kolmapäev, detsember 21, 2022

Kuidas ma XXI sajandi eesti kirjanduse tähtteost lugesin

Panen läbiloetud raamatu käest ja kõnnin otsustaval sammul elutuppa, kus L. jalgpalli või midagi seesugust vahib.

Mina: "Kuule, ma nii muuseas küsin - kas sul läheb ka tavaliselt kõvaks, kui koplis kappavaid hobuseid vaatad?"

L. vaatab mind nagu kurjast vaimust vaevatut ja soovitab nende hirmsate raamatute lugemise ükskord ära lõpetada.

************************************************************************************

Et siis jah, võtsin Kaplinski kätte, "XXI sajandi eesti kirjanduse tähtteos" - "Seesama jõgi". Hmm, see oleks üks imeline raamat, kui seal oleksid kõik need Õpetaja ja peategelase vahelised intellektuaalsed vestlused, nostalgiline Tartu ja imekaunis suvine Lõuna-Eesti, aga selle varjutab kõikehõlmav kiim. Lõpuks ma andsin juba ohates alla, kui taas mõni naisterahvas mängu tuli (hobustega jäi kõik õnneks vaid arutluse tasemele, eks) - ikka oli keegi püksata, välkusid kannikad ja jalgevahed ning eriti "imeline" oli lõpp - tõeline kulminatsioon, kus suvalise Läti tibiga süütusest lahti saadakse ja võib laia ilma peale ellu sukelduda. Kõik muu on ebaoluline, mudru selle kõrval, kui lõpuks üks daam su ees jalad harki ajab. See oli ju loo tuum, eks? Keppi on vaja teha, siis lähevad elus ka kõik muud asjad paika, kinnitaks ka Onu Heino.

Ja siis ma loen kommentaare, kuidas just filosoofia ja teoloogia osad selles raamatus on igavad, "hüppasin neist üle" ja tegevust oleks võinud rohkem olla jms. Ma soovitaks sellistel lugejatel kergema lektüüri poole vaadata, kus mõttetööga pead ei vaevata ja kiiremini lahti riietutakse. 

Ma ei oska sellele üleseksualiseeritusele muud põhjendust leida kui autori keskeakriis. Isegi kui noorena hormoonid möllasid, siis on hiljem ju ometi kuidagi piinlik seda meelde tuletada, saati veel raamatusse raiuda, mis väärtust see omab? Eriti kui kogu möll käib selle ümber, kuidas ometi naist saada, vahet pole isegi, millist. 

Vabalt võib olla, et minu kui demiseksuaali kiiks. Mul lähevad õudusest karvad turri, kui mõtlen, et ma võisin ka kunagi kellelegi see tagumik ja tissid olla, kuigi ise arvasin, et suhtleb, sest meeldin inimesena. See raamat nõretab tarkusest, et seks ja armastus on kaks absoluutselt eraldiseisvat asja ja mina nii ei saa. 

P.S. Ma ei kirjutaks sellest raamatust, kui see oleks kehv, vastupidi, kõige rohkem ärritabki mind, et tegemist oleks väga hea raamatuga, kui seda selle triviaalse teemaga vürtsitatud ei oleks.

3 kommentaari:

  1. Mulle "Seesama jõgi" hullult meeldis. Esimest korda lugesin siis kui ilmus, teist korda mõni aasta tagasi. Ja kiima üldse ei mäleta :) Pean vist kolmandat korda veel lugema. Aga peategelane on ju tudeng, täiesti kiimavaba lugu oleks ebausutav ja poolik, vanuselised eripärad või nii ... Ma mõtlen, et ongi mingi selline loomulik, üsna üldine vanus inimestel, kus süütuse koorem muutub nii raskeks, et varjutab kõik muu .. Mu lemmikkoht raamatus oli see, kus see noormees kusagil jões hulpis, lasi end veel kanda jn. Peale esimest lugemist käisin kordi jões, hulpisin ka, kuigi üldiselt mulle ujuda ei meeldi, eriti ei meeldi ujuda jões.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kahtlustan, et ongi mingi elutunnetuslik eripära, mille tõttu mulle see nii eemaletõukav tundub. Tüdrukud samas vist eriti süütusekoorma all ei äga ka, tahtjaid on liiga palju...Samas tundub ikka, et kui mõni naine oleks sellise teose kirjutanud, vaevalt seda klassikaks nimetataks, läheks sinna "Murutar ja mehed" riiulisse.

      Kustuta
  2. Haha, "Murutar ja mehed", aga jaa, oleks naine kirjutanud, oleks pastelsetes toonides kaaned olnud.

    VastaKustuta