neljapäev, detsember 16, 2021

Lastele kinke ostmas

Vahelduseks muusikaga pommitamisele natuke kingitustest. Kõigepealt läks katki legendaarne seljakott, mis Mini suisa kuus ja pool aastat truult teeninud oli. Jah, mu laps käis esimesest kuuenda klassini sama kotiga. Oleks edasigi käinud, kui poleks katki läinud. Samas, imeline ajastus - saab lapsele midagi vajalikku kinkida, mitte ei pea oma peaga mõtlema! Loomulikult selgus, et kauplus, kust me eelmise vastupidava koti saime, on oma uksed lõplikult sulgenud (originaalse nimega The Bag, kummalisel kombel jäid tegutsema vaid Pärnu ja Haapsalu filiaalid, enamasti on pealinnast väiksemad kohad esimesed, mis kinni lähevad) ja koolikotte väljaspool hooaega väga ei müüdagi. Ok, lõpuks saime spordipoest ühe enam-vähem olemisega, kuigi ilmselt mitte enam nii vastupidava. 

Seejärel avastas Mini, et tal oleks kangesti üht raamatut vaja. Paraku valis ta kaane järgi ja tegelikult on tegemist täiskasvanutele mõeldud romaaniga. Ma ei ole aga see inimene, kes teismelisele raamatu ostmata jätab, kui tekib harukordne juhus, et too mõnd tahab. (Keegi kuskil kunagi rääkis, kuidas ta tihti näeb, kuidas vanemad kisuvad lapse ära raamatupoest, kust see endale midagi tahab, sõnadega, et "lähme ostame parem mõne mänguasja/kommi". Ei kommenteeri.) Raamat on Ana Johnsi "Naine valges kimonos", sellel on Goodreadsis päris kõrge keskmine hinne, aga seda pole veel lugenud ükski neist mulle võõrastest internetiinimestest, kelle maitset ma usaldan. Ma ei saa ju seda ise ka enne läbi lugeda? Äkki on see "full of kinky sex and violence"? Ma ise lugesin samas eas Lolitat, nii et mis see ikka teha saab, eks?

Noorema plikaga on veel raskem. Esiteks teatas ta, et talle pole üldse midagi vaja, kõik on olemas ja keeldus poodi kaasa tulemast. Teiseks, et alla 100 leheküljelisi raamatuid pole kohe kindlasti mõtet vaadatagi. Paar raamatut leidsin. Ühe näiteks Adam Kaylt, kelle raamatuid ma ise olen lugenud ja lahinal nutnud - hea valik ilmselt? Ok, Adam Kay oma lasteraamatutes ilmselt ei kajasta päris neid samu meditsiinilisi olukordi, mida täiskasvanute omades. Igatahes on üle sajalehelisi kaheksa-aastastele sobivaid raamatuid maru vähe. Eriti sellised, kus igal teisel lehel pole suurt pilti.

Jõudsime seejärel muusikaosakonda. Kui arvata, et nüüd on maailm lahti, saab kõike, mida tahad, siis taaskord viga, sest tuleb välja, et vähemalt minu lapsed kuulavad sellist muusikat, mida poes ei müüda. Minil on niikuinii Spotify, aga Mikrol veel pole ja ta peale Lõuna-Korea popi väga muud ei kuula. Seda on aga poes pagana kehv valik, rääkimata nende bändide merchist, mida ta eriti ihaldab. Mees oma naiivsuses küsis: "Aga kas ta näiteks eesti muusikast ei kuula midagi?", mille peale vanem õde silmi pööritas. Kuskil elavad ka need teismelised, kes Nublut kuulavad, aga mitte minu kodus. Jaapani pood meil on, kust ma Minile arusaamatut kraami ostsin (põhimõtteliselt ostsingi hinda vaadates, ei mina tea, mis seal pakkide sees on, aga ma tean, et ta rõõmustab juba pelgalt hieroglüüfe nähes. "Emme, need ei ole hieroglüüfid vaid kanji!"), oleks Lõuna-Korea oma ka vaja. EDIT: See on vist siiski Aasia pood, nii et tuleb lihtsalt välja sõeluda, mis asjad on Jaapanist, mis Lõuna-Koreast.

Seejärel sain õudse fopaaga hakkama, läksime Mikrole patja ostma, sest vajalikke asju peab ka kinkima. Olles padja välja valinud, küsis müüja, kas värv sobib, ja ma vastasin: "Jaa, ikka, ta on tüdruk!". Appi, kust see järsku tuli? Ma ei ole ju ometi see "roosa tüdrukule, sinine poisile" tüüpi inimene? Järelikult on see kusagil ajus nii kinni, et lipsab tahes-tahtmata keelele. P.S, Neid asju on tegelt hulgim, just lapsekasvatuse juures, kus saad hädaga sõnasabast kinni, et mida paganat ma ometi räägin, lihtsalt mingid klišeed, millesse ma ise ei usu, aga nii kergelt tulevad suust välja.

Pärast hurjutasin nalja pärast Minit, et miks ta "normaalne" ei võiks olla, isegi viieaastased tahavad jõuluvanalt (kontrollitud fakt!) meigilauda ja "produkte", mul oleks nii hea ja lihtne talle kamaluga meiki osta. Jälle tehti oksendamisnägu. 

Ahjaa, Mikrol tehti koolis jälle see "iga vanem ostab lapsele ise kingi, ärge üle pingutage, sobib mõni kaardimäng". Ma söön oma mütsi ära, kui keegi ei saa kinki a la Barbie maja. (Ma vist olen kirjutanud, et selline juhtum oli ühes mu lapse trennis, kus siis enamik lapsi sai värviraamatuid jms, sest hinnapiir, aga üks õnnelik printsess troonis keset saali, ponide loss süles...)

16 kommentaari:

  1. Ei no Aasia poes on ju peale vaadates näha, mis on pärit Jaapanist, mis Hiinast, mis Koreast ja mis Taist... kirjad ju kõik erinevad peal! ;)

    Ma lihtsalt huvi pärast küsin, mis Lõuna-Korea bände teismelised kuulavad? Peale BTSi, muidugi. Isiklik huvi, mulle endale ka meeldib (mitte BTS, küll) ja siis on ikka põnev teada, mis teistele meeldib.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just-just, kirjad täitsa erinevad peal :) Mikrol on Blackpink põhiline, suurem ütles mulle mingi nime veel, mida sina ega KK ei maini, aga mul ei jäänud meelde kahjuks..

      Kustuta
  2. See Lõuna-Korea on ikka väga pop, mu ristikaperes ka kogu aeg teemaks. Ma küsisin näiteid, BTS jah, ning MOMOLAND oli ka ja Blackpink :)

    VastaKustuta
  3. Ma sain kaheksandaks sünnipäevaks Eesti rahva ennemuistsed jutud. Mulle väga sobis, loetavaid lehekülgi mitusada ja pilte vähe, kuid see-eest millised pildid (Günther Reindorffi graafika)! :) Mis ei tähenda muidugi, et sinu lapsele see peaks sobima.

    VastaKustuta
  4. Üksvahe - aga see oli mitu aastat tagasi - oli müügis päris mitu toredat Cornelia Funke laste seiklusraamatut, igavesed paksud. a jah, ammu juba, esiteks võivad need teil juba olemas olla, teiseks saab neid ilmselt aint antikvariaadist.

    VastaKustuta
  5. Minu tütar kandis alates kaheksandast eluaastast peale põhimõtteliselt ainult musta. Keeldus midagi värvilist selga panemast. Ei olnud kuidagi EMO või juuksed ja silmad mustaks värvitud. Lihtsalt kandis musta. See lapse sugu ja värvid on väga suhteline

    VastaKustuta
  6. Mul on lapsed juba päris suured ja neile meelepäraste kinkide tegemiseks tuleb kas kõvasti raha kulutada või siis oma aega, et midagi eripärast meisterdada. Kummalgi juhul pole kindel, kas asjake meeldib hullumoodi või siis käib kah.

    VastaKustuta
  7. Ma ei tea, kui vana on Mini, aga olles raamatut lugenud, võin kinnitada, et kuigi veidrat seksi ja vägivalda seal selle kõige ligasemas või ihukarvadetailsemas vormis ei ole, on lugu julm ja kurb. Kui ükskõik milline minu lastest (16, 15, 12) sellist raamatut loeks, tuleks pärast hulk küsimusi ja selgitamist, mis iseenesest ju paha ei ole. Kui Sinu tütar on samasugune arutleja laps, siis peaksid ise ka ennast teise maailmasõja järgse Jaapani ja üldse Jaapani kultuuriga kurssi viima - kui Sa seda muidugi juba ei ole. Aga mina lugesin 10- või 11-aastaselt "Tõde ja õigust", täispikkuses, ja ei esitanud kellelegi pärast ühtegi küsimust, nii et...
    Notsu rääkis äkki "Tindisüdamest", see köitis umbes 4 aastat tagasi isegi minu noorimat (vaieldamatult hüpi). Väga paks ja peaks olema hea tõlkega, aga Tartus vist otsas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olin ise väiksena see laps, kellel küsimusi ei olnud (oma peas lõin mingi teooria, et aastaid hiljem avastada, et see oli ikka päris mööda) ja paraku Mini on ka selline, ta on 12.

      Kustuta
    2. Üks on jah "Tindisüda", teine oli "Varaste isand". Sirvisin mõlemat, kui nad müügil olid, ja mõlemad tundusid raamatuna, mida ma ise oleks selles eas (mingi 8-12, aga vbla vanemaltki) meeleldi lugenud. Äkki sobiks täiskasvanultki, lihtsalt täiskasvanult ja ilma lasteta ei osta ma enam niiviisi lasteraamatuid kokku nagu vanasti oma taskuraha eest.

      Kustuta
    3. Vaatasin, "Tindisüda" on Pärnus müügil, aga kas Rahva Raamatu keti piires ei saa mitte ühest poest ka teise tellida?
      https://rahvaraamat.ee/p/tindis%C3%BCda/727714/et?isbn=9789985553084

      Kustuta
    4. See Louis Sachari "Augud" meeldis mulle ka (täitsa täiskasvanult), ei oska ainult öelda, kas sobib nii noorest peast nagu 8-aastaselt.

      https://rahvaraamat.ee/p/augud/14172/et?isbn=9789985943052

      Kustuta
    5. Jätan tuleviku tarbeks meelde, praeguseks mul juba kolm raamatut olemas :)

      Kustuta
  8. Kanji on ometi ju hieroglüüfid? Ei? Üldiselt - tore lugeda :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui guuglit uskuda, siis ei ole. Kui ma õigesti aru saan, siis hieroglüüfid on piltkiri (nagu Vanas Egiptuses), aga Jaapanis kasutatakse logograafilist kirja.

      Kustuta
    2. kanji-d seal jah. Need, kes ei ole kursis sealse kirjaga, kutsuvad alati hieroglüüfideks(oma väike tähelepanek). Kui ühele sõbrale rääkisin, kes oli Hiinas vahetusõpilate, jaapani kanjidest, siis ta ei saanud kohe aru, millega tegu. Seal on hoopis hanji-d. vot nii. Jaapani ja korea kirja saab mu meelest nii hästi eristada, et korea omas on sirged kriipsud ja ringid. Jaapani omas igasugu muid veel.

      Kustuta