Pulmareis ja taimetoidud

"Minu Mulgimaa" raamatus on üks tore mulgi anekdoot - Võtnud Helme mulk omale naise Tarvastu kihelkonnast. Pulmad peeti uhked ja vägevad – kolm päeva söödi ja joodi. Olnud aga juba uuemad ajad ja ka maainimeste kõrvu oli kostunud kuuldused peenest kombest – et noorpaarid käivad pulmareisil. Otsustatigi minna pulmareisile pealinna. Aga kuna peig oli Tallinnas juba korra käinud, siis läks pruut üksi.

Kui võtta, et pulmareis on see reis, mis toimub järgmisena peale abiellumist, siis mul läks kah mees nüüd pulmareisile ja kuna ma olen Alpides juba käinud, siis mina jäin maha. Läks hoopis äiaga. No tegelikult on põhipõhjuseks siiski need paar asjaolu, et ma ei suusata ja ma ei kannata kõrgmäestikus viibimist. Olen korra Austriast läbi sõitnud ja kogu aeg lonksasin vett, sest muud moodi kõrvad lahti ei püsinud. 

Igatahes ei ole ma aga ammu nii pikalt üksi kodus olnud. Jube imelik on! Otsustasin, et hakkan sööma asju, mida ma tahaks, aga ei saa eriti, sest ma olen ainuke, kellele need toidud maitsevad. Nüüd on mul hiiglaslik pannitäis kikerhernekarrit, mida jagub mulle umbes nädalaks. Õnneks tuli päästev idee osa sügavkülmutada. Harjumatu on osta asju, mida muidu ei osta, ikka läheb käsi nende sisseharjunud toodete poole. Ühele inimesele süüa teha on ka keeruline. Üritan keskenduda taimetoitudele, sest muidu me sööme siin ikka iga päev liha. Baklažaanist tahaks miskit teha, sest juba selle nime mainiminegi paneb L.-i õlgu võdistama. Kõigepealt tuleb muidugi kikerhernekarriga ühele poole saada. Olgu tänatud see naabrinaine, kes mulle hunniku Aasia maitseaineid pärandas! Karri tuli liiga sibulane ja talvised tomatid andsid pigem värvi kui maitset, kui üldse midagi. Ma sibulat ei karda, seega esimese korra kohta ok. Ega vist toit, kus sees kookospiim (jaa, ma tean, tuleb öelda kookosjook, aga see kõlab nii valesti) ei saagi ilge olla. Hea, et keelt pooleks ei lõiganud kookospiimapurki lakkudes.