neljapäev, oktoober 07, 2021

Jutujahi kiituseks

Ma matsin oma ilukirjandusliku ambitsiooni juba ammu maha, sest isegi inspiratsiooni ei tundunud olevat. Viimati mõtlesin kirjutada sellele, vist Puändi poolt korraldatud, armastusnovellide konkursile. Mina ja armastus, selge see, et andke andeks, aga ma ei tea, mida ma mõtlesin. Ei tulnud sealt midagi. Ma ei mõtle äramärkimist, vaid loo valmissaamist siis. 

Mul on nimelt see häda, et põhiasi, mis mind ilukirjanduse kirjutamise juures paelub, on karakteriloome. Milline tegelane, millega tegeleb, mida mõtleb. Seesama ümberkehastumise mäng, mida ma niisamagi tänaval kõndides peas mängin. Nimi ja sünniaeg on hästi olulised. Huvitav fakt: ma tegin lapsena sarja raamatuid, igaühe peaosas ühe tähestiku tähega algava nimega tegelane, sisuks selle inimese üks päev. Mul oli mingi teema sellega, nimekirjadega, enne arvuteid olid emal kaustikud patsientide nimedega, sorteeritud vastavalt sünniaastale. Ma tegin ka selliseid kaustikuid. Ütlesin, et mängin kooli. Noh, nimekirja valmimisega see enamasti ka lõppes, lugesin neid endale naudinguga ette. Küll mul oli põnev lapsepõlv, onju. Kõrvalepõikena - millega ma tööl viimased 16 aastat tegelenud olen - nimed ja sünniajad, nimed ja sünniajad! Homseks ootab 1300 rida nimesid Excelis ees...Küll ma olen üks õnnelik inimene!

Tagasi ilukirjanduse juurde. Vot peale seda, kui mul olid valmis tegelased ja tegevuskoht, siis tegevuse juures jäin ma alati jänni. Ei mina osanud miskit välja mõelda. Siinkohal ma olengi sellest jutujahist täiesti vaimustuses! Teema on ette antud! Nagu koolis! Nii vahva! Ainukese miinusena nii minu, kui ka mõne teise puhul, kes valisid variandi, et kirjutavadki ühte sama lugu erinevate teemade all edasi, on vist see, et kui järjest ei loe, läheb varasem meelest ära, eriti kui loed vahepeal ka palju muud. Äkki peaks need jutujahi asjad blogis eraldi lehele panema? Kuigi ka siis jääb see jama, et uuem osa on eespool.

Ükspäev oli siin niisama kirjutamisest juttu inimesega, kes kangesti vihkas koolikirjandeid. Ka selliseid väärastunud isikuid leidub kahjuks me maal :) Ok, ma saan aru, et siin on süsteemis eripärad. Meil oligi põhikoolis see kirjandite kirjutamine nagu üks jutujaht - anti teema ja antagu hagu, no rules! Keskkoolis tuli mingi nõme reeglitega "arutlev kirjand", millega ma hakkama sain, aga mis mu loovuse välja suretas ja juttude kirjutamist õpetati (sic!). Kästi miski "mandala" koostada enne kirjutama hakkamist, kus sees tegelased, paigad, tegevusliinid jms. No kesse pagan niimoodi kirjutada saab? Sa istud laua taha ja hakkad lõnga otsast kerima ning siis lõpuks näed ka ise, kuhu see välja viib! Too kirjutamisevihkaja leidis hoopis, et mandalal on täitsa jumet. Sa näed ja ei mürista, eks. Ma siiamaani vahest sarkastiliselt poetan, kui mingi planeerimine käib, et "äkki teeks mandala või midagi?" Planeerimisvaenulik nagu ma olen. Ma isegi möönan, et planeerimisel on omajagu plusse, aga see protsess on ise nii valulik, et kaalub need plussid minu jaoks üles (alla?). Ma üritasin siis kirjutamisvastasele selgitada, kuidas tõeline nauding on vooluga kaasa minna. Tema ainult ühmatas, et mis vool - temal on konkreetne asi, mida vaja öelda, see saab kahe lausega tehtud, mida on seal muud nämmutada? Ma olen sellise suhtumise täielik vastand - ma suudan isegi töökirja juures pool tundi ekraani passida, et kas ikka nii või naa ja kuidas nüüd tundub, mis mulje see sõnakasutus jätab või peaks ikka ka "Päikest!" alla panema. Või hoopis puid.

11 kommentaari:

  1. Hea sissekanne, olen nõus!
    Päikest! :)

    VastaKustuta
  2. Ah! Sa oskasid nii ilusti kirja panna selle, mida ma tundnud olen! Lugesin ja muudkui noogutasin. Mul on ka juba lapsepõlvest teema nimekirjadega. Fännasin koolis hirmsasti neid sõbrapäevikuid, kus oli nimi ja siis inimese kohta väike tutvustus. Minul on see nimekirja kultus ka emalt, ta töötas raamatupidajana ja minu meelest oli see üliglamuurne töö. Tänasel päeval töötan samuti nimekirjade ja numbritega. 😀

    Jutujahiga ka sama lugu. Kunagi sai igasuguseid asju kirjutatud ja mul on isegi arvutis mingid loo alged, aga need on kõik ripakile jäänud. Pole olnud motti neid ette võtta. Ja seda jutujahi väljakutset vaatasin ka esialgu kahtlustavalt kõrvalt, et las teised möllavad, mulle see pole. Aga siis ühel hetkel käis mingi klõps ära ja nagu paisu tagant tuli. Kusjuures, see lugu elab oma elu. Mina ei juhi seda, see veab mind ja mul on kohutavalt põnev vaadata, kuhu me lõpuks välja jõuame. Ja selles osas ka, et peaks eraldi lehe tegema jutujahi jaoks, kus kõik lood kirjas. Ma isegi midagi mudisin blogis, aga praegu on ootel. Seda, millises järjekorras lood lehel ilmuvad saab minu meelest seadistustes määrata. Aga võid ju ka lihtsalt pealkirjade ette panna järjekorra numbri.

    Igatahes, tundsin postitust lugedes, nagu oleks lõpuks oma hingesugulase leidnud või midagi. 😃 Aga eks ma olen seda sinu blogi lugedes varemgi tundnud. 😊

    VastaKustuta
  3. ma mõtlesin samasuguse postituse peale:) sest ma olen avastanud enda kohta, et ma olen KUIDAS inimene, mitte MIS. Ma suudan lõputult mõelda, kuidas ma alustan ja mis lauset ma kasutan ja kuidas kirjeldan jne jne. Ja siis küsin endalt, et aga... mis toimub? Mis on point? millest lugu üldse räägib ja siis jooksen kinni. Ma olen aru saanud, et mul puudub kujutlusvõime ja fantaasia, ma olen projektijuht, ma olen ideaalne juhendite kirjutaja...:)
    Sellepärast väga hea ja arendav väljakutse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kurat, ei, ära räägi nii! 😀 Ma olen alati arvanud, et mul on hea fantaasia ja kujutlusvõime...aga. Juhendite kirjutamine on mul tõesti alati hästi välja kukkunud.

      Kustuta
    2. Oh, juhendid!
      Mul on uus ülemus, kes armastab helistafa ja väga keerulisi asju kõnes selgitada. Ma piinlen! Ma tahan lugeda, kirjalikult, skeeme näha ja mõtiskleda. Sama mu enese ülesannetega, mul käheb ilge aeg kirja komponeerimise peale ja kui kedagi juhendama pean, joonistan skeeme ja visandan protsesse, mis nàevad välja nagu Viini metroo kaart :D Ülemus piinleb.

      Kustuta
  4. Korraks vilksatas peas mõte jutujahis osaleda aga peale paari jutu lugemist tuli aru pähe. Ma ei suudaks isegi lati alt läbi joosta. Edu kirjutajatele, loen mõnuga ja rõõmustan, et jutu kallal tulutu higistamise asemel klõbistan sel ajal klaviatuuril ahvikiirusel enamasti nelja tähte ASWD, vahele ka numbreid, ctrl, alr ja tühikut - ülejäänud "töö" teen hiirega😁

    VastaKustuta
  5. Minul on juttude kirjutamisega omamoodi häda. Mul pole ealeski peas mingit korralikku kava või süžeed välja mõeldud. On vaid pildid. Illustratsioonid noh. Kuidas aga ühe pildi juurest teiseni jõuda, vot see on paras väljakutse. Võikski ju joonistamisele keskenduda, aga esiteks ei suuda ma pilte peast paberile saada (kuigi teoreetiliselt peaks see olema lihtsalt kujutluspildi kopeerimine) ja teiseks kui pole juttu, siis pole ka midagi illustreerida.
    Kooli arutlevate kirjandite puhul sain hindeks alati viie. Mul oli välja töötatud oma süsteem ja ülesehitus, mis sobis ülesandega, aga kus loominguline pool oli puhas null.
    Tegelt ma muidugi valetan kirjandi hinde osas. Ma sain enamasti kirjandi eest kaks hinnet. Sisu eest viie ja õigekirja eest kolme kahe miinusega...
    Ametialaselt kirjutan igapäevaselt küll palju, aga ütleme nii, et ametlike kirjade kirjutamisel just liiga palju jutu veeretamise oskust ei lihvi. Kuigi võiks ju proovida. Järgmisesse kirja toon sisse mõned põnevad karakterid, paar äkilist pööret süžees ja ootamatu puändi. Vaatame kas saadetakse kohe haiguslehele või turgutatakse vana hea kantselliidiga ametnikuks tagasi.

    VastaKustuta
  6. Mina ka arvan, et järgmine lugu oleks nagu Markalt universumile, kas te ei tunne, et päiksetuule lõhn on õhus. :)

    VastaKustuta
  7. ''Mul on nimelt see häda, et põhiasi, mis mind ilukirjanduse kirjutamise juures paelub, on karakteriloome. Milline tegelane, millega tegeleb, mida mõtleb. Seesama ümberkehastumise mäng, mida ma niisamagi tänaval kõndides peas mängin.''

    Samastun sellega. Karakteriloome on nii raamatu kui ka filmi kõige olulisem osa. Muidugi on vaja head lugu, aga karakter on vaat et olulisem. Seetõttu mulle need Allikad, Ohakalinnud ja Stepihundid meeldivadki. Ja kui oleksin ülikooli huvi pärast midagi õppima läinud, siis oleksin õppinud psühholoogiat. Juhtus nii, et farmaatsia tundus mulle praktilisem valik ning veel paelus, et meditsiinis on väga palju MIKS küsimusi. Miks inimese keha nii töötab, miks ravim niimoodi toimib? Miks just need kõrvaltoimed?

    Ühesõnaga, mõlemad oleme parajad MIKS-inimesed. :) Kui õigesti mäletan ühest varasemast postitusest, siis su Myers Briggsi isiksusetüüp oli ENTP, minul võrdluseks INTP.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aa, ja kirjanduse teemal - ma imetlen inimesi, kes julgelt kirjutavad lühijugusid. Ise tunnen, et pole veel valmis. Pean veel kümneid, kui mitte sadu raamatuid läbi lugema, enne kui ise julgen midagi ilukirjanduslikku kirjutada. Praegu olen kuskil 300 raamatu peal. Ühesõnaga, jõudma sinu lugemuseni. :) Paras perfektsionist.

      Kustuta