reede, detsember 25, 2020

Jõulukass

Kirjutatud 23.12.

Kuidas siis jõululõhnadega on? Saadeti just selleteemaline kirjake. Nooh, meil igatahes on kuusk äädikaga üle valatud ja jõulud võivad tulla. #kassiomanikujõulud #catsofxmas. Kass ei taha enam tõesti väga kuuse ligi minna. Ainult et ega meie ka mitte...

Koristasin hambad ristis. Saabub Mikro nina kinni hoides: "Nii vastik keemia hais on!" Vastan ärritunult: "Puhtus haisebki kõige kõvemini!"

Pärast, kui olen juba rahunenud ja õudsed mälestused küürimisest ununema hakkavad, tuleb endal ka naer peale. See võimatu puhtus! Koristamine on kõige ilgem töö, sest see on absoluutselt kasutu. Kilplaslik sõelaga veekandmine. Jõuad just laua puhtaks küürida, kui sinna kargab kass, äsja kassitualetist tulnud. Koduloomadega koos elades tuleb õppida seda kõike ignoreerima, puhtust ei saavutata siin majas mitte iialgi. Mingi näivuse loetud tundideks ehk, see on ka kõik. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma ei tea ühtki koduloomaomanikku nende hulgas, kelle jaoks puhtus on üks elueesmärkidest. Äkki akvaarium mõnel on? Aga kui ma mõtlen meie kunagisele basseinile, kuidas selles vesi libedaks läks ja igasugune elu vohama hakkas, siis ei. Kindlasti mitte. Täispuhutav bassein oli, mis te siis mõtlesite. 

Veel jälki. Ükskord istun mina diivanil ja imestan, mis mõttes on tigu toas, ronib mööda seina, nii umbes silmade kõrgusel. Lähen lähemale ja ei, see ei ole tigu, see on junn, kassi junn, keset seina. Johhaidii! Meie kass on nimelt suur ja pikakarvaline, kassivetsude standard seesuguseid ette ei näe. Ma ei tea, kus Meini kasside, Norra metskasside ja muude suurte tõugude omanikud oma loomi pissitavad, aga meie lihtne pärslase-tavakassi segu ei mahu igatahes oma pellerisse hästi ära. No mahub, aga väljatulemisega on tal tihti kiire, siis ta tormab sealt välja ja alles seejärel raputab end. Ma olen kuulnud, et inimesed on selle teema tõttu oma kassidel lausa "püksid" ära ajanud, aga see tundub liiga ekstreemne. Nii need junnid lendu lähevad.

"Mind on siin alusetult laimatud. Ja see pilt on ka väga halva nurga alt, tundun paks ja pulstis, mida ma kindlasti ei ole. Lase end vaid korra lõdvaks ja kohe on nad oma kaameraga kohal..."


12 kommentaari:

  1. Häid pühi teile ka :)

    VastaKustuta
  2. Kiizu täiega nunnu!
    ... oot, nunnu junn kõlab liiga õigesti, äkki ...
    /Ei mõtle nii! Kiizu ARMAS, ok!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh, me ise kutsume teda pidevalt nunnuks junniks :)

      Kustuta
  3. Ohh kusepuu, ohh..

    Mul ei ole kassi, ei ole olnudki.
    Aga siiski ühel hommikul ringutades,
    märkasin laes kummalist elu toimumas.
    Vaglad roomasid seal lae valgusti poole.

    Nii, rahu ainult, mõtlesin voodist tõustes
    mõistsin (olen vana), et deliirium see ei ole,
    ja enne karu tapma ei minda kui kohvid on tehtud.

    Kohvid tehtud, fotokal patareid kontrollitud,
    asusin neid limukaid prepareerima ja dokumenteerima.
    Kassisitt see olla ei saanud, seda olete isegi tajunud.

    Asudes laelambist jälgi ajama jõudsin oma toa nurka,
    kuhu olin varunud toitu oma lemmiku(te)le, seemnekotte.
    Tarnija oli kottidesse õhuaugud teinud, hallituse vastu.

    Õhuaugud on eluks vajalikud. Nii lihtne see ongi.

    Linnud on uskumatult head lemmikloomad/lemmiklinnud.
    Kõik muu selgub, nagu ikka, pikaajalises kooselus alles.

    Ehk, nagu Polisei mulle Grossi poest lahkudes soovis,
    rahulikku pühade jätku,
    hoidke maskid ees,
    ja pläkutage turvaliselt oma kassiteemadel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "Kuselõhna teile tubadesse" kirjutas me eakas naaber kunagi tõepoolest jõulukaardile.
      Vaklade lugu lõppes ootamatult, ma eelasin ikka, et ülemine naaber oli ära koolnud või midagi.

      Kustuta
  4. Oot, kas see äädika jutt oli tõsi? Et kass.. mida ta teeb siis ?
    Mu kassi ainuke kuusega seotud kirg on kuusevee joomine :)
    Jõulu :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Äädikas tundub talle jah vastik, aga sedagi kuniks ära haihtub. Meie oma sööb agaralt oksi, meil on kunstkuusk, ja pärast oksendab.

      Kustuta
  5. Sinu teojutuga tuleb meelde kui kunagi hommikul unisena kööki minnes külmiku ette astudes tundsin mingit pasteedi konsistentsiga moodustist talla all. Unustamatu kogemus kuidas koerasitt varvaste vahelt ülespoole imbub :P

    Selle aasta meeldejäävaim jõulutemp oli koera poolt tütre pahaaimamatu poisssõbra taldrikust verivorsti varastamine ja sekundiga allakugistamine.

    Häid Jõulusid!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See meenutab mulle seda uskumatut juhtumist, kui ma ühel suvel õues paljajalu astusin millegi pehme, pruuni, varvaste vahelt ülespoole valguva sisse. Ja lähemal uurimisel osutus see... pehmeks šokolaadiks. No shit (pun intended). Ma ei tea siiamaani, kuidas see üldse juhtuda sai.

      Kustuta
  6. Ma täitsa kindlalt olen seda juttu enne ka rääkinud, kellegi blogisabas, aga selle postituse all lihtsalt ei suuda veelkord rääkimata jätta. Mu kõige esimene koer Eduard võttis kätte ja sittus värskelt tuppatoodud kuuse OKSA PEALE. Ja mitte kõige madalama oksa, vaid säärase, mis oli ca põlvekõrgusel. Ma olin sel hetkel toast ära, pealt ei näinud, aga kui tagasi tulin, kõikus üks kuuseoks aeglases rütmis üles-alla, aurav, lõhnav hunnik peal.
    ... ja häid pühi ka, kõigile!

    VastaKustuta
  7. Anonüümne6:36 PM

    Nojah kassid tähistasid esimese pihustamisega täna jõuluaega mõnusalt :)

    VastaKustuta