Võsasrähkleja varustus

Mul oli tegelikult kenasti olemas teema, millest täna kirjutada, aga siis poole päeva peal käis mingi krõks ära, isiksus muutus ja avastas, et see ei kõlba küll kassi saba allagi.

Õnneks oli Kristallkuul just huvitaval teemal kirjutanud ja kuna minu lähenemine matkavarustusele on kardinaalselt erinev, siis otsustasin tema teema pätsata. 

Meie lähenemine matkariietusele on põhimõtteliselt see, et loodusesse tuleb panna selga see, millest pärast kahju ei oleks. Suvel olen ma niikuinii igalt poolt ära kriibitud, aga talvine standard on umbes see (pildil on varakevad)

See pruun asi on miski karvase sisuga meestejakk Zarast, umbes 15 aastat vana. Hästi soe, ei rebene kuskilt ja plekke ka ei jää. Vihma ka läbi ei lase. Dressipüksid on osa Nike'i komplektist, mille vanemad mulle ostsid, kui ma olin 18, vahepeal tissid kasvasid, dressikas selga ei lähe, aga tagumik on õnneks samaks jäänud. Tehti alles vanasti korralikke asju - isegi värvist pole need ära läinud, kuigi kasutan tõesti pidevalt. Sees on neil võrkvooder, seega soojad. All on mingi suva dressikas ja t-särk, vot spordirinnahoidja on küll spetsiaalne. Mütsi kudusin "ise" (vanaema ilmselt kudus) põhikoolis.

Veidi soojemal ajal näen välja selline:

See jakk on täitsa uus, kaks aastat tagasi H&M-st sain, 19 euri maksis. Mulle tundub, et mu kehal on enamasti normaalselt soe, sest liigutades ju ikka hakkab, seega kannan tavariideid. Jalas on sellel pildil veel need samad eelmise pildi dressid, aga soojemal ajal õhemad dressid või retuusid.

Jalanõude osas ma allahindlust ei tee, need peavad head olema. Parim ost nii aastat viis kandmist saanud Catmandoo matkatossud, olid vist 30 euri ringis. Olen nendega nii vette kui mutta kukkunud ja lumel matkanud - jalad on kuivaks jäänud ja libedad ei ole. Matkasaapaid mul ei ole, päris paksus lumes olen käinud Samelini tankidega. Nüüd on meil plaan küll räätsad soetada, sinna äkki isegi oleks matkasaabast vaja. Samelinidega on see kummaline häda nüüd, et kahed eelmised olid ideaalsed ja nüüd kolmandatega hakkab jalgadel külm...Need kõik on metallninaga, alati küsitakse - kas külm ei ole, ma olen alati öelnud, et ei ja nüüd pean tunnistama, et on, pagan, jah. Kummaline.

Matkatossudega käin kuni väljas üle +15, peale seda mina enam kinniste jalanõudega käia ei suuda. Kristallkuul vihkab krõpsuga matkasandaale, mina armastan. Ma saan aru, et need ei ole just kaunid, aga no mugavamat jalanõud annab otsida. Muidu ma päris palavas käisin alati varbavahedega, isegi reisidel, kus üle 20000 sammu päevas käidud, inimesed imestasid, et kuidas ometi, aga ega see vist tõesti jalale hea ole, eelmisel suvel esimest korda tajusin. Mul olid 20 aastat Nike´i sandaalid, samal ajal ostetud kui need punased dressid, kahekümne aasta kandmisega lõpuks läks taldadel liim lahti. Nüüd on mingid no-name´id, päris nii pehmed pole kui Niked, aga käravad küll. Mul on tegelikult võrgust Adidadese tossud ka, aga mu meelest need pigem mõttetud - kui on külm, siis tuhiseb tuul läbi ja kahekümne kraadiga on ikka palav.

Suveriietus on enamasti lühikesed püksid ja t-särk, täiesti suvalised. Leidsin suvist pilti otsides sellise, mis kenasti illustreerib meie läbitavat maastikku. Vaja on jõuda selle suurest kivist paremal oleva puuni, mis seal kauguses paistab...

Kuna me enamasti ööbima ei jää loodusesse, siis päris matkakotti ei kasuta. Jälle täitsa suvalised seljakotid on kasutuses, aga neid on mitu erinevates mõõtmetes. Telk on ka muidugi Jyski oma, sest vihmaga mina ei telgi ja muul ajal ajab see asja ära.

Lastelood

Mikro harjutas terve eelmise nädala omaette etluskonkursiks mingit proosapala. Täna mainin, et homme siis konkurss, jah? Aa, ei, õpetajale ei meeldinud minu lugu, ma ei lähe.

Kuna sama õpetajaga oli see roppuseskandaal, siis mõtlesin muidugi esimesena, et raudselt kättemaks. Küsisin siis Mikrolt tema teksti näha ja kui ma natuke olin seda kõva häälega lugenud, hõikas L. taganttoast, et "sa oleksid ikka pidanud mõne lasteraamatu võtma!" Tegelikult oligi tegemist lasteraamatu looga, ainult et mina sain kohe aru, miks õpetajale see lugu sugugi ei meeldinud. 

Taustaks siis see, et Mikro klassijuhataja on selline...kuidas ma ütlen...puhta põllega tubli tüdruku musternäidis. Suhkrust, jahust ja maasikavahust peavad olema tehtud pisikesed tüdrukud, aga mitte tiigrist, konnast ja kutsikahännast nagu minu oma. (Ääremärkusena - ma vihkasin seda laulu kirglikult juba lapsepõlves!) 

Mikro valitud loos pöördub üks laps teise poole sõnaga "lollpea!", seejärel nimetab kellegi väikevenda pärdikuks ning tagatipuks otsivad lapsed kapist viina (ausalt, mul vajus ka siinkohal suu veidi ammuli): "Vaatame külmkappi ka, sõbra issi hoidis seal!", "Fuih, see haiseb, kuidas suured inimesed viina küll juua saavad!". Siinkohal oli õpetaja käskinud Mikrol lugemine lõpetada. Oleks edasi loetud, oleks teada saadud, et lapsed ei kavatsenud kokteilipidu korraldada, vaid viina oli vaja surnud hiire prepareerimiseks.

Olgem ausad, mina ei oleks seda lugu kindlasti etluskonkursile valinud. Lapse meelest oli see aga üks ääretult naljakas lugu. Ma siis ääriveeri selgitasin, et tuleb natuke oma auditooriumi tunda, kõik parimad püstijalakoomikud valivad oma naljad publiku reaktsiooni järgi otsustades ja sina ju ometi teadsid, mislaadi tekstid võiks meeldida õpetajale.

Praegu meenus, kuidas noor Courtney püüdis Mickey Mouse Clubi (miski Ameerika lastesaade) saada Sylvia Plathi luuletust esitades - arvake, kas sai.

Teismeline mina kirjutas samuti kord kirjandi noorest neiust, kes süüdistatakse nõidumises ja kes vangitornis ootab koidikul toimuvat poomist. Või oli see põletamine. Toona oli õpetajal nii palju taktitunnet, et ta mainis ära "kole teema!", aga pani hindeks ikkagi viie. 

Mis see loo moraal on? Ma mõtlen, et mingi põlvkondade konflikt on sellistesse konkurssidesse sisse kirjutatud, kui eeldatakse, et noored loevad lilledest, liblikatest ja helgest tulevikust. Kui sellist tulemust tahta, tuleb ilmselt tekstid ette anda. Iseasi, mida selline konkurss siis noorte enda loomingulisuse kohta näitab.

Karm elu põhjapoolkeral

Kannata ära kolm talvekuud ja saad boonuseks neljanda otsa! Tõe huvides tegelikult isegi veidi rohkem. 

Mul ei ole eriti midagi lume, külma ega pimeduse vastu. Lumest järele jääv löga on ebameeldiv, aga üleelatav. Asi, mida ma selle perioodi juures absoluutselt vihkan, on igasugu viirused, vana nimega külmetushaigused, sest paraku just sellel ajal need ringi liiguvad. 

Kas teie lapsepõlve olulisemate märgusõnade alla ei kuulu jalavann, sinepiplaaster, soolakott, sinine lamp, auru sissehingamine? Mesi piimaga kui kõige rõlgem jook üldse, küüslaugu üledoosid ja igasugu möginad, mida topiti ninna, määriti rinnale ja söödeti sisse? 

Vahepeal oli justkui rahu selle teemaga, aga kohe kui lapsed majja tulid, hakkas see triangel otsast peale. Üks hea aasta oli ka vahepeal - see esimene koroonaaasta, kus kõik kohad kinni olid, keegi kuskil ei käinud ja kui käis, siis hoidis maski näo ees - vot sellel aastal ei õnnestunudki vist talveperioodil haige olla. 

Kuidas inimesed julgevad sellesse osasse aastast üldse midagi planeerida? Mina ausalt öeldes küll ei julge. Mäletad seda korda kui me Pärnus spas käisime ja sul pärast nii hull kopsupõletik oli, et kiirabi käis? Mäletad seda korda kui ma veel lennujaamas viimast korda vetsupotti kallistasin, see läks ikka jube napilt, eks? Mu meelest näiteks teatrid on täis neid inimesi, kes tegelikult on täiesti haiged, aga piletite raiskuminemise hirmus on ikka kohale tuldud ja köhitakse nagu homset poleks. Ma tean inimest, kes varjas koroonat, et ikka reis ära ei jääks, sest reisile minnes veel väga paha ei olnud. Kohal olles muidugi hakkas. 

Ja ma isegi ei ole eriti sageli haige, paraku varjutab see hirm kõiki plaane ikkagi. Äkki jään haigeks? 

Miskipärast on mul ettekujutus, et soojas kliimas inimesed haiged ei ole. Ilmselt see on petlik. Itaalias oli ju soe, kui kõik need inimesed seal koroonaase surid. Samas Kivirähk ju kirjutas ka, kuidas eestlasi ühendav tunnus on nohu. 

Ah, mees köhib kõrvaltoas nii õudselt, et ma ei suuda enam kirjutamisele keskenduda...

Veritaserumit* oleks vaja

Jõudsin rumalast peast juba ohata, et pea tühi ja silmad väsinud, hakka veel õhtul blogima ka, päeval jälle aega ei olnud. Loomulikult universum saatis (ei, ei, ma ei usu seda värki, see on ikka Murphy pigem) kohe teema, millega tegeleda. Mikro klassijuhataja kirja näol. See ei tõota viimasel ajal midagi head, sest "olin juba lasteaias rebel!" nagu laulab Winny Puhh, mis kehtib ka mu noorema võsukese kohta. 

Lasteaia kohta vahemärkusena nii palju, et sealt sain ma viimasel päeval kaasa tunnistuse, kus kehalise kasvatuse koha peal oli lause: "Keeldus viimasel poolaastal osa võtmast". Ma siis imestasin, et miks ma sellest miskit ei tea ja tuli välja, et Mikro oli (tegelikult üsna mõistlikult ju) teatanud, et kuna kehaline on peale söömist, sest tema küll ei kavatse täis kõhuga kargama hakata ja ju siis nii jäi. Toona ei pidanud õpetajad minu sellest informeerimist ilmselt oluliseks. 

Klassijuhataja seevastu asja niisama ei jäta. Alles oli häda, et Mikro pidavat tundides ebakohaselt häälitsema. Ohkavat teatraalselt, kui miskit ei meeldi. Muusikatunnis olevat lollitatud, mille tulemusena Mikro koos kahe teise neiuga sotsiaalpedagoogi või psühholoogi juurde saadeti (ausalt, ei mäleta kumma, minu ajal ei oldud neist kuuldudki). Klassijuhataja mainis veel, et Mikro käitunud seal eriti üleolevalt. Kodus Mikro väidab, et tema ei teinud mitte midagi, ta lihtsalt oli valel ajal vales kohas valede inimeste vahel, kes siis tundi segasid ja tema saadeti koos nendega. Ma ei tea. Klassijuhataja alandas preili käitumishinnet, aga see sama muusikaõpetaja, kes olevat neiude käitumise pärast endast väljas, hindas Mikro käitumist tema tunnis eeskujulikuga. Imelik kuidagi.

Täna siis oli asi selles, et Mikro olevat päris rõvedalt väljendanud ennast. No ikka nii, et ma imestasin, et õpetaja need sõnad üldse välja oli kirjutanud. Õpetaja ise ei olnud kuulnud, aga räägiti. Kõnekas oli see, et kui varasemate rikkumiste puhul on ainult minu poole pöördutud, siis nüüd saadeti kirja koopia ka L.-le. Ilmselgelt on siin vaja mehe kätt, paistab, et ema enam toime ei tule...

Ma räägin Mikroga rahulikult, et palun, räägi mulle ausalt ära,  mis toimub, ainult nii saan mina sind kaitsta ja et see on ikka väga inetu süüdistus juba. Ta ütleb, et ei tea midagi, pole öelnud ja miks või kes niimoodi tema kohta valetab, ta ka ei tea. Ma ei saa ju automaatselt eeldada, et minu laps valetab. Äkki keegi valetab tema kohta - neil preilidel seal klassis draamasid jätkub. Kahtlane on see, et Mikro ei oska öelda, kes niimoodi teha oleks võinud. Kahtlane ses mõttes, et kui keegi ikka sellist jama ajab su kohta, siis ilmselgelt ta vihkab sind üsna avalikult. Mikro ei tea, et keegi seda teeks. Aga ise ka ei öelnud neid sõnu, mitu korda kinnitab.

Pärast küsin salaja Minilt, et mis sa arvad, kas su õde on selleks võimeline? "Muidugi - minuga räägib pidevalt nii!" 

Karma selle eest, et mina olin omal ajal see tuima näoga valetaja? Saatsin õpetajale vastuse, et sõna on sõna vastu - mina tõesti ei tea. 

*Loen parasjagu Harry Potterit, kes ei tea, siis see on tõerääkimisseerum seal.

Poisid jäävad poisteks?

Seltskonnameedia on meil üldiselt tasuline ja ma nii huviline pole, et selle eest maksma hakkaks, aga õnneks on meil (endine) blogija Printsess, kes vahel seda külge elust oma Instagramis kajastab.

Printsessi lugudest sain väikse ülevaate sellest Pedaja skandaalist. Üldiselt on siis lugu selles, et "staarjuuksur" olla uhkustanud sellega, kuidas tema ükskord alaealist staarblogijat pani (rõvedamas sõnastuses kui mul siin). Mu meelest on vildakas juba see, et sellest peaks justkui staarblogija häbisse sattuma, kuigi tegelikult on häbiväärne ju hoopis see uhkustaja..Igatahes tegi staarblogija natuke paljastustööd ja selgus, et too staarjuuksur armastabki alaealistele nilbe sisuga sõnumeid saata. See selleks, mis minu (ja Printsessi) tähelepanu köitis, oli tegelikult hoopis see, kuidas naisterahvad härra staarjuuksurit kaitsma asusid. Et too olla ju ometi vabandanud (et austab naisi väga - nonoh, tundub tõesti sedamoodi) ja et poisid jäävad ikka poisteks. 

Mis naised need seesugused on? L. pakkus, et need on naised, kes ise just selliste mehikestega lävivad ning teadmine sellest, et tegelikult ikka kõik mehed sugugi sellised pole, lammutaks nende maailmapilti liigselt.

Kunagi oli üks intervjuu naisega, kes oli elu pahupoolt maast-madalast ja väga süviti tunda saanud ning tema suust jäi kõlama arvamus, kuidas kõik naised on litsid, ainult selleks naisterahvaid vaja ongi ning tugev eit on see, kes seda tõetera enda jaoks ära kasutada oskab. Võiks justkui vihastada ja üritada vastu vaielda, aga milleks - ilmselt on sellel naisel sellise maailmaga lihtsam leppida, kui tunnistada, et paraku on ta elult väga halvad kaardid saanud ja enamikku teisi on elu paremini kohelnud. 

Ma isegi kahtlen selles, kas see ühtede naiste teiste süüdistamine üldse suudab kuidagi tulevast põlve mõjutada nagu kardetakse. Kui see on su ema või keegi lähedane, siis ilmselt küll, aga kui su taustsüsteem on erinev, sul on turvalised ja meeldivad kogemused naisi austavate meestega, siis tegelikult sind ei mõjuta kuidagi kellegi võõra arvamus, et kõik mehed on sead ja nii peabki elus olema. Meie maailmad eriti ei kattu. Sellised naised ei satu sulle sõbrannaks. Vastupidiselt ei suuda sina ilmselt kuidagi ka nende maailmapilti mõjutada. Vaid elu ise võib kogemuse läbi harida sellistes asjades. Paraku enamasti tõmbab sarnane sarnast ligi.

Hea, et seda ikka koolis õpetatakse

Minil oli siin ükspäev...hmmm, kuidas selle ametlik nimi võiks olla?...seksuaalkasvatuse (jube väljend!) loeng. Igal juhul räägiti siis teismelistele lilledest ja liblikatest. Ma kohe huvitusin, et noh, mis teiega seal siis tehti. Käsi südamel - see oligi tema esimene lause sel teemal:

Mini: "No räägiti, et kui endale midagi tagumikku plaanite pista, siis vaadake, et sellel ikka käepide ka taga oleks, no nagu buttplugil, noh!"

Ee, hum, nojah. Meenutades Adam Kay memuaare tema arstiaastatest (raamatud "See teeb haiget", "Oh sa püha(de) vahetus" ja vähemalt määral "Tsenseerimata"), siis pole midagi imestada, see on oluline info, mida jagada. Meenutagem või seda lugu vaesest vagast pastorihärrast, kes kardinaid üles riputades kogemata libastus ja kartuli endale õrna kohta kukkus. Ta oli juhtumisi kardinaid alastiolekus üles riputanud, aga kellega meist ei võiks selline asi juhtuda, eks. Igal juhul uudishimu on inimese üks peamisi edasiviivaid jõude ja paraku sisaldab see endas ka huvi selle vastu, mis kuhu mahtuda võiks. Iseasi, kas pärast välja ka mahub. 

Igatahes olla koolitaja tasemel olnud, mitte selline nagu meil omal ajal, et seksiteema võeti ette kevadsemestri lõpus viimasena - "lugege see peatükk õpikust iseseisvalt kodus läbi!" ja kui siis üks julgem noormees järgmises tunnis teatas, et tema luges küll, aga päris hästi aru ei saanud, kas õpetaja seletaks, siis õpetaja vajus näost ära ja vahetas teemat. See oli veel see aeg, kui eeldati, et sellest millest ei räägita, selle vastu ka huvi ei tunta. Eks selliseid arvamusi on praegu ka muidugi. Küsisin Mini käest ka, kas konservatiivsed lapsevanemad ikka piketeerisid teil akna taga. Ta vastas, et ei, loeng oli neljandal korrusel....

Ausalt öeldes ega ma ei igatseks 24 julge teismelise ees lilledest ja liblikatest rääkida, see nõuab ikka parajat enesevalitsust. Kuigi, ega 24 näost punase teismelise ees oleks vist veel ebamugavam. Ma täitsa imetlen, kuidas praegused noored mingisugust valehäbi selle teema juures ei tunne. 

Mini: "No ja siis Mammu* küsib üle klassi - misasi see vulva on?!" Haa - ausalt, mulle see soovituslik uudissõna naissuguelundi kohta ka üldse ei meeldi. No kuidas sa ütled - vulva?! Iuu. "Aga kuidas te siis ütlete?" Tuleb välja, et ingliskeelne "pussy" on hoopis suupärasem väljend. Ma ei tea, kas peaks juurutama mingi uue sõna kasutuselevõttu, kui see kuidagi loomulikult ei tule. Miks meeste asjade kohta käivad sõnad kuidagi hoopis normaalsemad tunduvad?

*Nimed muudetud

Käed eemale Madonnast!

Jõulupühade saabudes võiks ju ikka Madonnast ka natuke rääkida?

Täna viskas mulle list ette selle loo, mille eest juba ainuüksi võib Madonna kõigist muudest pattudest puhtaks arvata, sest see on lugu, mis ka lugu on. Kõik - sõnad, see, kuidas Madonna loo tekstiosa loeb, ülikõva video. Oeh, üks mu tõsiseid lemmikuid! Kusjuures, muusika selle loo puhul väga oluline polegi, sest sellest loost on nii erinevaid versioone, kiireid, aeglaseid, kuidas ise soovite:

Mul võtab alati pisara silma, nii lahe. Ma tahan olla selle video Madonna. Ah et mismoodi on olla tüdruk - niimoodi ongi, enamasti, sageli. See laul annab mõista, et sa ei ole ainuke, kuigi arvad, et ilmselt oled. Kui isegi Madonna end vahepeal, mõnikord, alati niimoodi tunneb, siis ammugi võid nii tunda sina. Kusjuures alles täna panin tähele selle vanadekodu nime seal :) Ma arvan, et mu vanaemale oleks see meeldinud, ta fännas vormelit. Küsisin kunagi, et miks? Vanaema vastas erutatult: "No see hääl, mida need masinad teevad!" 

Aga Madonnast, mu jaoks on ta alati selline turvalistes piirides mässaja olnud. Ok, ta võib teha peavoolule šokeerivaid asju, aga ta on sealjuures alati olnud väljapeetud, stiilne, ilus ja seksikas. Ta ei ole mingi hullumeelne hatt olnud. Mitte nagu...noh, Courtney Love. Vaatame siinkohal üht nende kahe daami eepilist kohtumist: 

See on siis 95 aasta MTV muusikaauhindade pidu, kus saatejuht parajasti "särava tähe" Madonnaga intervjuud teeb, kui sisse sajab "lahtine kahur" Courtney (need on hilisemad saatejuhi iseloomustused). Courtney loobib tähelepanu saamiseks Madonnat oma puudritoosiga ja kui saatejuht sarkastiliselt nendib, et see on ju "kõigi lemmik" Courtney, kutsume ta üles, vastab kergelt paanikas Madonna, et "palun, ei!". Mõlemad on vägagi auahned naisterahvad, aga kui üks hoolib vägagi oma austusväärsest kuvandist, siis teine absoluutselt mitte. 

Madonna võib suudelda laval Britneyt või ameleda videos musta Jeesusega, aga ta vaatab väga hoolikalt, et ta ei paistaks naeruväärne. Jama on selles, et showbisnesis muutud sa teatud ea möödudes ikkagi naeruväärseks (jestas, ma nägin eelmine nädal, et juba juleti irvitada ka Dolly Partoni üle, kes kantri-ikoonina on alati kõige selle jaoks puutumatu tundunud, aga vot piisas 77-aastasel vaid ergutustüdruku kostüümis laval lipata, kui ei jäetud ka teda kriitikast puutumata!). Katke end kinni ja vananege väärikalt! Madonna on oma TikToki videote eest ikka kõvasti puid alla saanud. Mu meelest, armas taevas, tehku, mida tahab! Ta on Madonna, ta on lõpuks ometi saavutanud võimaluse teha seda, mida tahab, sest ta on avalikkuse silmis niikuinii naeruväärne. Vanad inimesed peaks surnud olema, mitte videotes tantsima, eks. 

Huvitav on see, et Courtney on vananedes just väga konservatiivseks muutunud - eakohased riided, daamilik stiil, kodu Inglismaal, koerakesed ja hobused. Kes oleks seda arvanud! Aga võib-olla saab ka tema nüüd ennast vabaks lasta ega pea nui neljaks oma mainet üleval all hoidma? 

Avalik naine on ikka maru keeruline olla!

Mu Spotify Wrapped tembutab

Täna mõtlesin, et läheks äkki kontorisse, siis tõmbasin kardinad eest ja otsustasin, et ootan ikka kevade ära.

Mulle tegelikult üldse ei meeldi õhtul blogida, ma olen ikka hommikuinimene (aga mitte enne üheksat, eks), seega kirjutan täna hoopis hommikul, mil ma veel päevast ajusurnud ei ole. Lihtsalt hetkel on see aeg aastas, mil tööd on küll ja veel ning kõik mu head mõtted tabavad mind alati keset tööhoogu, samas olen ma nii palju kohusetundlik, et ma ei saa ju blogida, kui teised samal ajal palehigis tööasju trükivad. Õhtuks on päeva peale pähe tulnud mõtted tuhmunud, tunduvad nõmedad, silmad valutavad, sõrmed on trükkimisest põrutada saanud ja veel sada häda...

Eile siis saabus järjekordne Spotify Wrapped aasta muusikakokkuvõte. Nagu ikka, töötab see ainult telefonis ja kui ma tahan mingit kena pildilist aruannet ka siia blogisse panna, siis pean läbi ussiemmi seda tegema. Täna läks eriti piinlikuks, sest arvasin kõige lihtsama olevat see Messengeri lugudesse postitada ja siis arvutist screenshotid teha. Ma üldiselt FB-sse ja eriti neisse lugudesse ei postita. Ma ei tea, kuidagi avaliku naise tunne on kohe, blogis seda üldse ei ole miskipärast. No avan siis mina FB ja hakkan vaatama seda enda lugu, kus peaks need Spotify Wrappedi pildid olema - kõigil teistel inimestel on normaalsed lood, aga minul on tulnud mingid haiglase sinise taustaga lingid ainult ja kogu stoori on neid täis ja appi, juba näitab, et paar inimest parasjagu vaatab seda jama! Appii! Kus on nupp kustuta! Kähku! Piiiiinlik! Vanaema ei oska nutiseadet kasutada stiil....Brrr... Ma isegi ei tea, miks need normaalselt ei avanenud. 

Teine katse, üritan telefonist linki meilile saata, aga see nutitelefon, mida ma kasutan ainult autos muusika kuulamiseks ja geopeituseks, oli varemalt L.-i oma ja seal on ainult tema postkast sees. Vahet pole, tungin tema privaatsusesse ja saadan sealt endale meilile lingi. Imekombel see variant isegi töötab ja link ei vii kuhugi sohu, vaid näitabki tõesti korralikult pilte. Siit see tuleb, aga ega ma ikkagi rahul ei ole:

Miks mul mingi totaalne mainstream rock ainult tabelis on? Tahaks ikka nagu edgy ja ainulaadne olla! Last.fm pakub viimase 365 päeva kuulatuimateks artistideks 1. Ghost 2. Metallica 3. Rammstein 4. Motörhead 5. Iggy Pop. Ok, ega see parem ei ole. Ilmselt lihtsalt noil suurtel on niipalju rohkem lugusid, et igasugu väiksematel artistidel ongi raske üldtabelisse pääseda.

Üldse kuulasin 3283 erinevat artisti, mis on päris muljetavaldav arv. Erinevaid žanre tuli kokku 142, neist enim kuulasin rocki, pop punki, alternatiiv-metalit, poppi ja riot grrrl'i. Enimkuulatud lood olid Spotify väitel: 

Last. fm leiab aga hoopis, et (panin 6 lugu, sest 4-6 omavad kõik sama arvu kuulamisi):

See on huvitav, sest ükski neist lugudest ei tule mul mujalt kui Spotifyst, seega peaks teoreetiliselt tabelid täpselt samad olema, aga nad pole. 

Päris enda edetabelid teen niikuinii detsembris, sest minu jaoks on detsember ka kuu, kuigi Spotify seda vist ei arva.

Küsija suu pihta

Täna nädal aega tagasi käisin viimati õues, seega ei ole mina seda suurt lund veel katsuda saanudki. See nohu lihtsalt vindub, öösel pean ikka tilka panema, et hingata saaks ja pärast nuuskan verd. Rõve. Ei ole üldse inspireeriv olukord, millest blogida.

Kirjutan siis blogimisest. Kas teil on ka viimasel ajal (no nii poolaastal või isegi kauem ehk) probleeme kommenteerimisega? Mina näiteks saan bloggeri blogides sisselogituna kommida ainult läbi Chrome'i. Samuti ka enda blogis, kuigi seda ma kirjutan Firefoxis ja sisselogituna, aga vot kui kommenteerima lähen, kasvõi enda blogi, siis väidab, et ei saa Google'iga sisse logida. No aga mu ju olen juba sees? Ei tea. Wordpressi blogidega on häda just Chrome'is - nendes kommentaariumides, kus peab ootama blogija modereerimist, ei näita mulle üldse, kas kommentaar läks kohale või mitte. Peaks ju ütlema, et "aitäh, teie kommentaar on salvestatud ja ootab modereerimist" vms. aga ei. See värk jälle töötab Firefoxiga. Sibli siis kahe brauseri vahel nagu kana takus. 

Nüüd võiks ju küsida, et kas teie ka ei saa mu blogis kommenteerida? Kommentaare ootan just neilt, kes ei saa, eks. 

Mõtlesin, et võiks ju proovida oma blogi ka kuidagi mõistlikult ära kasutada nagu normaalsed inimesed teevad. Kas keegi oskab klaverit mängida ja tunneb noote? Mulle täitsa võõras territoorium, aga Mini kuulas siin ühte klaveriklimberdust ja kirjutas üles noodid: d¹, g¹, a, a, g, f¹, g, g², a, e¹, c¹, b, d¹, f¹, e¹, f.

Kas kellelgi on aimu, kuidas neist nootidest numbrid välja võluda? Algus peaks ilmselt olema 5 8 2 2, aga mis edasi ja mis süsteemiga, seda ma ei tea? Mini on kaks aastat muusikakoolis kitarri õppinud ja temast pole ka kasu. AI ka ei tea või vähemalt ei paku loogilisi vasteid. 

Hakkame kõik homme pihta!

Haigused ja vaesus olid, mis veel sinna juurde sobiks? Töö, muidugi töö!

Tegelikult sain kirjutamiseks inspiratsiooni juba varem Katariina blogist, aga tookord ei pannud midagi kirja, sest "keda see minu isiklik ajalugu ikka huvitab". Nüüd panen ja ei huvita, et ei huvita. 

Igatahes, kui Katariina oli töötanud päris mitmel tööpostil nagu enamasti tavaks on, siis mina olen elus ainult kolmes kohas tööd rabanud. Isegi mingisugust suvist rahateenimist ei olnud, sest kui ma mingi hetk selle vastu huvi tundsin, öeldi mulle, et rahunegu ma maha, tööd jõuab elu aeg teha, kui sul miskit vaja, küsid kodus. Iseseisvus - siit ma tulen, eks. Kunagi punaseid sõstraid korjasin, vanaema andis põõsa eest viis krooni, mis oli tollal enam-vähem sarnane mõõt kui kaks eurot. Ega ma üle poole põõsa ei korjanud ka, sest te ei kujuta ette, kui suured koivikud sõstrapõõsastes elavad! Oi-oi-oi! Töötrauma, ühesõnaga. 

Esimest korda läksin tööle peale baka lõpetamist, isa sokutas, ma ise oleks hea meelega edasi logelenud õppinud, aga ma ei saanud magistrisse sisse. Kõrvalepõikena võib öelda, et natuke peale seda jõustus Bologna deklaratsioon ja mu bakast sai üleöö maka, ilma, et ma oleks jätkanud õppimist alal, mis mind absoluutselt ei köitnud. Tööl olin logistik-ostujuht tootmisettevõttes. Logistiku osa mulle täitsa meeldis, meeldis saatelehti täita ja kaupa sisse ning välja registreerida. Ostujuhi osa oleks hiljem tulnud ja see mind väga ei ahvatlenud, sest selleks oleks pidanud laotäie materjale ja plastikust junne pähe õppima, et teada, millal midagi neist otsa saab ja juurde tellima peaks. See tundus ületamatu õudusena ning kui sobiv pakkumine tuli, otsustasin alustada erialast tööd (sellel samal erialal siis, mis mind üldse ei huvitanud).

Erialase tööga oli see suur rõõm, et just seal alustasin ma blogimist. Ega muud positiivset vist ei olegi öelda. Igatahes blogimise algusaegadel olen oma tööst 23-aastase arendusnõunikuna juba kirjutanud ka. Tagantjärele mõtlen, et pidin ikka hea näitleja olema, et nad peale igasugu koletuid teste ja intervjuusid just minu välja valisid. Siiani võdistan õlgu, kui kuskil töökuulutuses millegi koordineerimist eeldatakse. Koordineerimine on kõige hirmsam tööülesanne üldse! Põhimõtteliselt tähendab see kellegi sundimist, et too teeks midagi, mis on vaja ära teha, aga sundimiseks sul tegelikult mingeid volitusi ega hoobi ei ole ja kui ära ei tehta, saad sina pähe, aga sa ise ei saa seda sisulist asja ära teha. Ühesõnaga - nõiaring.

Peale üheksat kuud pealinnas sai mul mõõt täis ja tulin tulema ning sattusin siis ametisse, kus sitsin tänaseni. Juba toonane tööintervjuu oli hästi kodune ja sõbralik, hoopis midagi muud, mida olen mujal kohanud. Kuigi ükskord läks mul korda näiteks sink peas tööintervjuul käia, ime siis, et õhkkond veidi kummaline tundus....Algul oli meid kaks, kõige "rahvarohkemal" ajal oli meid kaheksa, praeguseks on kolm alles jäänud. Uue töökoha võtaks vastu kui see 1) jääks jalutuskäigu kaugusele 2) tööpäev ei algaks enne üheksat ega kestaks kauem kui neljani 3) ei peaks suhtlema võõraste inimestega 4) ei peaks koordineerima 5) seal oleksid tabelid ja nimekirjad 6) saaks kõrvaklappidest muusikat kuulata 7) makstaks poole rohkem kui praeguses kohas

Vaeste patuste tänaval

Mul on ikka õige tore jõulukalender, eile rääkisin haigustest, täna tuleb juttu vaesusest.

Millisesse majanduslikku segmenti te oma leibkonna paigutaksite? Ma olen harjunud end keskklassiks või isegi kõrgemaks keskklassiks pidama, sest noh, ei ole ju nagu väga kurta millegi üle. Hiljuti lugesin aga uudist sellest, kuidas absoluutses vaesuses elavate leibkondade arv on üha suurenenud ja avastasin sealt samast artiklist, et minu tase vastab hoopiski suhtelises vaesuses elavate normile. Nojah siis, tore teada. Keskmise kisuvad muidugi alla need kaks muidusööjat, kes ise ei panusta, aga ma ei oska öelda, et me seepärast mingit puudust kannataks. No vaene on ju see, kellel katus laseb läbi, kõht on tühi, riided seljas auklikud ja elekter välja lülitatud? 

Tegelikult vist mitte. Pangas töötav sõbranna rääkis, et levinud võlgniku tüüp on pigem selline, kel uhked riided, naistel kunstkaunistused, uusimad tehnovidinad näpus, aga makstakse oma üle-üleeelmise telefoni järelmaksu, igast pangast on tarbimislaenud ja krediidivõimekus ammu punases. Selle kõige juures teenitakse täiesti arvestatavat tulu, aga lihtsalt kulutused on veel suuremad. Kas võib siis öelda, et ei osata majandada või siis pigem osatakse? Suva ju need laenud, mida tagasi maksta ei kavatsegi!? 

Mingi erilist odavat hiina saasta parseldav netipood reklaamib end mulle hüüdlausega: "Šoppa nagu miljardär!". Ilmselt mõtlevad nad seda, et nende poest oste tehes ei saa arugi, et raha kuluks, aga ma mõtlen ikka selle peale, et palju miljardärid tegelikult üldse mingit träni hunnikute kaupa kokku ostavad? Vaese mõttemall on see, et oh, oleks raha, ostaks palju asju! Rikkaks sellise mentaliteediga ei saa. Vähemalt mitte miljardäriks ja pikaks ajaks. 

Kui mingi asi on ebamõistlikult kallis, siis ma ei mõtle, et tahaks endale seda lubada, ma mõtlen, et ainult loll ostaks sellise hinna eest. Isegi see paabulinnusabaefekt, et uhkeldamine ebamõistliku asjaga näitab, et indiviid on niivõrd vitaalne, et saab sellist priiskamist lubada, ei päde inimeste puhul mu meelest nii väga, sest sageli on see äärmiselt lühiajaline värk ega ütle midagi indiviidi edasise maksejõulisuse kohta. Vana raha omanikud ei käi ringi firmamärgid rinnal. 

Eile nägin linki ühele Ekspressi artiklile, mis oli siis pila ja stiilis "Eestis on elu hullem kui põrgus ja kes selles süüdi on" ning 98% seda linki kommenteerinutest ei olnud aru saanud, et tegu on pilaga. Kui sul on arvuti/nutitelefon ja vaba aega, et selle taga istuda ning riiki kiruda, siis ilmselt on sul veidi kummaline arusaam põrgust.

Kohe näha, et vanad sõbrad

Laupäevaks oli enesetunne niivõrd enam-vähem, et mõtlesin ikka igatsusega selle Metro Luminali kontserdi peale ja võtsin siis Terevisiooni salvestuse ette, kus Rainer Jancis ise vokalisti rollis üles astub. Oeh. No ei, kohe kuidagi ei istunud. Saatsin sõbrannale ka, et mis tema arvab, ta vastas: "Oi". Isu hakkas üle minema.

Siis tekkis aga hoopis söögiisu, läksin ja praadisin pannil endale ühe leiva, hakkan aga leiba hammustama ja miskipärast haiseb leib nagu atsetoon. Oot! Millal see leib viimati niimoodi haises? Torkasin kohe pulga ninna ja ei läinud viit minutitki, kui kaks triipu testil ehk siis koroona. Oleks see Jancis vähe paremini laulnud, ma oleks seda ehk õhtul linna peale levitama läinud. Võrreldes eelmise korraga on see koroona ikka täielik naljanumber, ilma selle lõhnataju muutuseta poleks osanud kahtlustadagi. 

Update: Pühapäeva hommikul kirjutas sõbranna, et ta ärkas hommikul rõveda peavaluga ja sai ka oma kaks triipu kätte. "Oi, me oleks seal kontserdil niitnud!" No vot. Kusjuures ma ärkasin ka tegelikult nohu esimesel päeval peavaluga, aga ajasin selle eelmisel õhtul joodud kahe klaasi veini süüks. Hea teada, et pohmellid veel nii äkiliseks ikka läinud ei ole.

Eile sattus üks tore pilt netis kolades ette, sellest saaks kohe mu koroonakogemusi illustreeriva meemi teha:

Et see on minu koroona vol 2 võrreldes mu koroona nr 1-ga, milleks on see sama bänd siis veidi äratuntavamas visuaalses vormis, selle pildi panen allapoole, aga palun, öelge, et te saite vähemalt aru, mis bändiga siin pildil tegemist? Ok, isegi kui te ei saanud, te võib-olla ei kuula sellist muusikat ja üldse, aga kui ma teilt küsiksin, siis mida te pakuks? Palun ärge öelge, et te pakuks 2Unlimited, mida pakkus L.! Pakkuge Backstreet Boys või midagi sellist, aga no 2Unlimited! No ja te ju saate aru, miks on 2Unlimited absoluutselt debiilne vastus sellele küsimusele?! Sest siin pildil on neli isikut ja 2 Unlimited vihjab ju selgelt sellele, et bändis peaks olema 2 liiget. Ma olin L.-s nii pettunud, et ei osanud isegi midagi öelda. Vahel on mul tunne, et elan koos mingisuguse...ma ei tea millega!! Vean kihla, et tal on sageli samad tunded. Viimane näide oli ilmselt see, kui musta reede puhul saatis pank mulle teate, et lühiajalise hoiuse intress on nüüd kõva 5% ja ma olin kohe, et "Shut up and take my money", kuni L. näitas mulle kui vähe see aastas tegelikult juurdekasvuks teeks. Ptüi!

Aga minu koroona vol 1 illustratsiooniks sobiks see pilt ansamblist The Prodigy ilmselt paremini:

Loodan, et seekord nii hulluks kätte ei lähe.

Kultuurikommentaar

Kui mul selleks nädalavahetuseks oli plaanitud kaks kontserti, mida külastada, siis sama oli eelmise nädalavahetusega, selle vahega ainult, et eelmise nädala plaanid said ka realiseeritud.

Reedel esinesid Genklubis Kosmikud, kes tähistasid 20 aasta möödumist oma plaadi "Kuidas tuli pimedus" ilmumisest. 20 aastat tagasi ma Kosmikuid ei kuulanud ja sellest plaadist teadsin ainult nimilugu, mis mulle sugugi ei imponeerinud. Kuigi see on üks nende tuntumaid palu, ei ole see tegelikult siiani mu eriliseks lemmikuks saanud, küll aga on aja jooksul meeldima hakanud Kosmikud. Ilmselt oli see 2011. aastal ilmunud "Öö ei lase magada", millest alates ma Kosmikuid jälgima olen hakanud. Kosmikute kontserdile sattusin aga ikka palju hiljem, sest nendega on alati nii olnud, et kui õigel ajal ei reageeri, siis sisse ei saa. Viimasel ajal olen pileti alati eelmüügist ostnud. Seegi kord lubati algul ka ukselt pileteid müüa, kuigi eelmüügist said piletid otsa, aga kohapeal selgus, et ukselt müüki ikkagi ei tehtud. Päris mitmed asusid pettunult koduteele. Minu arvamist mööda oleks aga ka eelmüügist võinud veidi vähem pileteid müüa, sest saal oli ikka pilgeni täis ning kontserdi algus isegi hilines, sest käidi palumas, et rahvas end rohkem seina poole suruks ja uksest inimesi veel sisse mahuks. Mina vana sarikusikuna otsustasin need kaks tundi vastu pidada, kuigi tavaliselt ma seda ei tee, lootes, et küll kuidagi ikka lava ette tagasi pääsen. Seekord mul sellesse erilist usku ei olnud. Saalis oli tavapärane saun, mu kõrval rookis üks enam mitte esimeses nooruses proua end lausa rinnahoidja väele ja mulle tundus, et mitte bändimeeste meelitamiseks vaid lihtsalt oligi nii väljakannatamatult palav. Au bändile, kes kõik need kaks tundi vestide ja ülikondadega rahmeldasid - ilmselt neil on neid vähemalt kaks paari, sest kogu see kangas ei oleks ju järgmise päeva pealinna kontserdiks ära kuivanud. Heinz imestas lavalt ka, et kuidas Tartu oma järgmise kultuuriaasta välja veab, kui tundub, et Geni saal on linna suurim? Noh, Vanemuise kontserdisaal on küll suurem, aga sinna rokkbändid vist väga oodatud ei ole (või pigem nende publik), ERMis olla vist üks suurem saal, ma pole seal ise käinud ja siis on veel uus Kammivabriku kompleks, kus ma ka käinud ei ole, aga samas need kaks on väga kehvades asukohtades keskusest väljas. 

Laupäeval seadsin sammud Rockiklubisse, kus peeti Villu 60. juubelit. Ausalt öeldes jõudsime küll alles kolmandaks bändiks kohale, mis tegelikult jättiski suurima mulje - "Nahakiin on energiast pakatav nelik muusikuid, kes on loonud täieliku helilise monstrumi. Need noored tartlased on black- ja death metali lapid traageldanud hardcore punk taustale grunge niidiga, seda veidrat kompotti saadavad haiglaslikud, lausa hullumeelsed vokaalid ning teravate servadega lüürika käsitleb nii tõsisemaid teemasid kui ka naljakaid ja absurdseid ideid." Bändi laulja oli väiksem ja nunnum kui mu enda laps, aga see hääl, mis temast välja tuli, oli absoluutselt uskumatu. Kui ma teeks sellist müra pool minutit, ma oleks kaks päeva hääletu, aga seda lauljat ma kuulsin hiljem maheda häälega rääkimas. Mõnele on kohe antud, pole midagi öelda. Teisena esines Nyrok City oma klassikaliste paladega ning peale seda päevakangelane. Villu vokaal oli seekord oluliselt paranenud võrreldes vahepealse ajaga, mil teda üsna valus kuulata oli. Rahvast oli siingi servast servani, laest tilkus konstantselt kondensi ja õlut lendas igast ilmakaarest. Publiku vanusevahemik oli 14-65. Pärast muidugi netis pahandati, et miks vanade bändide konsadel +40 mehed alati lava ees noortele neidudele käsi seeliku alla topivad. Õnneks minuga selliseid asju juhtunud pole, ma pole noor neiu ka muidugi, mul on paar korda seda juhtunud, et keegi väga noor mees paneb selja tagant käed ümber, aga siis ma olen lihtsalt ennast ümber pööranud ja kurja nägu teinud. Arahnofoobidele hoiatuseks tasub mainida. et naistepeldiku ämblikuvõrgud on võrreldes eelmise aastaga ikka eepilistesse mõõtudesse kasvanud, õnneks mul prille kaasas ei olnud, aga korra kiilus kabiiniuks kinni ja siis ma tõesti ei tahtnud seda avamiseks eriti raputada, sest jumal teab, mis suuruses ämblikud oleks mulle sealt ülevalt pähe potsatada võivad. Aga noh, eks Rokikas käib goote ka, neile kindlasti meeldib. 

Seoses Villu juubeliga on ilmunud ka selline kaverite kogumik, ega ta selline igapäevane kuulamisplaat pole, sest stiile on ikka väga seinast seina, aga väga huvitav kuulamine sellegipoolest. Laura Põldvere, kellest ma muidu väga ei pea, näitab ennast siin Marju Kuudi mantlipärijana, Jüri Homenja särab "Einsteini silmadega" (kujutate seda ette?! "Pista need p****, kas tead!"- rea jätab ta küll lõpust viisakalt ära). Soovitan soojalt, muhe kuulamine!

Lõpetuseks üks nali ka sellest ajast, kui mu ema veel meditsiinis töötas. Vaatab tema siis ühte sissekannet ja punnitab šokeeritult silmi, mida paganat?! - patsiendi kaebuse lahtrisse on arst kirjutanud "Krabistab anusse piirkonnas". Lõpuks mõistatas siis välja, et mitte-eestlasest arst oli tahtnud maakeeli öelduna kirjutada, et patsiendil p**** sügeleb, aga sügeluse sõna ei tulnud meelde ja p**** viisakas ekvivalent sai grammatiliselt vähe valesti kirja...Siiani meil siseringi nali, kui keegi tagumikku sügab, et noh, krabistab sul või?

Jõulukalender

Kuna ma eile olin just sobivalt ühe postituse avaldanud, siis tuli mõte, et prooviks kah seda jõulukalendri asja. Ma olen sel aastal niikuinii blogimise üsna unarusse jätnud, sest miskipärast jõuan enne kirjutama hakkamist alati küsimuseni: "A mis selle mõte on? On seda kellelegi vaja?" ja kuna loomulikult mõtet ega vajadust pole, siis ei kirjutagi. 

Muidu olen tatine. Nii meeldiv on nädal otsa pooles vinnas tööd teha, et nädalavahetuseks haigeks jääda ning siis esmaspäeval taas pooleldi tervena jätkata. Ma isegi ei ole eriti haige, selline kergemat sorti nohu. Õige nohu on ikka selline, kus pea paks ja valutab ning ninast ei tule nuuskamisel tilkagi, ma praegu lihtsalt vahepeal pean nuuskama ja öösel on nõme magada. 

Siiski oli plaanis täna ja homme kontsertidel osaleda, mis nüüd paraku nägemata jäävad. Ei taha nui neljaks ennast kuhugi kohale vedada, kui täie raha eest nautida ei saa. Täna esineb tuttav oma bändiga, ma pole neid varem laivis näinud. Bändi nimi on maakeeli pmst Anna Haava, avastasin just. Ei teagi, kas taotluslik või minu avastatud kokkusattumus. Paar itaalia metalbändi oleks ka kavas olnud, neid oleks ka huvitav näha olnud kindlasti. Samas, ma ei tea neist miskit ja tuttava bändi on lootust veel näha. Homsega on asjad nutusemad, sest Genis esineb üks mu kõige lemmikumatest bändidest Metro Luminal ja mingitel segastel asjaoludel ei ole ma neid mitte kunagi laivis näinud. Päris oma lemmikkoosseisus, kus laulab Vainola, nad vist enam üles ei astugi, praegu laulab Rainer Jancis ise ja ega ma ette ei kujuta, kuidas tema ettekandes need lood kõlavad. Vaatasin nüüd, et Youtubes on üks Terevisiooni salvestus täitsa olemas, kus Jancis laulab, eks vaatan seda siis. 

Sellega seoses meenus, kuidas juba teist aastat järjest teatab Mini päev enne tähtaega, et tal vaja nüüd ruttu üks eestikeelne luuletus pähe õppida, andku ma mõni luuleraamat. No ja mul on ju neid kolm - Freddy, Villu ja Mait Vaigu oma :) Viimane on iga kord asja ära ajanud. Lihtsalt iga kord mainin, et noh, see on Kosmikutel laul ja see Sõpruse Puiesteel jne. 

See jõulukalendri formaat on ses mõttes hea, et saab kirja pannad mingid väiksemad killud, mille peale tavaolukorras postitust ei teeks. Mäletate, mul oli kassi junnidega probleem?  Pissinud ta rohkem ei ole, aga korra kuus pani pabulad ukse ette hakkama küll. Nii siis, kui me kodus olime ja  kui olin just liivakasti ära puhastanud, seega mul said ideed otsa. Küsisin eelmine nädal loomaarstilt, kui sinna kassitoitu tooma läksin, mida tema arvab, no ja esimese pakkumisega oli ilmselt pihtas-põhjas. "Kas teil teist kassi ei ole majja tekkinud?" No loomulikult, augustis kolisid alumisele korrusele uued üürnikud ja neil on Maine Coon. Kuidas ma ise neid kahte asja kokku ei osanud viia? Arst lohutas, et kord kuus on väga hästi, pole siin midagi kurta. Mis seal's ikka - vaja järjekordsed naabrid majast välja suitsetada, järgmised junnid viin kühvliga nende ukse taha. Aga aww! Minu väike vapper rüütel - loodab, et tema tibatillukesed junnikesed aitavad selle ilvesesuuruse eluka vastu!

Susan Rogers, Ogi Ogas. Nii see kõlab - mida ütleb sinu kohta muusika, mida armastad

 

Väga vahva ja pilkupüüdva kujundusega raamat, mida Mart Juur viimases Rahva oma kaitses ka veidi puudutas. 

Mulle näiteks väga maitsevad verivorstid, aga ma ei ole üldse kindel, et nägemine, kuidas neid valmistatakse, maitseelamusele oluliselt juurde annaks. Pigem võiks isegi öelda, et ma ei taha seda üldse teada. Tüüpiline ignorantne karnivoor. Selle raamatuga oli natuke sama lugu - ma armastan muusikat, ilmselt rohkem kui keskmine inimene ja seetõttu kohe ka sellest raamatust huvitusin, kuid lugedes tabas mind pigem tüütus ja lõpupoole isegi kerge masendus. 

Asi on ehk selles, et autor oli enne neuroteadlaseks hakkamist muusikaprodutsent ja andke mulle andeks, aga mu meelest on see midagi muud kui muusik minu jaoks. "Sageli on produtsendi esimene küsimus uue salvestise kallal töötades: mis on selle funktsioon?"(lk 188). Produtsent on pigem turundaja kui looja. Mina aga ei taha näha neid traagelniite, millega muusikat mulle maha müüakse, ma tahan uskuda, et neid ei olegi, et ma ise otsustan oma eripärase maitsemeelega, mis mulle meeldib. Ausalt öeldes ma tegelikult natuke kahtlengi selles, kas ikka igasuguse muusika taga on kellegi suunav mõte ja käsi, mis eelkõige publikumile meeldimise nimel asju teeb. Produtsendid on ju ainult suurtel ja juba edukatel.

Mulle meeldib, kui Genka räpib, et "Head asjad tulevad ise, neid ei planeerita!" 

Samas olen ma kogu oma muusikakuulamisele vaatamata ka absoluutselt musikaalselt harimata inimene ja pool raamatut ma lihtsalt ei saanud aru, millest autor räägib. (Kuigi autor väidab, et tema muusikaline haridus põhinebki muusika kuulamisel, no minu kõrv nii ei toimi igatahes). Igasugu taktid ja rütmid - ta toob näiteid, konkreetseid lugusid - sina koputa rütmi kaasa ja näed, millist taktimõõtu su organism eelistab. Mina sellega hakkama ei saanud - mulle tundus, et tollel etteantud lool polnud mingit seesugust rütmi, mida koputada andnuks. Raamatul on tegelikult olemas ka temaatiline veebileht, kus saad ennast testida, mis liiki kuulaja oled ja ega sa ometi hoopis rütmitajuta pole. Ma pole veel neid teste vaadanud, aga pakun, et päris rütmitajuta ma pole (see on väga haruldane juhus), aga igasugune "muusika taha" vaatamine ajab mul juhtme kokku küll. Seepärast ma pigem raputasin pead, kui käsitleti erinevaid muusikalisi jaotusi, mille alusel siis inimesed oma eelistusi muusika osas teevad nagu realism vs abstraktsus, kitsas vs lai meloodia, akustiline või elektrooniline tämber jne. Mulle tundub, et minu puhul sõltub valik nende vahel konkreetsest loost ja mu enda hetke meeleolust. 

Huvitavaks läks jutt siis, kui autor rääkis muusika ja inimese minapildi seostest - "meie aju kohtleb muusika kuulamist kui teatavat unistamise vormi. " . "Seega, kui kuulad muusikat, mida armastad /../, aktiveerid osa oma ajust, mis toidab su identiteedi kõige sügavamaid hoovusi."(lk 215) Aju põlgavat lausa aktiivselt ära sellised salvestised, mis meile ei meeldi ja näeb vaeva, et need meie minapildiga ei integreeruks.  Noh, mul on neid minasid enda meelest lihtsalt nii palju, et kuskilt ikka leiab kellegi, kelle minapildiga mingisugune muusika kokku sobiks. 

Teine põnev teema olid laulusõnad, minu jaoks oli siin uudne avastus see, et inimesed väidetavalt kuulavad endasarnaste muusikute laulusõnu rohkem. Mina näiteks võin küll öelda, et naiste lauldud tekstidele pööran ma rohkem tähelepanu kui meeste omadele. Et kas mina kui naine, samastun kuidagi selle naisega, kes laulab. Meeslauljate puhul ma seda ei tee. Laulgu, mida tahavad, mis see minu asi on. Võib olla on naiste lauldud sõnadest aga kuidagi lihtsam aru saada? Seda aru saamise temaatikat pole raamatus väga puudutatud, aga mind küll huvitaks, kuidas see erineb emakeelse vs võõrkeelse muusika puhul. Vähemasti minu aju teeb küll millegi põhjal otsuse, milliseid tekste tõlkida, millised lihtsalt taustaks jätta. 

Palju on juttu ka sellest, mida me endale ette kujutame, kui me muusikat kuulame. Siin olen ma jälle veidrik, sest ma ausalt öeldes ei tea. Kas teie teate, millest te mõtlete, kui mõtted uitavad? Mina tean, millest ma mõtlen ainult siis, kui ma konkreetselt millessegi süvenenud olen - teen valikut, püüan meenutada, planeerin midagi jms. Aga niisama, enamiku ajast on mu meelest peas mitu kihti erinevaid mõtteid, mis üksteisest sõltumata ringi uitavad - ei ole mingit ühte kujutluspilti vms. Samas ei saa ka öelda, et silme ees on niisama värvid ja kujutised ehk siis nagu autor välja pakub - kas mingid konkreetsed stseenid, abstaktsed kujundid või üldse mitte midagi. Viimane saaks mu meelest ainult surnul silme ees olla. Ehk siis mulle on raske end kategoriseerida raamatus ette antud parameetritest lähtuvalt. 

Ja vahel tahtsin vaielda ka suisa - külmavärinad muusikast. Need pidavat tekkima, kui miski aspekt muusikas kõlab kui ohumärk, võrreldes seda lõbustuspargi nn "pseudoohu" tundega. Mina olen täheldanud külmavärinaid märgina absoluutsest mugavusest ja osadustundest - "see on nii õige, hea ja turvaline". Ma ei tea, kuidas teistel on. 

Kokkuvõttes üks päris intrigeeriv teos, mis tekitab küsimusi, mõtteid ja emotsioone, seega pigem hea raamat, lihtsalt see muusika osa oli minu jaoks veidi liiga tehniline ja sellisena üle pea käiv. Hea on selle juures muide see, et raamat kustutab sellisena kiirelt ära mu kahtlused ja kõhklused, kas minusugusel harimata melomaanil oleks äkki siiski kohta olnud muusikatööstuse köögipoolel. Olla lähedal oma armastatud muusikale oleks ju nõnda tore, mis sest, et ise musikaalne pole. Ei, unusta ära. Seda mõtet laiendades oli ilmselt hea otsus ka see, et ma kunagi ülikooli kirjandust õppima ei läinud. Mulle meeldib muusikat ja kirjandust mõõdutundetult nautida, mitte aga selle telgitagustes sobrada. Ma ei taha teada, kuidas kõik hea võib olla hoopiski kavalalt konstrueeritud, et mind konksu otsa saada. Ma tahan õnnist teadmatust!

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Kas armastus varitseb nurga taga?

Lugesin just üht raamatut, millest peagi täpsemalt kirjutan, aga eraldi tahaks mainida üht kohta, kus võrreldi meeldiva laulu esmakordset kuulmist armumisega esimesest silmapilgust. Kuna ma olen ilmselt demiseksuaal, siis armumist esimesest silmapilgust ma kunagi kogenud pole ega loodetavasti ilmselt ei koge ka. Miks loodetavasti?

Kas ma olen ainus, kelle jaoks juba ammu enne seda, kui ma sain teadlikuks seesugusest asjast nagu demiseksuaalsus, tundus see armumine esimesest silmapilgust vägagi ohtliku ja riskantse värgina? No ikka nii, et näpud risti, ma loodan, et mul seda elus ette ei tule?

Kujutage nüüd ette, et te olete toredas suhtes, ehk on teil ühised lapsed ja/või koduloomad, pangalaen, ühine kodu jne ning siis ühel päeval kasvõi toidupoes, kohtate te Teda. Te vaatate tema poole ja saate kohe aru, et Tema see on - teie Elu Armastus! Mis teete nüüd? Kes armastuse nimel ei võitle, on luuser, eks? Võib ju muidugi ka juhtuda, et teie Elu Armastus teie vastu sugugi samasugust tõmmet ei tunne, aga isegi selleks on abivahendid olemas, Kristallkuul valgustab sel teemal. Ok, ilma irooniata, see on ilmselt keerulisem olukord ja enamik inimesi siiski loobub ja lepib, et miski hullus teda keskeas tabas, aga õnneks ühepoolselt ja ta ei rutanudki olemasolevat suhet prügikasti heitma. Aga kui juhtub, et teine pool tunneb sama? Kas te ei võitleks oma elu armastuse pärast? Siis ütletegi oma elukaaslasele, et sorry, kohtasin kedagi teist, tunnete vastu ei saa, ma ju ometi pean imele võimaluse andma? Ma usun, et on isegi neid teisi pooli, kes sellise seletusega lepivad - mis sa ikka ära teed? Võib-olla ehk unistavad isegi sarnasest stsenaariumist. Rahade, kinnisvara, lähedaste ja ülalpeetavatega on muidugi paras jama majas, aga no armastus õigustab ju kõik. Päriselus tuleb sellist asja ikka väga tihti ette. Sageli nimetatakse seda keskeakriisiks, millel on kole naeruväärne varjund. No aga, kes ütleb, et armastus just keskeas tabada ei võiks? Oled ju siis päriselt täis kasvanud, üldjuhul tead, mida tahad, oled tark, elukogenud ja isegi veel ilus. 

Mulle stabiilsust hindava inimesena tundub see kõik nii õudne-õudne. Hoiaks miski mind sellise "õnne" eest.

Või toredas suhtes olles esimesest pilgust armumist ette ei tule? Et ikka peab kuskilt king pitsitama enne? Ma küll selles nii kindel ei oleks, mu arust on äkiline armumine samasugune pea kohal rippuv kirves nagu päeva pealt hulluks minemine. Kumba tihedamini ette tuleb? 

Kui välja lähed, väldi pilk-kontakti!

Seda kurb on vaadata

Kunagi ammu jaanipäeval keerutas lõkke ümber üks taarakotiga lõbus joodiknaine ja tegi rahvale nalja. Inimene minu kõrval kostis: "Aga tegelikult jube kurb ikkagi.." Hakkasin mõtlema, et mis siis ei oleks kurb - kas see, kui sama naine teeks kuskil tehases miinimumpalga eest kaheteistunniseid vahetusi ja lõiguks õhtul kööktoas endale ja kassile Valla viinerit? Äkki tal on päris lõbus, no vähemalt enne pohmelli? Pohmell on ehk lõiv, mille ta on nõus maksma? Või päris joodikutel vist ei olegi pohmelli, sest päris kaineks nad ilmselt ei saagi? Kas see, et tema end eufooriliselt tunneb, et on vähem väärt, kui see, et temast ühiskonnale mingit kasu ei ole? Kuigi ta korjab ju vähemalt pudeleid, mille kellegi laisk käsi loodusakaunisse kohta niisama vedelema on jätnud. 

Lugesin just G.da Empoli "Kremli võlurit" ja seal on üks tegelane, kes siunab mandunud läänt, liberaalseid väärtusi ja kõike muud sarnast vastandades seda nö tõelise inimese kuvandile, kes siis elab pideva revolutsioonitegemise, võimsuse tagaajamise ja sõjaihaluse rütmis. Mõtlesin, et see on natuke nagu sinna samasse auku vahe tegemine. Inimene peab elama millegi endast suurema nimel, mitte manduma oma isiklikele nõrkusele järele andes. Huvitav on veel see, et kui selline mandunud inimene üldiselt kedagi ei sega, siis maailmamuutja tahaks kangesti nende mandujate verd valada. Noh, suurema ühiskondliku heaolu nimel siis. 

Raamatus toob see räuskav revolutsionäär lääne mandumise kõrgklassi näiteks isapuhkuse - mehe roll peab olema hävitaja, aga mitte looja. Ja no tegelikult selliseid inimesi ju on. Nad on enamasti kuskil kulisside taga vähemalt siinmail, aga internetis neid anonüümselt täitsa leidub. (On avalikke julgeid ka ikka jah). Hiljuti just nägin üht artiklit, mille all keegi kommenteeris, kuidas humanitaarharidus tuleks keelustada ja sellel arvamusel oli ikka kümmekond püstist pöialt all. Tagasi koopasse, juhhei! Inimene pole midagi väärt, kui ta millegi nimel ei võitle! 

Üldiselt on vist enamik inimesi veendunud, et oleks tore, kui kõigil oleks tuba soe, kõht täis ja hoolivad inimesed ümber, justkui see hoiaks ära vägivalla ja sõjad. Et see oleks ideaal, mille poole pürgida. Mulle tundub, et me unustame liiga kergekäeliselt ära need, kes üldse nii ei arva. Ei ole vaja mingit isiklikku oaasi, tegutseda tuleb ühiskonna nimel. Mullegi tundub loogikavastane, et selliseid inimesi on, aga sellega tuleb arvestada. Ei ole ju isegi nii, et nende jaoks on viinamarjad hapud, neil pole sooja tuba, kõhtu täis ega lähedasi ning kui oleks, nad rahuneks maha. Enamik hulle revolutsionääre ei ole koopas elanud. Nad on inimesed nagu meie, lihtsalt hoopis teistmoodi programmeeritud. Mulle tundub, et seal ei ole taga mingit teooriat - nad on nii, sest...Nad lihtsalt on ja ilmselt jäävad igavesti olema. 

Ma isegi ei arva, et see oleks kuidagi eriti Venemaa-spetsiifiline teema. Ehk on seal sobivamad tingimused sääraste inimeste esilekerkimiseks, aga kindlasti ei saa öelda, et neid mujal ei oleks. 

Elame õhust ja armastusest

Korraks nii tunduski, et minust võib saada valgustoituja. Paraku peale kolme päeva mittesöömist tuli isu tagasi. Aga armastusest tahaks ikkagi rääkida.

Isadepäev nimelt on tulemas. Mikrol tehakse miski suurüritus klassis, igal lapsel võib kohale tulla ainult üks pereliige. Kuna on isadepäev, siis arusaadavalt isa, aga seda pole viisakas välja öelda, sest eks meil siin ole ju igasuguseid imelikke peresid ka, eks. No näiteks ühel lapsel on isa surnud ja alles hiljuti oli poleemika selle üle, et teda narritakse sel põhjusel, aga ega selle pisiasja pärast siis saa kena traditsiooni katkestada. Mikrot häirib näiteks see, et ta peab ette kandma teiste laste kirjutet lauseid oma isade kohta ja ta kardab, et teda võidakse pidada lausete "Minu isa lõhnab hästi ja on rikas!" või "Minu isal on augulised püksid!" autoriks. Aww, nii nummi ja naljakas, küll need lapsed on ikka vaimukad ja vahvad! "Ja võta oma plaat suust ära, kui räägid, kõlab paremini!" olevat õpetaja ka soovitanud, selle soovituse lubasin Mikrol kukele saata põhjendusega, et "ema ei luba!". Prillidega lapsed võiks prillid eest ära võtta esinemise ajaks ja ratastooli omad püsti tõusta, oleks kõigil kenam vaadata. Ok, mis ma siin utreerin.  

L. ei taha muidugi minna, lohutasin, et ehk ei minda ikka nii melodramaatiliseks kätte, kui emadepäeval, kui kõik lapsed pidid klassi ees rääkima, kuidas nende ema on maailma parim ja kuidas nad oma ema eest elu annaks ja teda kuuni ja tagasi armastavad. Ainult Mikro ja üks tüdruk veel olid emast naljaluuletused teinud. Mäletan, kuidas ma omal ajal igasugu "Emakesele"- laulude ajal teleka eest põgeneda üritasin, sest mul oli tunne, et ema vaikides kritiseerib mind selle eest, et mina talle niisuguseid laule ei laula ega igavest armastust kinnita. Ega ma ei mäleta, et me oleks vanematega kunagi kallistanud või öelnud, et üksteist armastame. Aga  noh, siis oli teine aeg ka.

"Imäädšin, et sa päriselt räägiksid niimoodi" osatas Mikro. Ma vastasin, et tead, ilmselt enamik normaalseid inimesi päriselt räägibki niimoodi. Ütlevad iga päev üksteisele, et armastavad ja kallistavad ning musitavad käigu pealt, meie oleme imelikud ja külmad jõmikad. "Öäkk!" ütles Mikro. "Sama" vastasin mina. "Sa ju tead niisamagi, sellest ei pea rääkima!" lisas Mikro. Hea, et ma heldimusest pisarat ei poetanud, see oleks ka ilmselt "öäkk" olnud, aga tõesti, ma olen elu aeg ennast mingiks emotsionaalseks värdjaks pidanud selle pärast, aga kuna ma nüüd näen enda järeltulijas täpselt samu emotsioone ja tema oskab neid ka põhjendada - mina arvasin alati, et ma lihtsalt olengi paha laps, siis ma tahaks öelda, et inimesed on loomad ja nagu loomade kohta öeldakse - nad ei saa aru sõnadest, nad saavad aru toonist, siis mu meelest kehtib see 100% ka inimloomade kohta. Sa võid rääkida armastusest, sõprusest või õnnest, kuid sa ei saa iial teada, mida teine nende samade mõistete all mõistab, sellest kas armastab, saab muudmoodi aru. Võib-olla olen ma hoopis süüdi selles, et ka mu laps on sarnase haige maailmapildi minult saanud, aga pigem usun, et see tunnetus tuleb seest ja miskipärast muudab olemuslikult vastumeelseks ja võltsiks igasuguse armastuse avaliku avaldamise.

Rääkisime Mikroga veel sellest, kuidas muinasjuttudes printsid armuvad Lumivalgekestesse ja muudesse mimmudesse puhtalt esimesest pilgust, mille peale ta "see on ju nii pealiskaudne!" oigas. "Tere tulemast demiseksuaalide hulka!" vastasin, " aga normaalsetel inimestel see nõnda käibki - vaatad otsa ja armud ära!" Mikro ei paistnud väga uskuvat. Ma ka ei uskunud enne kui umbes 40 sain. 

Rääkides daatumitest, siis minu 15 aasta, üheksa kuu ja mõne päeva pikkune suhe on ka seni kenasti ilma selle koleda a-tähelise sõnata hakkama saanud. Meie olemegi need, kelle kohta anekdoot ütleb, et üks eestlane armastanud kord teist nõnna palju, et oleks äärepealt teisele seda öelnud. Ok, kunagi alguses oli selline juhus, et mulle tundus, et tema ütles ja siis ma pressisin omalt poolt ka, ja pärast selgus, et ma kuulsin valesti ja õudselt piinlik oli ja no nii kümme aastat hiljem me naersime selle episoodi üle. 

Aga täna sai mul töökohal 18 aastat täis. Armastus töö vastu - siinkohal vaatame slaide*!

*Vihje sellele nõukaaegsele anekdoodile, kus rahvamaja uksel on silt, et täna räägime armastusest - näidatakse ka slaide. Saal on puupüsti rahvast täis. Algab sissejuhatus: armastust on mitut liiki - on vanema ja lapse vaheline (toona muidugi sõnastuses ema ja lapse vaheline), mehe ja naise vaheline, on isamaa-armastus - siinkohal vaatame slaide!

Ja jumalad naeravad

Kas on kusagil statistika selle kohta, kui paljudel pruutidel juhtub nende pulmapäeval kõhugripp olema? Ma loodan, et ma olen vähemalt eriline.

Ärkasin hommikul peale pikka ja kosutavat und nagu tavaliselt, aga miskipärast valutasid nii nahk kui kondid. No ei olnud eelmisel päeval spordiga tegeletud, kahtlustasin, et kuna mul on komme kontoris istudes jalad kõhu alla kerida ja sinna unustada, kuni nad krampi lähevad, siis äkki selle järelmõjud. Kõrvalepõige: kunagi Mikro füsioterapeut muretses, et ta istub mitte tagumikul vaid põlvedel, siis vaatas mind, kes ma täpselt samamoodi istuda eelistan ja teatas, et ilmselt geneetiline värk, lisades - normaalselt teievanune inimene ei peakski enam nii suutma.

Ajasin siis ennast voodist välja - kahtlaselt higine oli olla. No ei saa gripp ega koroona olla, muid kaebusi pole ju. Seejärel suundusin WC-sse ja kohe meenus, et on ka selline minust pikalt mööda läinud tõbi nagu kõhugripp. No teretulemast!

Õnneks on õnnepalee jalutuskäigu kaugusel, ehk hakkab parem. Ootasime seal ukse taga siis, sest veidi vara jõudsime kohale, kuni kõrvalmaja ette keeras kiirabi. L. küsis, et mina tellisin või? Ausalt öeldes, ega ära ei ütleks, vastasin. 

Kabinetis suutis L. jälle häbi teha, kästi istuda, ta urahtas, et kas tõesti nii kaua läheb siin või?! Meenub  see lapse nime registreerimine, kui talt küsiti, kas kinnitab end lapse isaks ja ta hakkas pikalt laialt jaurama sellest, et ilma meditsiiniliste tõenditeta ta seda ju teha ei saa. Mille peale punastav tädi hirmunult mulle otsa vaatas ja ohkis, et see ju kõigest formaalsus. Kusjuures, L. ei saanud hiljem isegi aru, et miks see tema jutt kellelegi kohatu võis tunduda, ta ju ainult teoreetiliselt arutles, mitte ei kahtlustanud kedagi milleski, selline asi ei tulnud talle pähegi. 

Seekord me siis seisime. Õnneks oli meie ja ametniku vahel klaas, vast ta nakkust ei saanud. Küsiti seda "jah" sõna ikka ka. Ma kuidagi imeliku häälega piiksatatasin. Viie minutiga sai tehtud. Kohe tööle edasi. Hea, et mingit pildistamist ei tellinud nagu normaalsed inimesed, oleks parajad pildid saanud, rohelise näoga öökinud kuldsete sügislehtede vahel...

Ma otsustasin, et kontorisse ei roni, teen kodunt. Teel tuli Mini vastu, röökisin kaugelt, et "Kõhugripp! Hoia eemale!" Jajah, ma jõudsin enne ära abielluda, kui lapsed kooli minna. Koduuksel otsin võtmeid ja mida pole, seda pole. Olin just unistanud kodusest WC-st. Istusin trepile maha ja poetasin pisara. Ei poetanud tegelikult, ma olen pragmaatiline inimene, sellises olukorras pisardamine ainult nõrgestaks organismi. L. oli võtmetega juba kesklinnas, isa kuskil võõras linnas ja lapsed just tundidesse jõudnud. Mis seal's ikka  - "The masses of humanity will always have to suffer." (Bad Religion - Suffer) - ajasin oma kodinad kokku ja tulin tööle. 

Imelik on olla, selline tunne, et otseselt kuskilt välja ei aja, aga keerab küll. Kas selline ongi abielu?

Arvutasin muide välja, et meie eelneva kooselu pikkus oli täpselt 15 aastat ja 9 kuud.

Kuidas raha liigub

Kuna mul tavaliselt on normaalse täiskasvanueluga (loe:kommunaalpornoga) vähe kogemusi, siis panen ka põrandaloo lõpu siia kirja. Aga on see ikka lõpp? Nii küsitaks igas endast lugupidavas õudukas ja üks paras õudukas see lugu mulle oli. 

Lõpuks olin ma juba nii kaugel, et ütlesin  - minu jaoks on see paar lauda põrandast puudu jumala fain - las ta olla, peaasi, et ei tuleks mingit ehitusbardakki, aga paraku jäin ma oma arvamuses vähemuse rolli ning pidin pea nädalaks koos kassiga kodunt välja kolima, et võõrad mehed saaks mu palees ringi paarutada oma lihvimismasinate ja muu sellisega. Õudne ju!

Kuidas me üldse nii kaugele saime? Algul oligi müstika - ei kellelgi pole aega, ei keegi ei saa - kuni järsku - saadame mehed peale, teie kolige välja, kasvõi hotelli, vaja ju terve põrand üle lihvida ja vahatada. Ee...mis terve põrand, mul on kolm lauda üles võetud? Hea oleks, kui need paika saaks, aga pole ka suurem häda, kui ei saa, küll ma ära kannatan. Mees vaidles vastu, et loll olen, vaata, mida pakutakse, võtame vastu. 

Kolima pidime pühapäeva õhtul, hotelli ei hakanud minema, sest meie paketis oli ka isand Pissi-Prints, eks. Pagesime metsa hoopis, suvilasse. Muidu oleks ju kena, aga just sel nädalal oli ilgelt tööd ja suvilas sundasendis tugitoolist ja läpakaga tööd teha oli ikka väga vastik. Mehed lendasid esmaspäeval peale, oli kahtlaselt vaikne, ma juba utsitasin meest, et äkki helistad neile, kas tööd ikka käivad - võib-olla istume asja eest teist taga siin suvilas, sest jälle keegi ei saanud tulla. Mees ei saanud helistada, sest kogu selle kammaijaa peale oli tal telefonis nii palju erinevaid numbreid, kes teemaga tegelenud olid, et ta ei mäletanud enam, kellega siis päriselt asjaks läks. Polnudki vaja, juba teisipäeval helistati poolest päevast, et kõik tööd tehtud. Oot, pidi ju neljapäevani minema, mitu kihti vaja kuivada lasta ja? Aa, ei, mingi segane ehitusalane jutt ja ärge teie veel tulge, haiseb siin koledasti. 

Samal päeval saabus ka arve ja no siis saime aru, kuidas need asjad siis lõpuks jooksma hakkasid. Ilmselt keriti jalad pee alt välja selle peale, kui nähti, kui palju kindlustus eelarveks pakub. Tööde kogumaksumuseks, mille ehitusfirma kindustuselt välja nõudis, oli 3000.-. Selle sees näiteks 50.- prügi välja viimine, 260.- liistude paigaldamine - no nii võrdluseks, et te teaksite, kui selliseid asju oma kodus lolli peaga tasuta teete. Ehehheee - ja meie pääsesime veel täitsa ilma omaosaluseta, sest olime nii tublid ja nihutasime mööbli ise eest (mööbli nihutamine - 200.-). Tuttav jurist naeris, et aga niimoodi need asjad käivadki. Raha liigub salapäraseid teid pidi. Pärast hakkas L. oigama, et oleks ikka pidanud ise "töömehe" otsima, asja kahe sotiga ära tegema, aga sama eelarve kirjutama ning siis 2800.- omale tasku pistma. Miks me küll nii lollid olime? Tasuta raha on alati parem kui tasuta asjad! 

Tagatipuks nad vist hoopis lakkisid mu armsa laudpõranda üle, mis varem oli vahatatud ning nüüd näeb see välja nagu pesueht parkett! Fuih, see läigib!

Mida mina siis rääkisin?!

Muidugi on tore, kui su ennustused tõeks saavad, paraku enamasti muutuvad reaalsuseks just negatiivsed stsenaariumid:

"Ma pakuks puusalt, et edasine stsenaarium on selline: lõpuks tuleb veefirma, aga kuna kraanid kinni ja leke ära kuivanud, siis ei suudeta tuvastada, kust (see koma seal ees on tähtis, eks!) ja kuidas. Laiutatakse käsi ja minnakse laiali. Vesi lastakse torudesse sisse, mõne aja pärast hakkab jälle lekkima, taas ei ole kellelgi aega tegeleda. Kohale tullakse siis, kui kõik ära kuivanud ja nii edasi ja nii edasi."

Ehitusonud täpselt nii väitsidki - vesi peab olema tulnud aknast, sest betoon on ju ometi kuiv, arvestamata sellega, et betoonil oli neid oodates piisavalt aega, et ära kuivada. Eile siis sai vesi taas torudesse lastud ja voilá! - märja betooni rõve hais täitis peagi terve korteri ning betoonikiht, mis varem oli kuivalt beež, muutus reetlikult halliks. Hea, et keegi polnud jõudnud veel põrandalaudu tagasi panna. 

Mulle tundub, et me hakkame selle bardakiga ära harjuma, sest kui ma L-lt küsisin, kas ta kavatseb nüüd uuesti kindlustusse või veefirmasse helistada, siis ta vastas stoiliselt, et ootab õhtuni, et asi kindlam oleks. Mul on ka ausalt täiesti suva juba. On nagu on.

Kommunaalporno vol 2

Mulle on alati tundunud, et õnn enamasti soosib mind ja kui juhtub selliseid harvasid ebaõnne perioode, mil igasugune saast korraga selga sajab, siis ma enamasti lihtsalt muigan ja mõtlen, et no mida veel võiks siit tulla. 

Ehk siis kommunaalpornoga edasi, sekka mõned isiklikud deemonid. Toru ei olnudki katki. Väidetavalt tuli vesi aknast. Ainus, kes tõde teab ja selle suure vihma ajal kodus oli, on kass, aga tema vaikib kangekaelselt. No vähemalt selles teemas, toiduteemas on ta häälekalt sees. Müstika on see, et akna juures ei olnud mingit veekahjustust, ainult keset põrandat, kahe akna vahelisel alal, aga no loodus ongi müstiline, leppigem siis sellega. Hetkel on veel põrand lahti, sest kindlustus alles mõtleb, mis summat selle kolme laua eest küsida. Oleks seda teadnud, poleks kindlustusega jamama hakanudki.

Põhiteema, millest ma kirjutada tahtsin, on aga uus naaber. Inspiratsiooni sain Katarina juurest, kes ka sarnase deemoniga maadleb ehk siis kumb ma nüüd olema pean - kas ilge bitch või meeldiv inimene? Kumb ma päriselt olen? Lisaks loen hetkel Morgie poolt soovitet "Parajalt raevukat naist oma parimais aastais" (G.Hall) ja sellest mõjutatuna kerkib muudkui küsimus, et äkki see kõik on keskea rõõmud? Teiselt poolt ma tean, ma olen eluaeg selline olnud ju.

Igatahes, saatsin jumala viisaka kirja naabrile, et väike mure, pesumasin tsentrifuugib keskööl ja kell 6.40, kostab läbi, äkki arvestate sellega. Teate, mis ma vastu sain - ei mingit vabandust, või noh, see klassikaline "väga kahju, kui kedagi häiris" poliitikute klassika - "Tõepoolest nädalavahetusel sai pestud väga hilja. Kuna kolisime, siis oli see kahjuks hädavajalik. Küll aga 6.40 ei ole kindlasti kellaaeg mil ma oma pesu pesta ei või. Öörahu lõppeb kell 6. " Kuna ma enne rääkisin teise naabriga ja ka tema möönis, et no sellisel kellaajal hommikul on tema üleval ainult hädavajadusel ja kindlasti mitte pesu pesemiseks, siis mul tekib siiras küsimus, kuidas saab olla hädavajalik öösiti pesu pesta? Ok, ühe võimaluse mõtlesin välja, aga see hõlmab väljaheiteid ega ole väga viisakas. Tegelikult on muidugi nii, et öörahu siin erilist rolli ei mängi, ühistul on õigus kehtestada oma sisekorraeeskirjad, mitmeid neid saab netist ka lugeda ning kõigis mulle silmajäänutes oli öörahu kellaaeg erinev ametlikust, lihtsalt meie maja esimese kümne aasta jooksul on inimesed ilma paberita hakkama saanud. Nüüd tuleb aga keegi üürnik ja siiralt leiab, et uneajal pesu pesemine on igati ok. Ma ei viitsi sellise jamaga tegeleda! L. kui juhatuse esimees ka ei viitsi, ta jääb suisa vait, kui ma talle kaeban, sest ta tahab konflikte veel kõvasti vähem kui mina. Muidugi tunnen mina end nüüd selle pilli lõhkiajajana, sest no asi see siis ära kannatada ei ole. Kass niikuinii vahel ärkab enne seitset ja prügiauto käib vara ja äkki harjun ära. Aga minu voodi on minu kindlus ja kui ma seal ka rahu ei saa, siis ma lihtsalt lähen hulluks. Kass see on enda oma - ilus aga loll, liikluse vastu ei saa, kuid naabrist äkki saaks jagu - kas asi on selles? 

Mitmes kord peab küsima, et miks inimesed ometi normaalsed ei võiks olla?

Lühike poliitkommentaar

Eile õhtul sattusin selle uudise peale, kuidas riigiasutuste mainekujundus võib maksma minna tuhandeid eurosid ja ma lugesin ikka tõsise imestusega, millist möga on võimalik suust välja ajada. "Eeskätt me ostamegi kaks valguskasti./.../See võib maksta kuni 30 000 eurot" - silm ka ei pilgu sellist asja välja öeldes. Naerma ei aja ka kedagi. Kuidas nii saab? Põhimõtteliselt elame nagu mingid Hollywoodi superstaarid, kellel ei teki küsimusigi - nii palju, kui küsitakse, nii palju maksame, mis seal ikka, raha on, ju siis see asi on oma hinda väärt. 

Normaalset tööd ma ilmselgelt kunagi ei saa, sest kontimurdvat tööd ma teha ei suuda ja enamus tänapäevastest tasuvatest töödest näebki ette mingisuguste asendustegevustega tegelemist, milleks mina absoluutselt võimeline ei ole, sest ma siiralt ei saa aru selle kasutegurist. Võtame või sellise lihtsa asja nagu kontori kujundus. Mille kuradi pärast seesugust asja vaja peaks olema? Oluline on, et lauad ja muu mööbel ära mahuks, valgust ja õhku piisavalt ja kõik. Aga selgub, et on inimesi, keda inspireerib mingi seinavärv või diivani kaldenurk. Või kes tahavad kontori kaunistamist jõulude puhul. Nagu misasja? 

Kuidas saab tõsimeeli arvata, et kui meil on Haigekassa asemel Tervisekassa, siis kõik inimesed valivad haige olemise asemel terve olemise? Et see on see primaarne asi, mida teha, selle asemel, et mainekujundusele kuluv raha sisulistesse tegevustesse suunata. Isegi mõtlemata sellele, missugust segadust külvab nimevahetus inimestele, kes aastaid ühe ja sama nimega harjunud on. Te muidu teadsite, et Haigekassat ei ole enam ja selle asemel on Tervisekassa? Ma küll ei teadnud. 

"Üldiselt asutused uuendavad oma identiteeti viie kuni seitse aasta tagant" Kust see reegel võetud on? Mingist organisatsiooniteooria loengust, kus targutati, kuidas ettevõtte puhul on olulisimad selle identiteet, missioon ja visioon, ilma nendeta on sisuline tegevus enam-vähem võimatu? Jaa, mulle ka räägiti seda teooriat aastaid. "Mis loomaga võrdles keegi tähtis teoreetik organisatsioone?" oli eksamiküsimus. Õige vastus oli äkki kaheksajalg - olulised teadmised ülikooliajast. Aga näe, inimesed riiklikes organisatsioonides päriselt rakendavadki neid teooriaid ellu. Peamine on ikka see, et organisatsioon tegeleks võimalikult palju iseendaga, siis on töötajatel alati, mida teha ja oma palka õigustada. 

Ei no lugege see artikkel lõpuni, mul oli pidevalt tunne, et ajakirjanik on selle ka nö "keel põses" kirjutanud, mina seda muudmoodi näha ei oska. Need intervjueeritavad teevad ju nalja, eks? Ükski täie aruga inimene ei saa sellist teksti tõsimeeli toota?

Kuri minister Võrklaev tahab nüüd riigisektori pillerkaarile pidurit tõmmata. Milline kuri ja ihne mees! Kusjuures ma isegi ei teadnud, kes või mis erakonnast see Võrklaev on, aga ta hakkab mulle sümpaatsena tunduma täitsa. Meie riigis on palgarallit ju alati riigisektor vedanud (va mingid spetsiifilisi oskusi nõudvad ametikohad siis, aga minu kogemuse järgi saab tugipersonal alati just riigiorganisatsioonides kõrgemat palka võrreldes sama tööd tegeva inimesega erasektoris.) Nii see muidugi peabki olema, sest häid inimesi motiveerib ju ainult raha. Paavo Nõgene teab, tema arust on Riigikogus lolle nii palju vaid seetõttu, et sealne palk on nii madal, nii madal. Täpselt sama juttu räägiti mulle ülikoolis ka, muide. Pööbli ja eliidi vahele peaks ikka selge piiri tõmbama, sest ega lolle ju raha ei motiveeri üldse ja kõik targad inimesed on juba niigi rikkad, nad ei saa oma tähtsaid töid riigivalitsemise nimel maha jätta va juhul, kui riigivalitsemise eest ikka veel palju rohkem raha ei maksta. Selline oli teooria siis. 

Mu meelest on hämmastav, kui paljudele inimestele seesugune maailm mõistlik, loogiline ja kaasahaarav tundub.

Kommunaalporno

Vahelduseks kirjanduslikule pornole natuke kommunaalporri. 

Vihaga on see häda, et ta kipub maru kiiresti üle minema. Abiks on enda uuesti üles kütmine, mida ma antud postitusega kavatsengi teha.

Niisiis, veidi rohkem kui nädalake tagasi hakkas elutoas laudpõrand naksuma. Algul mõtlesin, et ju korra vett saanud, kamandasin lapsed aru andma, et tunnistagu üles, kes jälle midagi põrandale kallanud, aga ei midagi. Kass oli ka kahtluse all, va kusik. Ajaga sai selgemaks, et olukord eskaleerub ja seda juba kannutäie vee või põietäie kusega ei saavuta. L. võttis liistud eest ja voilá! - meil on toas batuut! Ehk siis põrandalaudade alla moodustus nii viie sentimeetri kõrgune mügarik. Mu esimene mõte oli, et raudselt mingi hiidämbliku pesa, kust nüüd sorkimise peale miljon kaheksajalgset mööda tube laiali vurab, aga ei, L. kustutas mu entusiasmi. Kuna meil on keskküte põranda all, siis ilmselt on sealt mingi toru lekkinud. Jumal tänatud, et pole kütteperiood.

Helistasime veevärki, tuldi kiirelt kohale, vaadati peale ja öeldi, et tuleb põrand lahti võtta, et teada saada, mis värk, aga seda ilma kindlustuseta teha ei tohiks, muidu kindlustus ei hüvita. Siit siis asub mängu meie peakangelane - tuntud kindlustusettevõte. Helistame - täitke palun internetis oma kahju kohta vorm. L. vastu, et no me isegi ei tea veel, mis kahju on. No täitke ikka, muidu ei saa. Täidame. Saame entusiastliku vastuse, et "Meie ehituspartner võtab Teiega täna, hiljemalt homme ühendust, et kooskõlastada kahjude ülevaatusaega." Seniks siis kraanid kinni ja hoiame pöidlaid, et naabrite lagi pole kahjustunud. Homme sai üsna ruttu mööda, saabus ka ülehomme, mis paraku sattus nädalavahetusele ehk siis ilmne oli, et isegi üle-ülehomme pole kedagi saabumas. Saatsin kirja:

Tere!

Paraku on möödunud juba kolm kena päeva, ilma et keegi meiega ühendust oleks võtnud ja arvestades, et on nädalavahetus, siis ilmselt läheb vähemalt üks veel. Veefirma oli kohal juba esimesel päeval ja kümne minutiga, paraku ei saa keegi midagi kahjude süvenemise ärahoidmiseks teha, sest kindlustuse esindajat ei ole ega paista ka tulevat. This is so going to be in my blog - taas üks imeline eesti ettevõte, mida usaldada ja kellele kümme aastat mitte millegi eest raha kanda.

Teie tänulik klient

 

Praegu vaatan, et jumala rahumeelne kiri sai, pole üldse miskit häbeneda. Vastust paraku ei mingit ka mitte esmaspäeval, kindlustus vait nagu kult rukkis. L. helistas siis üldnumbrile ja sai kellegi kätte, kes lubas asja uurida. Mõne tunni pärast helistas mulle tehnik ja käis sündmuskohal ära. Tema pidi mingi raporti koostama, mille järel keegi miskit otsustab. Tahtsime siis teada, kas veevärgi võib järsku varem kutsuda, kui see raport valmis, sest sellega pidi ka nii päevake minema, kuid see varasem kirjasõber, kes meie toimikuga tegeles, keeldus peale minu kurja kirja endiselt vastamast ja teine kontakt oli lauatelefon, millelt keegi ei vastanud. L. siis igaks juhuks guugeldas, et äkki kuskil ka selle töötaja muu töötelefon ja sattus veel kummalisemasse ussiauku, kust sai info, et tegemist on inimesega, kes kunagi küll antud ettevõttes kahjukäsitlejana töötas, aga praeguseks on edasi suundunud... postitantsu põnevasse maailma. Kiskus juba koomikaks kätte. Üldtelefonilt saime vastuse, et enne kui postitantsija on vastanud, ei tohi miskit teha.

Täna hommikul sain tantsijannalt kirja, milles anti teada, et kui oleme põranda avanud, tuleb tehnik uuesti kohale kutsuda, ei mingeid selgitusi ega vabandusi, ju siis see normaalne tööstiil neil. Ma pakun, et siin võib veel ekstsesse ette tulla.

Tänasest on saanud eile ja selgunud tõsiasi, et nüüd ei ole veefirmal enam aega....Ma pakuks puusalt, et edasine stsenaarium on selline: lõpuks tuleb veefirma, aga kuna kraanid kinni ja leke ära kuivanud, siis ei suudeta tuvastada, kust (see koma seal ees on tähtis, eks!) ja kuidas. Laiutatakse käsi ja minnakse laiali. Vesi lastakse torudesse sisse, mõne aja pärast hakkab jälle lekkima, taas ei ole kellelgi aega tegeleda. Kohale tullakse siis, kui kõik ära kuivanud ja nii edasi ja nii edasi. Seniajani sööme meie elutoa ühes nurgas, kassi peldik on keset tuba (see oli muidu seal nurgas, kuhu ulatuvad need lauad, mille üles peaks võtma), korralikku sööki ei julge teha, sest äkki saab just täna keegi aega tulla ja siis ole oma pottide-pannidega seal jalus. Ühesõnaga - imeline bardakk.

Mis veel toredat? Uued naabrid kolisid. Hästi puhtad inimesed - tsentrifuugivad pesu kesköösel ja pool seitse hommikul. Valmistun järgmist kirja kirjutama...

Jonathan Littell. Eumeniidid

Lugesin Jonathan Littelli "Eumeniidid" mõni aeg tagasi läbi ega osanudki esialgu mingit muud kommentaari panna, kui et "Olen ma ainuke, kes arvab, et ilma nende tüütute seksuaalperverssusteta oleks see raamat kordi etem saanud? Kogu see Freud seal juures ainult hägustas mu jaoks loo eesmärki.
Muidu - väga hea.
"Kui te olete sündinud niisuguses riigis või niisugusel ajal, kus keegi ei tule teie naist ega lapsi tapma ega isegi mitte nõudma, et te tapaksite teiste meeste naisi ja lapsi, siis tänage Jumalat ja minge rahus oma teed. Kuid ärge unustage: teil võib olla minust rohkem õnne, aga te ei ole parem inimene kui mina. Sest kui teil jätkub kõrkust arvata, et olete, siis just sealt algabki oht." (lk 23-24).

Hinnet ei osanudki panna ja panemata see mul ilmselt jääbki, aga praeguseks olen ma suutnud veidi oma mõtteid koondada ja tahaks natuke lisada oma esialgsele arvamusele.

Niisiis, alguses olin ma täiesti vaimustatud ideest, kuidas autor minu meelest samastab iseenda, lugeja ja peategelase motiivid - meil on uudishimu, me tahame teada ja sellepärast läheme silmad pärani lahti vastu igasugustele õudustele. On inimlik seda teha, kuigi enamik ilmselt leiaks esmase hooga, et milleks, miks peaks kirjutama ja lugema nii hirmsat raamatut. Littell on õuduste taga peituva banaalsuse paljastamisel meisterlik. Jah, ka sina ja mina, meie kõik võiksime olla Max Aued.

Kuni siis hetkeni, mil autor teeb mingil põhjusel Max Auest täieliku ebardi. Kellegi sellise, kellega enamikul meist ei ole võimalik kuidagi samastuda, kelle motiividest ja ajenditest me enam aru ei saa, kelle nahka end kujutleda ei oska. Ja ma ei saa sellest aru, miks. Selleks, et näidata - me kõik oleme sisimas värdjad? Et ikkagi ainult värdjad suudaks toime panna seda, mida natsid tegid ja pöörata sellega pahupidi oma esialgne väide, et teatud tingimustel oleks iga inimene võimeline käituma nagu Max Aue? Või siis ei suutnud autor oma koormat taluda, tõde, et ka tema ja kõik teised võiksid sellised olla, ning kaitses ennast Max Auest erandlikku tehes? Lihtsalt selleks, et vinti üle keerata ja furoori tekitada? 

Lugesin läbi kätte sattunud eestikeelsed arvustused. Jan Kaus räägib sitast ja soolikatest, nentides et "Sõda on üks sitane värk, seda igas mõttes" - jah, sellest väljaheideterohkusest loos saan mina ka sama moodi aru. Seksuaalperverssusi Kaus aga oma arvustuses üldse ei puuduta. Tõnu Õnnepalu on arvustuses põhjalikum ning avab tahke, mida mina prantsuse keelt oskamata tabada ei suuda (pealkirja nüansid ja peatükkide nimetused näiteks - mu meelest võinuks neid eestikeelses väljaandes vähemalt kommenteeridagi). Õnnepalu pühendab ühe lühikese lõigu ka seksuaalperverssustele: "/.../samuti kui kangelase elukäigu sümboolsetes piruettides, ilmnebki tema kuju kolmas tahk, mis on nimelt müütiline, realismiülene (või -eelne). Siin kohtuvad tegelikult ka teised kaks kihti: psüühilises plaanis tema intsestuaalne suhe (ja sellest tulenevad seksuaalsed obsessioonid) oma kaksikõe Unaga ja koguni tõenäone, aga võibolla ka unenäoline matritsiid, ning teisalt see juba viidatud ajaloosündmuste keeris, kõik need homeerilised lahingud ja jumalatehukk, mille kõrval klassikalise ajajärgu verevalamised, vähemalt oma mõõtkavalt, muidugi kahvatuvad. “Les Bienveillantes” on tänapäeva “Oresteia”, tänapäeva “Sortsid” ja tänapäeva mis kõik veel." Ma ise kahtlustasin sama, ainult et kas see peategelase müütilisus ei tühista ära tema üldinimlikkust? Ei jäta lõppude lõpuks ikkagi võimalust öelda, et need natsid olid ühed erandlikud perverdid ning meie oleme ju ometi normaalsed?

Kes on lugenud, võiks mind valgustada. Netis sobrades avastasin, et Rents luges või vähemalt üritas seda lugeda orginaalkeeles juba aastal 2009. Läks ikka natuke aega selle tõlkega. Huvitav, et 1400 leheküljest sai eesti keeles kõigest 900+.

Püüa olla - Barbie ja King-Kong

Käisin siis ka reedel Barbiet vaatamas, kaasblogijad olid ootused väga madalaks ajanud, seega sai paar-kolm koksi (saate aru, joogid maksavad tänapäeval 11 eurot pisike pokaal!) enne tehtud ja kuigi kartsime, et uni tuleb peale ja piss püksi, siis vastu igasuguseid ootusi oli meil absoluutselt lõbus. Ok, ma alguses vaatasin, et mu sõbrannad ongi need infantiilsed, kes ainsana naeravad, aga pärast ma ise lausa nutsin, seega oli vist nagu pigem hea film. Jaa, ma nutsin Barbie filmi vaadates, imeline mina!

Muidu mind tegelt tõmbas täitsa käima see Katarina poolt tõstatatud teema: karjäärinaised vs pereemad, sest no loomulikult on muid variante ka ja mind iseenesest häirib selline pendli ühest äärmusest teise lennutamine. Aga no filmist ma seda välja ei lugenud. See alguse beebinukkude rappimine oli ju otsene viide Stanley Kubricku "Kosmoseodüsseiale", isegi muusika oli stseenis sama, kus ahvidele see must obelisk ilmub ja nad uuest rabatuna järsku vägivaldseiks muutuvad. 

Mu meelest oli filmi sõnum selgelt see, et ärgem olgem stereotüüpsed mehed ja naised, olgem igaüks see Mees ja see Naine, kes te olla tahate. Tuues sisse ka praegusel ajal kuuma soovoolavuse teema - kas pole ehk nii, et kui soosurvet vähem oleks, oleks ka vähem soovahetusi, sest väheneks ebamugavus olla ebatüüpiline oma soo esindaja?

Üks sõbranna, kes kinno ei läinud, ütles, et ega jah, mehega ei saa seda filmi koos ju vaatama minna, pärast lähete veel lahku...Ei kommenteeri. 

*********************************************************************************

Stereotüüpidest. Töö situatsioonis oli mul ja L-l kohtumine ühe võõra meesterahvaga, sellise meievanuse, pigem nooremaga ja jutt läks miskipärast kohvimasinatele. Täiesti tühja koha pealt viskab härra killu - "jah, see masin on tõesti sama kapriisne kui minu naine! Höhöhöhööö!" Või oli see kapriissem kui minu naine, vat ei mäleta, aga see verbaalne p*** lõi mu kergelt tummaks, et päriselt ajad sa täiesti võõraste inimeste juuresolekul midagi sellist suust välja?! Kui end mehe lahkumise järel kogusin, küsisin L-lt, et panid tähele, mida ta ütles ja L. imestas  - ütles või? Ma ei tea, ei pannud tähele...Tüüpiline. Ma saaks aru, et mehed saunas omakeskis, sest no eks naiste hulgas ole ka selliseid omast arust naljahambaid, kes viskavad, et palgatõus oli sama väike, kui mu mehe noks, aga mis sunnib võõras seltskonnas selliseid elutõdesid laiali laotama? Ilmselgelt vaid see, et sa tõepoolest arvad, et need on üldlevinud seisukohad ja täiesti normaalsed sõnakõlksud. 

*********************************************************************************

Virginie Despentes'i "King Kongi teooria" lugesin ka läbi ja see oli võimas. Esimest korda tegin seda jõledust, et tõmbasin raamatus lausetele jooni alla. Isiklik raamat siiski, mees sünnipäevaks kinkis. Koos pesupoe kinkekaardiga.

Mõned jutupunktid sealt, mida tahakas kommenteerida.

See jube ja niivõrd levinud ning toetatav enda väärtuse nägemine läbi meestele meeldimise.  - "Samamoodi tasuks naistel pigem paremini läbi mõelda kasutegurid, mis kaasneks aktiivsema isadusega, mitte lihtsalt nautida võimu, mida neile poliitiliselt emainstinkti ülistamisega omistatakse. Isa pilgus lapsele peitub võimalik revolutsioon. Ennekõike saavad isad tüdrukutele mõista anda, et nad on iseseisvad isiksused ka väljaspool võrgutamisturgu ja et neil võib olla füüsilist jõudu, ettevõtlikku vaimu ja iseseisvust ning et nad võivad seda jõudu väärtustada, ilma et peaks kohe karistust kartma. Nad saavad poegadele märku anda, et macho-traditsioon on lõks, räige emotsioonide piiramine sõjaväe ja Riigi kasuks. " Normaalne isa on õnnistus lapsele, ma olen seda alati arvanud. See kõlab jõle antifeministlikult vist? Justkui etteheitena naistele, kellel normaalset meest lapse isaks ei ole, aga mu meelest, kui suuta seda võtta mitte isiklikult ja suures plaanis, siis see on kibe tõde. 

Meestest veel: "Aga kui kuulata nende kaebusi, kuidas naised ei anna piisavalt keppi, ei armasta seksi nii, nagu peaks, ei saa kunagi millestki aru, tekib paratamatult küsimus: miks nad juba üksteist ei truki?" Täpselt. Mu meelest ka tekib see küsimus lausa paratamatult. Kuidas neil Andrew Tate'i fännidel ja incelitel seda pähe ei tule ometi? "Hirm olla pede." Ahjaa, see, muidugi. 

Stigmatiseeritud seks. Mu meelest nimetavad osad Despentes'i "radikaalfeministiks" just nimelt tema keelekasutuse, mitte ideede pärast. Head tüdrukud seksist ei räägi, või kui, siis läbi lillede. Naise seksuaalsusel on justkui kolm võimalikku varianti - krõhva, keda keegi ei taha panna (siin toob autor näiteks Houellebecq'i, kelle puhul tema (tegelaste) naistevaenulikkust võetakse kui omapära ning keegi ei tule aasima, et vaadaku, milline autor ise välja näeb, pole ime, et sellist misogüüniat toodab, naised teda ju ei taha, samas kui naiste puhul tuleb välimus alati jutuks.), lits, keda kõik panevad (Despentes kui seksitööstuses osalenu ilmselt teab, millest räägib - mehed, kes põlgavad naisi, kes teevad seda, mida need samad mehed ihaldavad.) ja siis korralik naine, kellegi omand, kes seksib ainult abielus olles, veits vastu tahtmist, ainult laste saamiseks ning pimedas ja teki all. Ime ka, et see seks nii keeruline on, sest no pagan, ei ühildu need rollid ju kuidagi. Lisaks mainib Despentes ära masturbeerimise, millest ma ammu sarnaselt mõelnud olen: "Kui lihtsalt minna ja naistelt masturbeerimise kohta küsida: "Üksi mind see ei huvita", "Ma teen seda ainult siis, kui pole pikalt meest saanud", "Mulle meeldib rohkem, kui keegi minuga tegeleb", "Ma ei tee seda, ei meeldi"./.../Ma saan aru küll, et see, mida tüdrukud üksi oma kliitoritega teevad, pole minu asi, aga see ükskõiksus masturbeerimise suhtes mul natuke siiski kripeldab: millal siis naised veel oma enda fantaasiatele ligi pääsevad, kui nad end üksi olles ei katsu? Mida nad teavad sellest, mis neid tõeliselt erutab? Ja kui inimene enda kohta sedagi ei tea, siis mida ta enda kohta üldse õieti teab? Milline side saab tal endaga olla, kui tema isiklik suguelund on järjepidevalt kellegi teise käsutuses?" Iseasi muidugi, et mehed, kes justkui rohkem endaga tegelevad, ei ole sellest ka väga kasu saanud, pigem tekitab see paljudes lisasegadust ja piinlikkust, sest ei suudeta seda külge endast taluda. "Me tahame olla korralikud naised. Kui fantaasia tundub häiriv, räpane või põlastusväärne, tõukame selle eemale. (Ma pakun, et mehed teevad sama või siis süüdistavad naisi, kes neis need räpased ihad esile on kutsunud) Väikesed eeskujulikud tüdrukud, koduhaldjad ja tublid emad, loodud teisi teenima, mitte enda sügavustes sonkima. (not me, baby, not me) Meid on programmeeritud vältima kontakti oma metsiku poolega. Ennekõike sobituma, mõtlema teiste heaolule. Kui selle nimel peab endas midagi maha vaikima, mis seal ikka. Meie seksuaalsus on ohtlik, selle tunnistamine võib tähendada selle kogemist ja iga seksuaalne kogemus viib grupist väljatõrjumiseni." Ma pakuks, et üldjoontes kehtib see sooüleselt, kuigi jah, naistele söödetakse seda siivsa naise kuvandit oluliselt rohkem - poisid jäävad ikka poisteks. 

King-Kongi teooria räägibki sellest, kuidas aktsepteerida endas seda King-Kongi, kes ei mahu ideaalse naise kuvandi alla, sest paraku seda ideaalset naist - vaikset, alandlikku, hoolitsetut, head ema, oskuslikku majapidajannat ja ablast seksikiisut ühes isikus ja ilma igasuguste kõrvalekalleteta ilmselt olemas ei ole.

Despentes suudab ära nimetada ka selle nähtuse, mille üle ma olen ikka pead murdnud, et kas on või ei ole. Ta nimetab naisi, kes õhinal patriarhaati toetavad, Stockholmi sündroomi all kannatajateks. No selliseid, nagu ma siin kirjeldan - jess, poisid kiusavad kedagi teist, mitte mind, mina meeldin poistele, ma olen heaks kiidetud! Lihtsam on poiste poole hoida, sest nende käes on võim.

Mis siis on see imeline ja ligipääsmatu naiselikkus?

"Pärast mitmeid aastaid tublit, õiglast ja ausat uurimist olen ikkagi jõudnud järeldusele: naiselikkus on hoorus. Orjameelsuse kunst. Seda võib nimetada võrgutamiseks ja pöörata millekski glamuurseks. See on profisport ainult väga harvadel juhtudel. Massiliselt tähendab see lihtsalt harjumist allaheitliku käitumisega. Astuda sisse, vaadata, kas mehi on, püüda neile meeldida. Mitte rääkida liiga kõva häälega. Mitte väljenduda kategoorilisel toonil. Mitte istuda, jalad harkis, ehkki nii on mugavam. Mitte väljenduda autoriteetsel toonil. Mitte rääkida rahast. Mitte tahta võimu haarata. Mitte tahta autoriteetset positsiooni hõivata. Mitte prestiiži aga ajada. Mitte liiga valjusti naerda. Mitte olla ise liiga vaimukas. Meestele meeldimine on keerukas kunst, mis nõuab kõige jõulise kustutamist. "

Oojaa, seepärast ma vihkan. VIHKAN sõna naiselikkus. Naiselikkus on vaenlane. Ma ei osanud olla naiselik, ma olin jutukas, kõvahäälne, naljakas ja väljapaistev, aga õnneks, oo õnneks, olin ma ilus, seega see - "Astuda sisse, vaadata, kas mehi on, püüda neile meeldida." kehtis ikka. Ma sain käed puusa panna ja hõisata, et mina küll naiselik ei ole, aga meestele ma meeldin! Jube, jube noorus, kus võitja on see, kes meeldib rohkematele meestele. Stockholmi sündroom, vaata ülal. Ma olin täpselt see "Vaata, kui püss naine ma olen, hoolimata oma iseseisvusest, haritusest, intelligentsusest püüan ma ikka ainult sulle meeldida", milliseid Despentes mainib. 

Julgus mitte olla ilus, Despentes oli noorena punkar ja talle korrutati aina: "Miks sa ennast nii inetuks teed? Ära häbene ennast, ole ilus, küll sa meeldid poistele!" Ma pakun, et absoluutselt kõigile teadlikult ilukaanoneid eiravatele õrnas eas tütarlastele on seda öeldud. Mulle küll. Sul on üks töö - olla ilus ja sa ei suuda isegi seda?! Pange ennast põlema! 

Kirsiks tordil ütleb Despentes: "Õnneks on olemas Courtney Love. Eriti tema. Ja üleüldse punkrokk. Kalduvus armastada konflikti. Ma tulin blondi pea varjus tagasi mõistusele. Koletis minus ei jäta asja nii." Täpselt minu kogemus. Ma ei saa seda raamatut mitte armastada. 

P.S. Ainus asi, millega ma raamatu puhul rahul ei ole, on see köide - mis mõttes laguneb raamat juba esimese lugemise poole peal lehtedeks? Ei, ma ei masturbeerinud sellega, höhöhööö.