Läbinägijad ja pimeduses kobajad

Lugesin siin hiljuti Harry Potteri raamatud läbi, mulle väga meeldisid ja eks neil on Goodreadsis ka kõrge keskmine hinne, aga nagu ikka viskab seal tavaliselt arvustuste etteotsa just need ühepunktised. Lugesin siis ühte, mille autor väidab, et talle tohutult meeldisid esimesed osad, aga lõpu poole muutus kõik nii ettearvatavaks ja ebaloogiliseks.

Tahtsingi sellest fenomenist kirjutada. Ma olen enne ka igasuguste põnevike arvustustest lugenud, kuidas: "Daa! Algusest peale on ju aru saada, kes mõrvar on! Aga seal kohas raamatus läheb peategelane sinna ja teeb seda, see on nii ebaloogiline, miks ta hoopis tänna ei lähe ja toda ei tee, oleks hoopis usutavam!" Vot mina üldse nii ei loe, ma lähen usaldavalt autori ette antud rada mööda edasi ega püüa mitte kusagil mingeid vihjeid ega vastuolusid leida. Mind täitsa huvitaks, kas need lugejad, kes seesugust kriitikat jagavad, otsivad nimme raamatust lahendusi ja püüavad autorit üle kavaldada ning läbi näha või siis tõepoolest märkavad nad selliseid asju tavalise lugemise käigus ja see hakkab neid häirima. Kui nad teevad esimest, siis miks? Kas see nagu elamust ära ei riku? Teise osas olen ma ilmselt hästi naiivne ja tähelepanematu, sest ma tõesti ei oska nimetada ühtki korda, kus ma midagi ette ära arvanud oleks. Seda on ette tulnud,  et ma pärast möönan - jah, tõesti, vihje selle kohta ju oli, aga ma ei osanud seda märgata. 

Ma oleksin ilmselt hea põnevike lugeja, ometi ma neid eriti ei loe, sest vaadake, need kurnavad mind emotsionaalselt. Ma ei ole selline külma kõhuga lugeja, kes kõrgilt oma troonilt osutab, kes mõrtsuk on ja kes kelle salaarmuke, ma elan kõik läbi ja lasen end üllatada. Teine asi on veel see, et mõned põnevikud on nii keerulised, et neis olevad seoste ja saladuste süsteemid jäävad mulle hoomamatuks isegi pärast lõpplahenduse saabumist. A kes too tegelt tappis siis? A miks ta seda tegi?

See viimane häda on suurem filmidega. Mingi võigas prantsuse film oli "Crimson Rivers", käisin kunagi igiammu kinos vaatamas, siiani mäletan, et peale õudustest toibumist ei saanud me kumbki kaasvaatajaga aru, et milles see kühvel siis oli, sest vaadake, mõrvar oli üks kaksikutest, aga meie küll aru ei saanud, kumb just..."Matrix" - selle sisu seletas meile toonase peikaga ära peika väikevend, kellega koos me filmi siis teist korda vaatasime. Ei maksa vist lisada, et too vaatas meid kahte ikka üsna kohkunud pilgul - kui lollid võivad inimesed olla! Loomulikult häirivad mind kõige rohkem teosed, kus lõpus üldse midagi ei selgu - nagu märja rätikuga oleks vastu nägu saanud. 

Teisalt, mulle kangesti meeldib arutleda, mida autor mingi asjaga öelda on tahtnud, kuigi vabalt võib olla, et autor ei ole mitte midagi öelda tahtnud, vaid lihtsalt lugu jutustanud. Eile just lugesin intervjuud kirjandusdebütant Sven Mikseriga, kes väidab, et tema ei kirjutanud mingit "laetud" teksti, kus varjatud mõte sees. Mulle tundub, et mulle meeldib mõelda, et tekstid siiski enamasti on "laetud". Ma ise ei suudaks niisama, ilma tagamõtteta lugu jutustada vist. Mis on muidugi halb, nagu enamik lugusid, mis kirjutatakse selleks, et mingit endale tähtsat moraali või elutõde teistelegi kuulutada. Kuigi, kui seda hästi teha ja nii, et lugeja/vaataja sisimas kaasa noogutab, saab ilmselt kõige lemmikumad teosed üldse.