Raske on olla ilus mees ja ootustele mittevastavad asjad

Taas on käes see aeg aastast, mil tööl filme saab vaadata. Vaatasin siin kahte, mida siiani Jupiterist järele vaadata saab.

Esimene oli dokumentaal Brad Pittist "Brad Pitti tõeline pale", mille pealkiri on kuidagi pahaendeline justkui paljastataks mingeid õõvastavaid saladusi, aga tegelikult on film lihtsalt sellest, kuidas Pitti ilueedi kuvand teda näitlejakarjääris pigem takistanud on. Kui ma nooremana mainisin, et Pitt on mu lemmiknäitleja, ega siis tõesti sageli vaadati kuidagi kaasatundvalt "teame, teame, noored naised ja ilusad mehed...". Enamasti ma ei vaevunud selgitamagi, et üldse mitte Pitti välimuse pärast, mis oleks osati vale ja ilmselt poleks seda ka usutud. Igatahes võin ma ausalt öelda, et neid romantilisi kohti tema filmidest, millele peatähelepanu pöörati, ma tõepoolest märganud ei olnud. Mulle meeldis just nimelt see räsitud ja vaevatud Pitt. Mismõttes olid naised pettunud filmis "Kaklusklubi"?! Mis naised need sihukesed on?! See on üks väheseid filme, mis on parem kui selle aluseks olnud raamat! Ma siiani mäletan täielikku katarsist kinost väljudes - "krt, ma lähen ostan paki suitsu nüüd!" Pitt on hea näitleja. Samas kindlasti on osa selles ka tema välimusel, nimelt ta suudab tänu oma välimusele olla sundimatu ja enesekindel, mida need, kes otsivad oma välisele teiste heakskiitu, tavaliselt ei suuda. No vaadake neid intervjuusid - tema eneseteadlikkus ja loomulik meeldiv olek on fenomenaalsed. Ah, et Pittil oli raske leida tõsiseltvõetavaid rolle, teda taheti romantilistesse komöödiatesse suruda? Noh jah, nimetage üks ilus naisnäitleja, kes sellega maadelnud poleks...Ok, ka sellest on räägitud, lihtsalt sellest rääkimine meesnäitleja puhul on kuidagi erandlik, Pitt on üldsuse silmis aga nii üle võlli iludus, et tema puhul on see arusaadav? Ilu on vaataja silmades, aga kas leidub kedagi, kes väidaks, et see Pitt on üks igavene kole ahv? Samas on õõvastav, kuidas üldsus inimestes mingeid lihakehi näeb. Aasta seksikaimate valimised ja muu selline. No ja et kehast ei saagi üle ega ümber, peadki laskma seda peksta ja moonutada, et olla tõsiseltvõetav. Klassikalistest kaunitest naistest näiteks Charlize Theron on mänginud ebameeldivaid rolle, aga ainult siis, kui ta on nende rollide jaoks ennast tundmatuseni moondanud. Ta ei saanuks neid mängida oma tavalise välimusega. Ilus on hea, paha on kole. Ilus naine ei saa mängida tõsiseid rolle? Isegi nalja tohib ta teha ainult oma füüsisest lähtuvalt. Pamela Andersson näiteks on väga naljakas naine, aga sellest ei taha keegi kuulda, sest ta on blond ja tal on tissid. Kui Pitt võitles oma kuvandiga ja mu meelest ka võitis seda, siis Pamela leppis ja ma ei usu, et tal oleks väga teist võimalust olnud. 

P.S. Mis teema sellega on, et üks ta lastest väidab nüüd, et Pitt oli isana jõletu? Ma olen ainult peakirju näinud ega ole süvenenud. Ilmselt sellepärast, et me ei taha teada halba inimestest, kes meile meeldivad...

Teine film, mida vaatasin oli Soome film "Suur noos". Ütleme nii, et see inimene, kes kirjutas selle filmi iseloomustamiseks "krimikomöödia"...no tema arusaamaga huumorist minu arusaam igatahes ei ühti. See on üks õudusdraama või- tragöödia pigem. Ma ei naernud vist kordagi. Esiteks ei ole teemad, mida siin kajastatakse midagi lõbusat, teiseks on vägivalda, ja üsna detailset, siin ikka üle komöödia tavalise taseme. Näitlejatööd iseenesest on super, lihtsalt ärge hakake seda vaatama kui tujutõstjat.

Ja lõpetuseks hoopis teisest ooperist. Ma kirjutasin juba, kuidas loosipakkide teema on üks hädaorg. Kingitud hobused ja nii edasi, aga Mini saadud loosipakk ületas isegi minu fantaasia piirid. Kes kingib 14-aastasele võrokeelse Jaan Kaplinski lapsepõlvest jutustava raamatu?! Kindlasti on see üts kinä raamat, aga mitte teismelise neiu jaoks. Ma ausalt tahaks kohe kangesti teada, mis kaalutlused selle valiku taga olid. Ma loodan, et mitte päris see, et kellelgi juhtus neid raamatuid kodus kogemata mitu tükki olema. Lohutasin tütart, et ju ta on koolis endast erakordse humanitaarintellektuaali mulje jätnud.

Minu halvim loosipakk oli kunagi üks nõukaaegne kokaraamat kotlettidest ja linik. Ilmselgelt kellegi poisi või tema ema arusaam sellest, mida naised tahavad. Kehitasin õlgu ja mõtlesin, et küllap tulevikus kulub ära, kui ma korralik perenaine hakkan olema. Seda ei juhtunud.