööma ning nälja korral võileiba tegema. Magustoite ei olnud meil kodus pea kunagi ja ma ise teen kooki häda sunnil mõnel tähtpäeval. Tänapäeval on vist aga see ühekülgne toit pigem kord nädalas valmispitsa või burger ja näljakustutuseks krõpsud, ehk siis see ühekülgsuse valem ei toimi enam.

Õegh õäöü õõõh!

Ei ole vist mõtet kõiki telegram.ee fänne oma sõbralistist ära kustutada, sest täna andis FB mulle teada, et keegi tore inimene on lisatud nõnda intrigeeriva nimega gruppi nagu "Ettevaatust meditsiin! Tähelepanu - tõhus ravi!" Grupp on avalik ja nii ma siis piilusin kah. Oh, püha lehm, pidin pimedaks jääma - grupi kirjeldus siis, muutmata kirjaviis: "Kaasaja meditsiin on sügavas kriisis.

Ta mitte ainult et ei suuda inimesi ravida terveks haigustest, vaid pahatihti hoopiski süvendab neid veelgi. Meditsiin on täna üks suuremaid surmapõhjustajaid. Alla surudes sümtomeid, pole ta enam teadlik haiguste tegelikest põhjustest.

See on sundinud teadlikke inimesi võtma tervist omaenda kätesse, nagu ka meditsiiniavangardi otsima tagasi- ja edasiteed teadusliku ravikunsti rüppe, mis katkes aastakümnete eest (v.a diagnostika ning kirurgia jms kiirabi) seoses medikamenditööstuse "pealetungiga" ning püüdega muuta arstkonda tohutukasumliku tootmisharu pelkadeks müügimeesteks.

On aeg luua tervikpilt ja koondada elutähtsat Informatsiooni ning paljude inimeste isiklikke kogemusi nii meditsiini Tumedast kui ka Heledast Poolest."

Liikmeid on selles vaimustavas rühmas 929. No comments. Kas on hulle ja lihtsameelseid kuidagi eriti palju siginenud (ilmselt meditsiini viga, see on see vaktsineerimiste tulemus) või on tänu Internetile sellised lihtsalt paremini näha? 
Igatahes on meditsiin süüdi kõigis meie haigustes, vastasel juhul oleks meil eluiga sama pikk kui see oli imelisel keskajal, kus end sookailuga raviti, saunas sünnitati ja mingeid hädasid ei tuntud. Kui me vaid õigesti mõtleksime, ei sureks me kunagi ära! Või noh, kui neid mürgitriipe seal taevas ei oleks. Autism on ju puhtalt vaktsiinide põhjustatud, varem ei pandud mitte kedagi hullumajja kinni. Kõik see on uuema aja värk, sest varem me ju ometigi teadsime, mis igal pool maailmas sünnib ja sihukesi asju lihtsalt ei olnud olemaski! Arstid on ära ostetud, koolid on allakäinud ning õige tark harib end ise Luule Viilma raamatust. Või kui seda pole, siis liitub vähemalt FB "valgustatud" gruppidega ja saab targematelt informatsiooni. Meie Jumal on esoteerika!

Haiguste ravi

Tegelikult on see teema, millega seoses ma absoluutselt vaielda ei taha, sest ma olen jõudnud olukorda, kus tahaks lihtsalt näpud kõrva ajada ja "la-la-la" karjuda, sest vastu seina jooksmisel pole mõtet. Teine pool tunneb ilmselt sama. Aga ma tahaks enda arvamuse ikkagi kirja panna, et selge oleks. Mul endal siis.
Ma ei tea, kas see on see inforohkus, mis inimesi umbluu teele ajab või on tõesti meie elu siin liiga hea ja "päris"-ohte enam kuskil ei ole ning seega tuleb need välja mõelda aga igasugu "alternatiivide" fänne on viimasel ajal kerkinud nagu seeni pärast vihma. Mulle tundub, et need inimesed ei ole aru saanud sellest, et meditsiin ei ole kõikvõimas aga nad on millegipärast veendunud, et peaks olema. "Tavameditsiin ei suuda mind aidata - pöördun homöopaadi poole!" Homöopaatia on siis põhimõtteliselt ravi platseebo abil (mida on ka paljud teised, ravisse uskumist eeldavad alternatiivid), popiks sai ta ajal, mil tavameditsiin tähendas aadrilaskmist ja tuimestuseta opereerimist - ehk siis ilmselgelt ohutum variant ja tõepoolest - mõned saidki terveks! See "mõned saidki terveks" on mu meelest võtmemoment, sest tegelikult on nii, et "teatud biol. ajal avastab inimene “tee” tervisele." (Ülo Kiple). Mõned saavad vähist ka jagu. Mõni on HIV-le immuunne. Miks? Meditsiin ei tea (veel) vastuseid. Aga mõnele on vastuseid vaja ja ta leiab need - sain terveks, sest palvetasin, jõin kust, torkisin end nõelaga jne. Kui palju on aga neid, kes saavad ka terveks aga ei pane seda suure kella külge? Ma arvan, et tegelikult on neid ka päris palju. Lihtsalt meelde jäävad need "imelised" juhtumid. "Imelistest" juhtumitest on hea ju ka äri teha -  mina sain terveks, küllap mõjub sulle ka! Ega see alati halb ole, inimesed ikka soovivad oma positiivseid kogemusi jagada, ainuke asi on see, et me oleme kõik erinevad - mis sobis sulle, ei pruugi sobida mulle. Ahhaaa! Meditsiinivastased haaravad nüüd siit kohe kinni - järelikult ei ole ka vaktsiinid ja ravimid kõigile sobivad! Ega ilmselt olegi, ainult, et meditsiin on tõenduspõhine teadus ja kuna medikamentide mõju on siiski teaduslikult tõestatud, mitte lihtsalt kellegi peal ükskord toiminud asi, siis on neid, kellele see ei sobi, siiski väga väike hulk. Kindlasti väiksem kui tavaravist hoidujate hulk. Ma ei usu iialgi kõigi arstide ringkaitset, kes siis rahamaiastena ravimifirmade poolt on ära ostetud ja meile keemiat sisse topivad. No olge nüüd, kindlasti on arstide seas ka selliseid (igal pool on pahasid) aga et eksisteeriks mingi üldine kole vandenõu? Näiteks vaktsiinide kasutuselevõtu otsustab siiski terve komisjon, mitte keegi ainuisikuliselt. Arstid on siiski kõrgharidusega spetsialistid ja telegram. ee on lihtsalt suvaline veebileht. Ma üldse ei eita, et ravimtaimedel on mõju - ka tavameditsiin on sealt palju üle võtnud, samuti on mõju uskumisel (taaskord - platseebo - seda asja võiks teaduslikult rohkem uurida, sest tegemist on äärmiselt huvitava teemaga) aga see kõik ei tohiks tähendada tavameditsiinile selja pööramist. Praegusel ajal jääb aga mulje, et tavameditsiin on just see meid hukutav kurjajuur ning inimestele ei tule meeldegi näiteks kui kõrge oli eeldatav eluiga enne meditsiini arengut. Inimesed alahindavad tugevalt juhuse rolli ning vajavad mu meelest liiga palju kindlaid vastuseid. Nii nagu vanal ajal kui loodusseadusi veel ei tuntud, aeti kõik jumalate kaela. Kui kaks inimest söövad sama riknenud toitu ja üks saab seedehäired ning teine mitte, kas siis põhjuseks on nende inimeste erinev immuunsüsteem või hoopis see, et üks neist mõtles häid mõtteid ja teine halbu? Äärmused paistavad ka rohkem silma - on inimesi, kes iga väikse nohu puhul arstilt antibiootikume nõuavad ja normaalse toidu asemel purkidekaupa vitamiine söövad kui ka neid, kes vähki ja AIDS-i palve jõul ravivad.

Õudsed visuaalid

Ostsin endale magamistuppa sellise pildi (mitte sellise hinnaga kui seal :)) ja sain kohe kommentaari, et mõttetu kitš ning sama hea kui Jyskist pilt osta. Miks ma selle pildi ostsin? Sest NY on mu unistuste linn, selle pildi koloriit sobib mu magamistoaga ja mulle meeldib. Magamistuppa pidavat aktid passima. Ei taha. Miks ei taha, et nagu teine naine või? Ei ole asi selles. Lihtsalt mulle ei meeldi aktid. Meesakt ei ole parem. Või noh, kui see oleks paljas James Dean või Tommy Lee, siis sobiks. Ma olen nagu rohkem postritüdruk. Varem oli mul tuba maast laeni postreid täis, nüüd oleks see vist imelik. Samas kui ma oleks kodu sisustamisel kogu aeg sellega arvestanud, siis ehk sobiks ka. Muidu olin ma selline iseäralik laps (vähemalt praegusel ajal on see vist väga iseäralik), keda veeti kunstinäitustele ja ma pean tunnistama, et enamasti mulle seal ei meeldinud. Enamik pilte tekitas minus ebameeldiva tunde. Mõnda kohe päris kartsin. Praegu mulle näiteks ei meeldi überpopi Epp-Maria Kokamäe pildid. No ei ole üldse minu teema. Enne Campbelli purgisupp kui selline pehme joonega unenäoline maal, mis on mu meelest kuidagi...ähvardav? Maastikupildid ja lilled mind üldiselt ei ähvarda aga needki meeldivad mulle rohkem konkreetsete pliiatsijoonistustena kui värviliste maalidena. Endale mulle ka maalimine ei istu, joonistada veel võin, kuigi ei oska. Üks lemmikpilt on mul ka, Navitrolla "Harilik rõõmukera", kahjuks seda enam netist ei leia aga pildil on siis selline armas-õudne valge elukas. Justnimelt armas-õudne. See pilt on kah kuidagi õõvastav aga põnevalt. Kunagi käisime hullumajas ekskursioonil ja seal olid hullude tehtud pildid seintel, mu kunstiandega sõber võdistas õlgu ja ütles, et selliseid pilte ta omale seinale küll ei tahaks, paha ja närviline energia olevat tuntav. Ma ei tundnud miskit ja ostsin emale hullude õmmeldud padja.
Õudsetest visuaalidest veel rääkides oleme viimasel ajal lapsele Eesti Ekspressiga kaasas olevaid lastefilme ostnud. Oo õudust, mis mälestused! Ma vist kartsin enam-vähem iga teist Eesti multikat. Filmidest rääkimata. Nukitsameest pole ma iial täispikkuses näinud. Kunksmoor hüppas korstnasse, Põld oli psühhedeelne õudus, isegi Kilplastes on jube koht, kus hobusest jääb järele luukere. Suur Tõll! Brrrrr....Ja siis vaatasime nukufilme. Ott kosmoses - mäletasin, et oli tore film. Ent! Seal on üks koht, kus Ott põrutab raketiga Marsile. Puujalg, gaasimask, okastraat, sõjanui, kuulipildujatärin ja aatompomm - ehk siis kogu kompott mind lapsepõlvest peale õudusunenägudes painanud detailidest! Lõpuks sain siis teada, kust see kõik pärit on. Laps vaatas kah kõrval, ei teinud teist nägugi. Teise põlvkonna inimene, ilmselt. Või no loodan, et temale see psühhotraumat ei tekitanud. Kolle ja pimedust ta mul ei karda. Kunagi nägi unes roboteid, siis karjus. Mina ei saanud magada, sest kardinavoldid tekitasid mulje verejanulisest jänesest. Vaatasin isaga idée fixe-i, oli selline saade, kus ühes osas räägiti mingitest koledatest väljamõeldud loomadest aga no ma ei saanud ju tollal  aru, et need väljamõeldud olid.

Ma tahan, et see päev oleks ideaalne*

Enneaegse lapse emana lugesin siin just teiste endasuguste kogemustest ja tundub, et ma olen vist kuidagi erandlik. Nimelt väidavad paljud, kuidas nad tunnevad ennast alaväärtuslikena kuna ei ole suutnud rasedust lõpuni kanda ning nende laps on nö elule aidatud. Mu esimene laps sündis küll õigeaegselt ja täitsa ise aga ma küll ei leia, et see oleks asi, mille üle uhkust tunda või, et need, kes seda teinud pole, kuidagi alaväärtuslikud oleksid. Huvitav on veel seegi, kuidas suur osa räägib, kuidas nad ootamatust keisrilõikest teada saades šoki said ja nutsid nii, et ei saadud korralikult anesteesiatki teha. Mul oli ausalt öeldes pigem põnev ja tundsin kergendust, et vähemalt ei pea ise sünnitama...Mul ei olnud kunagi mingeid illusioone a la "sünnitamine kui imeline kogemus, mille lõpus su imeline imik sulle kõhu peale pannakse ja sa tunned kõikehõlmavat armastust ning taevasse kerkib vikerkaar (ja ponid)". Jäi ära igasugune pettumus ja tuli lihtsalt nentida fakti, et see kõik on üks rõvedalt valus aga üleelatav jama. Muuseas on haigla juures suisa arutelugrupid, kus saab siis välja elada oma tunded seoses sünnitusega ja rääkida sellest, kuidas reaalsus plaanitust erines ja mida järgmisel korral teisiti teha...Ehh. Päriselt ka inimesed planeerivad oma elu niimoodi või? Kas ei ole just mitte selline planeerimine süüdi hilisema alaväärsustunde tekkimises? Minu talupoja kõhutunne ütles, et kogu see küünalde, delfiinihäälte ja veevulina asi on kasutu kui sul ikka kõhtu nii räme valu lööb, et sa pigem eutanaasiat eelistaksid. Igaks juhuks ikka võtsin kaasa pleieri Hole-i diskograafiaga aga selle kuulamiseks küll mingit aega ega tuju ei tulnud. Miks inimesed end niivõrd ebaolulise fakti, nagu raseduse ja sünnituse kulg, pärast pool elu halvasti tunnevad? Kas resultaat, ehk laps pole olulisem kui see, kuidas resultaat saavutati? Mulle tundub, et see "loomuliku sünnituse" teema on mõnede jaoks varjutanud ära fakti, et inimese sünnitus muutus valusaks peale seda kui ta kahel jalal käima õppis ja selle füüsika vastu lihtsalt ei saa. Valus asi aga ei saa minu jaoks mingi nipiga ideaalne olla. Mingi new age mind juba valu unustama ei pane.
Esimeseks asjaks, mida ma enneaegsete kohta lugesin, oli see, et enneaegse lapse sünd pidi olema elu suurim stress. Mind ajavad stressi pigem pisiasjad kui suured ebaõnnestumised. Või noh, enneaegne laps ei olnud minu jaoks mingi ebaõnnestumine. Võib-olla ma olin sinisilmne selle koha pealt, mis kõik oleks võinud olla ja kujutasin ette, et enneaegne on lihtsalt pisem kui teised aga stress see kindlasti ei olnud. Mulle pole muidugi keegi öelnud ka, et mu laps kuidagi teistsugune oleks. Mõni on nimelt kohanud suhtumist, et meditsiin sekkub liigselt looduse käekäiku. Noh, ilmselt ei ole see inimene väga statistikaga kursis, sest tänapäeval on lõviosa enneaegseid siiski hilisemas elus teistega võrdväärsed kodanikud. Aga, et rasedus peaks kestma täpselt 40 nädalat, selle tulemusena peaks valuvabalt soojas õhkkonnas sündima 3500 grammi kaaluv (eelistatult poiss)laps, kes siis rinnale panduna koheselt emainstinkti tekitab - miks see ainult minu jaoks utoopia tundub? Hiljem muidugi hakkavad lapsed ka erinevalt kaalus juurde võtma, arenema jne ning ka see tekitab mõnedes vanemates tohutu stressi - kas siis kui ta 10-kuuselt ei käi, ei saa ta ka pärast eliitkooli sisse?

*sedasi vist öeldakse pulmade kohta - taas üks asi, mis järelikult kohe kindlasti ei saa ideaalne olla

Meie sekt

Ja feministide grupist tulin kah ära. No ei suuda. Ei tahaks kasutada sõna "hüsteeriline eit" aga siiski tundub see siinkohal nii mõnegi tegelase iseloomustamiseks parim väljend olema. (Minu kindlasti ka, olukorras, kus mõni teine hüsteeriline eit mu selliseks ajanud on). Ega ma vist feminist olegi, pigem võrdõiguslane siiski, sest enam kui machod, kes on küll napakad aga kergelt ülemängitavad, häirivad mind igasugu "eided". Ja feminist ei tohi ju teisele naisele "eit" öelda, vaenata võib ainult mehi. Naine, kes teisi naisi vaenab on, issand jumal, kuidas see peen sõna oligi, no igal juhul tähistas see šovinistliku ühiskonna poolt ajuloputatud naist. Aga mind häirivad nii kullakaevajad, kes normaalsete naiste mainet alla tõmbavad ja samuti ka need femikad, kes mehi kõigis maailma hädades süüdistavad ning iga nurga peal diskrimineerimist näevad. Üleüldse muutuvad igasugu maailmavaatelised grupid mingil hetkel nö sektideks, kus teisitimõtlejad (või isegi asju naljaga võtta proovivad isikud) armutult välja pekstakse ja suurem enamus ei julge iitsatadagi kui juhtimise võtab üle grupp ringkaitses liidreid, kes enam teist arvamust peale enda oma ei näegi ja üksteist tagant õhutavad. Hoidku selle eest, et ise selliseks ei muutu. Mingi maailmavallutuse plaan sigib alati sekka nii feministidel, taimetoitlastel, tervisefanattidel jne. Meie oleme avastanud TÕE ja te kõik peate seda kuulda saama, meie tõde tuleb kasvõi jõuga peale suruda ja teisitimõtlejad hävitada! Ja me ei tee nalja! Sest nende teemade üle nalja ei tehta! Ei taha selliseid inimesi enda ümber.
Huvitav, et kui patroneerivad isased polegi mind eriti tüüdanud ja need üksikud olen suutnud kenasti ära ehmatada, siis igasugu emmet mängivaid emaseid on päris palju ette tulnud. Selliseid mämmerdisi, kes tulevad õpetama, kuidas õigesti elada ja üritavad muudmoodi "head" teha. Sest nemad on tõde kuulda saanud (Internetist lugenud) ja peavad seda nüüd kõigile kuulutama. Kas ma tekitan oma vähese kogukuse ja õpitud abitusega mõnel emainstinkti või? Jehoovatunnistajad peatavad mind ka alatihti. Viimane brošüür oli eriti õpetlik. Teemaks oli siis abieluõnn ja et kuidas olla kindel, et Jumal teab, mis meile hea on? Vastuseks siis, et Piiblis on nii kirjas. Issand kui lihtne ja loogiline, eks! Mulle tundub, et see info üleküllus on suure osa inimesi sama "loogilisteks" muutnud - miski oli kuskil kirjas, ju siis nii on. Punkt.

Inimesed ei sobi mulle (aga avokaadod küll)

Taaskord oli L.-l õigus kui ta ütles, et võõraste inimestega pole vaja suhelda. Ma ei tea, miks ma ikka veel rõõmsa ärevusega uutesse suhetesse hüppan ja inimestest vaimustun kui pole mingit märki sellest, et ma nendega üldse sobiksin. Me räägime naistest siis. Naised on minu jaoks kordi keerulisemad kui mehed. Naistes pettun ma kuidagi sügavamalt ka kui meestes, nad lähevad rohkem korda. Igatahes on algul alati see faas, et issand kui tore. Siis mingi hetk hakkan ma millegipärast teise inimese valikuid enda omadeks pidama, temaga sarnasemaks muutuma aga sisimas tunnen, et see on vale, see ei ole üldse mina. Enne mind ju need asjad üldse ei huvitanud? No ja siis? Äkki ma lihtsalt olen nüüd enda jaoks midagi uut avastanud? Ei! Tegelikult mind ju see ei koti! Eriti hull on olukord siis, kui teine osutubki selliseks, kes arvab, et on tema arvamus ja vale arvamus. Sest üllatust-üllatust! mina olen ju ka selline, ainult tutvumise alguses unustan selle millegipärast ära. Või noh, ma ei kannata kui keegi mind õpetama kukub ja targutab nagu mõnedel tavaks on. Kas nad näevad mu sisemise puberteedi läbi, et kohe on vaja kasvatama hakata? Noh, kahjuks nad vist ei näe seda läbi, et ma reageeringi nagu pubekas. Ja ma ei saa öelda, et see mind häiriks. Mulle meeldib inimesi šokeerida. Minge ja sisisege oma sõbrannakestega nüüd, et marca on hull! Haa-haa-haa! /hullumeelne naer/ Vabandada ma küll ei kavatse, see konflikt eskaleerus (jess, sain ära kasutada!) niigi ja hea on, et nüüd asi kaelast ära on. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
Ahjaa, mis mu eneseteostusest sai, millega ma siin eemal olin pikemat aega? Valmis sai, hea sai, kõik kiitsid. Kuna ma tean, et pauk tuleb alati luuavarrest, siis otsisin omast arust kõik luuad üles ja hävitasin ära, aga loomulikult jäi üks ikka tagaplaanile alles ja paugatas õigel hetkel. Ma ausalt öeldes pigem naersin kui nutsin, sest see oli lihtsalt nii naeruväärne prohmakas. Ma veel ei tea, mismoodi see kõik laheneb ja kas laheneb, aga tunne on, nagu mind oleks tanki pandud ja head nahka sellest ei saa. Õnneks osutus magistritöö kirjutamine oluliselt lihtsamaks kui ma arvasin, kõige keerulisem oli loomulikult pihta hakata ja seega ma väga ei nuta, et elutöö läks raisku vms. Seega ei kavatse ma ka isikuliste erimeelsuste tõttu lasta oma toredat tööd näiteks E-le hinnata ja jätan ta pigem kaitsmata.
Positiivse poole pealt ostsin täna oma esimese küpse avokaado ja see osutus väga heaks asjaks. Varasem kokkupuude nende kivikõvade tooreste junnidega oli sügavalt negatiivne olnud.

Eemale

Ma kavatsen nüüd siin pikema pausi pidada, vaja üks asi valmis teha. Saavutusvajadus tuli peale.

Mulle meeldib Swarovski kristalle kodumasinate külge kleepida*

Huvitav, kui palju on inimesi, kes päriselt ka oma nutiseadmeid vajavad? Loomulikult leidub neid, kellele on oma töös tähtis pidev netile ligipääs aga näiteks moeröögatus "uus iphone" on minu silmis küll kahtlase kuulsuse omandanud. Noh, et pigem käib ühte punti Guessi käekoti, Desiguali mantli, pikkade roosade geelküünte ja Emmaljunga käruga. Milleks on vaja kõige moodsamat telefoni kui selle võimsust tegelikult ei kasutata? Heal juhul käiakse sellega Facebookis aga enamikul pole seal isegi Instagrami või uudistelugejat peal. Kõike seda, mida tegelikult kasutatakse, annaks ära teha ka suvalise poole odavama telefoniga. Sealjuures ei ole iphone ka eriline disainiime, et seda lihtsalt välimuse pärast omada. Lihtsalt - kõigil ju on iphone, kõik tahavad seda millegipärast, ilmselt on see siis hea ka. Täpselt sama põhjendus, mis kõigi nende müstiliselt trendikaks saanud kaubamärkide juures, mida ka enne nimetasin. Ühtede inimeste jaoks on sellised kaubamärgid justkui klass omaette, teiste jaoks vastupidi tähendavad need halli massi ja originaalsuse puudumist. Kaubamärk ise ja selle objektiivne headus polegi teema, pigem on teemaks mingi grupi hulgas staatusesümboliks olemine. Ainukeseks kasuks nn trendiesemete ostmisel on nende järelturg - oma suhteliselt räbaldunud Guessi käekotist sain ühe päevaga lahti, samas kui oluliselt paremas korras vähem tuntud firma sildiga kotti ei taha keegi. Kvaliteedi ebaolulisust näitab ka see, et ohtralt ostetakse tuntud kaubamärkide võltsinguid - vahet pole, nimi on peal. Äärmiselt trendikas on tellida Hiinast eraisikuna kaupa, teha endale Facebooki lehekülg ja ongi oma äri püsti! Mul on veebipood. Olen edukas äridaam. Jumala eest, las äritsevad, mind paneb imestama see, et klientuuri jätkub - kas tõesti ei saa siis ise tellitud ja oled nõus kellelegi kõva raha vahendustasuks jätma? Everything5poundsi kaltse müüakse neis "veebipoodides" keskeltläbi 20 euro eest tükk, kusjuures originaallehelt tellimine on äärmiselt lihtne, kõik on inglise keeles ja puha. Konks on vist selles, et inimestel pole krediitkaarte ja ilma selleta Paypali kontot teha ei saa. Samas olen ikka piisavalt märganud ka kommentaare, et ah, ma lihtsalt ei oska ega viitsi ise tellida. Lahe. Iphone-i nagu kah tahaks aga no ei viitsi mina uurida, mida sellega teha saab, lihtsalt niisama on ju ka peen  helistada ja korpusi vahetada.

*nõnda olevat vastanud Katie Price aka Jordan kui temalt küsiti, mis on tema hobid ja mida talle teha meeldib.

Ideaalne välimus

Sattus ette selline artikkel ehk siis konstruktsioon sellest, milline näeks välja ideaalse välimusega naine naiste silmis ja milline meeste silmis. Nagu ma aru sain, siis sai näo osi valida vaid konkreetsetelt staaridelt - no ilmselt kui küsida kellegi käest, kas ideaalsel naisel oleksid Miranda Kerri põsesarnad, siis 99 % vastaks vaid möh? Valik tehti siis mingeid kindlaid fotosid vaadates. Igatahes artiklit silmates nägin ma muidugi kõigepealt pilte ja mu esimene arvamus oli, et mehed on ilmselt selle normaalse naise välja valinud ja naised on oma eeldustest meeste ideaali kohta kokku pannud selle alumise stereotüüpse monstrumi. Tuli aga välja, et ma olen ise naiivne ja stereotüüpne naine - hoopis see esimene, ka minu silmis väga ilus tütarlaps, ongi naiste ideaal ja see alumine, khm-khm, õudus, meeste oma. Imelik on see, et kui naiste ideaal on loomulik, siis meeste oma puhul on kasutatud ilmselgelt võltsi väljakasvanud juuksevärvi ja vulgaarselt mõjuvaid ehteid ning kuigi Angelina Jolie huuled on väidetavalt loomulikud, siis igal teisel sarnaste huulte nägemine võrdub vähemalt minu jaoks alati mõttega Botoxist. Need paksud mokad teevad aga inimese näo minu jaoks labaseks. Tegelikult on muidugi sellised küsitlused mõttetud, sest variatsioonid ühe soo sees on suuremad kui erinevused sugude vahel - kindlasti leidub mehi, kes arvavad minuga sarnaselt ning naisi, kes peavad alumist naist ideaalseks. Ilu on vaataja silmades kah. Ma tean ka päris mitut inimest, kes on palju ilusamad kui need kaks väidetavat ideaali.
Blondi juuksevärvi eelistamise enamike meeste puhul olen küll ise läbi katsetanud ja tõepoolest - tähelepanu oli mahamurdev ka nende poolt, kes mind varem tundsid ega tumeda pea puhul märkamagi ei teinud. Samas ma usun, et blond ei tee mitte ilusamaks vaid tähelepandavamaks - eriti hästi tuleb see esile näiteks öösel klubides. Teiseltpoolt käis selle tähelepanuga tihti kaasas ka arusaam minu vähesest vaimsest võimekusest, mida tumeda pea puhul jällegi ei täheldanud. Selle ebameeldiva kõrvalmõju tõttu sai eksperiment päris kiirelt lõpu ka. Täpsustuseks tuleb ehk lisada, et see kõik toimus eas, kus sai veel sageli uusi tutvusi sõlmitud ning väljakujunenud tutvusringkonnas ei tekita kellegi juuksevärvivahetus ilmselt samasugust reaktsiooni.
Aga miks end üldse nö tuunida? Enamik arvab ju, et ebakindlusest või vastassoole meeldimise soovist ajendatuna. Eks rääkida saab ikka vaid enda eest - aga miks mõned mehed end tuunivad? Minu arvates ei tee need vähesed ennast tuunivad mehed seda mitte ebakindlusest (nõuab tohutut enesekindlust olla tuunitud mees) või meeldimise soovist (mõtlen siis konkreetselt tugevat tuunimist, mitte kammitud pead ja viksitud kinga) vaid statemendi mõttes. Nad püüavad oma sisemust läbi välimuse näidata ja ma usun, et ka näiteks minu puhul on see olnud enese tuunimise peamine põhjus. Nii näiteks olen ma alati eelistanud välimuses äärmusi ja kontraste, ma pole soovinud välja näha nö loomulikult ilus vaid pigem "äge". Pigem on ju see üks asi, mida vastassugu põlgama pidavat - nähtavalt võlts välimus. Näiteks kasutan igapäevaselt  musta silmalainerit ja isegi selle süütu asjakese kohta on mõned suguõed öelnud, et nemad seda kasutada ei julge. Paistab liiga silma? No minu arvates ongi välimuse oluline ülesanne välja paista. Ega ju pikad kunstküüned ka meestele meeldimiseks ole (vist), pigem näitab naine sellega midagi teistele naistele - äkki seda, et tema oma sõrmekestega tööd tegema ei pea? Või olen ma ebakindel, et püüan oma  loomulikku välimust varjata? Mina seda nii ei näe - selle loogika järgi võiksime kõik ka ühtmoodi kartulikottides ringi käia aga enamik meist siiski valib endale riided selga mingitest põhimõtetest lähtudes. Välimus on osa inimese identiteedist, ilma lisanditeta on see minu jaoks toorik.

Lastest ja asjadest

Ma olen alati mõelnud selle üle,  miks siis,  kui mõni vastne ema kaebab titega seotud teemade üle a la ei maga, ei söö, millal ta ometi seda ja toda tegema hakkab, vastab keegi alati, et see on alles algus, oota, kui ta kasvab, siis alles mured algavad jms. Väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed, suured mured. Puberteedieas võib ehk tõesti suurem jama tabada (aga ma siiski usun, et see tabab neid, kel varem miskit viltu läinud või kes ei taha lasta lapsel suureks kasvada) aga minu kogemuse järgi on väikelapseiga ikka kõvasti kergem ja ka huvitavam kui imikuiga. Piir läheb kusagilt sealt, kus laps rääkima õpib - lõpuks ometi tekib tal võimalus öelda, mis teda nutma ajab ja ma ei pea seda mõistatama. Ma saan lapsega rääkida ja talle asju seletada ning saan ka tagasisidet. Nunnu beebi eelistamine põnevale väikelapsele on justkui kaisulooma eelistamine huvitavale raamatule. Eks suur osa eelistabki muidugi. Ja paljudel lähebki laps peale beebieast välja kasvamist nö oma elu peale. Mänguasju küll ostetakse aga kasvatamisega tegeleb lasteaed ning erilist kokkupuutepunkti lapsega enam polegi. See, et ainuke aeg, mis lapsega päriselt koos ollakse, on tema beebiiga, on mu meelest inimeste enda viga. Seepärast ma alati kergitan ka kulmu kui öeldakse, et mitut last on kergem kasvatada kui ühte - selle all mõeldakse ju seda, et lapsed kasvatavad üksteist ja ise saad rahumeeli seriaale vahtida. Sellised omapäi kasvanud lapsed vajavadki vanemaid vaid selleks, et midagi saada ega oska hiljem puudust tunda koos veedetud ajast ning siis on jälle vanemad solvunud, et miks räägib mu laps minuga vaid siis kui pappi on vaja.
Jõulud on tulemas, lastele ostetakse kinke. Oeh, see on jube, mis toimub, vaestele teadmatutele vanavanematele soovitatakse poodides "poppe" mänguasju, mis maksavad hingehinda ("väiksed Furbyd on meil 30-40 eurot, no neil ei ole silmad nii liikuvad kui suurtel, aga suurtele on meil hetkel soodushind 67 eurot") ja millega heal juhul nädalake mängitakse. Ka Legode karbid on üha suuremaks läinud aga juppe on seal sees üha vähem ning needki aina enam spetsiifilised, mille juures laps palju fantaasiat kasutada ei saa. Eks lapsi ole erinevaid ja kindlasti mõned ka mängivad oma Barbiede ja Monster High-dega aga minu laps küll mitte ja ma ise ka oma Barbiede hunnikuga ei mänginud - nendega oli hea teiste ees uhkustada aga muidu kogusid nad riiulis tolmu. Tantsutrenni jõulupakki raamatut pakkides mõtlesin, et olen ilmselt ainuke hull lapsevanem, aga õnneks tuli välja, et raamatukinkijaid oli enamus (ei olegi veel maailm nii hukas). Loomulikult sai minu lapse sõbranna ikkagi ponide lossi - noh oli ju öeldud, et paluks sinna pakki mitte seda kõige hinnalisemat kinki panna aga vastavalt mingile uuringule olevatki keskmise lapse kingitus nii 60 eurot väärt - ponide loss on ju tõepoolest sellest lausa poole odavam. "Iga vanem teeb oma lapsele kingi ise"- praktika on nii või naa läbi kukkunud, sest alati leidub keegi, kes piiri pidada ei oska. Noh, lisaks oli meil veel üks õnnetuke, kes oli küll peole kohale veetud aga kellele emme-issi olid unustanud(?!) paki teha. Võib-olla oli see karm õppetund selleks, et aru saada, et jõulurõõm ei peitu asjades?

Teadlik tarbija

Oma arvamust avaldada armastava inimesena olen registreerunud mitmes küsitlusportaalis, kes siis aeg-ajalt mulle erinevaid arvamusküsitlusi vahendavad. Viimasel ajal on kõik kuidagi ühesuguseks muutunud - kõigepealt Postimehe RAM, kes tahab teada, kas ma mingit reklaami Postimees Online-s panin tähele või mitte. 95% ei pannud, sest erinevalt reklaamiagentuuridest, kes arvavad, et kõik liikuv ja vilkuv tõmbab tähelepanu, on internetti kasutava inimese aju aru saanud, et just kõike seesugust tuleb ignoreerida - nn reklaamipimedus, millest meile ka ülikoolis räägiti. Paljud kasutavad internetis üldse reklaamiblokeerijaid. Ainsateks netis jälgitavateks reklaamideks on need, mida jagavad firmad, keda ma FB-s jälgin ja kellest olen ise huvitatud. Ilmselt on see kordades odavam kui häiriv lausreklaam Postimehes, mis segab uudiseid lugemast ja tekitab reklaamitava vastu vaid negatiivseid tundeid. Kui küsitakse, millise panga reklaame olen viimase 14 päeva jooksul näinud, siis saan ausalt vastata, et mitte ühegi, sest ma olen harjunud seesugust infot mitte tähele panema. Võib-olla kui ma telekat vaataks, oleks olukord teine aga üheks põhjuseks, miks ma telekat ei vaata, ongi just need samad reklaamid. Teiseks on küsitlused, milliseid tundeid ja assotsiatsoone erinevad tooted minus tekitavad - no et kas Vana Tallinn tundub sooja ja sõbralikuna või Milka šokolaad ülbe või kodusena, kas ma tunnen, et tarbides mingit tootemarki muutun paremaks inimeseks või paistavad osad tootemargid hoopis tõusiklikena. No mida kuradit, tahaks küsida. Päriselt ka, keegi juurdleb nõnda mingite toodete üle või? Olen see, mida tarbin? Ok, ehk tõesti Absoluti tarbivad tõusikud, Lauaviina keskmine eestlane ja Rahvaviina teine Eesti aga selle vahe paneb paika siiski hind, mitte mingisugune maine. Kuidagi madal on vastata, et mingi toode tundub mulle sõbralikuna - tooted ei ole minu sõbrad.
Teisalt on kummastav teada, et valimistulemuse paneb peaasjalikult paika just nähtav olemine st suures osas välireklaam. Kuidas see võimalik on? Ma ei viitsiks valima minnagi kui peaksin valiku langetama vaid selle põhjal, kelle lõust esimesena meelde tuleb. Staatust näitavate toodetega on ka see asi, et osadele näitavad need staatust, teistele aga kasutaja-ihaleja rumalust. Sinna staatuse-toodete hulka üritavad aga ka tavatooted end kangesti pressida - mingi küpsis või šokolaad ei ole siiski Mercedes või Gucci. Ikka eriti nüri oleks töötada ettevõttes, kelle wc-paber püüab olla wc-paberite maailma Rolls Royce. Igasuguste "meie pere tarbib ainult selle ja selle firma tooteid"-reklaamidega püütakse tarbijates tekitada tunnet, et nad on "teadlikud tarbijad" - oskavad nõuda vaid parimat. Mu meelest õudne kui lihtlabasest asjade ostmisest saab elufilosoofia. Lapsed ei räägi ka enam mänguasjadest vaid erinevatest mänguasja brändidest.
Taaskasutus on muidugi tore aga arvake ära, mis toode minult kõige kiiremini ära osteti - eks ikka vana räbalaks kantud Guessi käekott.

Geneetiline laiskus

Eile jäi silma artikkel magamisest lasteaias. Olen selle teemaga vaid kõrvaltvaatajana kokku puutunud, sest ise ma lasteaias käinud ei ole ja mu lasteaiaealisel magamisega muret pole. Samas kuulnud olen sellest probleemist ikka päris palju. Minu mõlemad lapsed on titest saati ideaalsed magajad olnud. Kuskil kuuendast elukuust on mõlemad terve öö maganud, nii 12 tundi jutti siis ja ka päeva ajal ei pea nendega voodisse saamiseks võitlema. Samas magame ka ise hea meelega päevaund ning seda teevad ka mu vanemad. Teisi seesuguseid peresid väga ei tea. Isegi kui mõnel lasteaias magamisega probleeme ei ole, siis kodus olles vist ei maga kellegi lapsed, keda tean. Sõbranna nägi kurja vaeva, et ta kolmeaastane lasteaias magama saaks ja kui lõpuks sai, siis istus kodus 12-ni öösel üleval. Ega ta üksi muidugi istunud, vanemad olid ka sel ajal veel üleval. Meil on siin kümne ajal enamasti vaikus. Kas unevajadus on geneetiline või harjutamise asi? Ma ei tea. Nende mittemagajatega rääkides selgub, et tegevusetus üleüldse on nende jaoks võõras. Mina suudan küll tunde voodis raamatut lugeda, teised peavad seda ülimaks piinaks. Mina ei viitsi pigem ennast voodist väljuma sundida. Sageli uimerdati meil kodus päev otsa, kardinad ees. Kui küsida, kas ma olen pigem lõoke või öökull, siis ma vastata küll ei oska. Tegelikult hommikuse ärkamisega mul (enam) probleeme ei ole, õhtuti peale kümmet ma küll ilma seltskondliku stiimulita üleval ei püsi ja see peab ka väärt seltskond olema. Ülikooliajal olid kaheksased loengud mulle suht välistatud, kümnesed üsnagi piinarikkad ning õhtul peale kuut algavad samuti, ja mitte seetõttu, et ma pidevalt pidu oleks pannud ning sellest väsinud. Ilmselt geneetiline laiskus.
Õnneks pole mind nuheldud mittemagavate lastega. Tean ikka mitut, kelle lapsed kolmanda eluaastani iga öö mitu korda ärkavad ja röögivad. Ma oleks ammu hullumajas niimoodi. Minu omad tulevad ehk ka laisad, madala saavutusvajadusega unised minusarnased inimesed.

Oleme kõik vaikselt vait, äkki siis läheb mööda

Vaikimine pidavat miskipärast kuld olema. Huvitav, kas see on ainult meie, introvertsete põhjapoolsete rahvaste vanasõna? Eks mõni inimene võiks ehk tõesti rohkem vakka olla aga mõnikord oleks ikka vaja oma suu lahti ka teha. No näiteks kui konkreetselt küsitakse. Igatahes käib FB ühes grupis väikse kokkusaamise korraldamine ja õnneks on FB selline nuhk, et annab teada, et tegelikult on kõik teadet näinud, vastanud on aga...noh, mõni on kah. Kui raske on öelda, et kahjuks ma ei saa tulla või lausa, et ma veel ei ole kindel, kas saan tulla? Selle sama asja pärast ei taha ma enam ühtegi üritust ise korraldada - täpselt samasugune vaikimine toimus ka siis, kui mõni aasta tagasi klassikokkutulekut korraldasin. Eriti rõõmustavad olid inimesed, kes algul tulla lubasid või andsid lootust, et tulevad ning kui konkreetseks läks, siis haihtusid. Jube meeldiv on niimoodi eelarvet kokku panna näiteks. Ühes teises FB grupis otsiti sponsorlust ühele üritusele, saadeti kirju suurematele Eesti ettevõtetele. Vastuse saatsid nii paarinädalase ootamise järel kaks ettevõtet. Ongi normaalne nii või? Alati kui kirjale mingit vastust ei tule, hakkan kahtlustama, et äkki läks valele aadressile või jäi märkamata vms. On nii raske saata vastus, et "tänan, saime kätte, vastame esimesel võimalusel"? Mu meelest näitab see austust kaasinimese vastu täpselt samamoodi nagu tööpakkumisele kandideerinutele eitavate vastuste saatmine. Seda ei pidavat meil ka harrastatama, mind on päris mitu korda spetsiaalselt selle eest tänatud. Ometi on suurematel töövahendusportaalidel suisa blanketid selle kohta olemas - saada kasvõi see automaatvastus, ainuke töö on "saada" vajutamine. Päriselt, ma tahaks teada, miks inimesed ei reageeri? Mina, kusjuures, tunnen ennast lausa süüdi kui mõni kiri on kauem vastamata. Meie kiires elus niimoodi ilmselt kuhugi ei jõua. L. muide arvas, et see on inimeste peen viis näidata, et nad on ühed kohutavalt tähtsad ja pidevalt hõivatud tegelased. Umbes nagu mu endine parim sõbranna mulle paar aastat tagasi jõulude ajal teatas, et enne veebruari keskpaika temal minu jaoks küll aega ei ole. Jah, siiamaani olen kibestunud. Sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing...my ass.

Media is a bitch

Liitusin FB-s feministliku grupiga ja nüüd ei saa ma enam üldse rahu. Kui varem vihastasin üksinda, siis nüüd olen leidnud terve grupi inimesi, kes samuti ei saa mitte vaiki olla ja nii ma siis vähkren õhtul voodis ja mõtlen, et miks ometi see eluke selline on. Keskmine inimene ei saa ju üldse probleemile pihta - mis krdi zoovolinik, krdi feminatsid, tahavad, raisad, naistest mehi teha ja vastupidi. Palun, rahu, ei ole nii, päriselt ei ole. Aga mitte keegi ei kuula. Isegi spordilembesed meesterahvad ei saa enam aru, mis teema on nende poolpaljaste tibidega Postimehe spordiküljel. Misjaoks? Mees tahab sportlastest lugeda, mitte jalgpallurite naistest. Paljaid tisse saab...noh, igal pool. Eile oli suureks sarkastiliseks uudiseks kellegi naissuusataja (ma tõesti ei ole spordiga täpsemalt kursis) soov mitte kuulda enda suunas kommentaare "suusatibi" või "suusaprintsess" vaid saada hinnatud oma tulemuste alusel. Uudist väärt asi ju - mida ta mõtleb üldse endast? Loomulikult hinnatakse naisi peamiselt välimuse põhjal - oled pandav või panda. Üks kommentaar oli kah, muidugi selline, et si**a need saavutused, peaasi, et kobe eit oleks. Höö-höö-höö, sügame mune. Kellele sellise mõtteviisi, jõmluse, propageerimine üleriigilises mainstream ajalehes kasulik on? Ok, sporditoimetus on tõesti Pulleritsu käpa all ja tema meelsust me juba teame aga see kõik muu. Naine24 - seal vist kirjutavad (ok, tõlgivad artikleid) naised aga ikka enamasti seda, kuidas naine peaks olema ja mida tegema, et meestele meeldida, kuidas oma kehaga mitte rahul olla jne. Kõige hullem mu meelest ongi see, et enamik inimesi ei näe selles mitte midagi valet. Noh, naisi ju huvitavadki suhted ja kosmeetika. Tõesti, huvitavadki aga kas just selle nurga alt, et 10 viisi, kuidas meest voodis rahuldada ja millise meigiga mehi skoorida? Kõigist teemadest saaks ju ka teise nurga alt rääkida (ei, mitte, et kuidas lesbiks hakata ja mehi peletada). Ma ei tea, kuidas inimeste silmi avada ja mitte lasta neil arvata, et selline meedia ongi normaalne. Lugesin just hiljuti Caitlin Morani raamatut "Kuidas olla naine?" ja kuigi ma sealt kõigega sugugi ei nõustu, oleks see päris hea aluslugemine ühele alustavale feministile normaalsele naisele. Raamatus räägitakse samuti meedia rollist kuulsuste elu käsitlemisel - kui me klikime järjekordsel uudisel J.Lo tselluliidi kohta, siis põhimõtteliselt oleme nõus, et isegi omal alal tippu jõudnud naisi võib häbimärgistada nende (normaalse) välimuse tõttu. Miks on heegeldav mees naeruväärne aga autot putitav naine äge (juhul muidugi kui ta on pandava välimusega)? Enamik inimesi on mu meelest selle koha pealt justkui pimedusega löödud, nad ei märka seda, nad on harjunud, mõned naised jagavad edasi  räigeid šovinistlikke nalju (äkki kutid arvavad, et ma olen siis lahe kui oskan enda üle naerda). Isegi kui päriselus arvab üha vähem inimesi, et naise ainsad ülesanded elus on olla ilus ja lapsi sünnitada, paistab meedia ikkagi kiviaega kinni jäänud olevat. Miks? Kellele on sellise mõtteviisi propageerimine kasulik? Peaks vist Postimehe lugemisest loobuma, sest isegi kui põhiuudised on normaalsed, pikitakse lugude vahele jõledaid artikleid Naine24-st, Elu24-st ja sporditoimetusest.
Ilmselt ma olen ebanormaalne aga no vaadake või seda "kena" pilti artikli juures - eks need inimesed ole seal kõik grotesksed aga miskipärast on üksikema kohe eriliselt tigeda mutina kujutatud, lapsed on kõik puhta poisid ning esimene asi, mis nende koledate muttide joonistatud naiste juures silma hakkab on - TISSID! Hea, et need vähemalt suured on.

Minu India - head tüdrukud nii ei tee

Tegelikult tahtsin ma sellest raamatust kirjutada kohe, kui ta läbi sain aga millegipärast jäi siis see tegemata, nüüd on kirjutamiseks Petrone Prindi blogimängu näol ka põhjus olemas. "Minu India" - keskmisest Minu-sarja raamatust paksem raamat rääkimas riigist, kuhu ma hea meelega ei reisiks - ei olnud just kõrged ootused. India puhul ju kardad ikka uut "Söö, palveta, armasta"-t. Tegelikult haaras see raamat aga alates esimesest leheküljest ning lugesin teda tunduvalt kiiremini muudest viimasel ajal kätte sattunud Minu-raamatutest. Kui üldiselt on selle sarja raamatud liigitatavad pigem reisipäevikute kui "päris-kirjanduse" alla, siis seekord teeks ma erandi. Tegemist on kaasahaarava looga, mitte kellegi kirjeldusega sellest, kuidas ta võõrale maale sattus ja mis seal kõik teistmoodi oli kui meil. Kirjeldustega on see häda, et ükskõik kui hästi autor ka ei püüaks, on lugeja silme ette manatav pilt siiski hoopis midagi muud, kui aga lugu räägitakse, siis lähed looga kaasa ja mingit kirjeldust kõrvale vaja ei olegi. "Minu India" puhul sobis mulle ka kirjutaja stiil - ei ole siin mingit õhkamist eksootilise maa järele, pigem pragmaatiline hakkamasaamine võõras kultuuris läbi musta huumoriprisma. Autor ei ülista Indiat, samas ei tee ta sealset kultuuri ka labaselt maha vaid lihtsalt konstateerib erinevusi kui fakti ja julgeb ironiseerida kui miski ei meeldi. Enamik kohatud kohalikke on ikka imelikud küll, samas leiab autor nende hulgast ka täiesti normaalselt, "meie-moodi" mõtleva naise. Eks see ole üks feministlik teos ka - mismoodi üks valge naine ilmselgelt meestekeskses ühiskonnas oma soorollile mittesobivalt käitudes hakkama saab (väga hästi saab). Tegelikult ei julgeks säärast hulljulgust muidugi teistele soovitada, Indiast on viimasel ajal ikka päris koledaid uudiseid tulnud. Huvitav oleks tegelikult teada, kuidas autor seda kommenteerib, raamatust küll muljet ei jää, et ta kunagi midagi kardaks.
Hiljem lugesin Epp Petrone blogist raamatu kohta ja imestasin, kui ta kirjutab, et raamatu autor oli düsgraaf - enamasti tõmmatakse ju selle ja rumaluse vahele võrdusmärk (ei ole ise üldse patust prii). Kole mõeldagi, et võib-olla on päris mitu väga head kirjutajat koolis kirjandite eest kahtesid saades oma kutsumusest loobunud (kooliajal hinnati ju enamasti vormi sisust tähtsamaks). "Minu India" on oma stiililt kindlasti eristuv - andekalt kirjutatud raamat. Võib-olla on muidugi minu sümpaatia kindel ka seetõttu, mida Eppki mainib - julgete poisilike tüdrukute elu on tavaliselt huvitavam. Blondes do not have more fun. Mulle ei meeldi head tüdrukud. Pipidest on inspireerivam lugeda ja unistada, et oleksin ise samasugune kuigi reaalsus on ilmselt midagi muud.