Autovõti kadus ära. Võib-olla on kass selle jälle diivani taha ajanud nagu ükskord, kui me selle, ammu igaveseks müstiliselt kadunud asjade nimistusse liigitatud eseme, koristamise käigus sealt üles leidsime. Jajah, mis mõttes me ei korista diivani tagant iga päev?!
Mehel oli vaja ebamõistlikult vara hommikul autoga trenni minna. Ei, mitte kuhugi jõusaali kesklinnas, vaid suusamäele siis ikka. Ajas mu üles, sest mul on käekotis varuvõti.
Pärast niheleb teine kahtlaselt ja tunnistab süüdlaslikul ilmel, et tegelikult üritas ta mind üles ajamata võtit mu käekotist üles leida. "Ja noh, ma märkasin, et sul on käekotis pakk vorsti.." Ilmselt pool päeva piinles selle jubeda avastuse käes. "No ma mõtlesin, et äkki kuhugi kingipakki mõeldud ja selle pärast..." Jah, jõulud - legaalne salatsemise aeg!
"Need on su enda vorstid ju! Mäletad, me käisime peale tööd poes ja siis poekott sai täis, ma panin osa asju käekotti, ei mäletanud, et need vorstid ka!" Jah, minu Rimi aasta kokkuvõte ütles küll, et ma ostsin kilekotte vaid 1% poeskäikudest, aga ma ei saa aru, kust see üks protsentki sinna tekkis.
Pärast hakkasin mõtlema, et huvitav, kas ta kahtlustas mind poevarguses ikka ka? Või olen ma nii igav ja väikekodanlik inimene, et mind enam selles ei kahtlustataks?
Igatahes liikus mõte mingite veriste nugade peale, mida kellegi lähedase kotist leida ja kuidas siis sellele paaniliselt mõistlikke seletusi otsida, sest sa ju ei ole see inimene, kes oma lähedasi inetutes tegudes kahtlustama hakkaks. Ja kuidas siis vastaks hooletult, et "ah, oli jah selline lugu, et mingi lollakas tuli tänaval suitsu küsima, äsasin noaga, mis mul ikka kotis on, sest no kuidas võib üldse arvata, et minusugune daam suitsetab?!"
*Aga kui ei oleks sobranud, oleks tekkinud olukord, et ma oleks nende samade vorstidega esmaspäeval tööle läinud, õnneks olid suitsuvorstid, mitte näiteks pakk võid.
Jätkame siis aasta parimate muusikaalbumite edetabelit jõudes nende kõige-kõigemate juurde ehk esikümme on siin!
10. Tommy Cash -Moneysutra
Kümnenda koha avab kodumaine-globaalne Tommy Cash, kelle "Moneysutra" on tegelikult küll kõigest viie looga EP, aga kõik need viis lugu on omaette ägedad. Lisaks ilmus Tommyl sel aastal ka mitu koostöö lugu, millest mainiks ära loo "Benz-Dealer" koos Quebonafide'ga. Mulle miskipärast meeldib Tommylt kõige rohkem ikka see algusaegade sarnane slaavilik kraam. EP pealt näiteks lugu "Nalik". Harva ilmub EPsid, kus kõik lood on head!
Tommy videod on muidugi eraldi kunstiväärtusega iseenesestki. Allolevas loos on hästi Tommylik mu meelest see metalsaundi sissetoomine 2:42 peal, just selliste ootamatuste pärast ta mulle meeldib!
9. Limp Bizkit - "STILL SUCKS"
Tommy järel kohe teine trikster Fred Durst. Ta pole seal bändis muidugi ainus, just tuli uudis Wes Borlandi jõulualbumist...või mingist asjast. Ma pole veel jõudnud tutvuda. 10 aastat eelmisest albumist, kahtlane imagomuutus (Fredil on nüüd hõbehall pea ja sama hallid sorgus vuntsid) ja plaat bändilt, mis "ikka imeb" jõudis erinevates aastaedetabelites kõrgetele kohtadele. Loudwire kommenteeris, et lõpuks on vist aru saadud, et poisid teevad nalja. Nad on seda aastaid teha üritanud, aga kõik on neid tõsiselt võtnud ja lollakateks pidanud. Vaev sai lõpuks tasutud. "Dad Vibes" on laul, millest ei saa mööda vaadata-kuulata.
Mis mõttes pole ühtegi korralikku videot ühelgi plaadi lool?
8. Lana Del Rey - "Chemtrails Over The Country Club"
Ma logisin korra tütre telefonis oma Spotify kontoga sisse ja tema omas läks minu Spotify Wrapped käima, mis väitis, et Lana oli mul selle aasta artist nr 1. Ja mu enimkuulatud žanr oli punk. Noh, sobivad hästi. Tegelikult, olgem ausad, minu jaoks on "Chemtrails" Lana kõigist eelnevatest albumitest nõrgem. Tal ilmus sel aastal ju veel teinegi album "Blue Banisters", aga sealt meeldis mulle ainult 1 lugu "Text Book", sest selles oli veel jälgi meloodiast. Eks ta on ju isegi öelnud, et see viimane oli tal ainult enda jaoks tehtud ja mu meelest ongi need pigem luuletused, kui muusika. No ei ole neis rütmi sees. Lihtsalt naine klaveri taustal. Samas, mida iriseda, Lana muusikaline pagas on niivõrd suur ja tugev, et kas ongi suur probleem, kui sinna minu jaoks enam midagi ei lisandu? Ma armastan teda endiselt, mis sest, et ta ei tee enam päris minu muusikat.
7. Genka, DEW8 - "Oleg"
Selle aasta kõige kõvem eestimaine album. Tuleb tunnistada, et Genka on mees, kes teeb ka sitast saia. No näiteks meeldib mulle Pitsa lugu "Intro" ainult refrääni pärast, mida räpib Genka. Ülejäänu võiks täitsa olemata olla. Beebilõusta ja Lihaloffi "Kruus-Tang Clan ei paindu katki" võiks olla andekas lugu, kui sealt kõik peale Wu-Tangi sämpli ja Genka salmi maha lõigata. Neid näiteid on veel. "Olegi" peal on ka selliseid. Mis teha, kui tüüp on muudest kohalikest räpparitest lihtsalt nii palju üle. On häält, on erudeeritust, on silmaringi ja on oskus riime seada. "Olegi" tekstid on ajakohased, päriseluga suhestuvad, ei ole tunnet, et keegi istus maha ja mõtles, et tahaks ilge bängeri teha, aga ei tea, mis tekstiks panna.
Video on ka väga nummi! Mehed on mu meelest nii head naised.
6. The Pretty Reckless - "Death by Rock and Roll"
Mulle tundub, et see on nende parim album pärast esikalbumit "Light Me Up". Vahepeal nagu läks vähe käest ära. Siin on üsna erinevaid lugusid, aga isegi ballaadid on üsna meeldejäävad. Äärmiselt kvaliteetne album ühesõnaga, kus pea kõik lood on tugevad. Mu lemmiklugu on vist "Witches Burn"
5. Ministry - "Moral Hygiene"
Ma olen mõelnud, et meil võiks siin ka olla oma Uncle Al - selline karismaatiline vasakradikaal, käiks ringi särgiga "Helmed vihkavad mind" nagu Al käis särgiga "Trump Hates Me". Ütleks, et "we are not snowflakes, we are antifa!" Meil on kõik muusikud kas parempoolsed või siis sellised leebekesed. (Ok, on mõned kurjemad vasakpoolsed ka, aga need teevad sellist muusikat, mida kuulab vaid marginaalne hulk inimesi ja sõnadest ei ole ka aru saada). Ministry polariseerib fänne korralikult. Mõned pahandavad, et miks nad nii poliitilised peavad olema järsku - Ministry on alati poliitiline olnud, lihtsalt osa fännide jaoks on nende poliitilisus nüüd valesse suunda tüürinud. Eelmine Ministry plaat "AmeriKKKant" oli veist liiga deklaratiivne minugi jaoks, aga "Moral Hygiene" on mängulisem, kaasahaarav ja isegi lõbus. Ma siiani kahetsen, et ei käinud eelmine aasta kontserdil, kui nad Eestis käisid, videotest vaatasin, et väga vinge oli ikka.
Ma aasta parimate lugude juures vihjasin, et aasta kõige-kõigem lugu minu jaoks on sel aastal üllatuslikult kaver. See tulebki Ministry plaadi pealt. Uskumatult äge versioon, selline nagu õige kaver olema peab, kus alles loo edenedes saad pihta, mida kaverdatakse. Ministry on võtnud Iggy loo ja teinud sellest oma ning see on hoopis teine kui originaal, aga sama äge:
4. The Offspring - Let The Bad Times Roll
Offspringil tuli eelmise plaadiga 9 aastat vahet, aga õnneks pole midagi muutunud, nad kõlavad endiselt nii nagu sa ootad. Siin mängib kindlasti nostalgiafaktor kaasa, sest mida ikka halbadel aegadel kuulata, kui muusikat, mida sa headel aegadel (või siis aegadel, mis tunduvad heana tagantjärele hinnates) kuulasid.
3. Viagra Boys - "Welfare Jazz"
Esikolmiku avab bänd, mille ma avastasin eelmise aasta lõpus. Kuigi FB pungigrupid ajavad enamasti tuju ära, siis mõnikord ikka keegi jagab ka bände, mida kuulata tasub. Täpselt nii leidsin ma Viagra Boysi. Ei osanud midagi arvata neist, mõtlesin, et sellise nime taga peitub kindlasti mingi labane DIY hardcore punt, aga tegelikult on tegemist äärmiselt omapärase Rootsi ansambliga, kes omasõnutsi viljeleb "krevetipunki". Kuna Spotify väidab, et ma kuulasin eelmisel aastal rohkem kui kahtesada erinevat muusikažanri, siis võib ka krevetipunk vabalt olemas olla. Viimane album on suisa jazz ja see on ju ometigi intelligentsete inimeste muusika! Viagra Boysi tüübid ollagi klassikalise haridusega jazzmuusikud, muide. "Crude joke on modern masculinity" ütleb nende kohta Spotify. Päris põnev jäneseurg igatahes!
Videod on neil ka kõik äärmiselt toredad nagu näiteks järgnev, mille kohta keegi on tabavalt kommenteerinud, et see on "finally a new, improved version of the infamous Bittersweet Symphony video." No see video, kus Richard Ashcroft ülbelt mööda tänavat kõnnib.
2. Amyl and The Sniffers - "Comfort To Me"
Vot Amyli ja The Sniffersi avastasin ma samuti FB ühest pungigrupist. Nende varasem looming mulle nii suurt muljet ei jätnud, aga see viimane plaat on puhas kuld kogu täiega. 13 lugu, võta või kõik. Austraalia bänd muuseas, see on ka vist päris haruldane. Tekstid on lahedad, vokaal on vinge, lugudes on rütmi ja meloodiat - selline plaat, kus sa ei pea vahele ütlema, et oota, see igav lugu saab kohe läbi, järgmine, ma luban, on täitsa hea. Kui ma peaks ühe loo valima, ma võtaks "Knifey", see on veidi mõtlikum ja leebema rütmiga kui teised, aga ikka võimas.
Vähe on uusi ja tõesti ägedaid punkbände, eriti, eriti veel naisvokaaliga! Kõik tantsima!
1. Walking Papers - "The Light Below"
Nüüd aga lõpetage tantsimine ja heitke magama! Ma tõesti ei tea, misasi on "sleeprock" (neid uusi žanre tuleb tõesti nagu Vändrast saelaudu!), aga sellisesse listi on Spotify Walking Papersi toppinud. Kõige alahinnatum suur bänd üldse mu meelest. Nad on Seattlest, originaalkoosseisus mängis bassi Duff McKagan, see äge mees Guns'N Rosesest, ja nad ei ole ikka kuulsad! Last.fm ütleb, et see on bluesrock. Kõlab halvasti. Aga tegelikult kõlab megalt. Laulja Jeff Angell justkui suruks laulu endast jõuga välja, tal on selline eriline ülbe attitude nagu tüübil, kellel pole midagi kaotada. See on depressiivne ja võimestav korraga. Mu meelest absoluutselt omanäoline bänd, kelle kõik plaadid on olnud väga head. Sellise häälega ei saa halba laulu teha.
Mulle tundub, et see on bänd, mis mõjub visuaalita paremini tegelikult. Siis on ta korralikult masendavalt hea. Video puhul hakkad ikka vaatama värve ja liikumist ja...niisama kuulates saad lasta endal rahulikult masenduses marineerida.
Vot selline see aasta parimate plaatide tabel sai siis. Kohe uskumatult hea aasta oli!
Läbi raske pingutuse jõudsin lõpuks selleni, et suutsin paremuse järgi reastada 20 parimat sellel aastal ilmunud muusikaalbumit. Teeme sel aastal traditsiooniliselt tagantpoolt ette, mitte vastupidi, nagu ma tavaliselt teinud olen. Selle järjestusega on muidugi nii, et päris rahule jääda ei saa, mõnel plaadil on mõni nii hea lugu, et muudab terve plaadi paremaks kui teise plaaditäis keskmisest paremaid lugusid jne. Mõni väga hea asi ei mahtunud üldse sisse, mainin siinkohal ära, et jätsin raske südamega välja Grayscale'i "Umbra", Teenage Wrist'i "Earth is a black hole"'i, Poppy "Flux"i, Against The Current "Fever"'i, Emigrate'i "Persistance of Memory", Spiritworldi "Pagan Rhythms"'i ja Black Label Society "Doom Crew Inc." - need kõik on head plaadid, aga aasta oli lihtsalt nii rikkalik, et 20 läks lõhki. Aga alustagem siis nende kõige parematega:
20. Powerwolf - "Call of the Wild"
Power metal pole nagu kunagi väga mu teetassike olnud, aga kuna ma paari Powerwolfi lugu olen varasemast kuulanud, siis võtsin uue albumi samuti ette. Ja siin oli, mida kuulata!
Bänd on sümpaatne, ei paista end ülemäära tõsiselt võtvat ja teeb kaasahaaravat muusikat. Kui on vaja tööd murda või midagi muud, mis reibast rütmi nõuab, siis sobib väga hästi. Minu lemmik on plaadilt "Sermon of Swords", aga "Beast of Gévaudan"ile on kena video ka tehtud:
19. Heavy Sentence - "Bang to Rights"
Selle bändi avastasin ma alles aasta lõpus Loudwire aasta parimate lugude listist ja kuulasin kohe terve albumi ära. Tüüpide esimene album, vist on nad päritolult britid, aga muud infot ma eriti ei leidnud. Selline bänd, mille puhul muusika räägib enda eest ja siinkohal kõlab see nagu varajane Motörhead või Iron Maiden enne Bruce'i tulekut. Päriselt teeb keegi aastal 2021 veel sellist muusikat! EDIT: Hakkas ikka huvitama ja guugeldasin paremini ning sain targemaks. Mõelda vaid, sarnaste bändide reas on tõesti ka seal esimene just Motörhead, ka pime kana leiab vahel tera ehk siis isegi minusugune muusikalise kuulmiseta inimene...
18. Rob Zombie - "The Lunar Injection Kool Aid Eclipse Conspiracy"
Nüüd mulle jälle tundub, et Rob on teenimatult tabeli tagaotsas, on ju plaadil siiski viis väga kõva lugu. Aga plaat on ise jälle 17 rida pikk, seega ei ole ju päris nii hästi välja kukkunud ka? Rob on pealegi klassika, kellele võid alati loota - midagi talt ikka head tuleb! Mulle meeldivad enim "Shadow of The Cemetery Man" ja "Boom-boom-boom".
Kas teile ka tundub, et Rob meenutab kangesti Aapo Ilvest? Robi iginooruslikkuse taga on ehk tema taimetoitlus, sest erinevalt eakaaslastest ei ole tema veel ballaadidele üle läinud. (Offtopic seoses Aapodega, ükspäev eputasin mehele, et Aapo Ilves oli FB-s mu kommentaari laikinud, no see Räpina loomehiid. Mees imestas, et Räpina? Kas ta Ameerikast ei olnudki või? Ameerikast on Aapo Pukk, noh)
17. Unleashed - "No Sign of Life"
Tabeli lõpuosa tuleb kangesti karm. Unleashed'i avastasin ka alles sel aastal, tegelikult juba 31 aastat tegutsenud ja 14 stuudioalbumit välja andnud legendaarne Rootsi death-metal bänd. Mulle meeldib nende viimane plaat nii väga, et varasemat kraami polegi eriti kuulanud. Mõned fännid on just kaevanud, et laulja hääl pole uuel plaadil enam nii karm kui varem, aga mulle just sobib. Mõnus ja meloodiline jõuline muusika, kus isegi sõnadest saab aru.
Video panen siia juhul, kui mõnest plaadi loost see olemas on. See on selline minimalistlik, aga näeb ära vähemalt, kellega tegu :)
16. Turnstile - "Glow On"
Nüüd ka midagi leebemat (ehk siis punkrokki), kuigi Turnstilegi avastasin ma ilmselt Loudwire kaudu või siis oli see Smells Like New Grunge list. Loudwire asetab selle plaadi oma aasta 45 parima rock ja metalalbumi pingereas suisa kolmandale kohale. Kõige kõrgemale üldse kõigist neist albumitest, mis mullegi sel aastal korda läksid, seega, kui juba kriitikud ka kiidavad, peab siin midagi olema.
Video visuaal on täiesti mõttetu, aga äkki mõnel Spotify ei tööta või midagi. (Kuidas te nii elate, Youtube on ju nii reklaami täis, ma pean pidevalt OOTAMA enne, kui mõni laul käima läheb, jube!)
15. Garbage - "No Gods, No Masters"
Garbage vist ei vaja tutvustamist? Kohe kahju, et nende viimased väljalasked pole eriti tähelepanu pälvinud, sest need ei ole kehvemad, kui varasem looming. Shirley Manson on endiselt lahe, aus, kuri, poliitiline, feministlik.
14. Delilah Bon - "Delilah Bon"
Veel kurje karvaseid feministe! Delilah Bon on siis punkbänd Hands Off Greteli laula Lauren Tate'i kuri räppiv alter ego, kelle paari esimest lugu ma juba eelmisel aastal siin jagasin ka. Uskumatult andekas tšikk, kes suudab mitut žanri hallata, teeb kõik alates muusikast ja lõpetades merchidisainiga ise ning räägib asjadest, mis päriselt olulised on. Lisaks omanimelisele albumile lasi ta Halloweeniks veel ka EP välja. Täitsa isetehtud tüdruk!
Delilah'l on küll peaaegu iga loo juurde ka video tehtud ja ta on täiega vaeva näinud nendega! Lisaks soovitan vaadata ta kavereid igasugu lugudest, mis Youtubes üleval on, mulle meeldivad!
13. Baby Queen - "The Yearbook"
Naistelainel edasi. Baby Queeni tutvustas Courtney, nii nagu Lauren Tate'i (Hands Off Gretel/Delilah Bon) avastasin tema fännigrupist - mingi kasu ikka on kellegi fännamisest ka. Baby Queen meenutab natuke algusaegade Lily Allenit, kes kaasahaaravate muusikataustade peale laulis teemadel, mida poplaulud üldiselt ei kajastanud. Baby Queenil on samuti ülihead laulusõnad! No vähemalt kogu selle muu ikalduse taustal, mida popis kuuleb. Eks ta mingil määral kajastab seda millenialide kohustuslikku narko/ärevus/enesepromo teemat ka, aga ta teeb seda intelligentselt. Väga meeldib mulle ka tema viimase plaadi kujundus, kus Baby Queen siis kehastab erinevaid stereotüüpseid tegelasi koolielust. Selline popmuusika, mida on vähe ja mida meil siin Eestis vist üldse ei tehta.
12. Iron Maiden - "Senjutsu"
Kerge kannapööre. Bänd, millest sa tead, et ta sind alt ei vea. Üks väheseid, kes suudab üle kümne minuti pikkused lood välja kanda (mitte mu mehe arvates küll, ta alati autos vingub, et liiga palju soolosid), selle plaadi pikkadest on mu lemmik "Death of the Celts". Iron Maiden oma tuntud headuses, muud ei olegi öelda.
11. Maggie Lindemann - "Paranoia"
Lõpetame taas naistega. Maggie on mu selle aasta lemmik Lindemann :) Maggie esimene lugu oli "Not Just a Pretty Girl", sest Maggie on lihtsalt vapustavalt kaunis tütarlaps. Alustas ta niisiis tavapopist, aga juba siis oli näha, et see kast jääb talle kitsaks. Praegu leiab Maggie lood Spotify listist "Sludge" ja õrnast kaunitarist on asi kaugel. Kuigi Maggiel on ilus hääl ka, on tal siiski nuga padja all.
Vahelduseks muusikaga pommitamisele natuke kingitustest. Kõigepealt läks katki legendaarne seljakott, mis Mini suisa kuus ja pool aastat truult teeninud oli. Jah, mu laps käis esimesest kuuenda klassini sama kotiga. Oleks edasigi käinud, kui poleks katki läinud. Samas, imeline ajastus - saab lapsele midagi vajalikku kinkida, mitte ei pea oma peaga mõtlema! Loomulikult selgus, et kauplus, kust me eelmise vastupidava koti saime, on oma uksed lõplikult sulgenud (originaalse nimega The Bag, kummalisel kombel jäid tegutsema vaid Pärnu ja Haapsalu filiaalid, enamasti on pealinnast väiksemad kohad esimesed, mis kinni lähevad) ja koolikotte väljaspool hooaega väga ei müüdagi. Ok, lõpuks saime spordipoest ühe enam-vähem olemisega, kuigi ilmselt mitte enam nii vastupidava.
Seejärel avastas Mini, et tal oleks kangesti üht raamatut vaja. Paraku valis ta kaane järgi ja tegelikult on tegemist täiskasvanutele mõeldud romaaniga. Ma ei ole aga see inimene, kes teismelisele raamatu ostmata jätab, kui tekib harukordne juhus, et too mõnd tahab. (Keegi kuskil kunagi rääkis, kuidas ta tihti näeb, kuidas vanemad kisuvad lapse ära raamatupoest, kust see endale midagi tahab, sõnadega, et "lähme ostame parem mõne mänguasja/kommi". Ei kommenteeri.) Raamat on Ana Johnsi "Naine valges kimonos", sellel on Goodreadsis päris kõrge keskmine hinne, aga seda pole veel lugenud ükski neist mulle võõrastest internetiinimestest, kelle maitset ma usaldan. Ma ei saa ju seda ise ka enne läbi lugeda? Äkki on see "full of kinky sex and violence"? Ma ise lugesin samas eas Lolitat, nii et mis see ikka teha saab, eks?
Noorema plikaga on veel raskem. Esiteks teatas ta, et talle pole üldse midagi vaja, kõik on olemas ja keeldus poodi kaasa tulemast. Teiseks, et alla 100 leheküljelisi raamatuid pole kohe kindlasti mõtet vaadatagi. Paar raamatut leidsin. Ühe näiteks Adam Kaylt, kelle raamatuid ma ise olen lugenud ja lahinal nutnud - hea valik ilmselt? Ok, Adam Kay oma lasteraamatutes ilmselt ei kajasta päris neid samu meditsiinilisi olukordi, mida täiskasvanute omades. Igatahes on üle sajalehelisi kaheksa-aastastele sobivaid raamatuid maru vähe. Eriti sellised, kus igal teisel lehel pole suurt pilti.
Jõudsime seejärel muusikaosakonda. Kui arvata, et nüüd on maailm lahti, saab kõike, mida tahad, siis taaskord viga, sest tuleb välja, et vähemalt minu lapsed kuulavad sellist muusikat, mida poes ei müüda. Minil on niikuinii Spotify, aga Mikrol veel pole ja ta peale Lõuna-Korea popi väga muud ei kuula. Seda on aga poes pagana kehv valik, rääkimata nende bändide merchist, mida ta eriti ihaldab. Mees oma naiivsuses küsis: "Aga kas ta näiteks eesti muusikast ei kuula midagi?", mille peale vanem õde silmi pööritas. Kuskil elavad ka need teismelised, kes Nublut kuulavad, aga mitte minu kodus. Jaapani pood meil on, kust ma Minile arusaamatut kraami ostsin (põhimõtteliselt ostsingi hinda vaadates, ei mina tea, mis seal pakkide sees on, aga ma tean, et ta rõõmustab juba pelgalt hieroglüüfe nähes. "Emme, need ei ole hieroglüüfid vaid kanji!"), oleks Lõuna-Korea oma ka vaja. EDIT: See on vist siiski Aasia pood, nii et tuleb lihtsalt välja sõeluda, mis asjad on Jaapanist, mis Lõuna-Koreast.
Seejärel sain õudse fopaaga hakkama, läksime Mikrole patja ostma, sest vajalikke asju peab ka kinkima. Olles padja välja valinud, küsis müüja, kas värv sobib, ja ma vastasin: "Jaa, ikka, ta on tüdruk!". Appi, kust see järsku tuli? Ma ei ole ju ometi see "roosa tüdrukule, sinine poisile" tüüpi inimene? Järelikult on see kusagil ajus nii kinni, et lipsab tahes-tahtmata keelele. P.S, Neid asju on tegelt hulgim, just lapsekasvatuse juures, kus saad hädaga sõnasabast kinni, et mida paganat ma ometi räägin, lihtsalt mingid klišeed, millesse ma ise ei usu, aga nii kergelt tulevad suust välja.
Pärast hurjutasin nalja pärast Minit, et miks ta "normaalne" ei võiks olla, isegi viieaastased tahavad jõuluvanalt (kontrollitud fakt!) meigilauda ja "produkte", mul oleks nii hea ja lihtne talle kamaluga meiki osta. Jälle tehti oksendamisnägu.
Ahjaa, Mikrol tehti koolis jälle see "iga vanem ostab lapsele ise kingi, ärge üle pingutage, sobib mõni kaardimäng". Ma söön oma mütsi ära, kui keegi ei saa kinki a la Barbie maja. (Ma vist olen kirjutanud, et selline juhtum oli ühes mu lapse trennis, kus siis enamik lapsi sai värviraamatuid jms, sest hinnapiir, aga üks õnnelik printsess troonis keset saali, ponide loss süles...)
Alustame siis viimase, kolmanda osaga sellel aastal kuuldud lugude paremikust, peale seda saab juba albumite kallale asuda. Endiselt on lood suvalises järjekorras.
1. Ghostiga on huvitav see, et alguses nad mulle eriti ei sümpatiseerinud, aga viimasel ajal on neilt ainult väga head muusikat tulnud. Ka sel aastal ilmunud Metallica kaverite albumilt meeldis mulle enim Ghosti versioon "Enter Sandmanist". "Hunter's Moon" on esimene nende enda uue materjali näide ja mulle väga meeldib. Kusjuures ma olen nõus ka video all oleva esimese kommentaariga: "Typical Ghost song. First listen is like idk. Then you find yourself
playing it all day on repeat using anything you can find as a drum kit.
Tobias knows how to make infectious songs" ehkenamasti Ghosti lood esimesel kuulamisel erilist muljet ei jäta. Ghosti fenomen on minu jaoks ilmselt siiski see 80ndate vibe, mis miskipärast nende lugudest kõlab, kuigi ma ei oska otseselt öelda, mis bändi sellest ajastust ta meenutada võiks. Sõbranna väitis, et meenutab Iron Maidenit, mu meelest absoluutselt mitte :)
2. MXMS-i lugu "Death Row" aastast 2019 on niigi üliäge sugestiivne rütm, sel aastal ilmus sellest aga veel aeglasem "post pardon" remix. Kui ma üldiselt igasugu remixe põlgan, sest enamasti tehakse sellega lugu ainult halvemaks, siis siin nii ei ole. Ta ei ole parem, ta on teistmoodi, aga sama hea. Jälle üks näide tumedast popist, taustaks "battles of mental illness and addiction", "focusing on emotional trauma and taboo metaphoric expression" - miks koledatest asjadest sünnib ilus muusika?
3. Nüüd jälle natuke ka kodumaist muusikat. Igal viimasel kui neljal aastal on Dead Furies uue albumi välja andnud. Aga vot sellel aastal ei andnud (kuigi veel jõuab). (Ok, Youtube ütleb, et uus plaat tuleb siiski kevadel 2022). See-eest paar singlit tuli küll. Praeguseks on neil oma käekiri nii välja kujunenud, et enamasti saad kohe aru, mis bändiga tegu. Vot selle viimase loo puhul ma kohe ei saanud. Hoopis teistsugune Dead Furies! Mulle meeldib! Veel teistsugusemat, suisa eestikeelset Dead Furiest saab muide Oleg Kosjugini eelmisel nädala ilmunud kaverite ja remixide plaadilt, aga see oli mulle juba veits liig :)
4. Guns N'Roses on bänd, mis on minust kuidagi pigem mööda läinud. Kuulsaimad lood on nagu ikka ballaadid ja siis kui nad väga popid olid, ma veel süveneda ei viitsinud, et seal ballaadide taga ka midagi enamat on. Seda huvitavam, et mulle meeldib midagi nende viimase aja materjalist. Täitsa äge lugu ju!
5. Vended on bänd, kus vokalistiks Corey Taylori poeg ja Slipknoti trummari poeg istub trummide taga. Uskumatu, kui sarnased võivad olla isa ja poja hääled! Lisaks esinevad nad maskeeritult ja viljelevad sarnast stiili, mida Slipknotgi. Hiljuti tuli aga uudis, et tüübid sõna otsest mõttes nutavad vannis, kui neid jälle Slipknot 2.0ks peetakse. Ohjahh. Raske on see hõbelusikas suus sündimine. Slipknoti viimased asjad mulle enam eriti meeldinud ei ole, liiga eklektiline kraam, Vended meenutab rohkem vana Slipknoti (no vabandust tõesti!), mulle täitsa meeldib. Mõnus rütm ja meloodia.
6. Nüüd veidi popimat rocki kui nii võib öelda - Black Map ja "Chasms", lugu, mis mul pool aastat täiesti valede sõnadega kummitas. Ei olegi mingi peolugu sõnadega "Tonight we're drinking!". Nojah, aga kaasahaarav ikkagi.
7. PRINCESSBRI oli üks esimesi tumeda popi esindajaid, kes mulle juba aasta algul silma jäi ja seda vist pigem ühe rockilikuma looga seoses tema hilisemast loomingust, kõige rohkem kummitas mul peas siiski see lugu "Brat", mis on selline korraliku attitudega statement. (Ausalt, jube piinlik on mingeid ingliskeelseid fraase loopida, aga kuna muusikast loen ma eelkõige inglise keeles, siis satuvad need miskipärast sisse ka siis, kui ise muusikast kirjutan. Eesti keelde pannes kõlab see kõik eriti kummaliselt.) Kõigist neist haldjalikest pätiplikadest näeb Bri mu meelest kõige ägedam välja. "Pixie Hollow and Purgatory" on teine hea näide tema muusikast.
8. See oli vist selle aasta algul, kui Till Lindemann ja Peter Tägtgren teatasid, et nende teed lähevad nüüdsest lahku. Till on mingit imelikku värki peale seda välja andnud, mis minu käest plusspunkte ei saa, aga Tägtgreni kaks uut lugu Painiga on see-eest palju paremad, kui Pain varem minu jaoks olnud on. Loodetavasti tuleb siit ka plaat.
9. Lord of The Lost on bänd, mille ma alles sel aastal avastasin. Muuseas soojendavad nad mujal maailmas Iron Maidenit nende Legacy of Beast 2022 tuuril. Eestis soojendas samal tuuril Killswitch Engage hoopis. (Kummaline mõelda iseenenesest, et see tuur, mis Eestisse enne pandeemiat jõudis, kuskil ikka veel kestab.) Miskipärast saad kohe aru, et saksa bänd. Sel aastal ilmunud plaadil "Judas" on paar väga head lugu. "For They Know Not What They Do" näiteks ja alljärgnev. 15. jaanuaril peaks Lord of The Lost Soomes koos Turmion Kätilöga esinema. Tundub potentsiaalselt hea laivbänd olema.
10. Lõpetuseks veel üks bänd, mille ma miskipärast alles sel aastal avastasin. Angels & Airwaves on tegutsenud juba aastast 2005 ning selle loojaks on Blink-182 laulja Tom DeLonge. Erinevalt Blingist on tegemist meloodilise post-pungiga. Ilusad lood, mis pidavat meeldima nii rocki- kui ka disko austajatele. Meie kodumaistele punk-puritaanidele muidugi mitte. Sellel aastal ilmunud plaadil "Lifeforms" on päris mitu toredat lugu nagu näiteks see:
Jätkame kauni ja mitte nii kauni, aga see-eest imelise muusika tutvustamist, taaskord, numbritel lugude ees tähtsust ei ole.
1. Vanainimesteansamblil Helloween tuli sel aastal ka järjekordne album välja. Selle pealt hakkas mulle kõrva üks kena ood sõnumiga: "Ei me veel surema hakka!". Ikka reipalt edasi! Hea tuju hümn ja üldse mitte irooniliselt.
2. Selleaastane "suur vastasseis" rockimaailmas algas sellega, et poppunkar Machine Gun Kelly avaldas arvamust, et "vähemalt pole ta 50-aastane, kes mask peas laval ringi tatsab", mille peale siis Slipknoti Corey Taylor kangesti solvus ning MGK vilistati paljudel festivalidel vihaste Slipknoti fännide poolt välja. Johhaidii. Mu meelest võiks Tayloril ikka rohkem aru peas olla, kui mingi tema jaoks kergekaallase kommentaarile üldse vastata - absoluutselt erineva klassi mehed ju. Mulle meeldivad mõlemad. MGK singel koos Kellin Quinniga, keda ma algul naisvokalistiks pidasin, oli mu üks sel aastal enim kummitanud lugusid. Oo, esimest korda nägin videot praegu, see on täiega nunnu! Kellele ei meeldi, see on küll politsei :) Thank you for bringing this genre of music back! öeldakse kommentaarides, nõustun täiega, mis sest, et 99% pungifoorumi rahvast öögib nurgas ja karjub, et see pole ÕIGE punk.
3. Oh, räppi ei olegi sel aastal veel tabelisse pannud. Kaugelt kõige populaarsem žanr ju hetkel maailmas. Noh, ütleme, et minu jaoks üksikuid lugusid on, aga väga ma sellest "ma olen rikkam kui sina" sisuga mõttetust üksteise üle trumpamisest aru ei saa. Et kõige kõvem naiste vabastamine on see, kui Megan Thee Stallion räpib mida ja kuhu talle saada meeldib? Mmmkey. Aga kui juba siis juba, järgmine lugu Bialt koos Nicky Minaj'ga on täpselt sellesse teemasse - "Whole lotta money". Kuulata aknad all, bass põhjas, näts suus, võimalikult loll nägu ees. Vahel tuleb tahtmine sellekski.
4. Vanainimeste juurde tagasi. Billy Idol tegi eelmisel aastal toreda koostöö Miley Cyrusega, sel aastal andis ta selle tuules uute lugudega EP "Roadside" välja. Muidu on selline suvaline vanurivärk, aga üks lugu on väga hea. On ju ilus?!
5. Dana Dentata on noor ja kuri. Selliseid kurje neide on viimasel ajal hordides juurde siginenud, aga paljud neist teevad juba liiga imelikku muusikat, mis on osaliselt kuulamatuks muutunud. Dana enamik lugusid kalduvad minu jaoks ka juba sinna kanti, kus asi liiga eklektiliseks läheb. See lugu on see eest hea poweriga, meeldejääv ja kaasakiskuv.
6. Põhimõtteliselt võiks Dana kohta käiva teksti ka Troi Ironsi juurde kopeerida. Tema iseenesest eriti kuri polegi, see allolev lugu on lihtsalt ilus. Ilus lugu, mis hullult kummitama jääb.
7. Lähme naistega ka edasi, Halsey on eelmistest juba mõnevõrra kuulsam. Sellel aastal ilmunud plaadil on paar päris head lugu, kuigi Halsey loominguga on mul ka nii, et osad asjad on väga head, aga enamik paneb õlgu kehitama. Allpool tuleva loo produtseeris muuseas Trent Reznor NIN-ist.
8. Ray Wilson on üks mu lemmiklauljaid. Kunagise ühe plaadi ime Stiltskini vokalist. Kui see nimi kohe midagi ei ütle, siis otsige üles nende lugu "Inside", kindlasti teate. Ray Wilson asendas ka Phil Collinsit Genesises ja tegi nendega plaadi "Calling All Stations", mille tuuri raames nad ka Eestis käisid ja mina neid nägin. Selle plaadi tuntuim lugu oli "Congo". Üle pika aja andis Ray sel aastal välja sooloplaadi "The Weight of Man", mille peal kaks super lugu - "You Could Have Been Someone" ja allolev. Jälle väga ilus muusika. Et noh, ei kuula ma siin üldse ainult kurje ja koledaid asju.
9. Jee, Eminem elab. Ehk taas üks blondeeritud räppar, kes näeb välja nagu MGK ja on vahelduseks rockiloo teinud. Tüübi ülejäänud muusikat ma väga ei hinda, aga see lugu on koledasti kaasakiskuv ja jääb kummitama. Nunnu, noh. Poppunk for life! Kusjuures, nali naljaks, aga vähemalt laulab noormees aktuaalsetel teemadel, mitte mingi "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind!"
10. Selle aasta üks vaieldamatult kaasakiskuvamaid lugusid üldse! Lisaks imeliselt morbiidse sõnumiga, mis sobib pea igasse mu päeva vähemalt hetkeks. "Hissand, surra tahaks!" ja seejärel täiskäigul edasi. Kogu PRONOUNi viimane LP "OMG I MADE IT" on imeline tegelikult. Selline vabastav emo värk, et kõik on pekkis, aga ei tasu pead norgu lasta.
Kuidagi juhtus nüüd, et see osa algas ja lõppes mittesuremise deklaratsioonidega :) Huvitav, mida kolmas toob, ma ei tea veel isegi.
Sissejuhatuseks - kuulasin nädalavahetusel ja täna hommikul nii pool tunnikest Rock FM-i. Mõlemal päeval kordusid selle juhusliku poole tunni sees lausa kolm lugu (mitte ühe pooltunni sees, vaid mõlemal päeval kostusid siis korra), kõik lood olid pärit aastate tagant: Blink 182 "What's my age again", Beastie Boys "Fight for your right to party" ja POD "Youth of the nation". Kas tõesti tehakse raadiot kolme plaadiga? Kas lugusid on tõesti nii vähe olemas? Kes suudab neid raadioid üldse kuulata?
Minu tabelitega seda häda ei ole, täitsa seinast seina olen lugusid lisanud, ma arvan, et igaühele leidub midagi. Kui mitte sellest kümnest, mis kohe järgneb, siis 2x10 on veel tulemas! Laulud kirjas täiesti suvalises järjestuses, mitte paremuse järgi, paremuse järgi reastasin ainult sellel aastal ilmunud albumid - seega kui mõnda sellel aastal albumi välja andnud artisti lugude tabelist ei leia, võib ta veel plaatide omas ette tulla.
1. Alustame kohe kiirelt ja vihaselt, Lamb of God "Ghost Shaped People", lisalugu nende eelmisel aastal ilmunud endanimelise plaadi sellel aastal ilmunud deluxe versioonilt. Lamb of Godiga on mul selline naljakas lugu, et osa nende lugusid meeldib mulle kohe vääääga, aga enamus jätab suht külmaks. Aga Randy Blythe on iseenesest üks ägedamaid metalbändide frontmane. Fun fact - tal on Tartus teisik, varem töötas A1000 poes :P
2. Edasisoftrocki kodumaalt. Smilersil ilmus sel aastal vist ainult üks uus lugu, aga see-eest milline lugu! Mulle hirmsasti meeldib, video on ka kenasti professionaalselt tehtud. Mulle meeldib Salleri hoiak ja mulle meeldivad tema tekstid, neis on elu, mitte niisama ohkimist armastuse üle nagu Eesti Laulu finaalis.
3. Järgmine lugu ja bänd tulevad samuti Eestist, aga erinevalt Smilersist on nad (ta?) enamikule ilmselt täiesti tundmatud, nii ka mulle. Ei mäleta, kuidas ma selle loo üldse avastasin, aga Spotifys ta üleval on ning ainuke kirjeldus, mis seal juures on, ütleb et tegemist on 2021. aasta jaanuaris loodud punk/grunge rock bändiga Eestist. Samanimelisi bände on veel, aga antud koosseisu kohta ma midagi muud ei suutnudki leida. Lugu on aga selline ja mulle meeldib:
4. Nüüd siis kannapööre rokist eeterlikult kaunite laulude juurde. Ei viitsi ma kuulata Adelet ega Billie Eilishit (haa, mul ei tulnud ta nimi meelde, guugeldasin "kuulus naislaulja roheline" ja sain vastuse, googel on ikka kõikvõimas), aga Courtney Love soovitas kunagi sots.meedias Cannonsit ja nende lood on tõesti ilusad ning lisaks ka kaasahaaravad. Kui sulle meeldib ilus muusika, siis soovitan! Neil on veel hästi palju ilusaid lugusid, 2019. aastal ilmunud plaat "Shadows" on puhas kuld, siin üks eelmisel aastal ilmunud singel:
5. Ja mitte nii ilusaid eeterlikke laule ka. ZANDi tutvustas mulle ilmselt Spotify Sludge playlist, mis sisaldab siis igasugu "imelikku" muusikat. No et vokaal on õrn, siis järksu tuleb kuskilt mingi karm andmine ja vahepeal keegi kriiskab - selline viimasel ajal popp kraam. "Ugly pop" ütleb ZAND ise oma muusika iseloomustuseks. Mulle meeldivad sellised lood, kus mingi meloodia ka säilinud on, nagu näiteks siin:
6. Jälle uude ooperisse ehk siis Keldi folkpunk vanameistrid Dropkick Murphys andsid sel aastal uue plaadi välja, erinevalt nende eelmisest on siin üsna mitu väga head lugu ka peal. Ma lihtsalt pean ütlema, et "Flannigan's Ball" nende 2007. aasta plaadilt sai mu selle aasta leiuks neilt, aga siia panen siiski uuemat kraami viimaselt albumilt, mis on ka hea. P.S. Mulle tundub, et on vähe inimesi, kellele folkpunk ei meeldiks ega jalga tatsuma ei paneks.
7. Pöördume taas Eestisse tagasi. Palju on neid, kellele ei meeldiks Sõpruse Puiestee? Väga toreda kokkusattumusena ilmus just eile loole ka ametlik video. Sõpruse Puiesteel ilmus sel aastal tegelikult kaks uut lugu, teine on "Andante Vivace", loodetavasti tuleb lisa. Jälle üks bänd, mis kasutab lauludes korralikke tekste, ma ei tea, miks kõik ei võiks...
8. Niih, järgmist videot ei soovita ma teil kellelgi vaadata, ma ise ka pole vaadanud. Mulle endiselt meeldib see väljend, et "tunnen end sama mõttetult kui Parental Advisory märk Cannibal Corpse'i plaadil", sest noh, enamik nende plaadikaantest on nii võika visuaaliga, et mingeid lastelaule sealt oodata ei saakski. Seekordne, 2021 ilmunud "Violence Unimagined" on isegi erand, seda kannatab isegi vaadata...Õnneks saab lugu Spotifyst ka kuulata või siis lihtsalt kerida Youtube'i leht kommentaaride peale, nii et video ei paista. Sest lugu on hea. Päriselt. Kuna ma jõllitasin kommentaare, siis nägin seal ka ühte, mis täpselt vastab minu tunnetele: "
2:04One of the most awesome massive breakdowns ever! So good! Cannibal Corpse are still kings of classic brutal death metal." See koht teise minuti alguses on tõesti kõhus keerama ajavalt äge! Huvitav, et mingid meloodiad (?) mõjuvad inimestele niimoodi sarnaselt.
9. WHIT3 COLLR on üks mu selleaastaseid ägedamaid avastusi üldse. Siiani vaid kolme, aga millise kolme! looga valmis saanud bänd, mille liikmed 17- ja 16- aastased. Laulja kõlab nagu noor Ozzy. Muusika on äärmiselt kaasakiskuv ja meeldejääv. Sound teeb kummarduse Van Halenile ja Guns'N'Rosesele. Päriselt hea asi! Teised lood on "16 Sweet" ja "Sunset Cruisin'"
10. Lõpetame klassikutega. Kõik teavad Green Jellyt kui seda bändi, kes tegi loo kolmest põrsakesest, kelle Rambo ära päästab ja lõpetas selle sõnadega: "And the moral of the story is - a band with no talent can easily amuse odiots with a stupid puppet show." Noh, ega ma ka neilt midagi muud kuulanud ei olnud või siis olin, aga ei jäänud meelde. Sel aastal ilmus neilt uus plaat, kus on suisa kaks ägedat lugu. Teine on "Punk Rock Pope", aga siia panen loo "Pukebox", mille eriline väärtus seisneb "Weird Al" Yankovici panuses, mida saab kuulata alates loo kolmandast minutist. Ma täitsa loodan, et see pole lavastatud, kuigi ilmselt on.(Nali siis selles, et loo esitajaks on pandud Green Jelly feat "Weird Al", seda pole Youtubes kahjuks näha, ja noh, kuulsad kaasesitajad peaks ju aitama bändi populaarsust tõsta. Iseasi, kas kuulsad kaasesitajad alati üldse tahavad neis lugudes kaasa lüüa, kuhu neid palutakse). Stay tuned for the next episode!
"Miks on meil endalgi lihtsam võtta kätte juturaamat või avada Facebook selle asemel, et lugeda näiteks "Matemaatika õhtuõpikut" või vaadata internetist programmeerimise õppevideoid?" (lk 124) küsib evolutsioonibioloog Tuul Sepp oma päevikuvormis raamatus. Mõtlesin kunagi ostetud "Matemaatika õhtuõpikule", mis siiani öökapi alumises sahtlis vedeleb. Evolutsioonibioloogiliselt võttes tundub mulle kasulikum lugeda "Evolutsioonibioloogi päevikut" kui "Matemaatika õhtuõpikut", sest pardon my french, ma ei näe matemaatikal erilist kohta oma päriselus, evolutsioonibioloogilised argumendid tunduvad palju ahvatlevamad, neid saaks näiteks vestlustes kasutada, ennast huvitavaks teha, blogipostitusi treida jne. Minu ausus peaks inimesed nüüd mu isiku suhtes leebemaks tegema - tunnistab oma väiklust ja rumalust. Selline raamatust inspireerit mõttekäik siis.
Päriselt soovitan ma seda raamatut tõesti soojalt kõigile: lihtsasti loetav, teemaga võõrale seletatakse olulisemad mõisted lahti, seisukohti korratakse läbi raamatu (ja mitte nämmutades, vaid asjalikult ja lugeja tähelepanu hinnates) ja samas on siin ka sellised toredaid rosinaid, mis teevad lugemise põnevaks ilmselt neilegi, kes teemas rohkem kodus on. "Näiteks on ämblikul olemas mänguseks, mida harrastavad noored loomad (ämbliku kohta "loom" ütlemine on minusugusele arahnofoobile muidugi eriti võigas, aga samas vägagi (minu) reaalsusele vastav!), kes pole veel suguküpsust saavutanud. Päris seksist erineb see selle tõttu, et isast ei sööda kunagi ära." (lk 131)
Formaadilt on siin siis 100 blogipostituse pikkust päevikusissekannet, mis ajendatud erinevatest elus ette tulevatest olukordadest (tarbimine, lapsevanemlus, linnastumine, armastus, õnn, lemmikloomad, muusika jne jne.), mida on lahatud just evolutsioonibioloogilisest vaatepunktist. Enamasti noogutad kaasa, mõnikord avastad midagi varem teadvustamatut, paar korda tahaks vaielda ka. Kuidas see pessimismiga ikka on? Kas pole nii, et sageli ei sunni see mitte tegudele, vaid just pessimist jääb oma kuivanud murumätta juurde, sest ta lihtsalt ei usu, et mujal rohi rohelisem oleks? Põhimõtteliselt on see üks ütlemata imeline ja kaasamõtlema sundiv päevik, mida üldse ei tasuks väga kiiresti läbi lugeda, sest paraku piirdub see saja sissekandega. Üks väheseid raamatuid, mida lõpetades mõtlesin, et selle peaks raudselt veel korra läbi lugema. Lõpetamisel on selline kurbus, nagu siis, kui mõni tõeliselt hea blogija pillid kokku paned. Tekib sõltuvus, tahaks veel lugeda.
Ahjaa, loetu kvaliteeti peaks näitama ka see, et siin puuduvad lõplikud tõed. Mõnikord tahaks nii kangesti teada, et "a mis see õige vastus siis on?". Paraku on teaduse tunnus just see, et lõplikke vastuseid ei olegi võimalik anda.
Ma panin hästi palju asju endale kirja ka, aga et mitte teiste lugejate rõõmu rikkuda, panen siis vaid mõned oma peas mugandatud mõttekillud, mis loetust tõuke said.
Usk põhineb eeldusel, et parem karta (uskuda) kui kahetseda.
Aju võib olla sugulise valiku ekstravagantne tunnus - teooria, millele ma tegelikult vastu vaidleks, sest noh, on ju see teine koolkond ka, kelle jaoks aju pigem segavaks faktoriks osutub :)
Kas on võimalik, et on seos suurel koroonaeitajate (vähemalt minu tähelepanekute kohaselt) hulgal sportlaste seas ja nende loomuomasel suuremal võistluslikkusel? "Vaadake mind, ma olen nii kõva tüüp, nii terve ja tugev, mind haigused ei murra, ma saan endale lubada talvel sallita ja mütsita käimist, mingist lollist maskist rääkimata!"
Sest paraku - targad kärbsed külmuvad esimesena...(lk 102)
Teaduse mitteusaldamine on viga kohastumuses. Evolutsioon jääb alati tegelikkusest maha. Aga küll ta järele jõuab.
Muidugi ei saa siingi üle ega ümber vaktsineerimisest, sest päevik on siiski koroonaajal üles kirjutatud. Mulle väga meeldis see vaktsiinide peatükk. Absoluutselt ilusti ja lihtsalt seletatud, miks vaktsiin on tegelikult väga loomulik meetod. See mesilaste näide on ka väga kõnekas.
Selle kiidulaulu lõpuks lisan veel, et mulle tõesti meeldisid raamatu illustratsioonid. Väga teemasse (päevik!) ja nunnud.
Ma olen ikka õudselt naiivne inimene olnud - kõik need rõõmsatujulised päkapikud ja heasoovlikud jõuluvanad, kes lastelt kirju ootavad. Tegelikkuses taas üks töö, mis liigitada sinna "kõige jubedamate tööde" nimekirja. Sest mida need laste kirjad muud on, kui anonüümne väljapressimine?!
Nimelt on meil ajutiselt üks uus klient, kes jõulude ajal abi vajab ja see klient on ennast jõuluvanaks tituleerinud. Päriselt siis, ei tee üldse nalja siin. Lapsed (ja ka mõned täiskasvanud, kes on aru saanud, et jõuluvana võrdub jumala või kellegi sarnasega) saavad talle kirjutada ja oma soovid edasi saata ning (loetava käekirja korral) loota, et jõuluvana neile ka midagi vastab.
Ütleme nii, et see töö hävitab igasuguse usu inimkonna helgesse tulevikku. Lapsed - elu õied...Pagana kirjaoskamatud ahned priileivasööjad! Jah, oli paar tükki, kes soovisid maailmarahu ja kliima soojenemise peatumist, neile ülejäänute valguses erilist edu ei julgeks ennustada.
Aga sina, 13-aastane Elliot, kes sa soovisid 30 sentimeetrist musta dildot - ma loodan, et su jõulusoov täitub!
Ptüi!
300 kirja loetud, nii 2700 minna! Merry Xmas! HO-HO-HO!
Kõigepealt sissejuhatuse sissejuhatus muidugi. Lugesin mina kadedusega Brigitta Davidjantsi artiklit Müürilehest, kus ta muusikakriitikast kirjutab. Kujutate ette - on olemas selline eriala nagu muusikauuringud, kus õpetatakse, kuidas teha muusikakriitikat! Ma loodan, et sinna sissesaamise eelduseks on absoluutne kuulmine või vähemalt viisipidamine, siis mul ei oleks lootustki. Siis kui mina TÜ ajakirjandusse sisse astusin, tahtsin nii väga rääkida, kuidas ma tahaks kirjutada muusikast, aga kodus keelati ära - kultuuriajakirjanikke pole kellelgi vaja, ütle, et tahad kirjutada majandusest või poliitikast! Nii ma siis valetasin seal, kohmakalt ja koledalt, endal oli ka piinlik, sest no mida teadsin ma üleüldse majandusest või poliitikast? Kuigi, ma võin vabalt ka valetada*, sest miskipärast küsiti mult ikka seda ka, et mis asus vanasti (praeguseks juba endise) hotelli London majas. Ma vastasin, et õllesaal Humal, aga see oli vale vastus. Ko-Ko-Ko kohvik hoopis, kus kultuuriinimesed olevat kogunenud. Mu vanaema, kelle keskkooli ajal see umbes oli, väitis küll, et mis kultuuriinimesed?! Samamoodi puha joodikud olid seal koos nagu hiljem Humalaski!
Igatahes, kultuuriajakirjanikku või üldse ajakirjanikku minust ei saanud. Eelmise postituse kommentaaridega seonduvalt - äkki ongi hea, et ei saanud? Sest mulle meeldib kirjutada. Aga mulle ei meeldi käsu peale kirjutada. Ehk on ikka parem, kui töö ja hobid lahus seisavad? Hiljuti just üks kirjastus pakkus, et saadavad mulle kaks raamatut kuus, ma arvustagu! Ütlesin ära, sest tundus õudse kohustusena. Mis siis, kui mitte midagi pähe ei tule?
Tagasi muusika juurde tulles - teate, et 2021. aasta oli võrratu muusikaaasta! Spotify Wrapped ütleb mulle endiselt, et "midagi läks valesti, proovi hiljem uuesti", aga Last.fm-i abiga võib öelda, et ühelgi aastal pole ma nii palju muusikat kuulanud, kui sellel. Kokku tuleb üle 22000 loo ja üle 2500 artisti. Oma selleaastasesse Spotify listi lisasin suisa üle 33 tunni uut muusikat, mille sel aastal avastasin, hetkel 550 lugu. Uusi asju avastasin eelkõige sellistest kullaaukudest nagu Spotify listid Sludge, Smells Like New Grunge, Rock This ja Party Hard. Kuna väga häid asju oli sel aastal väga palju, siis traditsioonilisi liste teha on natuke keeruline. Eks ma mõtlesin, et plaadid saan ritta, aga mis ma teen nendega, mis plaatidelt välja jäid? Vabalt saaks suisa stiilide alusel erinevaid liste teha, reastada ainult selle aasta lood, välja jätta need, mis eeldatavasti on esiksinglid järgmisel aastal ilmuvatelt plaatidelt? Kokkuvõttes otsisin lihtsalt ilma igasuguste kriteeriumiteta välja lood, mis mulle eelmisel aastal enim kõrva jäid olenemata sellest, kas nad just siis ilmusid ja kuna neid sai nii umbes 30, siis teengi kolm eraldi postitust lauludest + TOP 20 2021. aastal ilmunud plaati.
Muuseas, avastasin, et kui ma peaks kogu ülejäänud elu kuulama ainult ühte artisti, siis võiks see olla Killing Joke. Esiteks neil on 42 aastat karjääri selja taga, muusikat sinna sisse mahub, nad on teinud peaaegu kõike ja mulle meeldib peaaegu kõik, mida nad teinud on. (Selliste vanade bändide puhul on muidu alati reaalsus see, et kui sa avastad nad nende karjääri hilises järgus, on jube piin kogu diskograafiat läbi kuulata, sest enamasti selgub, et meeldivad ainult teatud perioodid) Post-pungist industriaal metalini. Jaz Colemani vokaal sobib korraga nii ilusaks kui kurjaks. Huvitav on see, et sarnaseimaks artistiks pakub Last.fm neile Ministryt, mis ei pea absoluutselt paika. Killing Joke'i ei saa iseloomustada, sest see on nii paljut korraga.
Kui ma peaks elu aeg ainult ühe autori loomingut lugema, ma võtaks Murakami. Teda on lihtsalt meeldiv lugeda. Rahulik, meditatiivne, samas teistsugune.
P.S. Selle aasta parim lugu on kaver.
*Vaatasin hiljuti Instast vanu pilte, lugesin ühte kommentaari sõbranna pildi all: "hehee! päris hästi öeldud, huvitav, kes ütles?" Tuli välja, et ma ise....Ja kaks inimest väitsid eile, et ma ütlesin ühte asja, kui ma enda meelest olin öelnud teist. Kas see on kahtlane märk?
Täiskasvanud inimene peaks! Ei pea ta mitte midagi! Ma selleks täiskasvanud inimeseks saingi, et mitte midagi ei peaks! Või siis teine variant, ma lihtsalt teatan, et mina täiskasvanud inimene ei ole, võtke või jätke.
Eile ma jälle ei suutnud täiskasvanulikult käituda, kui avastasin, et inimene jagab mingit idiootlikku meemi, kus kõrvutatakse "lolli filosoofiat õppinud noormeest", keda keegi tööle ei võta ja kes peab võlgades siplema, "tubli noore elektrikuga", kes teenib sitaks pappi ja läheb lülitab lollil filosoofil elektri välja". Höhöhöhö, hobusevargad, raisk. Minu esialgse nördimuse peale juleti veel pomiseda, et "aaga nii on ju?!" Kultuur ja muu tilu-lilu saavat areneda alles siis, kui riigis on stabiilsus saavutatud, seetõttu tuleks ikka elektrikut ülemaks pidada. Oi jumal, ma läksin närvi! Ma ei oska ju argumenteerida! Ma oskan ainult isiklikuks minna ja üle reageerida. See kuradi kultuur on inimarengu eeldus, mitte tagajärg! Fakk, loe raamatuid, raisk! Ma võiks sulle Nuccio Ordinet soovitada, aga sa ju ei loe! Võta või Müürileht ette, seal viimases on samast asjast juttu! Loeks sa midagigi harivat, siis ehk saaksid Ordinest natukenegi aru, aga sa ju ei suuda, sa loed mingit kuldsete käte ja keskeriharidusega meeste foorumit, kus kellegi esmapilgul loogilise järelduse peale kõik kohe takka kiidavad, sest mitte keegi ei oma mingitki kultuurilist haritust! Sama hea asi, kui need "oma peaga mõtlejad", kaagutavad karjas ühe taga, kuidas lambakari teadlasi usub, sest nemad on ju kõik oma peaga välja mõelnud! Ptüi! Alles hiljuti imestas seal samas foorumis keegi, et kas tõesti mõni inimene loeb raamatuid isiklikuks meelelahutuseks, kuidasmoodi? Õudne on see, et teiesuguste arvates ongi lagi see, kui keegi loeb meelelahutuseks, sellest te suudate veel aru saada, aga sellest, et lugedes võib vabatahtlikult ennast natuke harida ka, see käib juba üle mõistuse.
Rohkem ei öelnudki keegi midagi.
Pärast läks elu edasi. Mina ei tea, kuidas täiskasvanud inimesed sellistes olukordades käituma peaksid? Ma mõistan, et ilmselt nad ei satugi sellistesse olukordadesse, neil on sarnaste väärtushinnangutega tuttavad, seesuguseid üllatusi ette ei tule. Ma olen oma tutvuste sõlmimisel väga hooletu olnud ikka. Nüüd peavad kõik teistsuguse ilmavaatega inimesed minusugust fuuriat taluma, kelle jaoks tema tõde on tähtsam kui inimsuhted.
Mis see ilus variant siis oleks? Omaette kannatada ja lubada teistel olla sellised, nagu nad kord on? Jama on selles, et muidu normaalseks peetud inimeste puhul on halb üllatus lihtsalt nii palju šokeerivam. Oleks suvaline tüüp, ma laseks tal olla, kui just minu nina alla vehkima ei tulda. Aga ikka see "ka sina Brutus?!"
Raimo äratas tardumusest kandidaadi 648 malbe, kuid reibas hääl: "Kas meil on probleeme?"
Raimot hämmastas küll, kuidas neist järsku "meie" oli saanud, aga kuna kurjemalt oli teda rünnanud siiski kallis abikaasa, siis üritas ta valimiskandidaadile ikkagi viisakalt vastata ja rehmas käega: "Ah, mis, ei, naine helistas..."
"No sellest sain mina juba siit kaugelt aru, hihihiii! Eks neid hõõrumisi tuleb ikka ette jah! Ma ei taha nüüd uudishimulik olla, aga ega teie proua ometi lapseootel ole? Teate, siis lähevad kõik naised peast natuke imelikuks, hihihihii! Ei tasu üldse tähele panna - see läheb jälle üle, aga eks loodus ole nii seadnud miskipärast! Minu Mati ütles mulle ka, et ma olla ikka täiesti segi olnud peast sel ajal, hihihihii!"
Raimo jõudis vaid üllatunult vahele pista, et ei, tema naine küll lapseootel pole, kui proua juba jätkas: "Ma selle lastejutuga ikka seepärast, et meie valimisliidul "Kõik valla heaks!" on päris mitu toredat ettepanekut, et noori peresid siia meie valda püsivalt elama meelitada.."
Ilmselt oleks see tiraad kauemgi kestnud, kui äkki poleks nurga tagant välja tuhisenud must Hummer ja seda tehes põrutanud otse läbi Raadikvere tegeliku suurima murekoha - Igavese Lombi, mis isegi põuase suvega ära kuivada ei tahtnud, ja selle käigus kandidaadi nr 648 sõna otseses mõttes poriga üle valanud.
"Kuradi Andrusson!" kisendas hetk tagasi veel nõnda malbe tundunud daam ja viibutas lahkuvale Hummerile rusikat, tema suviselt hele pükskostüüm oli hetkega rikutud. Hummeriga sõitis tõepoolest kohalik ärimees ja kaitseliitlane Evald Andrusson, kes paraku kuulus ka ühte suuremasse parteisse - ei tema vastu kohalike valimisliitude pisikesed prouad oma tillukeste rusikatega saa, vandugu nad, palju tahavad.
Raimo püüdis peaaegu pisarais valimiskandidaati siiski kuidagi aidata: "Kui nüüd kohe pori maha loputada, äkki saab veel asja? Mul on toas mõned naisest maha jäänud riided olemas, kui teile sobib?"
Kandidaadile 648 olid džentelmenid alati meeldinud ja talle tundus kohane nende ettepanekutega kaasa minna. Ainuke raskus seisnes asjaolus, et Raimo poolt antud hilpudest (ja muudmoodi neid eblakaid litrite või lamedate tekstidega pluusikesi-seelikuid ta nimetada ei osanud) ei tahtnud talle kuidagi selga mahtuda. Tuli hapult nentida, et telefonis kriisanud pire proua kannab vähemalt paar numbrit väiksemaid riideid kui tema. Ühte leopardimustrilist seelikut ja roosat poniga pluusi proovis ta igaks juhuks veel kord selga - kui varnas rippuv hommikumantel peale tõmmata, ehk ajab asja ära? See pükskostüüm oli siiski piisavalt kallis, et mitte riskida sellest ilma jäämisega.
Käisin täna esimest korda elus raamatuklubis. Mees ükspäev mainis, et siin meie lähedal käivad inimesed koos raamatuid lugemas, tema läbi akna nägi ja ma avastasin, et täna oli seal kavas üks raamat, mida ma lugenud olen ja mis mulle meeldis. No läksin ka kohale siis. Varem nooremana ma ei oleks iialgi läinud. Sest no võõrad inimesed ju ja kes kaasa tuleks ja äkki pean midagi ütlema ja ütlen lollisti jne. Praeguseks on täiesti suva. Muidugi tuli välja, et kõik ülejäänud tundsid üksteist. Mind ei tunne keegi. Aga mina teadsin neist nii ühte kui ka teist. Endalegi üllatuseks olin vait. Vahelduseks oli väga põnev teiste mõtteid kuulata, sest need olid täitsa põnevad mõtted. Mina niimoodi mõelnud ei olnud. Väga värskendav. Muidu on enamasti nii, et mina räägin ja teised kuulaku. Ma ei tea, miks, ju mul on vaja midagi selgeks teha. Aga vot võõrastele inimestele ei olnud mul midagi vaja selgeks teha. Oli hea seisukohta võtmata teiste tarku mõtteid kuulata, sest polnud vajadust neid ümber lükata ega ka eneseesitlusega tegelda.
Raamatutega seoses veel, avastasin, et ma ei saa seosetut teksti lugeda. Mitte, et ei meeldi või on vastik, aga tõesti ei saa. Vabad assotsiatsioonid ei assotseeru mul millegagi, nad vajuvad mu aju pealt maha, ma ei suuda keskenduda, see ajab mu hulluks. Nii ma lugesin siis Kiwa "Kummiliimiallikaid" Alissa päevikut nii öelda läbides, aga mitte lugeda suutes. See on see olek, kus sa loed sõnu, aga peas ei moodustu samal ajal midagi. (Muu osa on seal loetav). Ja Ballardi "Koleduste väljapaneku" kommentaare, teksti ennast vältides, sest ma ei saanud seda lugeda. Ma ei saa neid hinnata kui raamatuid. Need on tekstid, aga minuga need ei toimi. Mõned inimesed ju ometi loevad ja saavad sellest midagi. Ma ei saa öelda, et ma nõrgematel hetkedel ei kahtlustaks, et nad lihtsalt valetavad. See on nagu need ruumilised pildid, mida mina, ühest silmast praktiliselt pimedana, näha ei suuda. On seal jee mingi elevant, valetate, raisad!
Ja siis rääkisid inimesed veel ühest teisest tekstist, et oo, milline voolavus, milline mahlakus. Olla obstsöönsusi maru vahvalt tõlgitud. Ma lugesin ega pannud midagi tähele. Öeldi, et tavaliselt ju inimesed nii ei räägi, üritatakse ikka viisakad olla. Nojah, ju ma siis räägin ega ürita. Oeh, kohe lõigi pähe see sõbranna, kes väitis, et minuga on hea koos olla, sest minuga koos saab ropendada, ma ei pöörita silmi...Aga inimesed ei räägigi siis nii või? Mis mul jälle on märkamata jäänud? Kus ma jälle endale häbi olen teinud? Tore olevat, kui inimesed oma sisemist häält ei häbene. Kas nad muidu tõesti häbenevad? Et see, kuidas keegi räägib, annab infot tema kohta? Mmmm, äkki see selgitab, kui mõni on olnud kangesti üllatunud, et mul on õnnestunud Alma Materist paaril korral läbi käia?
Ja kannapööre - see paganama Spotify Wrapped ei tööta mul! Ütleb, et "Sorry, something went wrong" ja kogu moos. Annab ainult enimkuulatud lugude listi, aga ei mingit kokkuvõtet. Ma arvan, et tal jookseb lihtsalt juhe kokku inimese peale, kes kuulab üksteise järel Lamb of Godi, Lil Peep'i ja Lana Del Reyd. Cannibal Corpse´i ja Britney Spearsi ilmselt ka, võib juhtuda. Megan Thee Stallioni ja J.M.K.E.-d. Ahjaa, Eesti Laulu ma sel aastal küll kuulata ei kavatse. Lapsed vaatasid ja väitsid, et esimeses kahes veerandfinaalis oli vist kaks lugu, mida kuuldes raadiot päris kinni ei paneks ja eriti küündimatud olla kõik laulusõnad. Ma pakkusin, et kas klassika "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind"? "Täpselt."
Bussis kaks naist visualiseerisid oma unistusi - üks rääkis aiast, mida ta kavandab, et mis kuhu ja millised lilled, puud, kivid, teine unistas oma tulevasest majast, kuidas seda sisustada, millised toad jms. Esoteeriline värk, eks, niimoodi unistades pididki su soovid täide minema. Ma mõtlesin, et mul on selle koha peal ajus must auk. Mul ei ole mitte ühtegi visualiseeritavat unistust. Pole kunagi olnud ka. Ma ei näe asjades neis pesitsevat potentsiaali, ma näen hetkeolukorda ja sellega asi piirdub.
Täpsemalt siis. Kui mul oli vaja korterit, siis ma otsisin sellist, kuhu ma saaks kohe sisse kolida. Ei mingit "oi, aga siia saaks ju teha selle! siin on ruumi tolle jaoks!" Mul oli vaja mingeid asju - voodi, köök, vannituba jms ja et need ei näeks välja sellised, et kukuvad kohe kokku ja lagunevad ära. Ok, mõni korter oli konkreetselt kole kah. Aga selle, mis on ilus, tunnen ma ära siis, kui ma seda näen. Ma ei oska ette kujutada, milline peaks olema, et olla ilus. Mul on näiteks vaja, et voodi oleks magatav, aga sellele, milline ta visuaalselt välja peaks nägema, mul tingimusi ei ole. No et metallist või valge või...no ma ei tea, millised need voodid on kõik. See on, et parem kui ei oleks mingit puust raami madratsi ümber, kuhu põlve rõvedalt ära lüüa, seda ma oma kogemusest tean vältida. Kui ma olen õel, siis ma isegi mõtlen, et need, kes visualiseerivad mingeid konkreetseid esemeid (tahaks seda Ikea voodit, Gucci kotti, seda tapeeti, mis Kroonikas Sõõrumaal seina peal oli vms), on reklaamiäri ohvrid. Mitu inimest on mulle rääkinud, kuidas nad armastavad surfata näiteks kinnisvaraportaalides ja sealt inspiratsiooni ammutada. Ma võin neid niisama vaadata, sest teiste tuppa piiluda on ikka põnev, aga mingeid ideid ma sealt küll ei oska saada, samas ma saan lihtsalt aimu, mis on moes ja mis mitte ja siis oskan ihaldada trendikaid asju. Meenuvad kohe mõned popid blogijad, kelle piltide alla jäetakse pidevalt kommentaare -"kust sa selle asja ostsid?" - mu jaoks totaalselt arusaamatu - sa tahad endale samasugust asja, nagu kellelgi teisel nägid, miks?
Kõrvalpõikena maru hea näide reklaamimaailma mõjust: küsin Mikrolt, mida ta jõuluks tahab. Ta mõtleb, otsib välja postkasti potsatanud lastekaupade kataloogi ja näitab sealt paari asja - "vist neid?" Küsin, et miks just sellest kataloogist valib, mõelgu millelegi, mida ta tegelikult ise tahaks. "A siis ma ei teagi..." Mida siit järeldada - reklaam tekitab vajaduse, mida muidu ei eksisteeriks. Lõpuks Mikro mõtleb ja ütleb - mingit huvitavat raamatut tahaks.
Praeguse korteriga olid hullemad lood, seda alles ehitati ja siis sa oled sunnitud midagi kuhugi planeerima. "Oma kodu oma käe järgi kujundamine - jee!" Ei ole! Õudus kuubis hoopis! Oli õnn, et me saime hinna sees sisekujundaja teenuse, ma ise ei oleks vist seda kaalunud, aga see oli imeline võimalus! Pandi kataloog ette, võeti valikuid vähemaks ja ma sain näpuga näidata, et ok, vot selle võtan. Ämma juures on näiteks nii, et kord paari aasta jooksul tehakse "värskendavat" remonti - no et uued tapeedid, värvilahendus jms ning vähemalt korra aastas tõstetakse mööblit ümber. Ma üllatusin, et miks? L. õnneks ka ei teadnud, tema neid vaheldust vajavaid geene kaasa ei saanud. Ma mäletan, kuidas meil ükskord kodus mööblit vahetati - kollane sektsioon pruuni vastu, ja kuidas siis ema ahastas, et oli seda segadust nüüd ometi vaja! See pruun sektsioon on meil siiamaani. Vajaduspõhist remonti on ikka tehtud, aga ma saan emast täiesti aru - see ongi jube segadus, kastide otsas elamine, tolm jms. Et seda elus võimalikult vähe ette tuleks! Ja siis mõni teeb niisama, heast peast remonti?!
Asjades peidus olevast potentsiaalist veel - toit. Mõni vaatab poes produkte ja räägib - oh, sellest saaks ju! Ja sellest seda! Mina puude taga metsa ei näe. Vot siin ma vahest juhindun küll teiste korvidest - ostan ise ka seda, vähem mõtlemist! Inimestes potentsiaali mitte nägemine päästab aga vist hullemast, sest enamasti hakatakse siis ju teist tolle potentsiaali poole nügima ja see ei pruugi hästi lõppeda, sest kellele ikka meeldiks, kui teine teda muuta püüab. Kui ma vaatan joodikut, näen ma joodikut, mitte potentsiaalset tundliku närviga luuletajat. Nõudlik egoist on lihtsalt vastik inimene, mitte potentsiaalne erakonnaliider ja miljonär.
Teate, mis on minu kõige suurem hirm? No peale ämblike. See, et äkki ei näe mitte keegi, mitte üks vastassoost inimene, minus inimest, vaid ainult oma soo ühte esindajat. See on see, mille pärast ma lähen leili, kui keegi mind naiselikuks tituleerib ja tahan kohe teada, mida ta selle all täpsemalt mõtleb. Selle hirmu pärast on mul siiani allasurutud mälestusena (äkki ta ikka ei öelnud päris nii, äkki ma kuulsin valesti) kõrvus see olulise inimese poolt öeldud, et "ei, sõbrana ma sind siiski kuidagi näha ei suuda."
Ma tahaks juba väiksest peale ronida aia otsa ja karjuda, et "hei, ma olen ka inimene!" Tegelikult ongi vist päris skisofreeniline üles kasvada, kuuldes, kuidas "raudselt on eit roolis!"; "naise kohta hea palk!" või kuidas noori naisi ei tohi mingil juhul palgata, sest kohe on tited taga. Samal ajal ise naine olles ja mõeldes, et oot, ma ju ka. Esimene reaktsioon on eitus - eks nad ole jah, aga mina ju ei ole, mina olen selline nagu meestele meeldib - kõik need lollid eided, höhöhöhööö! A no siis saad vanemaks ja hakkad mõtlema, et probleem pole ju naistes - sama palju imelikke on meeste hulgas, aga keegi ei üldista, kuidas nad kõik. Jah, on olemas "kõik mehed on sead" koolkond, aga need on mingid marginaalsed mutid, kellel niikuinii elu kiirteele asja ei ole, kibestunud tädide jutt. See on selline selja taga rusikatega vehkimine, kui muud niikuinii üle ei jää. Ja oma lapsi kasvatavad sellised just stereotüüpselt: "Poisid jäävad poisteks, ihhahaa!". Või noh, ilmselt enamik selliseid stereotüüpe kasutavaid naisi ja mehi lihtsalt ei vaevu üldse süvitsi mõtlema, nad lihtsalt kasutavad väljendeid, mis on kuskilt kõrvu jäänud.
Ah, et kes mind hammustas? Kolleeg muidugi, see sama riistaga liputaja. Tema kodumaal tõusis naine (kaheksaks tunniks) peaministri ametisse. "Mis toimub nagu? Elu peab ikka päriselt pekkis olema, kui naine pukki pannakse!" (Kusjuures, teoorias nii ongi, et ega sageli enne ei saagi, kui meestel jama majas - täpsemalt siin.) "Kuhu see kõlbab? Ei olegi veel mehi seina äärde kamandatud, vahi nalja!" Ja kogu see saast minu silme all, Skype'i vestluses. Kuna ma olen vihane, ma ei reageeri, sest "emotsionaalselt üles köetud naine", aga päriselt, kas ta ei tea, et naiskolleegid ka näevad seda vestlust (sest räägivad temaga seal peaasjalikult ainult meeskolleegid, arusaadavail põhjustel) või ta on uhke oma imetoreda huumori üle? Seal on päriselt nii, et ma täna vihastasin L.-i peale, kes küsis härra Gigololt, kas tolle talvepuhkusel on tõesti vaid "indoor activities" plaanis, sest mu esimene assotsiatsioon oli, et too hakkab kohe pikalt laialt oma suguelust pajatama, antagu vaid suund kätte. Selle naispeaministri jutu peale meie mehed kommenteerisid vaid, et "meil ju ka", ei enamat, huvitav, kas mõistlikkusest või lihtsalt hirmust minu ees? Hahahaha...
Siis ma hakkasin mõtteid mõlgutama oma muude skandinaavlastest kolleegide üle ja kohe tuli kaks äärmiselt kahtlast asja meelde. Ühel neist oli mail-ordered -bride from Russia (kes jättis tegelikult meeldiva ja haritud inimese mulje), sest "meil siin pole normaalseid naisi, aint feminatsid" ja teine sai oma filipiinlannast naisega suhtlemises lähenemiskeelu ja pidi kontoris ööbima, mille peale kodumaine mõttekaaslane nentis, et "need pilukatest eided ongi hullud, algul paistavad normaalsed, aga kui ära pööravad, siis täiega".
Mis see lohutav kokkuvõte siis oleks? Idioote pole ainult meil, vaid ka mujal, kaasaarvatud progressiivses ja võrdõiguslikus Skandinaavias? Lihtsalt vanemaks ja teadlikumaks saades on mul üha sagedamini see jube tunne, et mis pagana tüüpidega ma ometi ümbritsetud olen!?
L. tahab spordiklubisse minna ja väidab, et tal on selleks uusi sokke ja jalanõusid vaja. Ma siis käratasin, et mis jutt see olgu - õige spartalane spordib ikka paljajalu! L. väitis, et seda ei lubavat spordiklubide sisekorraeeskirjad.
Tõmbame siis aga sae käima! Mis pagana diskrimineerivad sisekorraeeskirjad need sellised on? Niikuinii on enamikul jalaseen! Ega see jalaseen ei ole üldse mingi raske haigus! Minu jalad peavad saama hingata! Kelle huvides see jama on? Loomulikult globaalsete korporatsioonide - Adidas, Nike, Reebok jne, et nemad saaks rohkem sokke ja tosse müüa! Et nemad saaks meie, vaeste kulul rikastuda! BigSporta!
Ma siin mõni aeg tagasi kirjutasin veidi meie progejast. Noh, jutu jätkuks siis.
Meil on miski uus töö, uue platvormi peal. Platvormi on teinud teised inimesed, aga suhtlus käib meil läbi eelmainit tüübi. Vaatan siis mina, et no ei ole, dokumendid ju korduvad - teen viis ära, viskab need samad viis mulle uuesti. Mulle kilplase tööd teha ei meeldi ja küsin, kuidas teistel. Üritavad mind veenda, et dokumendid ongi sarnased. Johhaidii! Vaadake, ma ikka süvenen oma töösse.
Kõrvalepõige sellesse muusikakuulamise teemasse -ju mul tegelevad töösse ja muusikasse süvenemisega lihtsalt erinevad ajuosad, sest oleks ju vale öelda, et ma ei süvene. Ilmselt kuna töö eeldab eelkõige nägemisega seotud protsesse ja muusika kuulamist, siis nad otseselt ei sega teineteist. Samas näiteks blogisid vms lugeda ja muusikat kuulata ma korraga ei saa.
Igatahes, kuna ma konsensust ei saavuta ses osas, et failid korduvad, ma rohkem ei kobise - "fain, mina olen imelik!", aga kolleeg, siinkohal oleks vist oluline mainida, et meeskolleeg, siiski teatab meie progejale (ta tegelt ei ole progeja, ta teeb kõike, mida vaja), et "inimesed kaebavad, et failid korduvad". Millele saab vastuseks "mul on ka probleem, et riist on suurem kui ma hallata jõuan, aga näete te mind selle üle kaebamas?!" Kehitan õlgu, et saate nüüd aru, miks ma ei kipu mingitest töös ette tulevatest probleemidest tüübile teatama? Meeskolleeg ei oska ka muud öelda, kui "tore teada..." ja sellega asi piirdub, tol hetkel tulevad muud tööülesanded vahele ja selle konkreetse juurde jõuame tagasi alles järgmisel päeval.
Järgmisel päeval same shit, different day, aga selle vahega, et nüüd mainib mu naiskolleeg sama tähelepanekut, et failid korduvad. Isegi L. kes töö ajal youtubereid vahib, möönab, et vist nagu oli tal ka jah. (Kuidas jälgida Youtube'i ja trükkida, aru ma ei saa, aga ta teeb raudselt ka kõige rohkem vigu meist, ise ta väidab, et see ei sega üldse, ta ainult kuulab, nagu ma ei näeks, kuidas ta pilk ühelt ekraanilt teisele hüppab pidevalt...) Võtan siis ohates ennast kokku ja selgitan härra suureriistalisele, milles probleem. Kuna ma võtan sõna vaid ainult tööga puudutavates asjades, smalltalki üldse ei harrasta ja olen endast muidu kurja ja kuivetunud inimese mulje jätnud, siis minuga õnneks ei "naljatata". No ja halleluuja - tulebki välja, et korduvad nemad tõprad tõesti! Olukord on isegi nii paha, et juba sisselöödud info ei klapi failidega, sest failide nimed muutuvad, aga pildid, mida näeme, mitte, seega lähevad metaandmed külge valedele failidele. Vahepeal on jõutud teha 500 faili, mis nüüd kasutuks osutuvad. Kas ma olen frustreeritud? Üldse mitte! Ma olen rõõmujoovastuses, sest mul oli õigus! Mis siin elus muu oluline on? Minu võit, trillallaa-trullallaa! Tahaks kohe võtta selle ekraanipildi riista kommentaariga ja tüübile saata, et äkki võiks teinekord veidi süveneda? Millele ta saaks pareerida, et seal lihtsalt ei oldud selgelt sõnastatud, milles täpselt probleem on. Seega, rõõmustan üksi ja omaette, ei hõõru oma võidurõõmu teistele nina ette mujal, kui siin.
Iga suvi treitakse neid sotsiaalreklaame, et "ära lase purjus sõpra rooli/ujuma/üksi võõraste meestega peole" (ok, selle viimase mõtlesin ma ise välja, sest nii on), aga paljudel päriselt nii palju võimu on, et joodikuid takistada? Pigem võiks otse ära öelda, et "suhtle normaalsete inimestega", aga no ju siis normaalsed inimesed ei taha sinuga suhelda, kui sa pidevalt sellistesse olukordadesse satud.
Kissu näiteks on haiglaselt armukade. Ma kunagi isegi uurisin, et mis värk tal sellega on - mina küll kedagi nii kangesti armastada ei suudaks. Selle peale pööritas Kissu ainult silmi, et mis pagana armastus, lihtsalt õudne mark oleks, kui Raimo ta mingi noorema tšiki vastu välja vahetaks. Kuidas see laul oligi, et "you don't need love, you need validation"? Mulle tundub, et osaliselt Kissu tõttu ei ole mul siiani lube - kujutan elavalt ette, kuidas ma, blond parukas peas, Raimot tema eest kusagil võõras linnas jälitama peaks. Parukas on Kissul ammu ostetud, lihtsalt siiani ajab ta neid asju taksoga, kuna oma auto tunneks Raimo siiski ära. Praegu Kissu taksole ei mõtle, sest oma plaanide ellu viimiseks on tal alati publikut vaja, mida suuremat, seda parem ja neljakesi me taksosse ju ära ei mahuks, pealegi on seltskonnas ka mehed ning Kissu meelest on mehed ja autod põhimõtteliselt sünonüümid.
Märt üritab juba seltskonnast irduda, sest hulle naisi pole kellelegi kaela vaja, aga Vello ei saa vist veel aru, millesse ta end mässimas on ja püüab endiselt viisakat etendada. Argumendid, et autot pole, Raadikvere kaugel, kell palju ja eks ole natuke joodud ka, ei oma Kissu jaoks mingit kaalu.
"Siis me läheme ja leiame selle auto!" bravuuritseb Kissu ja ega meil ei jäägi muud üle, kui arve maksta ja tänavale kobida, sest baaris hakatakse proua lärmamisele juba viltu vaatama.
Märt ja Vello on tõesti abivalmid ja tulevad kaasa. Ma ei tea, mida ma üksi selle hulluga teeks, mina ei oska keeruliste inimestega suhelda ja ausalt öeldes mõtlen nüüdki, kuidas teistele märkamatult kuhugi põõsasse hüpata ja täiskäigul kodu poole ajama panna. Sisseõpitud viisakus hoiab tagasi, kuigi vaevalt, et homme keegi mäletaks, kuhu ma kadusin.
"Ma kuskilt kuulsin, et jumala paljud inimesed ei lukusta oma autode uksi üldse ja mingite juhtmetega saab ju autot käima panna küll, ma olen filmidest näinud, eks ju, poisid?" Ma arvan, et "poisid" ei lahku nüüd juba selle pärast, et näha, mida see hull edasi teeb. Naiivsed, süüdi jäävad Kissu avantüürides alati teised, sest tema nutab krokodillipisaraid ja etendab süütukest. Mu mõistus sunnib mind jätkuvalt põgenema enne kui asi kriminaalseks läheb, aga järsku kriiskab Kissu:" Hei! Kas see pole mitte Mammu auto seal! Mammuuu, tsauuuuu!" ning tormab otse sõiduteele nii, et vaene Mammu oma auto vaevu pidama saab.
Sõitsin siin ükspäev taksoga. Hoidsin kramplikult vihmavarjust kinni, et jumala eest taksosse ei unustaks. Autost välja astudes kukkus kinnas sõiduteele, teine ilmselt taksopõrandale ("ja põrandale taskust kinda
ma olen pilland unustand" M. Vaik, Taksosõit.) Bolt käseb autosse unustatud esemete korral juhiga ühendust võtta. Me ei suutnud L.-ga kumbki sundida end inimesele helistama ("ta teeb ju tööd, sõidab, segaks, ah, kõigest kinnas ju, äkki märkab ise, äkki tal on meie kontakt, ilmselt ta ei saaks eesti keelest nii palju aru") Sellised üliviisakad ja kohmetud inimesed olemegi. Enne kui pikast sissejuhatusest teemani jõuan, veel väike kõrvalepõige kindamaailma - see on nii pagana konservatiivne! Müüakse ainult musti ja pruune nahkkindaid. Mul olid sinised, A1000st ostsin, kunstnahast. Ma nahast ei tahagi, kallid, kaotan kohe ära. Kus müüakse siniseid kunstnahast odavaid kindaid? A1000s enam ei ole, sel aastal on ainult punased.
Taksojuht oli Mahmoud. Taksos oli kummaliselt vaikne. Jah, ma olen inisenud selle üle, et taksojuhid kuulavad Kirsti Timmeri saadet ja muud õudust, aga vaikus oli kah kummaline. Hiljem lugesin Vernon Subutex'i ja kohe tulid seosed. Äkki oli see tõsiusklik, kes kerglast muusikat kuulata ei tohi? Sellega on ilmselt keerulised lood, lugesin islam.pri'st, kõik oleneb usulahust, kes kui rangelt, ilmalikel moslemitel (?) on vist üldse suva, mu kolleeg kuulab gangsta räppi, näiteks. Mismoodi oleks elada üldse ilma muusikata?
Avastasin, et kui ma ei saaks töö juures päev läbi klappidest endavalitud muusikat kuulata, siis ma tuleks töölt ära. Despentes'el on ilmselt sarnane suhe muusikaga, mulle tundub, et ta on ka ses osas "tõsiusklik". Mina ei ole isegi niimoodi süvenenud, et mida see muusika siis täpsemalt annab. Tema toob mängu termini "konvergents", mul seostub sellega kohe kodumaise Mikita mitmiktaju teema. Muusika mõjutab mingit struktuuri ajus, mida kuidagi muudmoodi mõjutada ei saa. Mikitat mõjutab samamoodi metsas jalutamine või seente korjamine, eks. Avardab taju? Tekivad sügavamad tunded, inspiratsioon, kergelt ülev tunne, justkui lendaks. Kui muusika ära võtta, oleks hirmus. Kuna see on eksisteerinud inimkonna algusest saati, ju ta on inimesele vajalik. Muusika ära keelata nagu Taliban seda teeb?
Subutex'i raamatust veel, nii piinlik kui see ka ei ole, pidin guugeldama, mis seal Bataclanis siis juhtus. Oli see päriselt või autori fantaasia? Veetsin pool päeva jõledusi vahtides. 13. nov 2015 (pmst täpselt kuus aastat tagasi siis) ründasid terroristid Eagles of Death Metali kontserdi ajal Pariisis Bataclani kontserdimaja tappes 90 ja vigastades 200 kontserdikülastajat. Esimestest laskudest on Youtube's video. See on nii kummaline olukord, sest algselt ei saa keegi aru, kõlab nagu ilutulestik. Mida sa teed suures pimedas saalis, kus midagi ei näe, kui keegi järsku kõmmutama kukub? Õnnemäng. Aga et nii palju surma sai. Terroristidel olid granaadid ja pommivööd, kaks neist lasid end õhku. Kuidas ma ei teadnud sellest? Breivikut ma tean, ma tean, mida ma tegin ja kus ma olin, kui see uudis tuli (Viljandi Selveri parklas peale Rock Rampi, sõber lülitas telefonis neti sisse ja luges, tundus võimatu asi). Kontsert on terrorismiks ideaalne paik.
Millal sa viimati suurel kontserdil käisid? Kas tuleb mõni veel üldse? Ma pean sügisel Placebole saama, sest märtsis ilmuva plaadi kaks esimest avaldatud lugu on ideaalsed. Keegi kommenteeris "mul on tunne, nagu ma olen koju jõudnud". Juba praegu on mul mälestusi, mis nende lugudega seonduvad. Mulle tundub, et ühist muusikakuulamise kogemust ei tohiks inimestelt ära võtta, see on millegipärast mingi osa inimeste jaoks elutähtis. Bataclan avati uuesti. Eagles of Death Metal peaks 6. aprillil Tallinnas lavale astuma. Elada tahaks.
Seda lugu kuulasin ma keset metsa autos sõites, aknad lahti ja käed aknast väljas.
See on kummaline triloogia. Kolmandat osa lugema hakates jääb mulje, et autor on ära unustanud, mida ta öelda tahtis. Jah, ma olen see lugeja, kes ilmtingimata on veendunud, et autor on midagi öelda tahtnud, et ta ei ole niisama, kirjutamislõbust lauseid ritta seadnud. Subutexi kolmanda osa alguses selline tunne on. Et on veel palju asju, mis on jäänud ütlemata ja mis tuleks erinevate tegelaste suu läbi öelduna kirja panna.
"Maailm on täis ulmeliste uskumustega inimesi, kes tunduvad esmakohtumisel pigem mõistlikud." (lk 15)
"Arvatakse, et üliradikaalsed feministid vihkavad mehi, aga tegelikult jälestavad nad hoopis naisi, kes oskavad meestega koos elada." (lk 71)
"Intelligentsus tuleb kasuks, et tehtud otsuseid tagantjärele õigustada. Seda kasutades saab endale usutava loo kokku rääkida. Teha nägu, nagu pilt oleks selge, loogiline. Aga tõde on see, et inimene ei mõtle, kui ta tegutseb. Nii ongi." (lk 168)
See kõik on tore, aga mis on selle kõige seos looga? Kuhu kadus lugu?
Aga siis hakkab üsna ootamatust kohast hargnema. Mulle meeldib, kuidas kogu triloogia on popkultuuri vihjeid täis. Selles osas näiteks surevad Bowie ja Lemmy. Despentes armastab muusikat, aga mulle tundub, et ta ei seedi televisiooni. Mis Netflix ja chill? "Walking Deadi" populaarsus markeerib tänapäeva inimese pidevat hirmulolekut. Seisma ei tohi jääda, muidu süüakse ära. "Pole mingit kindlat varjupaika, ainult harvad vaikusehetked." (lk 187). See oleks pidanud valvsaks tegema, aga ei teinud, sest mina ju ka ei salli seriaale. Tühine kraam. Ma vaatan mööda. Arvestades loo kulminatsiooni - äkki ei peaks?
Me ehitame omale mulle, kui ümberringi möllab põrgu. "Inimene hakkab tootma teatud oksütotsiini, kui ta oma seltskonnaga kokku puutub." (lk 166) Despentes on kaks ja pool raamatut seda mulli loonud ja mullis on hea ja mugav olla. Nüüd on aeg nõelad mängu tuua, kahjuks. "Tuleb virutada neile, kes katku ajal pidu peavad." (lk 314) Tahaks karjuda, et ei, ärge neid puutuge, need on ju meie omad. Aga Despentes on selleks ajaks juba mõista andnud, et "teise" konstrueerimine on inimese igavese loomuomase tapaiha väljendus ja seda omavad kõik, mitte ainult need, keda sina ei salli.
Lõpp meenutab jälle vana head Houellebecq'i. Nad teevad su surmast seriaali. Nad müüvad su surma maha ja saavad selle eest aasta müügimehe auhinna. Ma tahaks uskuda, et see on Despentes'e isiklik ristisõda filmitööstuse vastu, sest lõpus välja pakutud "nad elasid edasi düstoopias" mind väga ei rahuldanud. Samas jäi kurvalt kajama lause: " Need, kes pimedas silmad lahti hoiavad, kannatavad tapvat üksindust." (lk 308). Hoiatusromaan sellest, et parem jõllitada üksinda pimedust kui varjuda mullis, mis varem või hiljem ikkagi katki torgatakse? Parem vaata "Walking Deadi" ja valmistu, kui "Ru Pauli dragrace'i" ja naera? Maailm on liiga pekkis, et uskuda, sind nad kätte ei saa?
